Emadepäeva Õnnitlusvideo!

Aitab

Pilt tollest tormimurtud puust juurikate poolt.
Mastaabi tunnetuseks ronisin tüvele.

Käisin õhtul koeri jalutamas, õues nii kuradi külm, et vaatamata soojale jopele oli tagasi tulles nina märg. Selle aasta kevad on täitsa käest ära. Kuni lund jagus või õigemini kuni suusatõstukid käisid olin paksult rahul, aga mai keskel võiks nagu ikka soojaks minna mitte mõni kraad üle nulli kõikuda. Kuna juba teist nädalat on Eestis palavam ilm ja esmaspäevaks lubatakse lausa +27C Tallinnas ei jäänudki muud üle kui sinna sõita :D Vaadake te ilmaennustajad, et mind alt ei vea, kohvrisse pakin vaid paar t-särki, ujukad, lestad, päikesekreemi ja rannalina :P

Toronto vaade töökoha aknast

Vee temperatuur oli seal eile +22C

Ja kui Eestis peaks vahepeal jahedamaks minema oleme ka selleks valmistunud ning piletid sooja mere äärde võtnud. Põnevuse mõttes jätan nii aja kui sihtkoha mainimata, pildi järgi võite ehk aimu saada. Just neile kaljudele kavas ronima minna. Aga enne käime lastega Läti Vabariigis sealset jäätist söömas ja viskame signaalina praeguse valitsuse arulagedale hinnapoliitikale ka jaaniõlled pagasisse. Järgmised postitused tulevad tõenäoliselt juba kodumaalt, sest homme enne ärasõitu peaks moe pärast veits pakkima.

Maitorm Torontos

Päris äge torm, kuusk naabrimaja ees veel püsti.

Mänd risti üle tee

Juba töölt tulles oli tuul nii tugev, et ajutised liiklusmärgid ähvardasid pikali kukkuda. Tunni pärast hakkas akna taga prahti ja oksaraage lendama, väljast kostis müra nagu rong sõidaks mööda. Välisust avades tahtis tuulehoog selle sootuks käest rabada. Koertel oli kange häda välja minna, pisem üritas maja ees murul kükitada aga puude raksumine ja järsud tuulehood ehmatasid. Kartsin et kutsa võtab tuule alla ja lendab minema. Lõpuks ikka tegi oma hunniku ahvikiirusel ja kimas tuppa tagasi. Koko seevastu seisis uhkelt vastu tuult ja lausa nautis puhanguid, ei tahtnud üldse sisse tulla. Võtsin lühikese filmijupi ukselt aga tänavale ei riskinud minna, naabrite suured puud ägasid ja ragisesid ähvardavalt meeletu pinge all.

Pirakas paju on kaks elektriposti kui tikud pooleks löönud

Õhtupoole jäi vaiksemaks, läksime koertega jalutuskäigule. Otse meie vastas oli naabri suht väike kuusk poolviltu maja otsa vajunud. Kui juba sihuke puu poolest saati maast välja kistud siis on karta ümbruskonnas rohkem ja tõsisemaid kahjustusi. Päästvaks asjaoluks lehtede puudumine, mis oluliselt tuuletakistust vähendab. Okaspuudel vahet pole, okkad ju enne ära ei kuku kui puu surnud. Probleemiks aga kevadiselt märg ja pehme pinnas, mis eriti tugevalt juurikaid kinni ei hoia. Paar tänavat edasi saime kinnitust tuule tugevusest, pirakas mänd oli risti üle tee sealsamas kus eelmise tormiga kuusk murdus. Veel natu edasi ja kvartali sees avanes pilt täielikust hävingust. Üks suuremaid kohalikke puid oli sihukese hooga vastu maad prantsatanud, et sõnaotseses mõttes vaid pilpad järgi. Hooga kaks telefoniposti kaasa võtnud, mõlemad keskelt pooleks. Liinides elekter veel sees nagu surina põhjal võis järeldada.

Majesteetlik puu muutus momendiga pilpahunnikuks

Õhtul lapsele järgi sõites selgus, et laastamistöö oli Torontos õige ulatuslik. Mõlemad ümbruse suuremad põhja-lõuna suunalised teed mahalangenud puude tõttu suletud. Pidin kasutama kõrvatänavaid ning aeg-ajalt okstest või puudest mööda laveerima. Paljud rajoonid ilma elektrita, tänavavalgustus ega foorid ei töötanud. Hiljem uudistest kuulsime, et tuulekiirus oli küündinud meil 100 km/h, linnast väljas kuni 127 km/h. Mitukümmend tuhat majapidamist ilma elektrita, hulgaliselt puid murdunud, ulatuslikud kuid mitte väga tõsised purustused majadel, vähemalt üks surmajuhtum. Tütar oli sõbranna juures arvanud, et maavärin kui terve maja tuulehoogude käes vappus. Meil läks hästi, ei mingeid kahjustusi ei autodel ega majal.

Ritsiku kooliküsitluse järelkaja

Kaaperdasin Ritsiku blogipostituse "Blogiintervjuu: Milline on kool" ideed (loodetavasti ta ei pahanda), ta nimelt tegi kooliteemalise küsitluse uurimaks mida lapsed tänapäeval koolist arvavad, katsejänesteks võttis käepäraseimad ehk siis oma järeltulijad. Mulle meeldis see mõte nii väga, et otsustasin ka enda lastele küsitluse teha, saatsin juba küsimused emailiga. Paraku on üks momendil Eestis ja teine hängib sõpradega peale edukat kooliaasta lõppu, mistõttu momendil pole nende vastuseid veel käes (kui saan vastused avaldan need ka). Ja siis tärkas mõte üritada ise vastata võimalikult täpselt ja ausalt nii nagu nooruses mõtlesin, siit ka oleviku vorm. Laiendusena otsustasin keskkooli ajale ka ülikooli lisada, huvitav kas ja kuidas suhtumine muutus: K oleks kooliea vastus, Ü tudengi vastus. Täiskasvanuna on muidugi nii mõnedki vaated muutunud, see kaldkirjas viimasel kohal juhul kui oluline.

