Vaade möödunud aastale

Ongi käes 2011 aasta viimne päev, aeg heita tagasi pilk sellele aastale. Mis huvitavat juhtunud, mis sitasti läinud, mida põnevat ees oodata. Momendil seda lugu kirjutades istun tööl, esimesel pilgul vaadates tundub nagu jube nöök olema, aga tegelt mitte. Nimelt on kell alles 10 hommikul ja terve päeva töö juba tehtud, nüüd pean lihtsalt hängima kella kaheni kui aeg koju vanaaasta ärasaatmise peoks valmistuma minna. Boonuseks veel see, et seoses tänase päevaga jookseb kahekordne tasu!

Isiklikus elus miskeid muutusi pole olnud ega ka ette näha:) Super hea naine, kaks talutavat last, kelle teismelise ea probleemid ei käi üle pea, armas koer, kaks kassi, oma maja millel pole ülejõu käivat võlga peal - mis sa veel oskad tahta. Muidugi võiks kõik veel paremini olla:) Nagu näiteks neli naist;), teenijad kes geeniustest laste, koera ja kasside järgi vaatavad, villa ookeani rannal suusamägede all, mootorjaht kai ääres loksumas ja kopter ja reaktiivlennuk maja taga ja .... :)))

Töö koha pealt ei tea küll ühtegi teist kohta, kus saaks nii tagasihoidliku pingutuse ja totaalselt stressivaba tegevuse eest nii korralikult tasustatud. Põnev mul muidugi pole, aga vaba aega jääb piisavalt, et töö kõrvalt enda jaoks põnevate asjadega tegeleda. Ja paljudel siis meie hulgast on selline töö, mis samas ka hobiks, ja kuhu muudkui tagasi kipuks. Enamasti on töö siiski vahendiks, et teenida endale normaalset äraelamist võimaldav rahahulk. Leian, et mida lihtsamini seda saavutada, seda parem. Unustasin mainida, et järgmiseks aastaks olen teeninud välja 558 tundi ehk 2 tundi vähem kui 14 (neliteist) nädalat puhkust!!!

On siis sel aastal miskit halvasti läinud. No kindlasti on, aga midagi märkimisväärset ei tule pähe. Pisiasjade üle kurtmine oleks nagu nende üle irvitamine, kellel tegelikult probleemid on. Ei siiski, jälle on üks aasta ära kulutatud ja aasta vähem sellesamuse maa peal pesitseda jäänud. Sinna pole aga miskit parata, seega tuleb püüda iga aasta, kuu, päev, tund ja minut nii elada, et sellest mõnu tunda ja mitte asjata raisku lasta. Eriti totter oma aega kulutada tegevusele, mida vihkad või muretsemisele asjade üle mida niikuinii muuta ei saa. Lapsed, kui seda juhtute lugema: see ei tähenda, et tubasid pole vaja koristada:)))

Äkki torkas pähe, et paljude puhul on ju tervis probleemiks. Aga millega alati hästi olnud, seda ei oska nagu hinnatagi, sest pea 50 aasta jooksul pole praktiliselt kunagi miskit tõsisemat häda olnud. Aeg-ajalt ette tulnud hambavalu või külmetuse pärast ei sobi nagu nuriseda. Eks siin on aidanud suht tervislikud eluviisid ja head geenid, mis muud, no ja arstirohtusid peale aspiriini olen haruharva tarvitanud, vähem kui 10 korda elu jooksul.

Mida siis järgmiselt aastalt tahta. Olen pisikeste nõudmistega ja täitsa rahul kui elu jätkub samal rajal, mis sel aastal. Samas ei kurdaks kui saaks ühe suurema (no ikka mitu miljonit, et saaks pensile jääda) lotovõidu:) Kahjuks seda vist ei juhtu, sest võitmiseks on vaja lotot mängida, millega olen haruharva tegelenud - vähem kui kord aastas. Seda, et järgmine aasta inimkonnale viimaseks peaks jääma ei maksa karta, parempoolsel pildil lihtne selgitus, miks Maajade kalender järgmisel aastal lõppeb:)  

Mul oli ruumi ainult 2012 aastani.  Hehee, see ehmatab üks päev mõnesid päris korralikult!

