Suusatamas nädalavahetusel

Vahel kipub mägi kitsaks jääma :)

Neljapäev tööl vaatasin reedest ilmajaama ennustust, -5C ja täispäike - suurepärane suusailm. Blue Mountainil lumepind hardpacked powder, ideaalne minu suuskadele.

Astusin ülemuse kabinetti ja alustasin juttu, et homme on ilus ilm. Ahaa, suusatama tahad minna hakkas too naerma. Viskas moe pärast pilgu graafikule, ok head liugu. Eee ... , järgmine neljapäev ja reede ennustab ka mõnusat ilma jätkasin justkui muuseas. Siis peab ju tingimata mäele minema muigas boss ja lisas graafikusse mulle veel kaks vaba päeva. Tõmbas korra kulmu kortsu ning lisas, ära sa teistele reklaami, järgmine nädal ma ei saa vabu päevi rohkem anda, kõik ju tahavad koolivaheajal.

Arisa, Hiroshi ja Kiki tõstukisabas

Selgus, et ka tuttavatel Jaapanlastel võimalik seekord tulla. Leppisime kokku 7:00 hommikul, siis jõuab ka Hiroshi sõbrannale sobivad saapad ja riided ära proovida. Järgmine hommik ajasin nii varakult üles, et jõudsin isegi sarvesaia poes enne käia. Olin veidi üllatunud, kui kell juba 7:05 aga telefon polnud veel piiksunud. Otsustasin metroo peatusse sõita, küllap nad selle 5 minuti jooksul jõuavad, mis mul sinnasõiduks kulub. Nii veendunud olen jaapanlaste täpsuses. Jõudsin just autoukse lahti teha kui sms saabus, oleme kohal.

Tõin nad enda poole, Arisale varustust proovima, suusad olid juba valitud, riided ja saapapaaridki koridoris ootamas. Peale paari katsetust leidsime nii parajad jalanõud, suuspüksid kui ka jope. Nüüd kiirelt autosse ja minema, et kallist valget aega niisama kaotsi ei läheks. 7:20 vurasime maja eest minema, väga hea.

Hiroshi esineb nelja päevase
suusastaazhi kohta väga hästi.

Ilm oli super, päike pimestas lumiste väljade äsjasadanud lumel. Troopilise Okinawa päritolu Hiroshi mainis, et ainuüksi selline autosõit jääb eluks ajaks meelde. Tundsin puudust oma varastatud Ray-Banidest, pidin miskite plastikprillidega läbi ajama.

Kiki ärpleb veidi korraldades "lumedushi"

Mäel polnud suurt rahvast vaatamata koolivaheaja esimesele päevale. Vahepeal siiski viskas tõstuki järjekorra pikaks kui kümmekond minutit mingi rike juhtus. Sõita oli haruldaselt mõnus, ainuke mure, et põletan näo ära. Päikesekreem oli küll kaasas aga üle öö autos ära külmunud. Häda pärast nokkisin miskit ollust korgi küljest ja üritasin suurema eduta nina peale määrida. Esimesel vaheajal oli plöga piisavalt üles sulanud, et kõik said end nii palju kui isu oli sisse mökerdada.

MountainDew promo

Meeldiva üllatusega avastasin, et olen ikka veel päris pandav:) Nimelt sebis mäel hulk noori emmesid oma lastega ja nii mõnigi tegi juttu, mis pole just tavaline, vähemalt minule. Eneseteadvus kerkis vuhinal kuni tekkis kahtlus, et äkki ajavad ligi vaid mu Canada Olümpiakoondise jope pärast. Mis iganes, naljakas ikkagi. Seekord oli Mountain Dew mullijook promoma tulnud ja jagas terve konteineritäie purke tasuta laiali. Võtsin ka ühe aga see oli kole magus, ainsaks positiivseks omaduseks 51 mg kofeiini purgi kohta, ilge energialaks ju sellisel juhul. Õhtul oli ikka veel kastide kaupa seda kraami järgi jäänud, teismelised toppisid seljakotte täis, nii ehk jagub järgmise aastani :)

Samas korkisime ka õlled ja nautisime neid särkide väel väljas päikese käes. Jaapanlasele eriliselt eksootiline t-särgiga lumise mäe taustal kesvamärjukest luristada. Järgmisel vaheajal võtsime lõunasöögiks juba traditsiooniks saanud eriliselt tervistkahjustavat toitu Putin. Mina keeldun selle söömisest mitte niivõrd poliitilistel ega tervislikel põhjustel kuivõrd maitseliste omaduste tõttu - liiga rammus ja rasvane teine.

Putini pugimine

Tegin ka portsu pilte ja videosid Hiroshile mälestuseks Okinawale kaasa. Kella viie paiku tuli kodinad kokku korjata, sest õhtul Dojos Hiroshi ärasaatmispidu. Kummaline oli valges Blue Mountainilt tagasi sõita, tavaliselt oleme seal alati poole ööni, seni kuni liftid sõidavad.

Koju saime kenasti, kiire riiete vahetus, joogid kaasa ja peole. Jäime ainult kümmekond minutit hiljaks. Mina kiirustasin korraks koju tagasi, et ka viimased pildid ja videod jaapanlase mälukaardile üle kanda.

Selfie meie seltskonnast

Pidu ise oli tagasihoidlikum kui eelmine, aukülalised pikast päevast õige väsinud. Arisa kukkus hoopis ära ja jäi dojo põrandale tudile. Lõpuks viisime nad autoga läbi öise linna koju, kaineks autojuhiks mu vanem plika. Jaapanlased kurtsid, et jäävad Canadat taga igatsema. Täna juba nägin FB suusateemalist postitust ja kurtmist, et ta ei tunne üldse nagu oleks koju jõudnud.