Jaapan-13 Fujioshida hommikupoolik

"Maailma suurim" Fuji nimeline sake pudel

Ärkasime suht vara, veidi enne kaheksat, sest plaanis enne Tokyosse sõitu veel korra Fujioshidas ringi jalutada. Pealegi pidime end hostelist keskpäevaks välja kirjutama. Teatava üllatusena polnudki eriti väsimust, ainult jalad eelmisest õhtust kanged. Pisem plika keeldus karku alla ajamast väites, et ei tunne mingisugust vajadust täna linna peale hulkuma minna, pigem põõnab veel veidi. Pakkimine ei võtnud kaua, mis seljakotiga reisimise suureks eeliseks. Keetsin endale hommikukohvi ja istusin veidi aega läpakaga akna juures nautides vaadet Fuji mäele.

Toetusmeeskond kaasa näol oli elamise kinni pannud Tokyo Shibuya nimelisse linnaosasse.  

Kiire surfamise tulemusel selgus, et on olemas samanimeline rongijaam, kust korteriomaniku väitel vaid mõnisada meetrit meie elamiseni jalutada. Väljuma peab õigest august, muidu võib lihtsalt kilomeetrike lisaks kerida. Rongiliinide kaarti vaadates nägin, et jaam asub Tokyo meiepoolses osas, sinna saab kolme ümberistumisega. Üle-eelmise päeva õppetunni najal kirjutas Mari Christina jaoks välja nii sõiduplaani kui korteri aadressi. Lisaks tegi igaüks oma moblaga läpakaekraanilt pildi ka alternatiivsest variandist, mida hiljem tegelikult kasutasime - tänapäeva tehnika eelised.

Tänav viib otse Fuji suunas

Nii kitsad on need "kõnniteed"

Hommikusöök nahas läksime linna peale uitama. Tee peal märkas Christina värvilise kujundusega kanalisatsioonikaevude kaasi, isegi selliseid banaalseid asju oskavad jaapanlased "kunstiliselt" esitada.

Keskuse kaubamajast ostsin endale kaasa fotoalbumi Fuji piltidega, paar postkaarti ja tegin foto kaheksakandilistest keppidest, mida ronijatele raske raha eest müüakse. Edasi jalutades jäi silma üks huvitavaid ogalisi vilju kandev puu, millega tegu, pole aimugi.

Postkaardid Fuji fotodega

8 kandilised "Fuji" matkakepid

Kuna aega veel oli, otsustasime ülesmäge kaugemale jalutada. Ei pidanud kahetsema, sest järsku märkasin teiste kenade jaapanipäraste majakeste vahel huvipakkuvat Nadaya nimelist poekest. Pole aimugi, mis see sõna tähendab, aga poe-esise kauba alusel ei saanud kahtlust olla toodangu tüübis.

"Nadaya" viinaköök

Tegu kõige ehtsama pisikese viinaköögi ja juuresasuva kärakapoega. Minu reisueesmärk oli saavutatud :) Pakkusin kaaslastele välja, et nad võivad edasi kõndida, kui ei tunne Jaapani kultuuri selle tahu vastu huvi, mul läheb siin veidi aega.

Kultuurikaugete inimestena jätsid neiukesed mind üksi, astusin vapralt uksest sisse. Millegi pärast osutusin ainsaks kliendiks, äkki samal põhjusel nagu tolles Rootsi anekdoodis, kus turist ei kohta hommikul Stockholmi tänaval ainsatki rootslast. Kui lõpuks imestades uurib järgmise vastusattunud sisserändaja käest, kus siis rootslased on, saab vastuseks: "Ah nad kõik ju tööl".

Kena jaapanipärane majake

Kuna olin ainus ja pealegi veel soliidses eas blond härrasmees, sain ülevoolava tähelepanu osaliseks. Kusagilt tagaruumist kamandati isegi ainus inglisekeelt valdav tüüp kohale kui küsisin, kas tohin pilti teha. Too haaras mu fotoka ning plõksis mitu võtet nii suurima sakepudeli kui toodangu näidiste riiuli kõrval. Kliendina ma paraku nende lootusi ei täitnud, sest suutes meeles pidada oma lubatud pagasi suurust, ostsin vaid pudeli kohalike soovitatud saket meie karate bossile kingituseks, Fuji kujulise pudeli "Fuji" vett ja koheseks tarbimiseks mõned õlled.

Kiki ja Christina olid üllatunud nähes mind vähem kui poole tunni pärast poest väljumas. Kuna kell hakkas ka juba poole üheteistkümnele lähenema, asutasime tagasiteele. Tee ääres jäi silma pisike põllumajanduslik aialapp, kus mingit piiret polnud ja tundus, et Jaapanis pole ka vajadust kuna kellelegi ei tule pähe mõte üht maisitõlvikut või tomatit möödaminnes näpata.

Postkontorist võtsin mõned margid ja saatsin ühe postkaardi Eesti poole teele. Rahamasin siin millegipärast keeldus koopereerumast, loodetavasti Tokyos ikka õnnestub sihuke ATM leida, kust oma kaardiga jeene kätte saan. Enne hosteli jõudmist plõksutasin lähedalt pildi tänavavalgustus laternast päevasel ajal, siin on veel selgemalt näha kui kitsad kohalikud jalgteed. Tugevama kasvuga ameeriklane igatahes elektriposti ja seina vahelt läbi ei mahu.

Kiki oli juba pakkinud, polnudki siis muud kui asjad selga vinnata ja end välja kirjutada. Raudteejaama poole tuli sammuda ülesmäge, võtsime hästi rahulikult, et palavaga mitte läbihigiseks minna. Jaam oli jumala tühi, ka piletikassas polnud kedagi. Mis siis ikka, ajavaru oli meil piisavalt, et automaadist jäätised ja mõned joogid osta. Jah, polnud näpukas, ka jäätist saab automaadist 150 jeeni eest. Joogid võtsime nagu ikka sildi disaini alusel, olles piisavalt kogenud, et mitte rohelise tee nupule vajutada.

Canadas seda rüübata ei tohiks ;)

Kiki sai värvikireva marjajoogi, milles ujuvad puuviljatükid talle eriti ei meeldinud, muidu olevat maitse hea aga miski kummaline mekk on juures. Äkki käärima läinud kahtlustas laps. Puuvilja limonaadist ju aru ei saa, ta kihiseb nii või teisiti. Kokkuhoidliku inimesena mainisin, et kui ei meeldi ärgu ära visaku, ma neelan ülejäägi nahka nagu tavaliselt. Plika mekkis pisikeste suutäitega vähehaaval edasi ja polnud seda nägugi, et tahaks jooki loovutada.

Mul tekkis huvi, norisin endalegi lonksu. Hmmm ... , tõesti hea, kohe väga hea, paraja magususega, puhta puuvilja maitsega aga vist tõepoolest käärima läinud. Kui ei teaks, et alkovaba, siis ainult sihukest jooki luristakski. Oot-oot, alkovaba jaoks on nagu liiga hea maitsega, tekkis mul äkki kuri kahtlus. Hakkasin silti lähemalt uurima ja muidugi: protsente oli mitmeid, aga selgus et 0% näitas rasva sisaldust, 3% alko hulka, vat sulle sähh.

Maailma parim lahja puuviljatükkidega siider

Jällekord võisin veenduda Jaapani tsivilisatsiooni eesrindlikkuses. Alkoholi ostmise piiranguks on pikkus, kui vaid ulatad münti sisse suskama saad joogi naksti kätte. Tõe selgudes loovutas laps oma joogi mulle, mu mõlemal järglasel on täiesti ebaeestlaslik vastumeelsus igasuguste vähegi alkot sisaldavate jookide vastu, isegi keefiri nad tühjad ei taha. Rahustan end sellega, et emmelt päritud geenid, muidu võiks veel igasugused kahtlused tekkida, sest issi küll C2H5OH sisaldavaist jookidest ära ei ütle ;)

USA Finants Statistika ja minu targutamine ;)

Et eilne jutt niisama umbmääraseks udutamiseks ei kujuneks otsustasin täna huvi pärast visata pilgu viimase ametliku statistika peale, raamat ikkagi aasta vana juba. USA eelarve on üleval ametlikul valitsuse veebilehel http://www.whitehouse.gov/omb/budget/Overview, mis üllatus üllatus töötas praegu, aga seda 244 leheküljelist üksikasjalikku dokumenti ei viitsinud hakata lahkama ja läksin lihtsama vastupanu teed, leides veebilehe http://www.usgovernmentspending.com/federal_budget_fy13 kus kogu huvipakkuv info kompaktselt esitatud. Pilt mis avanes ei erinenud eriti raamatus loetust, ega ma seda oodanudki, tahtsin pigem kinnitust saada.

Niisiis, eelarve mis on olnud kaks viimast aastat miinuses 1.3 triljoni dollariga, selle aasta defitsiidiks planeeritakse 0.9 triljonit. Mulle kui maamatsile on asi suht lihtsalt arusaadavaks tehtud. Eelarve koosneb tuludest ja kuludest, nende erinevus ongi kas defitsiit või ülejääk. Üle aastate kogunenud eelarve puudujääk kujutab endast riigi võlga. Selge kui seebivesi, matemaatika koha pealt pole rohkem kui esimese klassi haridust vaja, et numbreist aru saada. Siinkohal ongi müstiline, mille üle aastakümneid majandustarkusi õppinud teadlastel vaielda. Pankroti tekitab ülejõu laenamine, selle likvideerimiseks peab eelarve pöörduma ülejääki. Viimase eesmärgi saavutamiseks ainult kaks teed, kas tulusid (revenue) suurendada või kulusid (spending) vähendada.

