Countdown

Alan Weismani "Countdown" sai raamatukogust juba kuu aega tagasi toodud, aga tänu Putinile polnud mul seda aega lugeda. Lõpuks siiski sain läbi. Raamat on tõepoolest mõtlemapanev, soovitav inimestele, kes tunnevad huvi inimkonna tuleviku vastu. Tegu järjekordse hoiatusega, mida järjest tihemini on kuulda teadlaste käest, aga millele poliitikud tähelepanu ei pööra, või kui pööravad, siis püüavad igati summutada.

Põhitähelepanu on pööratud rahvastiku probleemile, ehk ülerahvastatusele. Kas teadsite, et iga nelja ja poole päeva tagant kasvab inimeste hulk miljoni võrra. See tundus esimesel momendil trükiveana aga kiire ajugümnastika andis vastuseks, et täiesti ootuspärane käesolevate trendide juures. Seega vähem kui nädala juuksul lisandub Eesti elanikkond!

Maakera elukeskond loomulikult ei suuda sellist kasvavat koormust kaua taluda, praegu elame pidevalt võlgu ja järjest kiirenevas tempos. Kulutame ja raiskame olemasolevaid ressursse oluliselt kiiremini kui need taastuvad. Tehnoloogiline innovatsioon on meid seni välja aidanud aga inimkonna pankrotti ainult edasi lükanud võimaldades suuremal hulgal inimstest ellu jääda ja rohkem järglasi saada.

Erinevate arvutuste kohaselt jaksab maakera praeguse kliima korral jätkusuutlikult enam-vähem normaalsel tasemel varustada 1.5 kuni 2 miljardit inimest. See number tähendab, et varem või hiljem peab inimkonna hulk drastiliselt vähenema. Samas praeguste trendide jätkudes kasvab inimkond peagi 10 miljardini kui enne mingit totaalset katastroofi ei tule.

Nagu autor kirjutab peame me kas vabatahtlikult ja kontrollitult oma hulka vähendama või teeb seda loodus meie eest, aga järsult ja julmalt, sest ükski liik ei saa eksisteerida kuigi kaua keskonnaga tasakaalustamata arvukuse juures. Probleem on selles, et nii religioossetel kui poliitilistel põhjustel ei suuda inimkond ilmselt ise enda arvukust kontrollida. Tuntuim katse oli Hiina ühe lapse poliitika, aga kuuldavasti on ka seal viimasel ajal sellest loobutud.

Väike lootus siiski on, sest kogemused näitavad, et mida haritum on rahvas, seda madalam sündivuse tase. Paraku ongi suurem probleem selles, et enamus rahvastiku kasvust toimub vaestes ja madala või olematu haridustasemega riikides. Arenenud riigid aga muudavad probleemi ainult hullemaks kui "humanistlikel" kaalutlustel saadavad toiduabi tuues kaasa rahvaarvu suurenemise millega kaasneb toiduabi vajaduse suurenemine. Peagi saabub moment kui enam ei jaksata aidata, mis kutsub esile kas massiivse näljahäda või migratsioonilaine.

Kokkuvõttes tuleks kohe midagi väga drastilist ette võtta, et rahvastiku suurenemist pidurdada ja vähehaaval vähendama hakata kui soovime, et järeltulevad põlved inimväärselt elaksid. Kahjuks on karta, et enne ei hakka inimkond tõsiselt nende probleemide peale mõtlema kui suuremad hädad käes, aga siis on juba hilja. Peale selle raamatu lugemist tunduvad Putini poliitilised trikid mõttetu liivakastimänguna inimkonna ees seisvate globaalprobleemide kõrval.