P.S. Minu arvamus on ilmselt kallutatud seoses asjaoluga, et olen Gustav Adolfi vilistlane.

Järgnevad küsimused on otse Ritsikult ilma redigeerimata maha plagieeritud, Äitähh Ritsik !!!

Iseloomusta kooli kolme sõnaga.

K Kohustus, klassikaaslased, õpetajad.

Ü Pidutsemine, eksamisessioon, maleva.

Tüütu kuid vajalik ettevõtmine, ma ei arva, et ükski süsteem suudaks muuta koolis käimist nauditavaks seni kui tegu kohustusega. Pidasin seda juba kooliajal vajalikuks hinnaks, et hiljem saaks toredaid asju teha. Enam-vähem nagu praegu tööl käimine: töötan et saaks elu nautida mitte ei ela selleks et tööd nautida.

Mis on koolielus positiivset? 

K Sõpradega koos olemine, kehalise kasvatuse tunnid, koolipeod.

Ü Muretu nooruse jätkumine, tüdrukud, sõbrad, peod, maleva, asjalikum suhtumine.

Elus edukalt hakkamasaamise aluste omandamine, iseasi kui efektiivne see on aga kindlasti parem kui mitte kooliskäimine.

Mis on koolielus halvasti? 

K Varane ärkamine, mõttetud kohustuslikud ained, erineva taseme tõttu tihti igav kuna õpetaja kontsentreeris tähelepanu nõrgematele ja keskmikele, koolivorm.

Ü Kohustuslikud poliitained ja nõuk. vene sõjaline õpetus, paindumatud programmid, töölesuunamine, vähene praktiliste oskuste õpetamine võrreldes teoreetilistega.

Ebaefektiivsus. Pean kõige efektiivsemaks meetodiks eelkõige just kodus õppimist ja koolis vaid konsultatsioonis käimist arutamaks kohti millest päris lõplikult aru ei saanud. Samas vaevalt suudaks enamus lapsi sellise süsteemiga edukalt hakkama saada. Nüüd muidugi saan aru, et hulk „mõttetuid“ aineid aitasid kaasa avarama maailmavaate kujunemisele. Mõned siiski minu jaoks mahavisatud aeg nagu võin pealt 50'sena tunnistada.

Mida sa direktorina teeksid, et koolis oleks parem elu? 

K Direktor ei saa suurt miskit teha, olulisi otsuseid saab vastu võtta alles ministeeriumi või parlamendi tasemel.

Ü Sama ilmselt ülikoolis.

Ministrina muudaks koolisüsteemi diferentseeritumaks, rohkem riiklikke erikoole kuhu saamise ja püsimise otsustaks õppeedukus, natuke nagu jalgpalliliigades. Ma ei vaidlegi, et see tekitab stressi aga ehk ongi parem juba varakult tutvust teha päriselus ette tuleva konkurentsi ja stressiga. Kasvatame tugevamad lapsed, mis ei tapa teeb ainult tugevamaks. Usun et paljud lapsed eelistavad õppestressi tavakooli jõmmidest koolikiusajate põhjustatud stressile.

Milline on hea õpetaja? 

K Õiglane, autoriteetne, oma erialast vaimustuses, huumorisoonega.

Ü Sama.

Mida kool sulle on peale teadmiste andnud? Mingeid koostööoskusi, loovust? 

K Õpetanud sotsiaalset grupisuhtlust, minu ajal grupitöid koolis polnud.

Ü Sama kuid lisaks ka näpuotsaga koostööoskust.

Mida kool pole õpetanud, aga oleks võinud? 

K Kõige rohkem tundsin puudust konkreetsest kutsesuunitlusest, mida õppides kelleks võimalus saada või ka mida peaks õppima, et teatud erialal tööle hakata.

Ü Ülikooli õppeprogramm oleks võinud olla paindlikum ja praktilisema suunitlusega, samas oleks ilma eelmise punktita olnud raske õigeid valikuid teha. Mul polnud isegi ülikooliajal selge kelleks saada tahan.

Kas õppekavade maht on liiga suur?

K Ei ole, kuid peaks olema keskast alates palju diferentseeritum, reaalhuvilistele reaal, humanitaaridele nende huviained.

Ü Ei ole, aga kordan: õppeprogramm oleks võinud olla paindlikum ja praktilisema suunitlusega.

Kuidas puhata? 

K Kool võiks hiljem alata, nii 10 paiku. Vähem öösel pidutseda, sest õppimisest küll väsinud polnud kui paar eksamieelset päeva välja arvata.

Ü Sama.

Mida teed, kui kool saab läbi? 

K Kindlasti lähen ülikooli.

Ü Peab vist tööle minema :P

Tagasi vaadates tuleb tunnistada, et just nii läks.

Lisada tahaks, et Tallinna Tehnikaülikooli haridus on Ameerikas täiesti konkurentsivõimeline.

Talv, Kevad, Suvi - kolme päevaga

Üleeile 29 Aprillil suusatamas,
hommikul veel miinuskraadid.

Täna 1 Mail tagaaias päevitamas,
temperatuuriks +27C varjus.