USA 3 aasta eelarve tulude poolelt vaadatuna.

Vaatame kõigepealt esimest võimalust. Momendil koosnevad tulud põhiliselt kolme sorti maksudest: tulumaks 56%, sotsiaalkindlustusmaks 34%  ja muud (käibe, kinnisvara, ...) maksud 10%. Seega on tulude tõstmise ainus võimalus kas suurendada eelnevate maksude määrasid või panna peale mingi uus maks. USA's on maksude tõstmine eriliselt ebapopulaarne, mistõttu tundub, et seda ei suudaks ükski valitsus vajalikus ulatuses läbi suruda. Ka mujal maailmas kitsastes oludes populistlik ja populaarne rikaste lisamaksustamine ei pruugi õnnestuda, sest isegi mõningate maksustamisaukude kõrvaldamine ei lähe tavaliselt läbi.

Siiski on veel üks võimalus maksutulu tõstmiseks. Majanduskasv, inimesed lihtsalt teenivad rohkem ja maksavad seetõttu ka rohkem maksusid. Eks seepärast pumpavadki ameeriklased raha majandusse, et kutsuda esile GDP kasvu, seni on tegu olnud raha tuulde loopimisega ja kardetavasti nii see ka jääb. Kokkuvõttes ei tundu usutav, et tulude poolt saaks suurt kasvatada, kindlasti mitte nii palju, et kompenseerida vahet kuludega.

USA 3 aasta eelarve kulude poolelt vaadatuna.

Aga äkki annab kulusid kärpida. Kolm põhilist ja suht võrdset on kaitse, tervishoid ja pensionid, sotsiaalkindlustus neljandal kohal, lisaks veel umbes 20 protsenti mitmesuguseid teisi kulusid. Pensioni kallale minekuks peaks olukord olema juba Kreekaga sarnane ja isegi siis on raske taolist otsust rahvale selgeks teha. Tervishoid on Obama lemmiklaps, seda ei luba ta puutuda, ehkki siin oleks ilmselt kõige suuremad võimalused kulusid kärpida. USA tervishoiu efektiivsus (kulutatud raha hulk tulemuse saavutamiseks) on nimelt ääriselt madal kui võrrelda teiste arenenud riikidega. Võimalik et peale Obamat asutakse eelkõige Obamacare lammutama, kui selleks ajaks juba liiga hilja pole. Kaitsekulusid on kärbitud pikalt ja siin on kindlasti veelgi ruumi, kuid sellele on tugev vastuseis nii vabariiklaste kui ka tavakodanike poolt, kes ei taha näha, et kõikvõimas USA järjest nõrgemaks jääb. Sotsiaalkindlustuse juureski annaks kärpida, eriti muidugi kontrolli ja tingimute karmimaks muutmisega. Samas julgen kahelda kas sellest aitaks, et eelarve tasakaalu saavutada.

Tähelepanelik lugeja peaks olema märganud, et üks punkt on puudu, nimelt pole kusagil riigivõla intresside tasumiseks tehtavaid kulutusi ära toodud, aga miks siis??? Väga lihtsal põhjusel, kuna intress momendil nii madal, on ka kulutused madalad ega paista teiste kõrval silma. Aga kui intressimäärad tõusevad ajalooliselt isegi normaalselt madalale tasemele 5%-ni. Sellisel juhul ilmub välja viies suur ligi triljoni dollarine kulu, lisades hoobilt 20% kogusummale juurde!!! Ja intressimäärad tõusevad, sinna pole miskit teha kui valitsus raha muudkui juurde trükib, dollar odavneb ja dollarihinnad kaupadele kasvavad põhjustades inflatsiooni.

USA kogukulude jaotus 2013 aastal.

Sellega aga pole halvad uudised lõppenud, seni oli jutt vaid USA föderaalkuludest, kui lisada ka osariikide ja kohalike omavalitsuste kulud kerkib esile selline üüratu number nagu 6.4 triljonit dollarit. Samas pole paljude nende eelarve seis sugugi roosiline. Need on siis kokkuvõtlikud numbrid ja maamatsi analüüs, mis annab paraku ainsaks tulemuseks eeldatava USA pankroti. Millal ja kui kiiresti on iseasi, seda ma ei proovigi ette ennustada. Aga juhtub just sel momendil kui kollektiivselt pead liiva sisse peitnud turud mõistavad, et USA eelarve poliitika pole miskit muud kui püramiidskeem ja hakkavad rahasid välja tõmbama. Isiklikult arvan et sütikuks saab olema mingi esimesel pilgul suht süütu ootamatu sündmus aga sellele järgneb harukordselt kiire langus, eks näe.

Öeldakse, et kui sa oled pangale võlgu tuhandeid siis on see sinu probleem, kui miljoneid siis panga probleem. Sama kehtib ka riikide kohta, ainult et suurusjärgud erinevad, miljonid on riigi probleemiks kuid miljardid ja isegi triljonid juba kogu maailmamajanduse probleemiks. Seepärast ei taheta lasta ühtki suurt riiki pankrotti minna ja võimaluse korral aidatakse, tõsiselt suuri aga pole võimalik aidata sest selliseid fonde lihtsalt ei eksisteeri.

Just tuli uudis, et USA's on saavutatud kokkulepe finantskriisi edasilükkamise osas. Paraku on tegu vaid ajavõiduga, möödapääsmatute raskuste või isegi katastroofi edasilükkamisel. Juba järgmise aasta algul peavad senaatorid ja kongresmenid uuesti sama teatri ette võtma. Tihtipeale kipub probleemide edasilükkamine olukorda ainult halvemaks muutvat ja lõpliku lahenduse palju valulikumaks tegema kui see vajalik on. Eks oleme kõik mikromastaabis omal nahal kogenud, kas või toa koristamise või muru niitmisega viivitamine teeb hilisema tegevuse tükk maad tülikamaks :P

Katastroof varsti ?

Ülaltoodud pealkirja ei põhjustanud ei asteroidiga kokkupõrke oht, supervulkaani oodatav purse ega isegi eelolev globaalne soojenemine, mitte miski looduslik katastroof. Hoopiski kaks hiljuti loetud raamatut: "The Great Degeneration" ja "The Coming Bond Market Collapse". Vaatamata suure osa vabast ajast arvuti taga veetmisele õnnestus ülalmainitud raamatud läbi lugeda, ja seda põhjusel, et tegu tõepoolest huvitava ning mõtlemapaneva teemaga.

Eile oli viimane päev kui sai BF4 beeta versiooni mängida, nüüd siis ehk veidi jälle aega blogistada, täisversioon tuleb alles 29 oktoobril. Aga see mäng on ikka päris nakkav, eile õnnestus õige mitu tüüpi haavlilaengutega kustutada, sain oma kaheksateistkümnenda pussitamise kirja ja esimese kiirkaatri "killi". Kõige tipuks ajasin humveega helikopterile otsa, enne kui kaks tüüpi jõudsid õhku tõusta ja lükkasin nad koos põleva vrakiga jõkke :D

Aga nüüd tagasi teema juurde. Kui raamatuis toodud väiteid uskuda, ja need on õige veenvalt esitatud, siis pole järgmine massiivne majanduskriis enam kaugel, lisaks ei ole erilist lootust sellest välja rabelemiseks. Momendil elame enam-vähem maksimaalse heaolu juures, edaspidi võitleme mitte majanduskasvu vaid selle kahanemise aeglustumise nimel. Nõuka ühiskonna lapsena olen alati kõige loetu suhtes pigem kriitiline, sest teatavasti trükkida võib kõike. Põhikriteeriumiks on ikka olnud: Kas toodud väited on loogilised. Alles siis kui tunduvad loogilised on mõtet edasi vaadata.

Küsimärgi lisasin pealkirja kuna objektiivseks hindamiseks pole mul piisavalt majandusharidust ja lisaks sõltuvad sotsiaalsed ning majanduslikud protsessid nii paljudest tuntud ning tundmata teguritest, et vähegi täpsem etteennustamine praktiliselt võimatu. Üleüldisi trende on siiski suht selgelt võimalik näha ja neist põhjustatud sündmusi võib küllaltki suure tõenäosusega oodata toimuvat mingi ajavahemiku jooksul.

Mis toimub arenenud maailmas: majanduskasv aeglustub, võlakoorem kasvab astronoomilise kiirusega, ebavõrdsus suureneb, rahvastik vananeb, sotsiaalne rahulolematus kasvab, ... mis on valesti? Neid küsimusi lahkab "Suur degeneratsioon". Lääne tsivilisatsiooni alustugedeks peetakse demokraatlikult valitud valitsust, vaba turumajandust, seaduse ülimuslikkust ja tsiviliseeritud ühiskonna korraldust.

Aga valitsused on enamuses riikidest järjest rohkem korrupteerunud, turumajandus on allutatud liigsele regulatsioonile, seaduse ülimuslikkus on muutunud advokaatide ja kohtunike ülimuslikkuseks, ühiskond on stagneerunud, inimesed ootavad et nende probleemid lahendaks nende eest keegi teine, kuritegevus ja eriti ebaeetiline käitumine on saanud normiks. Kõik see kutsub esile lääne ühiskonna majandusliku seisaku ja geopoliitilise allakäigu. See oleks raamatu lühikokkuvõte. Kostab sünge aga enamus argumente paistavad õige veenvad ning loogilised. Kõigega ma nõus polnud kuid huvitav ja mõtlemapanev lugemine igal juhul!

