Aken

Täna on meie riigipea kuninganna Victoria sünnipäev, ja selle tähistamiseks korraldasin suurema lööktöö nädalalõpu. Meil on nimelt garaazhis juba rohkem kui aasta istunud üks aken, mis sai tellitud kui kaotasin töö ja arvasime, et peaks seda vaba aega kasulikult kasutama ning ka esiakna vahetama. Mõte oli tore aga pidevalt tuli miskit vahele nagu Eesti sõit ja kolm aastaaega:) Enamasti oli venitamise põhjuseks siiski laiskus ja see, et tegu polnud just hädapärase tööga.

Pühapäeval pilku peale visates paistis, et nii mõnedki loomakesed nagu hiired, ämblikud ja herilased olid akna taga pesa sisse seadnud. Sorry vennikesed aga teie aeg sai läbi, aitab küll läbi võõra akna maailma imetlemisest. Pühapäev kulus vana akna maha võtmise peale ja tekkinud augu parajaks uuristamisele. Ilmselt olid aknaasjatundjad veendunud, et elu tuleb huvitavaks teha, sest aken oli sutsu suurem kui eelmine vaatamata nendepoolsele kohapealsele mõõtmisele.

Vanad raamid veel ees ............................................ Mõtisklemas

Nii laiuse kui kõrguse osas pidin parasjagu vaeva nägema. Mootorsae ja peitliga nüsisin ettevaatlikult kandevkonstruktsioonide kallal, et neid mitte liiga õhukeseks teha. Kui kella kuueks olin augu enam-vähem parajaks saanud ja kaasa arvas, et võiks ehk akna ette tõsta jahutasin ta entusiasmi meenutades oma eelnevaid akna kogemusi. Võtame rahulikult ja teeme seda homme hommikul, mul on kuri kahtlus, et kui õhtuks ühele poole seeme on hästi läinud.

Tuleb tunnistada, et pere aitas jõudumööda kaasa ja sellise moraalse ning asise toetusega läheb töö palju kiiremini ja lõbusamalt. Ilm ka soosis olles päikesepaisteline ja normaalselt soe 20 kraadiga. Õhtul lasin paar õlut ja mõtlesin läbi kuidas järgmisel päeval akent ette saada. Kuna see oli igavesti suur ja raske, pidin planeerima nii akna garaazhist maja ette vedamise kui ka ette tõstmise hoolikalt läbi. Selle peale ei olnudki tahtnud enne mõelda, sest siis oleks ilmselt kogu ettevõtmine pooleli jäänud. Nüüd aga oli tänavapoolses seinas nii suur auk, et sealt oleks saanud autoga sisse sõita - tagasiteed polnud.

Raamid maas, auk parajaks ....................... Lõdvestumine õhtul õllega

Ööseks tõmbasime lihtsalt kardinad ette. Inimesed loodetavasti petab see ära aga kassid said kohe aru, et nüüd on tore väljas käia millal ise tahavad ja vupsasid peale lühikest uudistamist õue. Koer oli veidi heitunud suurest muutusest, sest nüüd kostsid tänava helid kõik selgelt tuppa. Lõpuks leidis loom, et päris tore on aknalaua najal õue küünitada ja kõigi möödujate peale uriseda ning haukuda. Tänu Kokole polnud muret, et öösel pätid märkamatult majja roniksid.

Hommikul vara ajas isa mu üles helistades ja uurides kuidas aknaga läheb. Olin eelmine päev temaga ühendust võtnud, et diplomeeritud ehitusmehelt näpunäiteid küsida. Tema oli nimelt üksi suutnud suurema ja raskema akna üles panna. Üheks kavalaks trikiks mitme teise näpunäite kõrval oli sissepoole püstise laua panemine, et selle külge aken siduda, kui ta juba ava alusele toetub vältimaks akna tagasi kukkumist.

Peale hommikukohvi mõõtsin augu üle ja leides, et see kõrguse osas veidi liiga täpne on kulutasin tunnikese ja võtsin sendi jagu veel maha. Eelmiste akendega olin tahtnud liiga täpne olla ja sellega endale hirmsasti lisavaeva teinud, sest pidin mitu raksu aknaid peale ja maha tõstma. Selle aknaga tahtsin, et kui üldse ta üles saan, siis peab ka auku sobima.