Meil vahetusid kolm aastaaega tõepoolest kolme päevaga, ehk siis kevadet jagus täpselt üheks päevaks. Pulmaaastapäeval panin varahommikul lille lauale, tegin unisele kaasale musi, kes oli tähtpäeva hoopis unustanud, ja põrutasin kibekiirelt suusamäele. Kohvi keetes veendusin veebilehte piiludes,

Lund jagus küll ja veel

et tõstukid ikka töötavad ja mägi avatud. Polnud tegu niisama inimeste kohalemeelitamiseks mõeldud reklaamiga nagu võis veebikaamerate pildi põhjal veenduda. Säravvalget lund jagus mägedel küll ja veel. Suusad turjal õue astudes tõdesin, et äsjaostetud tütre auto vaja enne teeleasumist lumest puhastada. Tahtsin nimelt proovida kuidas bensukulu võrreldes kaks aastat vanema mudeliga. Ametlike tehniliste andmete järgi olla

Mõne tüübi arust oli suvi juba käes :D

hulga kõrgem, mis täiesti arusaamatu, sest nii mootor kui käiguosa ja kere samad. Ilmselt lihtsalt kuluarvestuse metodoloogiat muudetud, millele sain kinnituse sõidu käigus. Keskmine 4.7 l/100km ületas ootusi.

Korralik lumi nõlvadel 29 Aprillil !!!

Mäel oli rahvast parasjagu, isegi tõstukisabad tekkisid aeg-ajalt. Öised miinuskraadid ja paar senti värsket lund tegid hommikused sõidud eriti nauditavaks. Tuul oli nii jahe, et algul maha

29 Aprilli pilet rinnataskus, mägi üsna künkasse sõidetud.

võetud käised panin peale paari sõitu jope külge tagasi, polnud muret et palav hakkaks. Kogu päeva paistev päike ja plussi tõusnud temperatuur tegid mäe pehmeks, pind hakkas järjest rohkem sulama, lõpuks tuli sõita mannaputru meenutavas olluses. Kahe tunni tagant võtsin õllepuhkepause ja nautisin tugitoolis istudes nina päikese poole kesvamärjukest, mis lumes kenasti külm püsis. Enamus ajast veetsin kõige järsemal nõlval, sest see püsis kauem kõvema pinnaga. Nagu kuulsin mäeteenistuselt olevat tegu rekordiliselt pika hooajaga, eelmine viimane lahtioleku kuupäev ühe jagu üle löödud. Soovitati 29 aprilli kuupäevaga piletit alles hoida, globaalse

soojenemise tingimustes on võimalik, et osutub unikaalseks paberilipakaks, mida hiljem lapselastele näidata või kollektsionääridele paksu raha eest maha müüa.

Esmaspäeval 30 aprillil tõusis temperatuur üle 10 kraadi ja kevad oligi käes. Rohi keris roheliseks, lilled ajasid pead püsti. Täna 1 Mai hommikul kiskus palavaks, koju tulles pidin autos õhujahutaja peale lülitama. Mõni ime, sest Torontos näitas kraadiklaas +27C. Suvi oli täie rauaga saabunud. Mul ei jäänud muud üle kui koju jõudes külmikust õlu krabada, koerad kaasa kutsuda ja aeda lamamistoolile sirakile visata, et ikka teiseks juuniks pruuniks saada :D Ühest õllest jäi väheks nagu karta oli, sihukese palavusega läks esimene justkui kerisele. Koerad tatsasid aias ringi kuni kobisid tooli alla varju, endal tuli tukk peale. Põõnasin oma pool tunnikest, ei julge peeglisse vaadatagi, äkki olen ühe külje pealt ära põlenud, kevadine päike on ju käre kui mustlaseit.

Kuidas autot ostsime: Edevus vs Praktilisus

Kuna peres on seoses tütre tööleminekuga jälle teist autot vaja hakkasime shoppama. Esialgu vaatasime koos üle hulga erinevaid sama kategooria mudeleid: Honda Civic, Mazda 3, Toyota Corolla, Hyundai Elantra, Volkswagen Golf, ... (Ameerika masinaid ei pannud nimekirja, piinlikkusest tõmbaks end enne oksa kui tunnistaks, et tütar Fordiga sõidab :D ) Lõpuks jäi nii praktilisuse (mõistlik hind, väike bensukulu ja madal kindlustus) kui esteetilisuse tõttu kaalukausile vaid Mazda 3, sama tüüpi masin, mis kahe aasta eest sai muretsetud. Erinevuseks vaid asjaolu, et seekord on vaja mitte ajutist vaid pikemaajalist lahendust. Liisimise veebilehel oli paar autot aga ei ühtki, mis kokkuvõttes (liisingumaksed pluss väljaostmine) mõistliku hinnaga. Kas oli liiga pikk liisinguperiood või ebamõistlikult kõrge väljaostuhind. Liikusime edasi Aototraderi ja CarGurus veebilehtedele.

Toronto eeliseks on meeletu valik, seega saab seada üles üsna mitmed piirangud variantide hulga viimiseks mõistlikesse piiridesse. Väljalaskeaasta panime 2015 - 2018, mudel Mazda 3 GS või GT, läbisõit 40000 ja lõpuks isegi värv punane. Esimesena enne piiride kehtestamist käisime vaatamas hoopiski sinist Elantrat, kena ja lisavidinaid täis masin, paraku kallivõitu ning tütre hinnangul mitte piisavalt erk gaasile reageerima. Järgmisena sõitsime personaalse kutse peale Hyundai esindusse, kuhu vietnami päritolu müügidirektor mind kui "kuldklienti" isiklikult kutsus. Endal oli plaan soodsa võimaluse korral 6 aastane universaal välja vahetada. Rääkisime juttu ja olles kuulanud mu soove ning näinud praegust masinat teatas mees, et südametunnistus keelab mulle uut masinat soovitamast. Mis mõttes imestasin. Praegusest saad veel kenasti neli aastat kätte minimaalse kuluga, pealegi pole meil ühtki sarnaste parameetritega uut mudelit pakkuda, usu mind su Elantra Touring on üks paremaid mis Hyundai kunagi tootnud. Tütrele polnud tal ka miskit pakkuda, koduteel otsustasime Mazda esindusest läbi hüpata.