Teine raamat käsitleb konkreetselt põhjusi, miks on paari aasta pärast oodata mitte masu ega depressiooni vaid pigem senikehtinud maailmamajanduse süsteemi kokkuvarisemist. Põhjuseks muidugi arutu laenuvõtmine, mida pole mingit lootust tagasi maksta. Seda mitte ainult Kreeka või mõne teise pisema riigi puhul vaid lisaks enamusele Euroopa suurriikidele ka Jaapani ja USA juures. Veendumust, et riikide võlakirjad on kõige kindlamad investeeringud kõigutasid juba Kreeka ja teised raskustesse sattunud Euroala riigid. Samas pole erilist tähelepanu pööratud USA'le.

Siinkohal tahan eriti esile tuua kohta raamatust, millele polnud ise kunagi eriti mõelnud. Tähtis pole niivõrd riigivõla suurus GDP'ga võrreldes kuivõrd riigi tulude ja kulude seisukohast vaadatuna. Ja selle koha pealt on USA seis õudusvärinaid peale ajav. USA võlg on 7 korda suurem kui aastane tulu riigieelarvesse ehk 700% kusjuures eelarve defitsiit 50%, ehk lähemate aastate jooksul kasvab võlg iga kahe aasta tagant terve aastase eelarve jagu.

Kuidas on võimalik et USA pole veel pankrotti läinud, aga seepärast et intress on sisuliselt null, võlaprotsendid minimaalsed. Samas trükitakse raha juurde (tegelt küll lihtsalt elektrooniliselt lisatakse ringlusse krediiti) meeletutes kogustes, mis paratamatult toob mingil momendil kaasa inflatsiooni ja intressi kasvu. Taolise megavõla protsente pole aga võimalik tasuda. Järgi jääb kaks võimalust, kas Kreeka või Zimbabwe, pankrott või hüperinflatsioon, kumbki pole meeldiv tulevikuväljavaade.

Lõpptulemusena langeb USA dollari väärtus kõvasti ja kogu maailma majandus jookseb kokku, sest paberraha pole ka mujal kaetud reaalsete väärtustega. Praegune USA võlakriis on alles eellainetus saabuvale orkaanile. Katastroofi momendi määrab ära inimpsühholoogia, ehk moment kui kriitiline hulk investoreid kaotab usalduse riigivõlakirjade väärtusesse, viimased püsivad juba praegu ainult sooja õhu najal. Autorit ei tasu niisama hirmutajate kilda arvata, ta oli üks väheseid kes mitmeid eelnevaid kriise tabavalt ette ennustas. Head lugemist:)

Laupäevahommik

Laupäeva hommikusöök

Ei saa salata, et mulle meeldivad laupäeva hommikud, kohe väga ja isegi siis kui õues sajab vihma ning pole mugav tagaaias kohvi juua. Korraks ajasin silmad pilukile poole kaheksa ajal kui vanem laps ülikooli tõttas, võtab miskit lisakursust, et lastaks aerospace klubi liinis peenmehhaanika tööriistade kallale. Muidu ikka laupäev tal ka vaba. Viskasin korra pilgu moblale kontrollimaks, kas miskeid ülemaailmseid mullistusi pole vahepeal juhtunud ega olulist FB teadet saabunud. Liiga vara et ärgata, nihutasin end vaikselt kaasa vastu sooja, kes oma tableti pealt raamatut luges, ja vajusin unne.

Unenägudega on nii, et mäletad ju vaid neid, mis just enne ärkamist silmi ees või ajus võbelesid. Enamasti näen toredaid juhtumisi, päevatemaatilisi või siis tavalist seosetut saba ja sarvedeta jura. Suure osa moodustab igas astmes porr nagu see meeste puhul tavaline aga lugejate (ja osaliste:) pettumuseks, või kergenduseks ma siinkohal pikemalt peatuma ei hakka ;) Õudukaid pole kunagi näinud, jubedaim meenub teemal eelolev kõrgema matemaatika eksam aga ma ei mäleta midagi ... Appi!!! Täna näiteks oli ülikooliteemaline, kus pidin bussiga pikalt sõitma ja pärast ei leidnud oma ühikatuba üles. Kummaliseks nüansiks mingil momendil riiete puudumise avastamine, mis teatavat ebamugavustunnet põhjustas, ju vist avaldub siin peidetult alateadvuses kristliku kasvatuse mõju:)

Aga tagasi nädalavahetuse juurde. Kui sajab vihma siis taolise tühise asja pärast ma nutma ei puhke, lihtsalt tuleb kohvi köögilaua taga luristada ise läpakaga internetis surfates. Täna sõin hommikusöögiks vikerforelli mitte lõhe küpsiseid nagu kaasa mind parandas, kõrvale Presidentti kohv, mida viimase inventuuri alusel veel vaid kuus pakki ehk kolm kilo järgi. Kohviga on üldse nii, et siinmaal müüdavatest kõlbab ainult üks sort: "Pride of Arabia" oad, ülejäänu on täielik rämps, või poliitiliselt korrektselt mainituna, ei vasta eurooplaste arenenud maitsemeelele:)

Värske Vikerforell tilliga Vinta 8-vilja küpsisel 

Järjekordselt sain kinnitust kui tegime laste järelsünna ja kuna ei viitsinud spetsiaalselt kohvi ostma minna võtsin lolli peaga kilo "Starbucksi" ubasid lootuses, et nii kallis ja kuulus mark peaks juua kõlbama. Eksisin, kohvi oli vaatamata "Light roast" sildile ülekõrvetatud, lisaks kumas läbi mingi nõudepesu vee mekk. Kohvi Põhja-Ameerika mandril ei tunta ega osata hinnata, aga kui keegi teab veel mingit joodavat kohalikku marki, andke teada. Mina olen 20 aasta jooksul ainult ühe, selle eelpoolmainitu avastanud.

Eile oli kavas see postitus üles riputada aga ei jõudnudki, vahele tuli allruumi remondiks ettevalmistamine ja paar tunnikest BF4 mängimist. Laps jõudis õhtul koju ja kuna paar tema sõpra samuti mängivad, siis lõime kampa. Mul oli küll veidi imelik kui kutsuti lahingusõbraks, aga plika arvas, et siis saan tihemini meeskonnas mängida, kui tal endal ei peaks aega olema. Olevat oma sõpradele rääkinud, et isa ka mängib, need ohanud, küll mõnel ikka veab :D Tüdruk näitas ka vana Xcom UFO Defense - Enemy Unknown strateegiamängu, mis uude kuude (vingem graafika) riietatud aga idee sama mis enne. Tüdruku üllatuseks mainisin, et originaalversiooni mängisin juba enne kui tema sündis. Kas tõesti nii iidne mäng, ei jaksatud ära imestada. Tänapäevase ürikiire tehnoloogia ja mängumaailma arengu juures tõepoolest haruldane, noh 20 aastat vana arvutit millel toda mängiti küll kusagilt ei leia, isegi mitte taaskasutuskeskusest. 

Õuna mini kroissandid ... mmm ... pühap hommikul

Et juba pühapäeva hommik, siis panen teie ärritamiseks üles ka tänase hommikusöögi pildi. kohv on sama, teises tassis, ja seda mitte põhjusel et eilne pesemata oleks. Aga näksiks sain värskelt küpsetatud õuna mini kroissante, nimi on minu väljamõeldud. Ma tõesti ei tea mida eile tegin mida pole osanud eelnenud kooselu jooksul ette võtta, et alles nüüd sihukesed hõrgutised välja käidi. Vahemärkusena pean lisama, et piltidel jäädvustatud kogused ei kajasta kaugelti einestamise jooksul söögitorust alla minevate küpsetiste hulka.

See ruum tuleb muuta elamiskõlblikuks ja õdusaks 

Totaalseks maitseelamuse alahindamiseks oleks väide, et viivad keele alla, pigem tegu narkotsile sarnase mõnu-uimaga momendil kui saiake keele maitsenäsasid puudutab. Olen neist täielikult sõltuvusse sattunud.

Hiljem veel lubati kolesteroolipommiga kostitada, mis kujutab endast praemuna peekoniviilude ja rasvas praetud musta seemneleivaga, ei jõua ära oodata. Sellised ilusad hommikud siis siin:) Aga nüüd pean minema alla betoonblokkidest seina pealt pudedat kihti ja vana värvi maha kraapima, et niiskuskindla seguga katmiseks ette valmistada.

BF4 ja Hyundai

Eile, esimene oktoober oli tähtis päev, esiteks tuli välja kauaoodatud BattleField 4 militaarne paugutamismäng ja teiseks sai meie perekäru kahe aastaseks. Eile polnud aega postitada, sest enamuse vabast ajast istusin arvuti taga :)

Päev algas varakult, ärkasin 4:20 AM, õuest kostis koledat tühjade õllepurkide kolinat. Pesukaru saatan, on saanud kiwide maitse suhu ja viinamarjade otsalõppemise puhul otsustas nendega maiustama hakata. Mulle selline pull üldse ei istu mistõttu asetasin tema hirmutamiseks tühjad pilsneri purgid lahtiselt okstele. Esimene kord paari päeva eest piisas plekikolinast, et loom minema hirmutada aga eile ööseks oli ta aru saanud, tühjad õllepurgid ei hammusta ka siis kui hirmsa plärinaga maha kukuvad. Istus saatanasigitis kiwi otsas ja pugis kahe suupoolega minu higi ja vaevaga kasvatatud maitsvaid vilju.