Nüüd kulus hulk aega vanade tellingu konstruktsioonide tugevdamiseks ja uute lisamiseks. Nagu pildilt võib näha kasutasin igasugu käepäraseid materjale. Loosi läks IKEA aialaud (mille jalgade vahele kruvisin diagonaalid vältimaks kõikumist ja lisatugevdused) eestrepp ja selle käsipuu, kahekordne alumiinium redel tellingualusena (pulkadele ladusin vineerplaadid) ja paar jämedat prussi madalama tellinguna.

Oligi aeg kaasa appi kutsuda, et alustada akna transportimist. Seoses akna raskusega kasutasime sama meetodit, mis vanad egiptlased püramiidide kivide lohistamisel. Nimelt läksid loosi puust rullikud, küttepuude virnast õnnestus leida kaks ilusat ümargust ja kolmandaks sai vana tainarull. Meie kaasaga sikutasime ja hoidsime tasakaalu, vanem laps vahetas rullikuid ja pisem jagas näpunäiteid kuni mul varvas vahele jäi. Valus oli aga hullu polnud, sest see oli sama mis juba karates kannatada saanud, must küüs läks veel veidi mustemaks:)

Kas klaas on ikka veel ees ........................... Aken esimesel alusel

Kui olime akna maja ette saanud algas kriitiline osa. Olin enne kõik käigud läbi mõelnud ja jagasin juhendid kätte kuidas tegutseda. Kõigepealt üks ots üles, siis teine ja nii jupikaupa otsi vaheldumisi kõrgemale tõstes me teda kõrgemale vinnasime. Kaasa hoidis tasakaalu, mina tõstsin ja laps suskas prussijuppe alla. Kostab lihtne aga pea sada kilo kaaluva aknaga redelil õiendamine polegi nii kerge. Lõpuks siiski olime aknaga aknaaluse kõrgusel. Nüüd sidusin köiega akna toas asuva vertikaalse laua külge, et aknal poleks enam kuhugi kukkuda.

Kaasa väga kontsentreerunud .................... Lapsel mõtted kusagil kaugel:)

Edasi libistasime ta jupphaaval tellisservale ja tõstsime lauajupikesi alla pannes avaga samale tasemele. Ava oli hirmuäratavalt täpne kuid suureks kergenduseks paistis siiski piisavalt suur. Külgedelt jäi kummaltki poolt paar millimeetrit puudu, ülal oli pool senti ruumi. Aga veidi ootamatult osutus akna auku sissesokutamine parajaks mustkunstiks, sest seoses sellise täpsusega oli vaja kogu kupatust ühtlaselt libistada. Niipea kui pisike kalle tekkis kiilus sindrinahk kinni. Pooletunnise punnimise peale õnnestus lõpuks täpselt õige asend leida ja kaasaga kahekesi korraga lükates samal ajal kui laps seest vastu toetas libises aken äkki päris lihtsalt ühe pauguga paika.

Kaasa jätsin hoidma ja kobisin siva sisse, et kruvidega aken prusside külge kinni kerida. Aga majavaimul oli meile veel viimane trikk varuks, nimelt oskas drellpuur peale teist auku maha põleda. Ragisev ja suitsu välja ajav puurmasin oli sooritanud oma kahekümneaastase tööperioodi viimase etteaste minnes äärmiselt ebasobival ajal teispoolsusse. Seoses kuninganna sünnipäevaga on kogu Kanada suletud ja uut puurmasinat pole kusagilt võtta. Tuttavad kah kõik suvilates või muidu sõidus. Ei jäänudki muud üle kui kaks kruvi üleval ääres käsitsi jõuga sisse punnida, küll hoiavad homseni kuni ma uue puuri ostan.

Nii see käis, mina juhendan naised tõstavad:) Kohe kohe saame akna üles, pilt justkui vana egiptuse seinamaalilt, eriti kui kallist kaasat tema "pisikeses mustas kleidis" vaadata:)

Nüüd jääb üle "vaid" viimistlusosa, mis tavaliselt kaks korda kauem võtab. Lõpetuseks tänud perele abi ja heade nõuannete eest, isegi lapsed (kaasast rääkimata) käisid välja paar ideed, mis olid originaalsed ja väga asjalikud.