Lubadusi (kohustusi) pole ma kunagi uueks aastaks andnud või võtnud. Milleks end ilmaasjata stressata, eriti kui need sellised on mis pingutust nõuavad. Küll ma siis teen kui tuju tuleb või vajadus lausa möödapääsmatuks osutub.

Kõigile seda postitust lugema sattunuile soovin uuel aastal piisavalt aega tegelemiseks just nende asjadega mis meeldivad ja minimaalselt aega nende tegevuste jaoks, mis ebameeldivad kohustused:)))

2011 Teaduses

Discovery põhjal on aasta viis tähtsamat teadusalast sündmust järgmised (kokku oli 100, mida ei viitsi siin ära tuua):

1. Valgusekiirust ületavate neutriinode avastamine (veel kinnitamata)

2. AIDS'i blokeerivate modifitseeritud immuunsusrakkude loomine.

3. Superraal (tehisintelligents) võitis "Jeopardy" mängu inimeste vastu.

4. Kepleri teleskoobi poolt avastatud ootamatult suur hulk planeete.

5. Interneti roll sotsiaalseis rahutustes ja interneti vabaduse piiramise arutelu.

Kohe tahaks rõhutada, et minu jaoks on see nimekiri ja eriti järjekord  imelik. Isiklikult peaksin tähtsaimaks Kepleri teleskoobi avastusi, siis kohe järgneks Higgsi bosoni esimeste "jälgede" tuvastamine ja kolmandaks ehk valguskiirust ületavate neutriinode avastamine. Need olid ainsad tõeliselt põrutavad sündmused, ülejäänud rohkemal või vähemal määral oodatud. Aga kes tahab lugeda kõigi saja kohta lõhikest kokkuvõtet peab seda ise Discovery vahendusel tegema.

Estonia, of course:)

"Estonia, of course" ütles minu vanem tüdruk kui küsisin, mida ta pani oma BF3 "sõdurinime" päritolumaa koha peale. Tegelikult on see tema puhul tehniliselt vist ebakorrektne, sest esiteks mängime me ju Canadas ja teiseks on ta ka siin sündinud. Aga ilmselt tunneb ennast ikka nii tugevasti eestlasena, et ei saa üle ega ümber. No mis seal salata, mul oli muidugi hea meel seda kuulda, rahvuslik kasvatus pole läinud vett vedama:)

Mõni päev tagasi mängides lasime ühe helikopteri alla ega andnud armu ka langevarjuga välja hüpanud piloodile. Kui ta sai kuulipildujaga kaljude vahel ära hakitud hüppas ekraanile teade: "Hästi tehtud Koba".  Selge, et minu mängijanime põhjal eeldati, et oskan Eesti keelt, ehkki siis veel polnud ma oma päritolu maad määranud. Tekstisime veidi ja selgus, et parasjagu oli teinegi eestlane serveris, saime omavahel relvavendadeks.

Tekkis huvi kui populaarne see mäng Eestis on ja peale lühikest googeldamist leidsin õige mitu eestlaste punti, kes neti peal koos mängivad. Alumisel pildil on näiteks "Eesti Leegioni" nimeline klann ehk mängijate sõpruskond. Ise pole veel ühegi liikmeks astunud, enne tahaks ikka veidi mänguoskust harjutada. Praeguseks olen helikopteris juba päris hea, eriti piloodi abilisena kui laps juhtkangide taga lendab. Tema relvastuses on nii maismaa kui õhutõrje raketid, minul kuulipilduja ja juhitav tankivastane rakett.

Selles mängus ongi vaja meeskonnas mängida, üksikud nokitsejad notitakse kiirelt maha. Ehkki grupid on 4 kuni 6 liikmelised annab ka kahekesi mängides koostöö häid tulemusi. Kui helikopteris on plika enamasti piloodi rollis siis tankis juhin mina ja tema istub kuulipilduja taga. Enamasti mängin helikopteris või tankis aga ka lennukiga on õnnestunud paar vastast alla lasta nagu kõrvalolevast statistikast näha.