Ei jäänud muud üle kui alukates nagu Homer Simpson õue tormata ja looma paar korda suusakepiga susata. Elukale taoline asi eriti ei istunud, lõrises mu peale aga nähes kes suurem, otsustas vastavalt ellujäämiskursuse motole: "mitte astuda võitlusse millest pole lootust võitjana väljuda" taganeda. Kui veel koer toas verdtarretava häälega  lõugama pistis, arvates et karjaliikmele tehakse liiga, pidas pesukaru targemaks kiwid kus seda ja teist jätta ning üle garaazhi katuse jalga lasta.

Uni oli läinud, kuna hammas verel ja tapahimu adrenaliinilaksust kallal otsustasin arvuti taha istuda ning BattleFieldi ära proovida. Seda enam, et mäng oli tavakasutajatele mängimiseks Ameerika idatsooni ajavööndi järgi kell neli öösel välja tulnud. Selge, miks nii mitmed aknad sellisel jumalavallatul ajal valged on, mänguhullud juba klaviatuuri ja hiirega agaralt teisi samasuguseid teise ilma saatmas. BF4 käima tõmmates pidin üllatusega tunnistama, et hulk servereid oli ääreni täis. Nojah, USA's ju riigitöötajad ei pidanud hommikul kohale minema, mis muud kui arvuti taha istuda.

Tegelt said eile öösel beeta versiooni katsetada vaid need priviligeeritud, kellel kas BF3 premium või paari muu Origini mängu omanikud, või kes olid juba BF4 ette tellinud. Teised imegu näppu ja oodaku neljanda oktoobrini, kui ka nemad saavad tasuta proovida. Ehkki algus oli paljulubav ja minu vana Delli arvuti esimese põlvkonna i7 protsessori ning 460 GTX videokaardiga jaksas probleemideta mängu täislahutusvõime juures high settingutes vedada, läks peagi asi käest. Mingi moment kadus hiire normaalne juhitavus ja kui hakkasin mõnuga ettejäänud vastast automaadivalanguga kostitama ei tulnud torust paukugi. Mis kurat, ega nad ometi nii tõepäraseks ole mängu muutnud, et relva puhastamata unustamise pärast tuli tõrge???

BF4 BEETA VIDEO  VÄGA ASJALIK LÜHIÜLEVAADE

Palju polnud aega probleemi kallal pusida, pidin hakkama tööle minema. Päev möödus kannatamatult oodates, millal kell kaks saab, et kiirelt koju mängima rallida. Öeldakse, et mehed jäävad alati poisikesteks, pole päris täpne, sest neid mänge mängib ka üllatavalt palju naisi ja tüdrukuid. Lähimaks kinnituseks minu oma vanem plika ja mitmed tema sõbrannad. Kodus arvuti taha hüpates selgus, et vahepeal polnud hiire käitumine sugugi paranenud. Laadisin viimased nVidia draiverid alla ja üldse optimeerisin arvutit nii palju kui sain, aga hiir igavene siga käitus väga etteaimamatult.

Proovisin isegi teist hiirt, ikka sama jama. Kahtlustasin, et spets programm, mis mu eelmise mänguhiirega kaasa tuli, tekitab segadust ja proovisin ka sellega seadistusi muuta, ei miskit. Kõige kummalisem, et BF3 ja BFBC2 mängisid ludinal, ainult BF4 puhul hiir juras. Igatahes lasta ei õnnestunud aga kõhuli visates või hüpates tuli torust pauk, täielik müstika, lisaks ei töötanud osa klaviatuuri nuppe nagu ette nähtud. No peab olema mängu viga kui muidu kõik ok. Joystickil samuti nupud jumalast sassis. Netist abi otsides ei leidnud midagi. Mõtlesin juba vana hiire ära parandada ja võtsin selle lahti kui tuli huvitav mõte. Paar korda varem on Joystick jupsinud kui mänguhoos kiirusenupp paigast nihutatud. Ja siis nägin, olin Joysticki eest ära lükanud vastu laua äärt nii, et kang pidevalt veidi viltu asendis andis mängule juhtsignaali.

Niipea kui selle paigale liigutasin hakkas automaat laskma, juhhei!!! Igaks juhuks kiskusin Joysticki usb august üldse välja, sest natuke segane miks teistes mängudes sama probleemi polnud. Võimalik et BF4 laadimise ajal oli juba signaal peal ja see rikkus miskid algsettingud ära, esialgu ajan ilma läbi. Igatahes läks lahinguks, algul võttis aega, et üldse aru saada kus kaardi peal oled, aga pikapeale tekkis mingi üldmulje, mis, kes ja kus. Beeta versioonis on üks pigem jalaväele mõeldud linnakaart, Shanghai vallutamine. Samas saab kasutada hulka erinevaid lahingumasinaid ja koptereid.

Olin vaid paar mängu teinud kui vanem laps koju jõudis. Too teatas, et õppida pole miskit, haaras kiirelt paar ampsu ja kiirustas alla minu kõrvale oma läpakaga. Tema läpakas oma 560m GTX videokaardiga sättis mängu high ja ultra peale, graafika oli tõepoolest äge. Kõige paremini saab aru kui vaadata ülalpool olevat täna youtubes väljatulnud videot. Nagu FB's postitasin on see põhjuseks, miks ma pole lähemal ajal kättesaadav ;) Igatahes mängisime pidevalt kümneni, kuni olemine liiga uniseks läks.

Mängu enda kohta võin öelda, et võrreldes BF3'ga ootasin veidi suuremat edasiminekut. Enamasti sama, ehkki detailid paremad ja graafika võimsam. Kõige selle täielikuks nautimiseks on aga vaja võimsamat videokaarti. Mul oli enne plaanis osta, kuid nähes kui hästi praegune välja veab, polegi enam nii oluline. Relvastuse valik suht limiteeritud, algad ju 0 punktiga. Aga esmamulje põhjal saab kuulipildujat üksiklaskude puhul snaiperina kasutada, nii vastase kui tanki maha saamiseks vajalik rohkem ja täpsemalt tabada kui BF3's, püssigranaat ei tapa alati ühe pauguga, paadid on võimsad, ujudes saab nii pussitada kui lasta, pussitamise juures saab kaitsta ja ise vastu susata ... Eks erinevusi tuleb edaspidi veel välja.

Kuna 1 oktoobril pääsesid enamasti kogenud mängijad ligi, oli nende vastu palju raskem punkte saada. Kokkuvõttes suutsime kumbki lapsega esimese paela peale saada, aga K/D tuli vilets, veidi üle kolmandiku. Palju oli lolle apsusid, eks nii õpid. Mulle pakkus rahuldust, et õnnestus kaks tüüpi noaga "teise ilma" saata:) Igatahes vägev mäng, mis kardetavasti hakkab allkorruse renoveerimist takistama;) Aga võibolla ka mitte, sest seal me ju mängima hakkame.

Pealkirja teisele teemale, autole ei viitsi palju tähelepanu pühendada, vaja mängima kiirustada. Hyundai Elantra touring on nüüd kaks aastat meie käes olnud, läbisõitu suht vähe - alla 40 tuhande. Põhiliselt olen rahul, sest mingeid probleeme pole olnud peale pisikese naela, mis aasta tagasi kummi läks ja siiane seal istub, kord kuus pean õhku juurde lööma. Piinlikkusega tuleb tunnistada, et ise pole viitsinud midagi teha, isegi õlivahetused teenindustes tehtud. No lihtsalt ei tasu ära, parem maksan 20 dollarit peale ja ei pea enda käsi määrima, selle aja saan mõnusamalt arvuti taga või matkates veeta.

Jaapan-12 Ronimine Fuji Tippu

Valmistume vallutama Fuji tippu

Äratus veerand seitse, kiire kohv ja hommikusöök ning seljakottide pakkimine. Eelnevale kogemusele tuginedes soovitasin kõigil minimaalselt asju kaasa tarida. Matk on vaid ühepäevane ja ronides hakkab peagi iga gramm tunda andma, eriti kui see ülearune on. Oluline piisavalt vett ja kõrguse peale mõeldes soe fleece ning vihma vastu kilekas kaasa, natuke kontsentreeritud näksi nagu lehmakomme:), kuivatatud puuvilju ja pakk küpsiseid. Minul ja Kikil olid camelpackid 2 liitri veega, Maril pisike seljakott veepudeli ja näksiga, kõigil omad riided.

Ilm pilvisevõitu Fujioshidas, palav aga ei sadanud, mäge muidugi näha polnud. Rongile jõudsime kerge sörgiga õige napilt. Hommikune sõit käis edasi tagasi, sest kohalik rong viis rahvast tööle ja kooli aga peagi astusime Kawaguchiko jaamas maha, et bussi peale ümber istuda. Peatuses oli juba saba tekkinud, kuid rahvast ei paistnud eriti palju olevat. Veidi üllatav sest tegu ju esimese reisuga. Ostsin jaamast pileti, 2000 jeeni edasi tagasi, üks ots oleks olnud 1500. Kangetele vendadele või päevaturistidele tehakse soodustust. Välja astudes märkasin, et juba ronib rahvas bussile. Jooksuga peatusse, siin maal jääd maha kui õigeks ajaks kohal pole, nagu eelmisel päeval olime õppinud.