Kogu müügiseltskond Lähisida ja India päritolu, neljast enamvähem meie kriteeriumitele vastavast autost läksime kahega proovisõidule. Esimene 2016 Mazda 3 oli muidu täitsa asjalik aga kummaline hais sees, tagatuli katki ja kaitseraual mõra. 2018 Mazda 3 oli soodukal, sest keegi tagant kerge laksu pannud. Auto suht äge kuid tütar kurtis, et võrreldes 2016 mudeliga tunde järgi võimsust oluliselt vähem kui gaasi anda. Tänasime aga sellel Toronto suurimal Mazda dealeril polnud miskit meie jaoks huvipakkuvat parkimisplatsil.

Vaese mehe sportauto, aga ilus näeb välja ;)

Järgmisel päeval avastasin ühe põneva 2015 Mazda 3 GT masina läänes asuva Hyundai diileri juures. Sõitsime kohale asja uurima. Tegu on ägeda sportautoga, mis nii viimistluse kui tehniliste omaduste poolest eriti euroopa kallimatele suguvendadele alla ei jää. Auto viimase peale tuunitud, nahka karda ja tehnikavidinaid täis, sõita oli lausa lust. $17300 hinna peale tegin pakkumise $15500 peale. Selle peale ilmus müügidirektor isiklikult välja ja teatas, et mõeldav oleks vaid sajadollarine hinnaalandus. Mina hakkasin edasi lobisema aga tütar küsis otse, kas see ongi teie counteroffer ehk vastupakkumine. Jaatava vastuse peale vaatas minu poole: Issi siin pole meil mõtet aega raisata. Ei jõudnud vastu vaidlema hakata kui tõusis püsti ja hakkas ukse poole astuma. Mul ei jäänud muud üle kui naeratada jahmunud nägudega müügimeestele ja lapsele järgi kiirustada.

Olin nats üllatunud, et meid poolel teel tagasi ei kutsutud ja autosse istudes küsisin tütrelt, kas talle tõepoolest see masin ei meeldinud. Meeldis küll aga mitte selle hinna eest oli ootamatult asjalik vastus. Kurat, mina oleks vist üritanud tüüpe pikemalt moosida sest auto oli tõepoolest äge. Tütar mainis, et müügimeestega, kes keelduvad normaalselt kauplemast, polnud mõtet aega viita. Niikuinii poleks nad eriti alla andnud ja sina oleks veel pehmeks läinud ning ära ostnud. Tuli tunnistada, et jutus oli tõetera peidus. Küll nad ühendust võtavad kui tahavad tõsist juttu ajada ja kui ei võta siis ega maailmas Mazdad otsa ole saanud. Oligi lapsel õigus, paari tunni pärast tuli email, et tore kohtumine, kas $17000 oleks vastuvõetav. Oli tore tõepoolest autot proovida, aga peate parema pakkumisega välja tulema, et uuesti teie juurde sõidaksime oli tütre vastus.

Mul jäi ila tilkuma selle auto peale, kaalusin mõttes, et ehk veits veel alla kaubeldes võiks vahe ise kinni maksta, auto ostab ju plika oma raha eest. Kui pakkusin sihukese variandi välja oskas tüdruk tolle meepotist auto juures hulga tõrvatilku leida, mida ei saanud eitada. 18 tollised kummid maksavad hullult kui vaja uued osta, masin nii paksult elektroonikat täis, et millegi rikki mineku korral maksad korda tegemise eest varanduse, bensukulu võimsa mootoriga suurem, tööl käimiseks pole mul sportautot vaja, teen ilmaasjata kolleegid kadedaks, ... jne ... Kahetsusega tunnistasin reaalsust. Minu vihje peale vajadusest punasele sportautole nõjatuvast blondist blogisse ilusat pilti saada vastati mühatuse ja silmade pööritamisega. 

Pühapäeval viisin ta lennukile, enne äralendu jäi kokkulepe, et vaatan masinaid edasi aga lõpliku sõna ostuasjas ütleb tema. Esmaspäeval käisin üht $15604 eest pakutavat 2015 Mazda 3 GS vaatamas, millel oli kahtlaselt vaid 10000km spidokal. Oksjonilt ostetud auto nägi hea välja. Välimuse, mootori ja piduriketaste põhjal tundus, et tõepoolest võib olla vaid nii vähe sõidetud. Samas tekitas kahtlust auto kompuuter, mille mälu kustutatud, teeninduspaberitel imelikud kuupäevad. Kerel pisike kriips peal, alt tundus tipp-topp olevat, sõitis hästi. Tegin pakkumise $14200, jällegi ilmus müügidirektor välja ning üritas kohkunud näoga väita, et alla $15500 müües saab ta kahju. Sihukese jutu peale ponud mõtet tütrega ühendust võtta, soovisin head päeva ja jalutasin minema. Kummaline, kas tõepoolest praeguse aja küsitavad hinnad tänu internetile nii lähedal neile millega ollakse nõus müüma, raske uskuda. Pole hullu, mul terve kuu aega masinat otsida, tütrel hiljem teist sama palju, kiiret pole kuhugi. 

Plika uus massin, praegu seisab veel Mazda esinduse ees

Täna astusin Mazda esindusest läbi, kus 2016 aasta Mazda 3 GS $16888 eest pakkumisel. Numbrite põhjal (8 nende õnnenumber) võis arvata, et tegu hiinlastega, mis osutus ka tõeks. Kohale jõudes märkasin, et müügimehe kausta nurgal oli number $16488 pliiatsiga. Esiteks läksime autot vaatama ja tegin proovisõidu. Auto nägi kena ning puhas välja, lisavidinaid peale 7 tollise ekraaniga navigatsiooniseadme polnud. Aku paistis olevat veits vatti saanud aga muidu väga ilus ja puhas liiklusvahend. Sõites tundus tipp-topp, kiirendus hea, ABS pidurid ok, esimene sild ei loksunud aga teinud häält rooliga rapsides või kitsast ringi sõites. Läksime sisse pabereid vaatama, tegu autoga mis sealtsamast ostetud ja kogu teenindus samas esinduses tehtud. Tagumised pidurikettad olid vahetatud, muidu tavapärane värk.