Puhtalt jalaväelasena pole me palju mänginud, see on oluliselt realistlikum kui eelnevais mängudes. Niisama pideme tühjaks laskmise asemel on kasulik valida kohta ja tulistada enamasti kindla peale, sest esimese pauguga annad enda asukoha ära ja kui vastaste meeskonnatöö hea, lasevad teised su sõelapõhjaks isegi kui esimese mehe maha saad. Nüüd tulevad vabad päevad, peaks saama veidi mängida.

H5N1 Remake

Ehkki selle aasta gripi hooaeg paistab olevat tavalisest palju rahulikum on paari aasta taguse H5N1 tüvega linnugripi nimeline tõbi jällekord uudiste lävepaku ületanud. Seekord mitte niipalju massimeediasse kui pigem erialastesse väljaannetesse. Või õigemini üritatakse valitsuste tasemel ära hoida gripialase uurimistöö tulemuste avaldamist. Miks küll peaks meditsiinilise uurimistöö tulemuste avaldamist piirama või lausa keelama.

Põhjus iseenesest seisneb uurimuse "plahvatusohtlikkuses", lausa võrreldav tuumapommi alase teadustööga. Nimelt suutsid kaks erinevat teadlaste gruppi (Yoshihiro Kawaoka juhendatu Wisconsin-Madisoni ülikoolis ja Ron Fouchieri meeskond Erasmuse Meditsiini Keskuses Rotterdamis) saavutada sarnase tulemuse tõstes oluliselt H5N1 nakatavuse taset. Seni oligi äärmiselt madal nakkusohtlikkus ainsaks piiravaks faktoriks, mis ei lubanud linnugrippi ülemaailmseks tapvaks epideemiaks paisuda. Viirus nimelt ei levinud õhu kaudu, nakkuse võis saada vaid otsese kontakti teel.

Ärevust tekitavaks osutus eelkõige meetod, kuidas lõpptulemuseni jõuti. Algul kulutati palju aega ja vaeva üritades viirust manipuleerida ülikeerukat geenitehnoloogiat kasutades. Kui see aga positiivset lahendust ei toonud, tekkis idee lasta loodusel oma rada mööda minna. Kergelt modifitseeritud viirustega nakatati katseloomi järjestikku ja juba kümnes põlvkond andis soovitud tulemuse. Evolutsiooni teooria leidis jälle kord kinnitust, viirus oli "loomulikul teel" omandanud vajalikud mutatsioonid, et nakatada piisknakkusena õhu kaudu. Lõpp-produktil oli vaid viis mutatsiooni kahes geenis, võrreldes loodusliku viiruse põhitüvega. Samas kui neid mutatsioone on avastatud juba ka looduslikel viirustel pole nad seni kõik koos esinenud. Fakt, et nii väike mutatsioonide kombinatsioon muudab viiruse "Supermõrtsukaks" vihjab sellele, et tegu on vaid aja küsimusega, millal epideemia looduslikult puhkeb. Evolutsiooni pole nimelt võimalik vaka all hoida. Ainus küsimus näib olevat, kumb juhtub enne: kas suudavad pahatahtlikud inimesed (terroristid, tagurlikud rezhiimid) viiruse "töövalmis" häälestada või saab loodus ise sellega hakkama.

Tavakodanikel tekkib kindlasti küsimus, miks üldse lubatakse teadlastel sellise asjaga tegeleda. Ühest küljest on uurimistöö äärmiselt vajalik andes edumaa vaktsiinide või ravimite loomisel, eriti teades, et varem või hiljem viirus niikuinii muundub ohtlikumaks. Teisest küljest peaks ammu olema selge, et administratiivsed keelud ja käsud ei ole võimelised teadlasi peatama. Kui huvi on siis uuritakse niikuinii ja parem kui esimesena jõuavad lahenduseni "omad". Kokkuvõttes ilmselt avaldatakse artiklid Nature's ja Science'is kuid teatavate kärbetega, et vältida olulise info jõudmist "valedesse" kätesse. Mõned punktid tõenäoliselt salastatakse, aga palju see aitab on iseasi. Selge, et kui üks inimene suutis lahenduse välja mõelda suudab seda ka teine ja kolmaski mõne aja pärast. 

