Monday, March 24, 2014

Jõupoliitika

Paistab, et rahvusvahelistes suhetes oleme jõudnud tagasi ajajärku, kus maksab jõud mitte õigus. Nagu Mao Tse Tung ütles: "Õigus tuleb püssitorust" eesti keelne vaste ehk oleks, kel jõud sel õigus. Täpsemini maksab selle jõud, kes nahhaalselt teisi arvestamata jõudu ka kasutada julgeb. Kui pole mõistust on vaja jõudu ja vastupidi.

USA on küll endiselt ülekaalukalt võimsaim riik, aga sisepoliitilistel põhjustel ei kavatse ta oma jõudu kasutada. Suures mastaabis pole ameeriklased kunagi kasutanud, enne kui nurka surutud. Nii esimesse kui teise maailmasõtta astus USA ühena viimastest ja sedagi peale pikka moosimist, provotseerimist või ise rünnaku alla langenuna.

Venemaa on koondanud järjest rohkem vägesid Ukraina piiri äärde. Eile teatas NATO, et on järjekordselt "väga mures" kuna vene väekoondised "väga-väga" valmis rünnakule asuma. Eriti ohtlikuna nähti Trans-Dnestria suunda.

Minu arust pole see kindlasti eesmärgiks, pigem annaks hea põhjuse venelastel Lõuna-Ukraina okupeerimiseks, et tagada side Trans-Dnestriaga. Seal ainsaks probleemiks, et venelasi ei kiusata, sest võim nende käes. Seega Venemaaga liitmiseks poleks nagu vägesid vaja saata, piisaks Putini ukaasist. Aga see on mõttetu, sest piirkond ise strateegiliselt tähtsusetu ja jube vaene, hõivamise korral läheks hirmsasti Venemaale maksma. Samas oleks jälle tükike Suur-Venemaad juures. Raske ennustada, kuna Kremli juhi käigud ei allu ammu enam loogikale.

Tegelikult on Venemaa oma käitumisega mänginud kaardid kätte Hiinale. Varem või hiljem käib Hiina Siberis välja sama põhjenduse ja Venemaa võib kindel olla, et kõige ebasobivamal momendil. Kes jõupoliitikat hakkab kasutama see ka jõupoliitika läbi langeb.

Täna kohtub G7 Haagis, arutamaks tuumajulgeoleku ja eelkõige Ukraina olukorda. Hommikustes uudistes oli hea (Canada elanikuna) kuulda, et Canada peaminister üritab suruda peale karmimaid võimalikke meetmeid Vene vastu (tõenäoliselt edutult). Selge, et peale Krimmi tõuseb riikide soov tuumarelvi omada, sest ainult nende olemasolul on julgeolek tagatud, keegi pole enam nõus pommi loovutama tühjade lubaduste vastu.

Sakslastel oli päris huvitav analüüs Venemaa käitumise ja selle kohta, mida võib lähemal ajal oodata http://www.dw.de/baltic-states-are-worried-and-alert/a-17515615. Balti riike kui NATO liikmeid momendil siiski otsene oht ei ähvarda. Canada eestlased, eriti vanem põlvkond on kah juba õige murelikuks läinud, mõned isegi mõtlevad suviseid lennupileteid ära öelda.

Nädalavahetusel istusime eesti seltskonnaga koos, vaidlesime tulevikustsenaariumide üle. Muidu polnud viga, aga põhjendamatu negativism kippus tooni andma. Lõpuks viskas mul üle ja tegin ettepaneku vedamaks kihla kasti õlle peale. Iga aasta mis Eesti vaba ostetakae mulle kast õlut, iga aasta, mis Eesti vene okupatsiooni all ostan mina kasti õlut ja seda elu lõpuni. Paraku polnud jutumeeste hulgas kedagi, kes oleks julgenud pakkumist vastu võtta :)

2 comments:

  1. Ma tean ühte riiki, kes on nõus oma Tridenti tuumaraketid loovutama niisama heast-peast, isegi mitte tühjade lubaduste vastu. Šotimaa rahvuspartei SNP kauaaegne kampaania on neist lahti saada ja sellest vabanevate miljardite eest õnn rahva õuele tuua.

    ReplyDelete
  2. Ma ei imestaks kui soovijaid leidub ohtralt, iseasi kas teised tuumariigid just vaimustuses oleks kui sellised mänguasjad vabale turule jõuavad :)

    ReplyDelete