Eile algas Washingtonis Ameerika Astronoomia Ühingu 215 kokkutulek. Üheks huvitavamaks teadaandeks oli avastus, et kaksiktähesüsteem T Pyxidis asub oluliselt lähemal kui varem arvati - astronoomilises skaalas lausa lähinaabruses (3260 valgusaastat). Tuhandeid tähti asub maale lähemal aga eriliseks teeb selle süsteemi asjaolu, et ühe paarilise puhul on tegu potensiaalse supernoovaga ja seda astronoomilises mõttes lähemal ajal (10 miljonit aastat).
Meie galaktika noorim (11000 aastat) supernoova Cassiopeia A
Nii kaugus kui aeg on inimlike mõõdupuude järgi nii suured, et ei peaks pakkuma huvi ei kellelegi muule kui astronoomidele. Kui aga teadlaste arvutused peaks olema veidi ebatäpsed ajaskaala suhtes ja pauk on juba käinud (info jõuab sellest meieni võimsa elektromagnetilise kiirguse impulsi näol niikuinii alles 3260 aastat peale plahvatust (valguskiirus)) oleks võimalikud tagajärjed üsna ebameeldivad. Ainuüksi gammakiirgus oleks energiahulga poolest võrreldav 1000 võimsa päikese protuberantsi/loitega hävitades täielikult meid kaitsva osoonikihi.
Kaksiktähe süsteemi ehk 1a tüüpi supernoovade puhul voolab mass pika aja jooksul ühelt tähelt teisele kutsudes esile suhteliselt regulaarseid noova plahvatusi. Kui ainet juurde saava tähe mass ületab teatud piiri toimub gravitatsiooniline kollaps, millega kaasneb supernoova plahvatus - võimsuselt võrreldav 20 miljardi, miljardi, miljardi megatonni TNT plahvatusega. Kuna nii suuri numbreid on raske ette kujutada siis võiks lisada, et sellise plahvatuse toimumine 100 valgusaasta kaugusel hävitaks enamuse elust maal. Momendil on pannud astronoome pead murdma eelmisest noovaplahvatusest (1967) möödunud ootamatult pikk vaheaeg, sest tavaliselt toimusid need iga 20 aasta tagant. Midagi on süsteemis muutumas, aga mis pole selge.
Kõige heledam (võimsam) kunagi vaadeldud supernoova SN 2006gy (plahvatus toimus 240 000 000 valgusaasta kaugusel) Meie naabruses on temaga väga sarnane täht Eta Carinae (7000 va), mille plahvatuse puhul oleks taevas vägev tulevärk näha:)
See oleks kindlasti huvitavaks teemaks järgmisele katastroof-filmile, ainsaks probleemiks, et inimeste võimuses pole sellist tüüpi katastroofi vähimalgi määral mõjutada ära hoidmisest rääkimata. Nagu vana anekdoot soovitas ei aita miskit muud kui võtta valge lina ja minna surnuaiale:) Ajutiselt aitaks ehk sügavale maa-alustesse koobastesse peitumine, aga mis edasi? Igatahes positiivse poole pealt vaadatuna pole mõtet muretseda asjade pärast mida me ei saa muuta:D Pigem peaks tähelepanu pöörama sellele, et mitte ise juba lähemal ajal planeeti suurel määral elamiskõlbmatuks muuta.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!