Tegin pakkumise $15500 osutades, et nende alghinnaks võtan kausta äärele kirjutatud $16488. Tüüp kobises midagi ja läks müügidirektori jutule, kümne mindi pärast tagasi tulles oli vastupakkumine $16188. Mõtlesin aega on, vaatame kaugele ta läheb. Andsin teada, et olen vaid tütre esindaja, pean temaga konsulteerima ning saatsin Eestisse FB messi. Plika vastas paari minuti pärast, arutasime veidi ja otsustasime nalja teha ning $15688 pakkuda. Ütlesin müügimehele paberit tagasi ulatades, et eks me taha kah hiina õnnenumbritega osta, too vaatas ja muigas numbrit nähes, ning läks uuesti konsulteerima. Tuli tagasi $15988'ga. Küsisin tütrelt, kas ta on masinast huvitatud või jään omale kindlaks. Kirjeldasin kogu olukorda lähemalt. Pakkusin välja eestikeelsete sõnadega, et kui tahab las saadab mulle numbri viisteist ja kolm kaheksat lisades lõppu et tegu lõpliku hinnaga. Natukese aja pärast tuli mess "15888 final", mida müügimehele näitasin. Too läks jälle juttu ajama ning jäi õige kauaks. Jutt muidugi koguaeg Canada dollareist mis umbes poolteist korda eurodest odavamad, ehk siis 15888CAD = 10000 EUR ringis.

Vahepeal jõudsin nii kaasaga rääkida kui kindlustuselt igaks juhuks hinnapakkumise võtta. Ma ei kahelnudki, et $100 pärast nad müümata jätaks, auto oli pea 30 päeva platsil istunud. Müügimees saabus laia naeratusega kätt pakkudes ja õnne soovides. Kirjutasin alla ning sain "au" virutada nuiaga piraka tiibeti trummi pihta. Andsin sihukese matsu, et kostis vist Tiibetisse välja, igatahes paar tüüpi pidid toolide pealt maha kukkuma, hea et kellelegi kiirabi ei kutsutud :P Paberite lõplikule vormistamisele kutsuti müügidirektori kabinetti. Siin hakati moosima üritades igasugu lisagarantiiaega pähe määärida. $3000 eest pakuti 7 aastat kõikekatvat garantiid kuni 200000 km peale. Võtsin jälle Euroopas viibiva "kliendiga" ühendust. Üldiselt on teada, et kui sulle üritatakse miskit müüa on müüjal otse loomulikult kasud sees. Tütar oli lähemalt uurinud ka seda teemat, ütles "ei" nii garantii kui $800'se roostekaitse peale. Natuke mossu näoga trükiti müügileping välja, esialgse pakkumise asjus, et toovad auto mulle koju hakati udu ajama, peavad bossilt luba küsima. No muidugi, tehing sõlmitud, raha käes, miks peaks enam kliendist hoolima :P Siit ammu teada-tuntud õppetund, et kõik mis tahad ja lubatakse peab olema kirjalikult üles tähendatud. Tühja kah, elan üle, hea oli teada saada, et sellesse esindusse ei tasu teenindusse tulla.

Muidugi tegid nad kena kopika siit endalegi aga samas ei saa kurta tehingu üle, kus esinduse poolt hooldatud kaks aastat vana ja 40000km sõitnud masina eest 66% alghinnast maksan. Omaette huvitav oli kliendina müügiesindusi pidi hulkuda ja erinevaid strateegijaid jälgida. Kindlasti oleks paar kolm nädalat viivitades, rohkem otsides ja kaubeldes veel oma viis sotti kokku hoidnud. Paraku ei tasuks aja ja bensukulu seda ära, oleks siis veel hobi mida hullult naudiks. Pealegi uue omaniku jaoks tegu vaid mõne päeva palga kokkuhoiuga.

Kokkuvõttes sai seekord praktilisus võidu edevuse üle, mina poleks personaalselt vist küll end suutnud tagasi hoida, et lisa tonni eest hullägedat GT'd osta.

Tere Talv

Pealelõunane veebikaamera pilt suusamäelt

Kahtlustasin, et eelmine esmaspäev jääb mu viimaseks suusapäevaks sel hooajal. Kipubki vist nii kujunema aga mitte lumepuuduse kuivõrd lume ja eelkõige jää uputuse tõttu. Reedel nimelt oli Blue Mountaini veebilehel teade, et seoses lume ja jäätormiga on tõstukid nädalavahetusel suletud. Täna said nad 16 senti jääd ja lund, mis kattis nii tõstukid jääkihiga kui muutis suure osa piirkonna teedest harilikele autodele läbimatuks. Torontos algas jäävihm laupäeva keskpäeval, mina sain kahe ajal rekordkiirelt töölt koju, pidin vaid jää klaasidelt enne maha kratsima. Liiklus äärmiselt hõre, sest normaalsed inimesed väldivad sihukese ilmaga autosõitu. Mida edasi seda hullemaks, seoses libedusega olla eile linnas juhtunud üle 400 autoõnnetuse, täna juba 1200!

Suusailm 15 aprillil

Pühapäeva hommikuks oli jäävihm jäägraanuliteks muutunud, mida sadas tasapisi rabinal juurde. Koeri jalutama viies oli oma 5 senti maas, ennustus lubas kümmekond veel. Loomad läksid pöördesse, nende arust hirmus tore. Kihutasid ringiratast teineteist taga ajades ja jäätükke suhu ahmides. Sushil oli ainult imelik kõditav tunne, pidevalt raputas saamata aru mis puru talle selga loobitakse. Vaene loom ei saanud korralikult hädagi teha. Üritasin metall labidaga jääd ja jääpuru raiuma ning kühveldama hakata aga lõin käega kui olin veerand tundi ainuüksi trepi puhastamisele kulutanud. Küll sulab ükskord ise ära, öösel nimelt lubati paduvihma, üleujutusi ja elektrikatkestusi.