Mari ja Christina vasakul koos istumas

Ehkki olime viimased saime siiski istuma, mina ja Kiki tagumisele istmele. Buss sõitis punkt 7:33 välja nagu ette nähtud. Tee keerutas läbi metsa järjest ülespoole, pidevalt oli vaja neelatada, et õhurõhku sisekõrvas ühtlustada. Enamus sõitjatest nooremapoolsed valge rassi esindajad, ajasime veidi juttu ühe Shveitsi noormehe ja Uus-Meremaa tüdrukutega. Kõik ootusärevil aga ainult shveitslasel plaanis ühe päevaga ronimine ära teha, sedagi põhjusel, et peab juba ülejärgmisel päeval tagasi lendama. Tal oli ka rongipiletiga õnnetult läinud, ei jõudnud õigel ajal Shveitsi ja kellelgi teisel polnud õigust seda välja võtta, et talle järgi saata. Minul küll keegi midagi ei kõsinud kui Torontos mingi suvalise kontori turva käest ümbriku piletitega sain.

Mida kõrgemale, seda heledamaks läks ja kui peale tunniajast sõitu Yoshida raja 5'da laagri parkimisplatsile keerasime tuli päike välja, lihtsalt super! Rahvast oli päris palju, tundus et enamus mäelt tagasisaabujad. Bussist välja astudes avanes veede Fuji mäele. Võimas ja aukartust äratav pilt, foto ei anna edasi muljet selle kivi, laava ja tuhakogumi massiivsusest.

Yoshida raja viienda laagri parkla, Fuji tagaplaanil

Vahtisime veidi aega suud ammuli enne kui taipasime pilte teha. Olime just sellisel kõrgusel, mis madalamatest pilvedest natuke ülalpool. Siit oleks pidanud avanema imeline vaade allpool asuvatele järvedele, kuid pilvevaip kattis kõik. Pilvemass tõusis tasapisi ja roomas mööda mäekülgi lähemale. Bussis tutvunud shveitsi noormehele soovisime head teed, too kiirustas kohe ronima. Meie võtsime rahulikult, istusime, jõime hostelist kaasa krabatud poolikud joogipudelid tühjaks, ja näksisime veidi. Jooki ja toitu on oluliselt mugavam kõhus kui seljas kaasa tassida. Kohe algul sai vaateplatvormilt suht hea pilt mäest tehtud. Muidu kena aga lumemütsi polnud ja esimesed hõredad pilved ujusid juba üle meie peade. Kes teab kaua selget ilma jagub ja pilte saab.

Parkimisplats ja vaade mäest eemale, juba oleme pealpool pilvi.

Meie jalgsi mäkketõusu alguspunkt Yoshida raja Fuji Subaru liini 5's laager asub 2305m kõrgusel. Sildil antakse teada, et mäe tippu on 6.9 km, vertikaaltõusu 1471m, eeldatav ajakulu 399 minutit (6 tundi 39 minutit) - ehtne jaapanlik täpsus :) Polnud aga mainitud milliseid sanktsioone rakendatakse kodanikele, kes ajalimiidist kinni ei pea :D

Samas leidsin veebilehelt turistidele mõeldud info, mis andis veidi laiema "lubatud" ajakulu:  5-7 tundi üles, 3-5 tundi alla. Kuna pidasime end veidi ülbelt keskmisest paremas vormis olevateks sai optimistlikult eeldatud, et erilise pingutuseta peaks suutma raja väiksema ajakuluga  läbida. Mul oli isegi utoopiline mõte öösel uuesti ronima tulla, et päikesetõusu näha. Igal juhul astusime reipalt teele, stopperi lõin käima kell 8:45.

08:45  6.9km  399min  2305m  Laager 5  Edaspidi lisan taolise lühiinfo, kus esimene number meie kellaaeg, teine distants tippu, kolmas aeg tippu, neljas kõrgus merepinnast ja viimane asukoht. Raja esimene osa läks läbi tiheda metsa kujutades endast pigem kruusa või räbuteed, ronimist kui sellist polnud üldse. Läksime nii kaua allamäge, et mul tekkis mure kas ikka õigel rajal oleme. Lisaks tuli ohtralt rahvast vastu. Nagu hiljem selgus, päikesetõusu vaatamast, mida paraku pilvise ilma tõttu polnud näha olnud.

Siit keerame tipu suunas ronima

08:58  6.0km  385min  2278m  Fuji teeots  Mõne aja pärast nägime silti, mis näitas paremale üles. Fuji Tipp 6.0 km ja 385 minutit. Kell oli 8:58, seega läbisime esimesed 1.9 km 13 minutiga ehk minut graafikust kiiremini. OK hakkame lõpuks ronima! Korrektsuse huvides tuleb tunnistada, et ega me ronides kella ei vaadanud, kõik ajad on nii täpselt rekonstrueeritud kahe fotoka digipiltide kellaaegade alusel. Kardetavasti oleksin kella vaadates hakanud üritama ajaga võistelda ja nii ennast kui teisi enneaegselt poolsurnuks jooksutanud. Paraku tekitas segadust asjaolu, et erinevatel siltidel olid nii laagrite kõrgused kui ka ajavahemikud erinevad, edaspidi olen üritanud kasutada, kus vähegi võimalik mäel toki otsa löödud silte, millel kõrgused meetri ja aeg minutitäpsusega kirjas. Vahepeal võtsin abiks Google Earth'i, mugav kõrguste määramiseks, kui tead täpselt oma asukohta. Muideks Yoshida rajal on isegi Google streetview osaliselt paigas, päris naljakas oli seda jälgida.

Laavakruusatee mäest üles

Pilved tulevad meile järgi

Mõnda aega kulges rada veel metsas aga puud jäid üha madalamaks, asendusid põõsastega ja lõpuks kadusid sootuks, olime jõudnud metsapiirile. Algselt suhteliselt kõva pinnas oli järjest pehmemaks muutunud ja kujutas endast nüüd punakaspruuni räbu ning kruusa segu. Ilmselgelt tegu mingi vulkaanilise kivimiga aga mul pole piisavalt geoloogiaalast haridust, et seda määrata ja ei viitsi ka netis tuhnida. Igatahes polnud tegu ei laava ega ka tuhaga.

Vahepeal olid pilved meile järgi jõudnud ning nähtavus paarikümnele meetrile vähenenud. Loodetavasti ei roni me kogu tee sellises vatis midagi nägemata, sellisel juhul poleks suurt vahet kus ronid kui ümberringi miskit ei näe. Temperatuur igatahes oli endiselt mõnus, just paras rahuliku tempoga ronimiseks. Algul tuli palju rahvast vastu aga peagi kuivas allatulejate hulk kokku, aegajalt ilmusid mõned matkakeppidega tüübid ootamatult udust välja nagu miniatuursed pilusilmsed jetid.

Sellised teeviidad näitasid suunda

Pilved jälle taga ajamas

09:29  5.0km  343min  2390m  Laager 6  Kuuendasse laarisse jõudes oli päike jälle udu seest piiluma hakanud. Sildi järgi asusime 2390m kõrgusel, tipuni 5 km ja 343 minutit ronimist. Kiire arvutus näitas, et olime kilomeetriga 11 minutit võitnud ning ajakavast 12 min ees. Päris hea, tunne täitsa värske, ei mingit väsimust. Edasi ronides läks raja pinnas järjest pehmemaks, nüüd saime aru miks kõrged matkasaapad olulised. Ronisid justkui liivadüüni mööda üles, jalad vajusid tuhasesse pinnasesse sügavalt sisse, pidevalt tuli tossudest teravat kivipuru välja raputada. Astud kaks sammu üles ja vajud pool alla tagasi. Vahepeal oli võimalik raja äärel kividel ronida, mis meie jalatsitega palju mugavam aga samas aeganõudvam ja lihastele koormavam.

Nagu näha oleme meie (pildil küll ainult mina) ainsad ülespoole pürgijad 

Neile jõudsime järgi ja mööda

Kiki hakkas aeglasemaks jääma ja et mitte teisi tagasi hoida jäin temaga koos tahapoole. Ei tahtnud last tagant kiirustada teadmata palju rasket ronimist veel ees on. Mägedes on alati mõistlik algul pigem rahulikult võtta, mitte end kohe tühjaks joosta.  Mari ja Christina sammusid kübe kiiremalt ees.

Kella kümneks olime uuesti pilvedest välja jõudnud, siin kujutas rada endast kruusast rusukallet. Mägi kohati rohuga kaetud, kohati puhas vulkaanilise tuha ja rusu kalle. Pinnase stabiliseerimiseks ja varingute või ka talviste lumelaviinide ärahoidmiseks oli paigaldatud terasest tõkkeaiad. Päikese käes läks vaatamata suht jahedale õhutemperatuurile ronides õige palavaks, t-särk just paras.

10:23  3.8km  295min  2700m  Laager 7  Seitsmendasse laagrisse jõudsime 10:23, 6 min kaotust sest 48 minuti asemel kulus 54, kokkuvõttes ikka veel 6 min plussis. Tipuni on jäänud 3.8 km, 1076m vertikaali ja 295 minutit. Saime korra Mari ja Christinaga kokku, rääkisime paar sõna juttu ning sõime küpsiseid. Kuna teised olid juba puhanud hakkasid ned ees astuma sel ajal kui meie Kikiga hinge tõmbasime.