Kokkuvõttes jääb üle loota, et vaktsiinid või ravimid suudetakse välja töötada enne kui epideemia puhkeb. Seekord pole ilmselt põhjust muretseda inimeste pärast, kes keelduvad vaktsineerimast. Argument, et H5N1 tapab 60 - 75% nakatanutest on ilmselt piisav, võtmaks riski ühel juhul miljonist narkolepsiat saada. No ja kui mitte siis saame jällegi näha kuidas evolutsioon töötab, kui ellu jäävad füüsiliselt vastupidavamad või siis loogiliselt mõelda suutvad isendid.

Kuusk IKEA'st

Ajaline järjekord tiba sassis, aga detsembri fotosid üle vaadates avastasin kuuse toomise pildid. Oleme vist kõik siin veedetud aastad IKEA poe ehtsa kuuse endale tuppa üles pannud. Esiteks soodne hind (tasuta, kui kulutad aasta esimese kuu jooksul poes $75) ja lisaks tohutu valik nagu piltidelt võib näha. See aasta selgus, et lapsed nii suured, et ei viitsinud kuuske valima tulla:( Niisiis pidime kaasaga kahekesi selle "kõige ilusama" puu leidma.

Jõuluaeg

Minu jõuluaeg hakkas alles 24'da pärastlõunal, kui kahe ajal töölt lahkusin. Aga mis jõuluaeg see on kui lund pole, lohutuseks vaid fakt, et see aasta pole ka enamuses Eestis lund maas. Sellest küljest muidugi hea, et ei pea lund ajama ja auto aknaid jääst puhtaks kraapima. Samas maateed puhtad ja mugav sõita, eks igal halval asjal on häid külgi, kui neid vaid leida.

Koduteel sain lapselt kõne, et astuksin IKEA mööblipoest läbi ja tooks rootsi pirnisiidrit. Paraku oli see läbi müüdud, pidid leppima õunapohla siidriga. Kodus käis köögis möll, seapraad, pasteet, hapukapsad, ahjukartulid, tort, puuvilja tükkidega keeks, jne ... justkui oleks tervet näljast pataljoni külla oodata. Pidulik õhtusöök võttis üle tunni, kõik nautisime täiega emme roogasid. Praad oli nii hea, et ei raatsinud selle maitset õllega segada. Võtsin poti Tshehhi Ceske Budejovice Checvari enne keelekasteks ja pudeli kohalikku kesvamärjukest "magustoiduks". Koko kippus ka jaole, limpsides taldrikult viimaseid palasid.

Huvitav, et kui vanasti oli pekisem koht vastuvõetamatu, siis nüüd nautisin silmad mõnust vidukil natukese pekiga pehmet kamaratükki mustal koduleival. Tuleb tunnistada, et maitsemeel muutub koos ajaga, olen seda ennegi tähele pannud. Kui olime mõnusalt kushetile end kerinud meenus ootamatult hapukapsas, mis potti ununenud. Olin ainus täitmatu, kes jaksas end püsti ajada, et potist paar ampsu põske pista.

Peale lühikest lesimispuhkust suundusime traditsioonilisele jalutuskäigule, vanasti kui lapsed pisemad olid tõi jõuluvana sel ajal kingitused kuuse alla. Ilma lumeta tuli "Rootsi tunne" peale, meenus kui rohkem kui kakskümmend aastat tagasi jõuluajal mööda Göteborgi tänavaid käsikäes kaasaga jalutasime ja igatsevalt majade akendesse vaatasime. Ise elasime sel ajal sadamasse ankurdatud naftaplatvormil põgenikelaagris. Hea tunne, et on pisike soe maja ootamas, kuhu külmast õuest tulles diivanile ja tugitoolidesse kerra kerida ning kasside, koera, laste ja kaasaga kodusoojust nautida.