Jäävihm trepi ees kadakal

Sel ajal kui ristiinimesed kirikus aega raiskasid otsustas kaasa vanema koera ette võtta ja talvekasuka seljast võtta. Nagu võite arvata pole lambatõugu koera puhul tegu lihtsa protseduuriga. Loom terve talve vaeva näinud, et karvastikku tihedamaks kasvatada. Koer meiega juba piisavalt pikalt koos elanud, on teine kas eesti keele ära õppinud või lausa suudab mõtteid lugeda. Igatahes vaatas ta kole umbusklikult kaasa otsa kui too mesimagusa häälega kutsus ja otsustas igaks juhuks end kardina taha nurka peita. Ei jäänud miskit muud üle, võtsin looma poolvägisi sülle ning tassisin lauale. Lasin kaasal pool tundi üksi mässata kuni kaastundest appi läksin. Koera kasukas oli hullult sassis, kohati suured pulstunud karva nutsakad, mille eemaldamine jube aeganõudev ja närvesööv nii meile kui loomale.

Pügatud Koko nurgas lambanahkade all peidus

Lõpuks võtsin karvalõikamise masina üle, sest käed väsisid koera hoidmisest ära. Sedapidi läkski kiiremini, et kaasa hoidis koera ja mina vuristasin masinaga. Ei teagi kas tema hoiab paremini, mina lõikan ettevaatlikumalt või kutsa oli lihtsalt väsinud. Kokkuvõttes kulus kolm tundi aga lõpptulemus nägi täitsa hea välja. Peaks iga kuu kord pügama, siis läheb palju lihtsamini. Niipea kui Koko laualt minema pääses pani padavai oma lemmiknurka stressama, puges lambanaha alla ja jäi sinna lebotama, ainult piidles kahtlevalt kui uuurima läksin kuidas end tunneb. Paari tunni pärast tuli minu juurde sügamist nuruma ja oli õnnelik kutsa nagu ennegi. Eks suve palavusega oskab hinnata, kui suvi ikka see aasta saabuma peaks. Praegu igatahes hakkas padutama ja internet jupsima, ega vist palju aega kulu kui elekter maha kukub, proovin enne postituse üles riputada.

Plats Puhtaks ehk kevadpuhastus Süüria moodi

No nii, suures osas läks nii nagu olin ennustanud. Lääneliitlaste väidete kohaselt olid sihtmärkideks kolm objekti, mis kõik sisuliselt pühiti minema. Venelased ja süürlased väitsid algul, et enamus tiibrakettidest olla Süüria õhutõrje poolt alla lastud ja sihtmärkide purustused tühised. Peale fotode avalikustamist pole neilt millegi pärast rohkem selleteemalisi kommentaare tulnud, faktid räägivad enda eest. Üleüldisel taustal on oluliselt usutavam ka ameeriklaste väide, et ühtki tiibraketti õhutõrje alla ei lasknud, enamus tõrjerakette lasti välja peale rünnaku lõppu. Venemaa õhutõrjesüsteeme ei aktiveeritud. Allpool pildid kahest sihtmärgist enne ja pärast rünnakut.

Raketirünnak oli siiski oluliselt magedam kui ootasin. Põhjuseks ilmselt soov mitte tõmmata venelasi konflikti ja proovida maksimaalselt hoiduda tsiviilohvritest. Naerma ajas venelaste USA saadiku kõne, kes väitis, et pommitamisega solvati isiklikult Putinit ja too juba vastust võlgu ei jää. Taoline jutt näitab kõige ilmekamalt kui valgusaastate kaugusel on Venemaa võimude arusaamad lääneriikide omast. Ainult kurjategijate klanni ninamees näeb rahvusvahelist poliitikat kui isiklikel suhetel põhinevat ärplemist.

Kremli ja Putini solvumise ja viha taga on fakt kuidas nendega käituti, lihtsalt enam ei arvestatud. Venelaste sõjalise ähvardamisega bluffimise peale muiati üleolevalt. Ameeriklased andsid vahetult enne rünnakut venelastele teada, et esiteks nemad pole sihtmärk, teiseks kõik aktiveeritud ja liitlaste lennukitele või laevadele ohtu kujutavad sõjalised tõrjevahendid loetakse legitiimseteks sihtmärkideks ning vajadusel hävitatakse, kolmandaks kõiki "tundmatuid" õhus viibivad lennuvahendeid peetakse vaenulikeks. Venelased igatahes kiristasid hambaid, kuid ei julgenud oma S400 süsteemidele lähedalegi minna teades, et aktiveerimise momendist kauem kui minut või paar need ei eksisteeri. Kokkuvõttes näidati venelastele koht kätte: olete küll Süürias aga meie sõjaline võimekus ja reageerimiskiirus on tänu uutele juhtidele ja muutunud otsustusprotessile teist pikalt üle, lakkuge panni.

Maailma reaktsioon oli enamasti samuti ootuspärane. Lääneliitlased ja enamus sõltumatuid riike toetasid tugevalt ameeriklaste ettevõtmist. Märkimisväärne, et viimasel ajal problemaatiliseks osutunud Türgi president pidas pommitamist igati õigustatuks ja vajalikuks sammuks. Inglaste tööpartei esindaja avaldused muutuvad järjest kummalisemaks. Kuidas küll seletada vasakpoolsete poolehoidu äärmuslikult parempoolsele praktiliselt iga termini järgi fashismile vastavale Kremli rezhiimile. Kas elavad ikka veel kaugetes mälestustes pidades Venemaad Nõukogude Liiduks.