Oleme pilvede vahel

Esialgu oli mulle tundunud Kiki tempo liiga aeglane aga siit edasi minnes mõistsin, et ega palju kiiremini ei tahaks ronida. Samas olid selle aja jooksul meist vaid kolm kahekümnendates ja heas vormis ameerika sõjaväelast mööda läinud, mis vihjas, et me polegi nii hädised.

Siit muutus rada oluliselt järsemaks ja kivisemaks, tundus et tegu tardunud laavavooluga. Meile sobis taoline pinnas palju paremini. Kohati oli vaja kaljunukkidest kinnihoidmiseks käsi abiks võtta. Nüüd sain aru, miks soovitatava varustuse hulka ka kindaid kuulusid. Pidi ettevaatlik olema, sest kivid suht teravate rantide ja murdekohtadega. Pilvemerega olime pidevalt võidujooksus, niipalju kui meie kõrgemale ronisime tulid pilved järgi, aga õnneks enamuse ajast juhtisime. Vahel siiski jõudis mõni agaram rünk mööda varjates momendiks päikest.

Nüüd hakkas kõgrus tõsisemalt tunda andma, tahtmist oli küll aga jaksu kippus väheks jääma. Puhkepeatusi tuli järjest tihemini ette võtta ja neid mitte ainult Kiki ettepanekul. Hambad ristis ronisime edasi. Paremal pool avaneb vaade tohutule varingule, kus mäekülg poole kildi laiuselt ja paari pikkuselt rusukaldeks muutunud. Seal ei kasva midagi, ilmselt üsna hiljutine sündmus. Kell on 11:00. Märkan kivide vahel pisikesi valgeid lilli kasvamas, pildistan.

11:12  3.2km  262min  2900m  Laager 7.5  Järgmises seitse-pooleses laagris leiame Mari ja Christina puhkamas. 33 minuti asemel kulus 49 min, pisikese jupiga 16 min kaotust ja kokkuvõttes 10 min taga. Kui silti uskuda siis on siit tipuni 3.2 km ronimist ja 676 meetrit vertikaalset tõusu, milleks "ette nähtud" 262 minutit. Oleme kõik päris kutud, paar küpsist ja vesi. Mõtlen, et polegi nii lihtne see ronimine, hakkan kahtlema oma võimes uuesti öösel tulla.

Kiki puhkab pealpool pilvi

Tom, taamal rusukalle

Lilled Fuji mäel

Kiki tardunud laavavoolu taustal

Kalle läheb järsemaks

Kiki rühib ülespoole

Vähemalt ilmaga on seni vedanud, ikka veel seljas t-särgid, muretsen veidi ereda päikese pärast. Lastel küll kreem peal aga ei tea kui tõhus ta sellises kõrguses ja peale rasket füüsilist koormust on. Kikil ka päikeseprillid maha ununenud, pole hullu, õnneks pole lumepimedust karta. Nüüd on ka tuul tugevamaks läinud, jahedad iilid sunnivad pusa selga tõmbama.

Tom jõuab 8'dasse

Mari siin puhkamas

12:01  2.7km  195min  3020m  Laager 8  Täpselt keskpäevaks jõuame 3020 meetri (või 3100 sildi järgi) kõrgusse kaheksandasse laagrisse. Mari ja Christina ootavad jälle ees. Eelmisest oleks eeldatavalt pidanud kuluma 67 minutit, meil vaid 49! Täielik ime, sest sisetunde järgi otsustades olime jube aeglaseks jäänud. Tegelikult võitsime tervelt 18 min minnes 8 minutiga plussi. Järelikult mõjub kõrgus ka teistele inimestele energiavampiirina. Tipuni 2.7 km ronimist ja 676 meetrit vertikaalset tõusu, milleks "ette nähtud" 195 minutit. Enesetunne oli sihuke, et need numbrid tundusid lihtsalt jubedad. Kaugelt vaadatud lauge mägi osutus hoopis järsemaks kui see võimalik tundus. Pidime 10 minutise puhkepausi tegema, et energiat koguda.

Mari vaatab tagasi meie poole, Tom istub, puhkab ja ootab Kikit järgi

Kiki ronib pilve püüdma

Seitsmenda ja kaheksanda laagri vahel on hulk mägihütte, mida ööbimiseks välja üüritakse. Hinnaks 5000 -  10000 jeeni nina peale, kallimal juhul saad ka süüa. Sellest võimalusest sain kahjuks liiga hilja teada, sest tegelt oleks hea meelega Fuji otsas ööbinud, aga meil oli juba hostel kinni pandud.

Niisama puhata või veidikeseks magama keerata pole lubatud. Vetsus käimine maksis 200 jeeni, mis pole palju kui arvestada, et kogu see kraam tuleb ju mäe otsast alla vedada. Ainsaks teenusekasutajaks oli Kiki, kel kõht valutas, ülejäänutel auras kõik joodud vesi läbi naha ja hingeldamise välja, terve päeva jooksul ei tekkinud momendikski soristamise vajadust.

Edasi minnes hakkas kõrgus järjest rohkem mõjuma, suurt muud peale räige punnimise ei mäleta. Takkajärgi fotosid vaadates selgub, et tegin kogu selle aja jooksul vaid kümekond pilti, osa siinkasutatuid on Christinalt laenatud.  Kui kerge peavalu oli alanud juba mõne aja eest siis nüüd muutus ühtlaseks tuimaks valulikuks raskustundeks. Hapnikupuudus avaldus tavatult ägedas hingeldamises ja tihedamates puhkepausides. Füüsiliselt aga polnud häda miskit, jõupuudust küll ei märganud.

12:48  2.0km  148min  Jäime kohe alguses Kikiga maha, teised läksid ees. Natu rohkem pool tundi peale laagrist lahkumist jõudsime märgistuseni, mis näitas, et tipuni 2.0 km ja kaks pool tundi ronimist. Täpselt ettenähtud ajaga 47 minutiga sai vahemaa eelmisest punktist siia läbitud. Samas on hakanud jalad veidi koperdama, mõtlen et järgmises kohas tuleks natu pikemalt puhata. Pealegi on kaks kilomeetrit ju käkitegu ... kui seda lauskmaal jalutada või isegi joosta. Noh ujumine vähe raskem, aga nähes eeldatavat ajakulu oli selge: nende 2 km ronimine saab tükk maad vaevarikkam olema kui basseinis 40 pikkuse läbimine.

Laps koti seljast visanud, pea issi süles puhkamas.

Ühe ajal jõudsime Mt Fuji nimelise mägihüti juurde, mis asub 3250 m merepinnast, kus teised ootasid. Teatava üllatusega selgus, et ehkki algul uhasid nad kiirelt eest ära siis siia jõudsid ikkagi vaid kümmekond minutit enne meid. Pisem plika viskab pingile pikali ja paneb silmad kinni, ei taha enam edasi minna. Istun kõrvale, panen ta pea oma sülle ja tukastan ka ise paar minutit. Mõnus rammestus, jääks hea meelega siia, las teised ronivad edasi. Raputan endast ketserliku mõtte eemale, kui siia olen jõudnud, ronin ka tippu, mis eeskuju ma muidu lastele näitan.

Kiki äratamine pole just lihtne, ta leiab et siin tudida on päris mõnus ja justkui olles mu salamõtteid lugenud esitab küsimsue: Miks me peame edasi minema. Proovin selgitada, kui äge on ronida Fuji tippu aga endalegi ei tundu sihuke jutt enam eriti usutav. Kurnav ronimine on lapsest viimase kübeme auahnust röövinud, ta pakub välja, et jääb siia meid ootama. Mul ei jää muud üle kui hädavalega välja tulla, et siin pole see lubatud, sest alla tuleb minna teist rada pidi. Lohutan, et pole enam palju jäänud, umbes see maa mis kodust raamatukoguni pannes teepikkuse talle tuttavasse mastaapi.

Samas teen huvitava tähelepaneku, et inimesed ajavad udujuttu kui väidavad kui raske on juhtida mingit gruppi suurema pingutuse juures. Mulle küll pigem vastupidi annab jõudu juurde teiste tagant utsitamine, siis pole aega enda väsimuse peale mõelda. No ja seegi julgustab, et mõnel teisel on veelgi raskem. Enda väsimust ei saa välja näidata, seegi teeb olukorra lihtsamaks.

13:08  1.8km  125min  3250m  Mt Fuji hütt  Ajame end püsti ning hakkame tasakesi ülespoole astuma, jalg jala ette. Natuke edasi on silt: 1.8 km ja 125 min ronida. Selgub, et oleme isegi puhkusele vaatamata 3 minti plussis ja kokkuvõttes 11 min graafikust ees. Mulle tegelikult meeldib, et pidevalt tead palju läbitud ja palju veel minna, teeb nagu pingutamise lihtsamaks. No mis see 1.8 km siis ikka ära pole, pean ka ennast petma hakkama.