Kuuse alla oli ootamatult palju pakke ja pakikesi ilmunud, enamus muidugi lastele mõeldud. Ma kergitasin kulmu, ja uurisin ettevaatlikult kaasalt, et mis on juhtunud meie tavapärase kingipoliitikaga, üks või kaks asjalikku kinki pereliikme peale. Seekord oli küll nats ülepingutatud, samas olen ise ka süüdi, mõned arvutiasjad sai juba enne jõule kätte antud. Igatahes ehkki laud ja pool põrandat oli kraami täis, polnud miski selline mõttetu rämps, mis lihtsalt kombe pärast ostetud. Mina sain isegi töökohast kingituse: "head töötajad", need kes jõulueelsel kiirel ajal ületunde tegid võisid valida kas nädalase lisapuhkuse või siis nädalase lisapalga vahel. Loomulikult valisin puhkuse, aeg on ressurss, mida jääb ainult vähemaks, raha saab alati juurde teenida.

**********************************

** Lõbusat vaba aja veetmist kõigile !!! **

**********************************

Surmahaldjas

 Täna Delfi uudisi sirvides avastasin esiteks et ongi talvine pööripäev, ehk minu nimepäev Toomapäev käes. Teine üllatus oli see, et olen vanarahva arusaamiste põhjal surmahaldjas ja katku patroon. Samas nagu ikka uskumuste põhjal võib ka positiivsemaid külgi leida, maajumal Toomas olevat lisaks karjakaitsja, pikse ja põua eest hoidja.

Vanarahvas tegi Toomapäeval sellised lihtsamaid majapidamistoimingud nagu pühadeks loomade tapmine ja koristamine, kõik pühadega mitte seotud töötegemine oli keelatud. Eriliselt väärib märkimist komme, et sel päeval pidada õllejanused Toomad ringi liikuma, kellele ei tohi keelekastet keelata, muidu võib õnnetus majja tulla. Nii et olge aga kapaga valmis kui peaksin ukse taha ilmuma! Ma selline moodne nii, et olen ka pudeli või hädapärast isegi purgiõllega rahul, ainult hea mark peab olema!:)

Mõningaid muid omavahel kohati vasturääkivaid killukesi, mis veel lugesin, aga mis pole nii olulised. Toomas olevat uskumatu - see küll tabas naelapea pihta. Toomas olevat lisaks katkule ka arhitektide ja pimedate patroon:) Õlest Toomas sai tihtipeale kere peale kui mustuse, korratuse ja õnnetuse sümbol. Õlut nuruv Toomas kandis kaasas puust saue või kaigast, ilmselt enesekaitse huvides kui külarahvas peaks õlese ja lihase Tooma segi ajama:) jne ... Kes rohkem huvi tunneb võib Kultuuriaknast ise lugeda.

Järelehüüded

Viimase paari päeva jooksul on kaks märkimisväärset lahkujat olnud. Esiteks muidugi tuleks mainida Rootsi autofirmat SAAB'i. Pole küll kunagi olnud au omada ühtegi tema toodet ega isegi sõitnud sellega, aga kuidagi kahju on ikkagi. Automaailm jäi jälle veidi vaesemaks, tegu oli ju vähemalt minu arust ühe aegade jooksul silmatorkavama disainiga masinaga. Kuuldavasti pole oodata, et keegi firma ära ostaks, ehkki hiinlased olid hiljuti huvi üles näidanud. Ilmselt müüakse maha juppide kaupa ja kardetavasti ei hakka vasakul olev embleem enam ühegi uue auto nina kaunistama.

Teisest lahkujast kahju küll pole, ehkki uudistekanaleis näidati kuidas korealased surmauudist kuuldes "hüsteeriliselt nutsid". Põhja-Korea "kallis juht" sai lõpuks kokku oma tuntud hingesugulaste Stalini, Hitleri, Mao ja teistega. Huvitav ainult, mis sealkandis edasi saab, kaua ometi saab selline riik kahekümne esimesel sajandil edasi kesta. Troonipärija olevat kuulu järgi kogenematu nii, et pole ka võimatu täiesti uue juhi või siis dünastia välja ilmumine. Revolutsiooni tegemiseks on kodanikud vist liialt näljast nõrgad.

Hamster G500

Minu paari kuu eest muretsetud hiir sai endale väärilise paarilise. Tegu on küll teise alamliigi ja natsa paksema pigem hamstri välimusega loomakesega, aga vanemale lapsele meeldis ta nii väga, et ei raatsinud ära öelda. Eelmine nädal oli see saadaval allahindlusega, ja peale mõningast kaalumist olles veebilehtedelt lugenud paljusid kiitvaid hinnanguid, otsustasime ära osta.