Ratsionaalselt vaevalt pommitamisest suurt tulu tõusis. Hävitati kolm sihtmärki aga seda tüüpi keemilise relva tootmine, mida Süürlased kasutasid, ei vaja mingit erilist tehnoloogiat. Lõpuks siiski julgeti "punase piiri" ületamise eest kiirelt karistada. Loodetavasti paneb edaspidi tõsisemalt mõtlema, kas on mõtet sihukest barbaarset relva kasutada, eriti kui sellest miskit silmnähtavat sõjalist tulu ei tõuse. Kõige olulisem moment ehk ongi Putinile trääsa näitamine. Karta on, et Kremli kaak seda nii ei jäta ja korraldab mingi jampsi. Paraku enne jalka MM'i ta seda vaevalt teeb, sest tahab ju Hitlerist ägedam olla, viimane sai küll olümpiamänge aga mitte jalka MM pidamist tähistada.

Sõnasõda pöörab pärissõjaks ?

Viimase mõne päeva sündmused on viinud suht ohtliku rahvusvahelise olukorrani. Jääb vaid üle loota, et Putini alaväärsuskompleks kombineerituna Trumpi ärplemisega ei vii tõsisema sõjalise konfliktini. Paraku on mõlemad mänginud end ohtlikult nurka, taganemist võetaks nõrkuse märgina nii sisepoliitiliste kui välispoliitiliste vastaste poolt.

Trump on korduvalt süüdistanud Obamat kui nõrka ja otsustusvõimetut juhti, kes seadis küll punaseid jooni aga lasi kolmanda maailma dikdaatoreil neist ilma karistuseta üle jalutada kahjustades mitte ainult enda vaid ka USA rahvusvahelist mainet ja usaldatavust. Nüüd on Assad keemiarünnakuga seadnud Trumpi olukorda, kus too peab reageerima, et tema enda säutsud veel naeruväärsemad ei paistaks kui seni. Selge, et võrreldes eelmine aasta kasutatud 59 tiibraketi löögiga peab seekordne rünnak vähemalt vaatemänguliselt palju mõjuvam olema.

Putinil on vaatamata ülekaalukale valimisvõidule just sisepoliitiliselt vaja näidata, et Venemaad ja eelkõige Vovat ennast peab maailm austama (vene kurjategijatel on sihuke termin "uvazhat nado"). Kui maailm ei austa, võib kohalikele bojaaridele hakata igasugu ketserlikke ideid pähe tulema, eriti seoses viimase aja kerge munade pigistamisega lääne sanktsioonide näol. Välispoliitiliselt Putka pigem võidaks kõvasti, kui astuks kas või sümboolselt seekord Assadi tagant ära.

Assadi vaatevinklist on tegu äärmiselt totra ja mittevajaliku aktsiooniga. Sõjaliselt on nad edukad, eriti tänu Vene abile. Miks korraldada sellist jama, mille otsene sõjaline kasu tühine, kas ainult kättemaksu aktsioon. Vene propaganda väidab, et tegu provokatsiooniga, keemiarelva pole kasutatud aga samas ei lase erapooletuid rahvusvahelisi vaatlejaid kohale. Ega nad saa miskit muud öelda sõltumata sellest kas teadsid kasutamisest või mitte või kas isegi sanktsioneerisid seda. Raske uskuda, et Venemaa otseselt asjaga seotud, neile tuleb taolisest aktsioonist vaid kahju. Peale viimaste aastate häbitut avalikku valetamist (Krimm) ja äsjast vahelejäämist Inglismaal ei usu neid keegi isegi kui tõtt räägiksid.

Mis on seni toimunud:

1. Süüria vägede keemiarünnak.

2. Lääne suht ühtne seisukohavõtt, kusjuures prantslaste tugev toetus seoses nende luureinfoga.

3. ÜRO avalduste vetostamine.

4. USA avaldus otsustavast ja kiirest reaktsioonist.

5. Venemaa hoiatus USA'le võimaliku rünnaku "ülitõsiste tagajärgede" kohta.

6. Trumpi säutsumine: "Raketid tulevad, venelased olge valmis".

Olukord meenutab juba Kuuba kriisi. Tookord viskas bluffiv Hrustshov kaardid lauale. Seekord selge, et venelased jälle blufivad, samas on viimasel ajal Putini juhtimise all nad enamasti edukalt oma nõrga käega killustatud ja otsusevõimetut lääneliitu alt vedanud. Trumpi näol said venkud oodatud liitlase asemel hoopis ettearvamatu käitumisega vastase. Kremlis praegu oiatakse, miks küll Hillaryt ei lasknud valida, temaga oleks palju kergem olnud poliitikat ajada.

7. Tsiviillennukitele anti 72 tundi kestev hoiatus Vahemere idaosas lennujuhtimiskeskuste poolt.

8. Vene laevastik lahkus Tartuse sadamast avamerele.

Olen veendunud, et kui imet ei juhtu, siis tuleb mitte ainult ameeriklaste vaid ilmselt valitud lääneliitlaste rünnak (USA, Prantsusmaa, Inglismaa, võib-olla Itaalia). ÜRO'ga ei hakata vaeva nägema ja isegi NATO ametliku heakskiidu saamine oleks liiga aeganõudev. Kiire ja mõjuva tegutsemise huvides osalevad mõned olulised riigid. Siin avaldub ka põhjus, miks Eestilegi oleks äärmiselt tähtis USA ja brittidega kahepoolse kaitsealase lepingu saavutamine, bürokraatia ja ajakulu palju väiksemad, võimaldab kiiret reageerimist võimalikus kriisiolukorras.

Kujutan vaid kahte "imet" ette mis hoiaks ära võimaliku sõjalise aktsiooni.

a. Venemaa vahetab Süüria juhi välja teise endale sobiva lakei vastu ja Assad saab paleepöördes õnnetult hukka.

b. Selgub, et keemiarelva tõepoolest ei kasutatud ja ameerika tunnistab seda - äärmiselt väheusutav võimalus.