13:28  1.4km  83min  3350m  Laager 8 Originaalne  Silmad punnis peas rühime edasi, veel kakskümmend minti ning jõuame jälle kaheksandasse laagrisse. Mis mõttes ei suuda hapnikuvaeguses aju aru saada, oleme ju poolteist tundi ülespoole roninud ja jälle kaheksandas laagris. Samas peame olema õigel teel, sest lisaks kõrguse kasvamisele on ka eeldatav tippu jõudmise aeg pidevalt kahanenud. Lähemal uurimisel selgub, et tegu "originaalse" 8 laagriga, ju siis eelmine oli võlts. Vot praegu kuluks küll üks "Originaal" ära, aga seda pole lootust ka poole kuningriigi eest saada. Igatahes oleme 3350 meetri peal, tipuni 1.4 km ja 83 minutit.  Siin peab miskit valesti olema, sest pole lihtsalt võimalik, et me 400 meetrise jupi 20 minutiga ehk rohkem kui 2 korda ettenähtud 42 minutist kiiremini läbisime.

Värvilised tuhalaamad

Igal juhul võtame pikema puhkuse, joome sööme , pildistame. Ilm on ilus ja kui miskit ettenägematut ei juhtu siis peaksime kenasti tippu jõudma. Peavalu on kõigil aga oleme sellega harjunud, mina iseloomustaks kui sihukest pohmaka uimasust, tuima ühtlast pakitsust. Füüsiliselt pole me keegi ikka veel eriti väsinud. Teisi ronijaid on suht vähe näha, viimase paari tunniga oleme mitmetest mööda läinud, meist möödunud pole keegi aga järgnemas näeme siiski mitut ronijate punti, kes maha ei jää.

Mäe kalle joonlauaga tõmmatud

Marsi maastik

Kiki küsimusele palju jäänud, vastan: koolitee jagu, mis on ka tõsi, ehkki mitte kogu tõde;) Edasi läheb ronimine algul järsemaks, aga siis tuleb pikalt ebamugavaid tuharadasid, kus pahkluuni sisse vajud ja iga samm nõuab energiat kahe eest. Teate kui raske on liivadüünist üles ronida, aga proovige seda gaasimask peas, seljakott seljas pool kilti järjest, siis saate aru mis tunne on. Samas avaneb huvitavaid vaatepilte, kohati on nõlval varingud olnud ja erinevat värvi tuhakihid selgelt eristatavad.

Eelmise talve lumi ja jää

Laavapomm

Kella kahe ajal saame mingi mägihüti juures korra kokku. Oleme kõik hapnikupuuduses ja väsinud aga teades kui vähe minna on üleüldine tunne siiski hea. Tõele au andes tean et eesootav kilomeeter saab paras katsumus olema, aga taolist infi teistega jagama ei hakka. Raja ääres märkan niinimetatud laavapommi, magmakamakat mis eelmisel purskel kraatrist välja lennanud ja enne tardumist tagasi vastu maad prantsatanud. Kuumusest taigna konsistentsiga kivimürakas on küll lömmi läinud ja pragunenud kuid mitte tükkideks lagunenud. Mastaabi mõttes kamandan Kiki laavapommi kõrvale poseerima. Too suudab isegi naeratuse näole manada.

Laps on nii kutu, et kipub järjest rohkem maha jääma hakkama. Võtan tal käest kinni ja marsime vapralt edasi. Plikal pole isegi enam jaksu vastu vaielda. Nüüd puhkame iga mõnekümne meetri tagant ja istume momendiks maha kui vähegi võimalik. Ronimist võtame sammu kaupa, sest kogupikkus oleks liiga hirmuäratav. Hingelda mis sa hingeldad, hapnikku ikka küllalt ei saa.

Tom ja Kiki käest kinni vaevaliselt 8.5'da laagri suunas

14:18  0.9km  60min  3450m  Laager 8.5  Veerand kolm jõuame 3450 meetril asuvasse kaheksa poolesesse laagrisse. Siit on minna 900 meetrit ja täpselt tund aega. Kiirelt arvutust tehes tuleb tunnistada, et viimasel jupil kaotasime aega aga 23 minuti asemel 50 tundus liiga palju. Samas seletas see eelmise jupi ebainimlikku kiirust, ilmselt miski viga eelmise koha ajamärkide juures. Kahe kokkuvõttes paistis aga olukord normaalne, ettenähtud 61 minuti peale kulus meil 60, ajagraafikuga plussis täpselt 6 min. Ainult ma ei saa aru miks neid laagreid iga poole numbri tagant sokutatakse, see nagu koera saba lõikamine jupi kaupa. Kikile teatan, et minna sama palju kui ta vanasse kooli.

Jalad alla ja marss edasi. Maastik on muidugi vägev, võid vabalt ette kujutada, et niisugune näeb välja Marsil kui erksinine taevas ja valged pilved välja jätta. Siin-seal on näha eelmisest talvest jäänud määrdunud lumelaaamasid, mis pole jõudnud sulada. Ronimine ise läheb iga sammuga raskemaks. Vaatan pildistamise juures, et Kikil on punane pusa laiguliseks määrdunud. Küsin kas ta kukkunud, laps eitab, siis märkan, et laigud "ujuvad" pusal. Kurat, nägemishäired, saan aru milles asi.

Mingi moment jõuame järjekordse värava juurde, mille pragunenud postidesse on münte topitud. Kahjuks pole mul ei Eesti ega Canada omasid kaasas, surun nii enda kui Kiki eest Jaapani 10 jeenise prakku nii kõrgele kui ulatan. Üheksandast laagrist 3600 meetri kõrgusmärgi juurest on minna vaid 400 meetrit ja pool tundi, sama pikk maa kui kodust "Goodwilli" kaltsukani proovin last rõõmustada.

14:48  0.4km  30min  3600m  Laager 9  Too on aga üsna apaatseks muutunud, nagu pildilt võib näha. Ise mõtlen juba ka, et mida kuradit mul oli vaja siia mäe otsa ronima tulla. Kell momendil 14:48, oleme täpselt graafikus poole tunni ettenähtud aja peale 30 minutit kulutanud.

Edasi, jalg jala ette, liikudes suurt ringi ei vahi. Iga samm on nüüd juba eneseületamine. Järsku kargab terve Fuji mägi näkku, hea et saan käed ette. Täitsa lõpp, sellised tasakaaluhäired on ohtlikud, paar korda olen ka tagurpidi kõikunud. Peab ettevaatlikum olema, aeglasemalt ronima ja tihemini peatusi tegema, selg ees kukkudes võib päris pahasti haiget saada ja kes siis mind siit mäe otsast alla veab. Vaevalt reisikindlustus sellist pulli katab.

Kiki hakkab juba segast panema ja tahab mulle kukile ronida, ma olevat teda varem küll kukil kandnud. No jah, siis kui sa kahene olid, praegu suudan vaevalt endaga hakkama saada. Alles nüüd hakkan mõistma ja uskuma mägironijate lugusid, kuidas tipust võib vaid paarsada meetrit puudu jääda aga ei jaksata seda viimast juppi enam kuidagi ronida.

Lõvidega värava juures Mari, ...

... Tom ja Kiki

Vahepeal pilt võbiseb ees aga maha istudes muutub jälle satbiilseks. Möödume mõnest ronijast ja lõpuks siin jõuavad meile kaks punti järgi. Lõvidega värava juures teeme ühe Jaapanlastest noorte paariga vastamisi pilte. Siit ei tohiks enam palju olla aga saan täiega aru ja kirjutan kahe käega alla Jaapanlaste vanasõnale: "Tark ronib korra elus Fuji otsa, ainult loll ronib teist korda veel". 80 meetrit minna, ajan last tagant: see on sama pikk maa kui koera esimese pissipostini naaber tänaval:)

Tüdrukud, Fuji ja Lipp

Saime hakkama !!!

15:29  3700m  Fuji Kraatri Serv  3:29 peale lõunat jõuame tippu, või õigemini ametlikku tipus oleva majakese, suveniiripoe ja usu või ära usu Joogiautomaadini, kus pakutakse 400 - 500 jeeni eest jääkülma teed, mahla, vett. Jääkülma momendil ei tahagi, sest esimene asi on jäise tuule käes vihmakiled tuule kaitseks selga ajada. Teeme mõned pildid ja otsustame ka kraatrisse piiluda. Kuna viimane purse nii ammu oli, siis kraater ise suht erodeerunud, lauge rusunõlv viib järsu servani, kust mõnikümmend meetrit otse kukkumist.

Fuji kraatri kirdepoolsel siseserval

Tüdrukud tulemäe kraatri serval

Tuha ja laavakihid vaheldumisi

Kraatris on samuti määrdunud lund ja jääd kohtades, mis päikese eest rohkem varjus. Läbimõõt silmaga hinnates umbes pool kilti või veidi enam, kõrgeim servaots vastasküljel. Pakun välja, kraatrile ringi peale tegemist aga rahvas ei sattu sellest ideest erilisse vaimustusse. No mis ikka, kuna aega kuluks taolise käigu peale üle tunni, ei taha teisi nii kaua ootama jätta ja loobun ka ise. Samas otsustan veidi lähemas õmbruses ringi ronida, et vingemaid pilte saada.

Pilved ja lumi kraatris

Tom lastega Fuji kraatri serval

Reipalt idaserva pidi ülespoole sammudes avastan äkki, et jalad sõna otseses mõttes makaronistuvad. Asi pole tahtmises ega väsimuses, lihased lihtsalt ei kuula sõna, ilmselt on kogu hapnikuvaru ammendunud ja põlved nõtkuvad. Pean veidi ootama ja hingeldama, et edasiminekuks piisavalt O2 gaasiga end varustada. Kõrgemalt plõksin fotosid, vahepeal jõuab paar pilveräbalat ka tipuni ja kihutab siis kiirelt kurve võttes läbi kraatri.  Võtan pilvede tantsu filmile, vahepeal kihutab üks otse näkku. Too nii kompaktne, et tekkib tahtmine selle eest pikali visata, momendiga olen tihedas udus, miskit pole näha. Nagu õudukas kihutavad varjukoletised must mööda. Sama äkki kui mattusin uttu ilmub ka pimestavalt ere päike välja, paar sekundit veel ja üle kraatri serva kimanud pilvest pole jälgegi.