Kui tahtsin tellima asuda, selgus muidugi, et seoses suure nõudluse ja jõulueelse ostuhullusega oli välja müüdud ja ilmselt ei jõua varem poodi kui uuel aastal. Natuke veebis surfamist näitas, et teistes poodides siiski on saadaval, ehkki soolasema hinnaga. Meenus, et enamus suuri poode on nõus müüma odavamalt, kui näitad ette konkurendi reklaami.

Töölt koju sõites astusin elektroonikapoest läbi ja sain eelviimase Logitech G500 hiirekese, minust jäi riiulile kurva näoga maha viimane avatud pakendis lösutav loomake. Nüüdseks on ehk taibukamad mõistnud, et tegu arvutihamstri, mitte tema karvase elusa suguvennaga. G500 hiirel on hulk programmeeritavaid nuppusid, kaaluvihtide komplekt ja terve hulk lisamugavus funktsioone (kerimisratas näiteks võimaldab ka külgsuunas liikumist ja nii sujuvat kui järkjärgulist rullimist). Kolme aastane "no questions asked" garantii annab lootust, et tegu vastupidava kaubaga.

Järgmine päev ühendas laps ta oma uue läpaka taha ja peale seadistamist läks mänguks lahti. Ei võtnud kaua aega, et plika harjus uue hiirega ja statistika hakkas silmnähtavalt paranema. Eks võtab paar nädalat aega, et täpselt oma käe ja harjumuste järgi teda lõplikult seadistada aga esimeste muljete põhjal on laps väga rahul. Soovitan soojalt igaühele, kellele meeldib paugutamismänge mängida ja kes raatsib suht soolast $60'st hinda maksta. Tegelt saab oskaja ka $5'se hiirega edukalt mängitud. Eks see ole nagu igal alal, prof oskab hinnata ja kasutada kvaliteetvarustust, amatöörile (nagu meile) see suurt ei tähenda.

Mõned punktid mängu kohta pole hinnavahet väärt, pigem on põhjuseks odava hiire aeg-ajalt ebaühtlane käitumine, mis palju frustratsiooni tekitab. Loll ikka küll kui vaenlasele ligi hiilides asja eest teist taga ennast seetõttu ära annad, et ootamatult paugu lased kuna hiire nupp põhjuseta kontakti andis. Loodetavasti meeldivad hiired teineteisele ja äkki võib isegi järelkasvu oodata:)

Kelmuskunst

Paremat tõlget kui "Kelmuskunst" ei osanud leida raamatule pealkirjaga "The art of deception". Tegu on Kevin Mitnick'i, Ameerika ühe tuntuima häkkeri kirjutatud kokkuvõttega arvutivõrkudesse sissemurdmise strateegiast ja taktikast koos arvukate näidetega. Sellise raamatu peale sattusin tänu oma raamatukoist vanemale lapsele, kui märkasin laual huvitava pealkirjaga teost.

Autor kirjeldab kuidas ja miks temast sai üks tuntumaid häkkereid. Sealjuures rõhutab, et tuntus on aktiivselt tegutseva häkkeri juures eriti ebasoovitav omadus. Anonüümsus on ainus, mis kaitseb ja selle säilitamise peale kulub teinekord rohkem aega ja energiat kui süsteemist info pihta panemise peale. Kõige edukam pole mitte see kurjategija, kes vahele ei jää vaid see keda isegi ei teata otsida, sest kuritegu ise on märkamatuks jäänud! Seega parimatest ei kuule kunagi, justkui parimad spioonid jäävad nad avalikkusele ja vahel ka spetsidele tundmatuteks.

