Karm Loogika

Mõtlesin, et prooviks emotsioonid kõrvale lükata ja üritaks ainult kaine loogika ja faktidega Ukraina sündmusi analüüsida.

Faktid:
- Putini põhiliseks eesmärgiks, lausa elutööks oli ja on taastada Venemaa suurriigi staatust impeeriumi või mjandusühenduse vormis.
- Ukraina on selle eluliselt tähtis komponent.
- Kuni viimase ajani oli Ukraina üsna kindlalt Vene käpa all.
- Ootamatult sattus Ukraina revolutsiooniga Putini plaan ohtu.
- Kuna Moskvas mõistetakse, et vabadel valimistel pole lootust oma meeste valitsusele, tuleb midagi ette võtta.
- Krimm niikuinii Vene kontrolli all, milleks sinna sõjaväega minna???

Arvamus:
1. Kas esimene paaniline reaktsioon, Sevastoopolit ei tohi mingil juhul kaotada. Kui Ukraina käest libisemine oleks majanduslik katastroof siis Sevastoopoli kaotus oleks ka sõjalisstrateegiline.
2. Või eelmäng pikemalt planeeritud aktsioonile kontrollimaks Ukraina tugevust ja rahvusvahelist reaktsiooni.

- Eilne teade ametlikust Vene vägede saatmisest Krimmi.
- Tänane teade ultimaatumist Ukraina sõjaväelastele Krimmis ja naeruväärne Janukovitshi "palvekirjaga" vehkimine ÜRO's.

Need pisikesed aga olulised faktid muutsid olukorda kardinaalselt ... Mis edasi???

- Oma praeguse tegevusega on Venemaa suurelt osalt garanteerinud vabade valimiste puhul Ukraina kaotamise ja seda pikaks ajaks kui mitte alatiseks.
- Seega kui Venemaa tahab Ukrainat enda mõjusfääri saada peab ta seda kohe ja jõuga tegema.
- Ainult Krimmiga rahuldumine tundub mõttetu, sest selle käiguga on Venemaa juba rahvusvahelise üldsuse üles keeranud. Ülejäänud Ukraina vallutamine tundub olevat jõukohane ehkki ohvreid nõudev. Samas Venemaale pole inimelu kunagi tähtsust omanud ja nende arust ei kutsu sõja laienemine esile erilisi lisasanktsioone, mis tõsiselt puudutaks.

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et Putin tunnetab selget vajadust Ukrainat endale allutada ja praegu on selleks sobivaim võimalus. Tõsine sõjaväeline aktsioon ehk täiemahuline rünnak kõigil rinnetel on pigem tundide ehk ka päevade mitte nädalate küsimus, kui see tuleb. Nii uskumatu kui alles eile tundus, täna paistab olevat ainsaks loogiliseks käiguks vene vaatevinklist (eilses blogis olin veel vastupidisel arvamusel).
.
Sõjalise rünnaku korral võetakse esialgu Ukraina idapiirkonnad ja võimaluse korral ka Kiiev. Pannakse pukki uus valitsus, mis palub vennalikku abi vene vägedelt Ukraina territoriaalse terviklikkuse kaitsmisel, et ka Lääne-Ukraina vallutada. Kui edukalt selline operatsioon kulgeks sõltub vene vägede tegelikust võitlusvalmidusest, Ukraina vastupanutahtest ja natuke ka välisilma reaktsioonist. Viimasele ei saa suurt lootma jääda, mida kahjuks on senised sündmused näidanud. Venemaad kohutaks tagasi ainult täiemahuline majanduslik boikott või sõjaline sekkumine, lääs pole kummakski valmis enne kui tankid nende pealinnade alla jõuavad.

Kuidas ma Eesti olukorda selles valguses näen. Kui alles eile tundus meie riigi olukord suht kindel siis tänaseks ma nii positiivne pole. Siiski usun, et Eestile on antud aega, mida tuleb hästi kasutada. Ei tundu tõenäoline, et Venemaa söendaks rünnata Euroliidu ja NATO liiget. Pigem tekitab mulle muret võimalus, et NATO ise võib oluliselt nõrgeneda ja USA hoopistükkis Euroopast eemale tõmbuda.

Venemaa ise. Ehkki momendil tundub ta võimas seisneb see ainult toorainetel ja tuumapommidel. Ukrainaga käitumine võib nii mõnegi potensiaalse liitlase mõtlema panna. Kui õnnestukski uus impeerium luua, siis tankide abil väevõimuga loodul pole pikka iga.

Venemaa suurimad lausa eluohtlikud probleemid on hoopis kodus demograafilise katastroofi ja Kaug-Idas Hiina võimsuse kasvu näol, muidugi kui ta enne oma juhtide lolluse tõttu laiali ei lagune.

Loodetavasti jõuan enne postitada kui sündmused ennustustest ette jõuavad :P