Eesti 10 aastat NATO's

2004 märts tagaaias Eesti NATO'sse astumise pidu.
Näitlikult sai rahvale ka (õhk)relvad kätte jagatud :)

Mäletan päris hästi seda päeva, kui Eesti NATO täisõiguslikuks liikmeks võeti. Me isegi pühitsesime tagaaias sündmust. Ehkki tol ajal ei paistnud kusagilt suunast erilist ohtu tundus selline samm igati mõistliku kindlustuspoliisina igasuguste võimalike ja võimatute arengute vastu. Juba tol ajal oli Venemaa Putini juhtimisel hakanud oma agressiivset nägu näitama, aga jõudu ega julgust veel polnud, et miskit ette võtta.

Täna tunneme, et tollane käik oli hädavajalik, ilma NATO liikmelisuseta tunneksime end hoopiski ebakindlamalt ja oleksime ilmselt üheks mesisemaks suutäieks vene karule. Praegu aga on karu sunnitud mesipuud kaugemalt piiluma ja niisama suud vesistama, sest lisaks mesilastele tiirleb ka kari vaablasi valvsalt ümber taru. Reaalselt saaks elukas hea tahtmise korral muidugi suu magusaks, aga kas paar lõuatäit mett on väärt hulka valusaid nõelatorkeid ja võimalikku hilisemat allergilist reaktsiooni?

Väga hästi võtab Eesti NATO loo kokku president Ilvese tänane kõne samanimelise raamatu esitlemisel. Kui juba presidendi peale jutt läks toon siin lingid ka tema Washinton Posti artiklile "Tegutsegem õigel ajal" ja The Daily Beastist "Venemaa võib Baltikumi ähvardada aga Eesti teab kuidas sellele vastu saada". Viimasest inglisekeelsest tõlgin vaid lühikokkuvõtte, Ilvese soovitus läänele: Minge Kremli pankade kallale nagu te läksite terroristide puhul, seadke kahtluse alla Vene passid, mida jagatakse protseduurilisi reegleid järgimata ja ärge kahelge Putini isus Venemaa territooriumi laiendamise järele.

BBC's avaldati täna väga huvitav analüüs "Vladimir Putin Nõukogude Venemaad üles ehitamas". Ennustatakse sama lõppu, mis Nõkogude Liidule osaks sai, sest kasutatavad meetodid on samad. Lihtsalt majanduslikult ei suuda Venemaa praktiliselt kogu maailmale vastu seista, ei ole tal ei rahvastikku, majandust ega ka sõjaväge, mis suudaks Putini hullumeelseid maailmavallutuslikke fantaasiaid ellu viia. Nagu eile ÜRO's selgus, saab Venemaa loota vaid paariariikide ja mõne üksiku vasalli toetusele. Võrreldes NL hiilgeaegadega on vaatamata ärplemisele Venemaa äbarik.

Huvitav, et eile suusatamas käies arutasime sõbraga praktiliselt samal teemal ja jõudsime suures osas sarnastele arusaamistele. Ukraina koha pealt leidsime, et kui Venemaa peaks selle avantüüri ette võtma, keerab ta oma majanduse põhjalikku langusesse. Esiteks sõjakulud ja hilisem okupatsiooni rahastamine, Tshetsheenia on selle kõrval lapsemäng. Teiseks Ukraina põhjakäinud majanduse ülalpidamine, aastas oma 30 miljardit dollarit vähemalt (ainuüksi Krimmi eelarveauk olevat 1.2 miljardit). Kolmandaks paratamatult järgnevate sanktsioonide mõju majandusele ja sellega kaasnev väliskapitali põgenemine, finantssüsteemi krahhist rääkimata.

Venemaa ainus püsimajäämise tee, kui allaandmine kõrvale jätta, on sellisel juhul tagasipöördumine totaalse dikdatuuri juurde, surudes juba idus julmalt maha igasugused kodumaised rahulolematuse väljendused. Lõpuks aga jõuab ta ikkagi välja järjekordse revolutsiooni või paleepöördeni, kui olud liialt väljakannatamatuks muutuvad. Ja aega kulub selleks palju vähem kui NL puhul, sest suhtelist võimsust on Venemaal vähem ning inforuumi pole tänapäeval ka kõige parema tahtmise korral võimalik täielikult sulgeda.

Lisaks on Putini suureks probleemiks asjaolu, et ideoloogiliselt üritab ta ehitada oma unistuste impeeriumi vene marurahvuslusele toetudes. Venemaa ja venelased on äravalitud rahvas, õigeusu kirik on see ainus õige, võim, riik ja juht on ülimuslikud. Suurimad vaenlased on terroristid ja fashistid, keda tuleb armu andmata hävitada. See silt aga riputatakse ilma suurema probleemita igaühe kaela, kes Kremli kildkonnaga eriarvamusel julgeb olla (ka teistele slaavlastele nagu Ukrainlased). Kõik see on otse Hitleri pealt maha kirjutatud. Aga niisuguse ideoloogiaga ei saa ühendada teisi riike ja rahvaid oma juhtimise alla, selle koha pealt oli Nõkogude Liit hulga kavalam oma internatsionaalse kommunismiideega.

Eesti ohu koha pealt läksid meie arvamused lahku. Kui mina pidasin Eesti ründamise tõenäosust asuvat nii 1 - 2 % piires siis tema arust oli see lausa 20%. Nagu juba eelnevalt mainisin, ei usu Eesti ohtu, kuna Venemaa päris kindlasti soovib vältida otsest sõjalist konflikti NATO'ga. Protsent kaks panin ainult selle pärast, et teoreetiliselt võib Putin ju lõplikult hulluks minna ja kindralid tema mahalöömisega kübe hiljaks jääda.