Teatavaks uudiseks on fakt, et enamus edukaid häkkereid pole sugugi mitte filmides kujutatavad asotsiaalsed +6 prillidega nohikud, kes päevade ja ööde kaupa arvuti taga istuvad. Tänapäeva süsteemide turvalisus on nii tugevaks keritud, et pelgalt programmeerimisoskusega enam naljalt sisse ei murra. Enamasti osutub turvasüsteemi nõrgaks lüliks hoopis inimkomponent, keda manipuleerides on võimalik sooritada esmane sissemurdmine. Seetõttu on praegusel ajal tipphäkkeri tähtsaimaks oskuseks inimlike nõrkuste ära kasutamine. Siit ka raamatu pealkiri "Kelmuskunst" aga mitte "Programmeerimis trikid".

Uskumatu kui lihtsalt on tegelikult võimalik mitte ainult tavalisi inimesi vaid ka turvatöötajaid ja isegi IT spetsialiste haneks tõmmata. Lihtsalt tuleb osata õigetele nuppudele vajutada ja inimesed ise annavad sulle info mida vajad. Tihtipeale piisab salajase info saamiseks ainult küsimisest kui subjektile õieti läheneda. Loomulikult on eelnevalt vaja "kodutöö" teha, et vastava firma tavade, leksikoni, töötajate nimede, telefoninumbrite, ... jne ... olla piisavalt kursis, vältimaks lolli vahelejäämist.

Alles siis kui häkker on süsteemi esmaselt sisse murdnud muutub oluliseks tehniline taip ja programmeerimisoskus. Vahel on endagi arvutist suht keeruline ühte või teist faili leida, suurte andmehulkade või jooniste leidmine ja jälgi jätmata mahalaadimine võõrast arvutivõrgust nõuab juba eksprerdi tasemel teadmisi nii riistvara kui tarkvara poole pealt.

Üheks hirmutavaks ja samas tähelepanu äratavaks teemaks on see, kui kergesti võib osav häkker soovi korral identiteedivarguse sooritada. Enamus arvutikasutajatest kipuvad vaatamata pidevale hoiatamisele lohakad olema. Suurte organisatsioonide puhul leidub alati keegi, kes kasutab liiga lihtsat turvasõna, ei varja seda piisavalt, avab tundmatuid emaile, on muidu hooletu, ... Häkkeril on lihtsalt vaja see isik tuvastada ja edaspidine on spetsile juba lihtne.

Tähelepanuvääriv on ka väide, et kõik tuntud viirusekaitse programmid ei tuvasta teatavat tüüpi nuhkvarasid. Tegu pole sealjuures mitte suutmatusega vaid ilmselt valitsusepoolse poliitilise survega, sest vastavad kolmetähelised organisatsioonid vajavad märkamatut juurdepääsu inimeste arvutitele. Mõni ime siis, et ameeriklastel on viimasel ajal õnnestunud enamus terrori operatsioone ära hoida. Niipalju siis paljuräägitud privaatsusest:)

Siin on teatav sarnasus krüpteerimisprogrammidega: kui tuli välja lihtne ja praktiliselt murdmatu krüpteerimisprogramm, üritati see ära keelata. Blackberry, mis kasutab krüpteerimist andmete edastamisel sai teatavais riikides loa tegutsemiseks ainult peale seda kui soostus võtmeid korrakaitseorganitega jagama.

Kokkuvõttes tuleb veel kord rõhutada, et tänapäeva maailmas privaatsus sisuliselt puudub. Ma ei imestaks kui juba Windows op süsteemis on spetsiaalselt tagauksi sisse jäetud, et "vanemale vennale" mugavat ligipääsu garanteerida. Ainsaks rahustavaks asjaoluks meeletu kogutava info hulk, mida ka kõige parema tahtmise juures ei jaksataks töödelda. Tavainimesel pole põhjust muretseda millegi muu kui oma krediitkaardi või pangakonto numbrite pärast, mida lohakuse korral lihtne pihta panna. Eks küberkurjategijad töötavad ka printsiibi alusel, kus määravaks kasumi ja riski suhe. Tõsised tegijad tegutsevad pankade, suurte korporatsioonide või kindlustusfirmade vastu, kus tõsiselt suured rahad liiguvad, tavainimeste kontodel on liiga pisikesed summad, et neid huvitada.

Juba märkasin kodus ka autori teist raamatut "The art of Intrusion", ootan kannatamatult järjekorras, millal laps selle läbi saab.