Postiametnik

Täna andsin oma allkirja dokumendile, millega müüsin end koos naha ja karvadega maha Kanada valitsusele. Kui seni olen vaid kodanik siis nüüdsest lisaks veel riigiameti töötaja. Allkirja andmisel käsi küll ei värisenud, sest inimese kurss on momendil siin suhteliselt soodne. Samas oli kuidagi kahju vahetada küllaltki tulutoov ja mitte mingit pingutust nõudev austusväärne töötuseisus näruse riigitöölise ameti vastu, mis küll tulusam kuid eeldab kardetavasti mingit tööpanust:)

Nii mõnus oleks ju olnud veel vähemalt aastake loodrielu elada, ehkki tekkis pisike hirm, et harjun nii ära, et ei oskagi enam muud teha kui talvel suusatada ja suvel matkata või aias päikese käes lesides raamatut lugeda ning õllekest niristada. Kogu töösaamise lugu oli nii sürr, et ikka ei taha veel hästi uskuda. Eks sellest pean panema kokku ühe pikema postituse. Aga kokkuvõttes kahtlustan, et olulisemaks minu kutseoskustest osutus aastake Tartus Ülikooli psühholoogia õpinguid, millest küll pool aega sai "Humalas" veedetud:)

Saatuse irooniana on amet ise minu 30 aastat tagasi TPI's omandatud põhierialaga tihemini seotud kui ükski eelmine. Niisiis olen ringiga tagasi automaatika, elektri ja mehhaanikaga seotud tegevuse juures. Paraku ei mäleta tollest ajast oma erialast suurt midagi, palju eredamad mälestused on igasugu pidudest, malevast ja ühikaelust.

Aga kui nad mind tööle võtsid siis õpetagu välja ka:))) Õnneks on piisavalt näiteid, kus oskusteta inimesed töötavad rahulikult oma kohtadel kuna töölevõtnud ülemus ei julge oma viga tunnistada:)