Monday, June 30, 2014

Roosta ja kohtumised

Purjelaudur Roosta rannas
Laupäevaks lubas selle kuu ilusaimat ilma, mis tähendas 20 soojakraadi ja vähemalt poolt päeva päikest. Käes puhkuse viimased päevad, sellist võimalust ei saa käest lasta. Hommikul sain Tähetorni hotellis vana tuttavaga kokku, lahe oli üle nii pika aja näha ja juttu puhuda, kaks tundi möödus märkamatult. Vanem laps tuli kaasa, sest tahtis hotelli hommikusööki mekkida. Tuleb tunnistada, et ehkki hotell suht viisakas välja nägi, siis rootsi laua tüüpi hommikusöögi toitude valik oli väiksem kui minu külmutuskapis.

Koju tagasi jõudes ajasime pisema plika üles, võtsime veel kerge näksi ja panime ajama. Pärnu maantee Maksimarketist toidupoolist ostes saime juhuslikult tuttavatega kokku, kes samas suunas sõitsid, Eesti on ikka tõepoolest väike. Roosta randa oleks võinud mitut eri teed sõita, valisime veidi tavatuma, et maastikku nautida. Läbi Keila, aga selle asemel, et põhjarannikut mööda kulgeda, keerasime Linnamäe peale, liikudes nii väiksemaid teid mööda pea Haapsaluni välja. Tüdrukule meeldis kurvilisel asfaldil ja kruusal kiiret sõitu teha, mida minimaalne liiklus suht ohutult võimaldas.

Üksildane mullijook rannaliival
Kruusateel kihutamas
Edasi keerasime põhja suunas Dirhami poole ja vähem kui poole tunniga olimegi Roosta ranna teeotsal. Ilm oli päikseline aga suht külm ja seetõttu ka rahvast vähe. Mõned purjelauda proovima tulnud noored ikka solberdasid rannaäärses vees aga neil olid kostüümid peal.

Roosta rand
Korra tekkis endalgi tahtmine meelde tuletada, kuidas see värk käis. Nii 15 aastat tagasi sain Kariibi merel purjelaua peal püsimise üsna selgeks, seal oli hea õppida, mis viga soojas vees sulistada. Paraku lapsed kõhklesid ja peale jalgadega jäise vee katsumist kaotasid huvi täielikult. Jäi ära see üritus, sest üksi ei viitsinud rannarahva naeruks esineda.

Vaade paremale ehk põhja
Vaade vasakule ehk lõunasse
Vedelesime niisama liival, aga vesi ei andnud ikka rahu. Käisime mitu korda proovimas ja iga kord tundus soojem, eks jalad harjusid. Lõpuks tõukas pisem plika mind, komistasin ja kukkusin sisse. Polnud üldse nii hull kui oleks oodanud. Laps sai ranna ääres kättemaksuks üle pritsitud. Veel nats lesimist ja otsustasime koos vette minna. Sisse hüppasime plika soovil käest kinni, ujuda sai mõned tõmbed, sest sügavamas oli ikka raskelt külm, võttis lihased kangeks.

Vaade maismaa poole idasse
Vaade läände otse merele
Kuivatasime end päikese käes, jalutasime veidi randa mööda, hüppasime veel kord vette, aga tegelt hakkas igav. Otsustasime Põõsaspea neemelt läbi sõita, et Neugrundi meteoriidikraatri bretsha tükke vaadata. Lastel oli jook otsa saanud, sõitsime Dirhamisse, lootuses, et seal pood on. Oligi, lisaks mahlale võtsime jäätised ja paar õlut mulle, juhuslikult haaratud tshehhi vaadiõlu osutus imeheaks.

Vaade Tuborg Greeni pudelile ;)
Chubovar vaadiõlu Dirhami poe juures
Jalutasin mööda kive nii kaugele kui kuiva jalaga sai, tegin mõned pildid ja siis tagasi. Ranna ääres ringi vaadates jooksis üks pisike plika meie juurde, et seal kaugemal on surnud hüljes. Vedeleski pringiks pundunud laip veepiiril. Pidi olema suht värske, sest erilist lehka ei tundnud, irevil hammaste põhjal võis arvata, et tema kolju üsna koera omale sarnane kui ükskord lihast vabaneb ja päikese ning tuule käes ära pleegib. Ka küüned koibadel olid aukartustäratavad.

Kiviklibu vees
Tuletorn Põõsaspea neemel

Pikalt aega ei viitnud, sest õhtuks oli plaanitud kohtumisi vanade ja veidi nooremate sõpradega. Paraku kahjuks ei saanud tulla meie kauaaegne hea sõber, sugulane ja lapsehoidja, mille peale vanem plika kommenteeris üllatavalt täiskasvanulikult ja samas tema jaoks tavatult seksistlikult: "Tüüpiline naine, ei saa kunagi kindel olla" lol.  Eks põhjuseks asjaolu, et eelnesid nii mõnedki kokkulepitud kohtumised, mis erinevatel objektiivsetel ja mitte nii objektiivsetel põhjustel ära jäänud - kõik seotud õrnema soo esindajatega.

Kihutame koju, pilt auto küljeaknast
Lapsed Neugrundi bretcha tükke otsimas
Samas meeste puhul võis kindel olla, et kui nendega sai kokku leppida siis nii ka asjad kulgesid.  Momendil Soomes elav lapsepõlve sõber igatahes saabus minutipealt. Tegime sauna, tuletasime õllekannu taga vanu aegu meelde ja tundsime end muidu mõnusalt. Tõepoolest tore oli üle pika aja näha. Paljudest tuttavatest rääkides võisime vaid tõdeda, et kui vahel tundubki, et enda elu pole nii lihtne siis suurel hulgal on see veel keerulisem olnud, samas enamus jamasid ikka enda põhjustatud. Justnagu hiljuti  FB's postitatud killul: Kui otsid süüdlasi, miks elu nii sitasti läheb - vaata peeglisse. Kõrvaltvaatajal muidugi alati lihtne hinnanguid anda aga probleeme saab iga inimene ainult ise lahendada, pole mõtet teisi süüdistada kui viitsimisest, tahtmisest või ettevõtlikusest puudu jääb. Jutud ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda, magama saime alles vastu hommikut.

Kella kuue ajal helises vanema plika telefon, mis tollel äratusrezhiimi ununenud. Ei jõudnudki uuesti magama jääda, sest kohe hakkas väljas kallama sihukest vihma, et vesi isegi korstnast sisse tuli ja kaminasse tilkus. No on alles suvi või õigemini suve algus sel aastal Eestis, absoluutselt kõige nadim, mida olen siin puhkusel olles kogenud viimase 20 asta jooksul. Siiajäävatele lastele ja peagi saabuvale kaasale rõõmustamiseks, et hullemaks enam minna ei saa, ilm võib vaid paraneda :)

No comments:

Post a Comment