Ennustus, mis hakkab juhtuma:

1. Ameeriklased, Britid ja Prantslased korraldavad laiahaardelisema rünnaku nii rakettide kui lennukitega, tõenäoliselt õhubaaside vastu põhjendusega oluliselt vähendada Süüria õhuväe võimekust edaspidi keemiarünnakuid ette võtta. Ebaselge, milline on praegu USA võimekus sealkandis. Lennukitega rünnaku puhul on vaja eelnevalt õhukaitse maha suruda, seega eeldatavasti algab rünnak Süüria õhukaitse koordineerimiskeskuste ja radarite hävitamisega.

2. Venelasi hoiatatakse ette, mitte midagi ette võtma, eriti mitte lennukeid õhku viima, vastutasuks lubatakse neid mitte pommitada.

3. Venelaste reaktsioonist sõltub edaspidine kriisi käik. 

a. Kui nad piirduvad Süüria õhutõrje abistamisega siis ilmselt suurt midagi peale mõne kaotatud liitlaste lennuki ja tiibraketi ei juhtu.

b. Kui kogemata (meelega ei taha nii varases etapis seda keegi) tabatakse vene sõjaväelasi võib Venemaa tunda, et on sunnitud tugevamini reageerima. Paraku pole tal Süürias momendil piisavat võimekust ja niipea kui hakkab oma õhutõrjet kasutama, muutub see legitiimseks liitlaste sihtmärgiks.

Siit alates läheb kriis ebameeldivalt teravaks, kaotusi kannavad mõlemad pooled. Samas ma ei usu ilmaski, et Vene laevastik ründaks Ameeriklaste Vahemeres viibivaid aluseid nagu üks ametnik ähvardas. Venemaa teab, et tegeliku sõja korral ta läänele vastu ei saa ja vaevalt Putin enesetapu mõtteid haub. Suurema tõenäosusega hakatakse peale esimese vere laskmist läbirääkimisi pidama ja jõutakse mingile kokkuleppele. Mõlema au päästetud, aga selle nimel on vaja veidi enne teineteist klobida ja verd näha.

Suurim oht on kohalike sõjaväejuhtide valearvestused, msi võivad kiiresti konflikti hukutavasse spiraali viia. Ma siiski usun, et ameeriklased ja venelased on vaatamata avalikule sõnasõjale omavahelises suhtluses suht kõrgel tasemel.

Muidugi ei maksa unustada, et rahvusvaheliste kriiside kulgemise etteennustamine on ülikeeruline, eriti tavakodanikule, kelle valduses vaid avalikkusele jagatud info.

Suusakevad

Puhkehetk, 26 Märts

Selle aasta kevad on suusatamise seisukohast lausa super olnud. Peale veebruari lõpu suuri vihmasid ja üleujutusi tuli talv kenasti tagasi, lund sadas hulgaliselt juurde ja suusamäe olud üle aastate ühed parimad. Märtsi jooksul olen keskeltläbi kaks korda nädalas mäel käinud, praktiliselt alati lahe suusailm ja korralikud lumeolud. Uskumatu aga isegi tänased 9 aprilli lumeolud selle aasta ühed parimad. Tänu öisele lumesajule ja temperatuurile, mis hommiku poole nats alla nulli, peale lõunat kraad üle, sõitsin lubatud granulaarse asemel "hardpacked powderi" peal. Lisaboonuseks sain parema saapa kohe hästi jalga ja see ei pigistanud eriti nagu tavaliselt.

Tütrega tõstukil, 30 Märts

Suusatamine tuli ülihästi välja, mida kinnitas ka juhututtav, kellega tõstukitoolil juttu ajasime. Tegin toolil oma saapaklambreid lahti kui noormees mainis, et pole enam mitu aastat oma võistlusvarustusega sõitnud just seetõttu, et pole nii mugavad. Sul korralikud suusad, sihukese mäe ja lume kohta natuke liiga jäigad. Nojah, suusashowlt sain soodsalt võistlejate treeningvarustuse. Üleval soovisin head päeva ja lükkasin end toolilt minema. Hoo pealt klõpsasin klambrid kinni ning üle nuki mäest alla. Ühe laskumisega mõnusaid kiireid madalaid pöördeid võttes tõstukini välja. Toolile istudes libises sama tüüp mu kõrvale. Tundsin end kõrvust tõstetud kui mees teatas, et oli üritanud minu taga püsida, aga polevat lihtne olnud. Kanada sarjas sõitnu käest oli seda uhke kuulda.

Kesvamärjukest mekkimas, 2 Aprill

Kui tollele tüübile ei julgenud tunnistada, et mu Canada jope kaltsukast ostetud siis paar sõitu hiljem kõrvale istunud venelasele ei kartnud seda teatada. Mees nimelt vaatas mu jopet ja küsis kas olin Salt Lake City OM'l võistlemas, tema olla Sotshis olnud. Seljas olev RUSSIA kirja ja lipuga jope andis ta sõnadele kaalu. Tutvustasin end eestlasena lisades, et suudan isegi vene keelt rääkida. Lobisemise käigus selgus, et mees Peterburist pärit, elab praegu Canadas aga olevat lapsena Tallinnas käinud. Kurtis, et praeguse poliitilise kliima juures olevat ebamugav Vene jopet kanda. Kuradi Putin häbistavat kõiki venelasi oma jutu ja käitumisega. Tore kuulda, et normaalseid venelasi kah veel järgi jäänud.

Enne viimast laskumist, korralik lumi, 9 Aprill

Ilmateade lubab ööseks mäele lund aga paar järgnevat päeva vihmased. Eks näe kas hoiavad järgmine nädalavahetus tõstukid käimas või mitte. Hooaja lõpus kaotab mägi raha, sest suusatajad enamasti juba maksnud hooajapileti omanikud ja päevapilet praegu vaid $15, neidki üle paarikümne ei müüda. Töös hoitakse vaid kaks tõstukit, mäel vähe rahvast, sõida nagu privaatklubis.