Fuji kraater

Jalutasin tagasi ja paarsada meetrit põhjapoolsele servale. Sealt avanes veidi teistsugune vaade kraatrile aga ei miskit põrutavalt huvitavat. Tagasitulles pidin mitu korda plõksutama enne kui suht hea foto Jaapani lipust ja selle juures olevast kivipostist sain. Kokkuvõttes  veedame pea tund aega tipus, enne kui asume tagasi alla minema. Oleks võinud kraatrile ikkagi tiiru peale teha, aga samas ei tunne ma erilist kahetsust, et selles tagumise külje ametlikult kõige kõrgemas punktis jäi käimata. Niikuinii muutub järgmise purskega mäe ilme ja kuju oluliselt, võib-olla juba sel aastal. Kas kõrgemaks või hoopis plahvatuse läbi madalamaks, kes seda teab.

Lipp ja sammas, all valged pilved

Joogiautomaat Fuji tipus

Tagasi alla asusime laskuma 16:21, Christina ja Mari olid täpselt tund tipus olnud, meie Kikiga mõni minut vähem. Allapoole vaadates avaneb huvitav vaatepilt, pilved tulevad mäele peale nagu tsunami. Tagasitee on kuni kuuenda laagrini erinev sellest mida mööda üles ronisime.

"Pilvetsunami"

Laskuva raja alguses

Suur osa rajast suht järsu kallakuga väga lahtine kruus. Lihtne on kiirust üles võtta aga päris keeruline pidama saada. Kõige mõistlikum tundub olevat poolsörkides allapoole liikuda kusjuures igal sammul peab pidurdama. Esialgu päris mõnus vahelduseks allamäge uhada aga peagi hakkas segama lahtise kruusa ja kivikeste sattumine meie jalatsitesse. Iga natukese aja tagant tuli papusid tühjendada, et teravad kivikesed jalgu katki ei hõõruks. Lisaks kõigele tolmas pinnas meeletult, pidime omavahel distantsi hoidma, et mitte tolmuahvideks muutuda. Kruusa, tuha, räbu segu oli nii pude, et selle peal peaks saama suusatada :)

Tee tolmab, Tom tagaplaanil pildistamas

Enne laskumist pakkusin rahvale lehmakommi, äkki haaras tuul paberi ja viis lendu. Pole ilus prügi puistata, aga nüüd oli hilja, kommipaber lendas mööda mäekülge alla. Olime juba jupike aega allapoole jooksnud kui äkki jäi miskit raja ääres silma, lehmakommi paber! See oli ikka eriline juhus, korjasin kiirelt üles ja toppisin taskusse, loodetavasti hea enne, et jõuame kõik elusalt alla:)

Mari ja Kiki käsikäes kauguses

Mari oli ainus, kel juhuse tahtel püksid nii pikkade säärtega, et ei lasknud kruusal saabastesse tulla. Minul oli kõige rohkem jama, sest jalas äärmiselt ebasobivad madalad North Face veematka tossud. No muidugi matka sandaalid oleks hullemad olnud. Mingis vahepeatuses jäin natuke pikemalt oma tossusid puhastama, teised uhasid eest minema. Kuna olin raskelt tüdinud tossude pidevast puhastamisest lõikasin rajale, mida mööda olime üles roninud. Suht rohke kaljupinnaga ronimine on palju mugavam minu jalatsitega. Küll teised kolmekesi hakkama saavad, ma jõuan kuuendasse laagrisse, kus teed kokku jooksevad, kindlasti enne neid.

Vaade pilvedele ja siksakis rajale kauguses

Kõik oli tore, aga polnud arvestanud asjaoluga, et ülesviiv rada õige kitsas, kohati mahtus vaid üks inimene ronima. Lisaks paistis olevat tegu kellaajaga mil turistigrupid ronivad poole mäe hüttidesse, et peale ööbimist minna päikesetõusu vaatama. Igal juhul osutus allaminemine parajaks manööverdamiseks ülespürgivate gruppide vahel. Mul oli õige piinlik, kui lolli välismaalast vahel viisakalt mööda lasti. Tegin kõik mis mu võimuses, et inimesi võimalikult vähe segada aga mõnes kohas pidin paratamatult gruppidest vabanduste saatel läbi trügima. Ma võin ainult ette kujutada kui shokeeritud olid korraga harjunud jaapanlased nähes üht gajini häbematult liikumissuuna reegleid eiramas. Rahustasin end asjaoluga, et loodetavasti ei näe neid inimesi enam kunagi elus. Ju vist oli veidi Jaapani korrast külge hakanud, sest Kanadas poleks ma end samas situatsioonis eriti ebamugavalt tundnud.

Lõpuks hakkasin lähenema kuuendale laagrile ja nägin kauguses kolme tibatillukest inimest laskumas. Jopede värvikombinatsioonide alusel võis üsna kindel olla, et tegu meie plikadega, ehkki vahemaa vähemalt kilomeeter. Proovisin fotoka zoomi binoklina kasutada, aga see ei aidanud tuhkagi. Just enne kuuendasse jõudmist nägin aga üht tüüpi kollases-punases paarsada meetrit minust ees alumisel rajal jooksmas. Andsin ka ise tuld ja laagrisse jõudes ning alla vaadates tundsin Mari ära. Hüüdsin vaikselt, aga ei miskit, tüdruk lippas edasi. Surusin maha piinlikkustunde ja karjusin nii kõva häälega, et iga jaapanlane sai teada, mis mu lapse nimi. Igatahes aitas, sest Mari pidurdas ja ringi vaadates märkas mind.

Kollane Mari alla sörkimas

Kiki vaatab tipupilve

Sain talt teada, et Kiki ja Christina jäid maha, sest Kiki olla põlve veidi katki kukkunud. Siis pole hullu miskit, kõige rohkem olin kartnud, et ta joostes oma niigi nõrga hüppeliigese välja väänab. Taolisel juhul jama kui palju, sest sellega käia pea võimatu. Otsustasin neid ootama jääda, Mari sörkis omaette allapoole, pidime bussipeatuses kokku saama. Kümmekonna minuti pärast ilmusid ka teised käänaku tagant. Kiki põlv oli küll katki aga ei sundinud lonkama, rohkem nahavigastus ja veidi verine.

Pilv helendab loojuva päikese kiirtes Fuji tipu kohal

Vähehaaval läks hämaramaks, mägi muutis oma ilmet iga natukese aja tagant. Nüüd oli jälle aega pildistada. Metsavahel juba nii hämar, et pidin välku kasutama. Just enne parkimisplatsile jõudmist nägime ära päikeseloojangu ja sain ka viimase pildi Fuji mäest, mille tipule oli pilvemüts laskunud.

Kiki väsinult tagasiteel

Majake metsas

Pilvetsunami läheneb

Päikeseloojang

Viimane pilt Fuji vulkaanist, pilv katab tippu

Moblalt kella vaadates ja bussiaegade fotot uurides selgus, et kui kiirustame, jõuame seitsmesele bussile. Sellest maha jäämise korral peame tund aega ootama. Lisasime sammu ja jõudsimegi kenasti mõni minut varem kohale. Christina tahtis suveniiripoodides käia aga mõtles ümber ja jooksis viimasel hetkel bussi peale. Oleksin ise ka hea meelega ringi vaadanud aga tervet tundi ei viitsinud molutada, lapsed tahtsid tagasi ja olime kõik väsinud.

Tagasisõidul pidime peaaegu magama jääma, "õnneks" hoidis ülal ühe preili matkakaigaste (jämedaid 8-kandilisi pooleteisemeetrisi roikaid sai vaevalt teisiti nimetada) varu, mis pidevalt ähvardas pähe kukkuda. Mulle küll tundusid need eriliselt niru kvaliteediga Hiinas tehtud kommertsliku rämpsuna. Ah jaa, unustasin enne mainida, et siledad küljed kaigastel selleks, et mäel saaks igas vahepeatuses paari kuni viiesaja jeeni eest põletusmärgi peale. Rahva hulgas tundus päris populaarne olema, aga mina ei kujutanud ette kuidas lennukisse sihukese "relvaga" lastakse isegi kui see mulle meeldiks.

Pizzataksod

Kuna meil eriti süüa polnud otsustasime kohalikust kaubanduskeskusest läbi hüpata ja läksime peatus varem maha. Seltskond küll kahtles, kas tean mis teen ja ähvardas hirmsa kättemaksuga kui peaksime seetõttu mitu lisakilomeetrit jalutama. Peatuses tundsid tüdrukud hooned ära, hüppasime maha. Paraku oli liiga hilja, kõik poed suletud, sööki-jooki ostsime tee peale jäävast SevenElevenist. Sealsamas jäi silma kohalik pizzatakso, mis kujutab endast kolmerattalist motikat - väga kokkuhoidlik aga ajab asja ära. Hostelisse jõudes käisime dushi all, võtsime kerge näksi ja kukkusime koomasse. Igaks juhuks lasin kõigil telefonid helisema panna, et lõunani ei magaks.