Juba nädala algul sai lastega arutatud, et peaks ühe päeva koolist vabaks võtma ja suusatama minema kui vähegi ilma on. Ma pole kunagi näinud probleemi selles, et lapsi vahel päevaks või kaheks (või isegi nädalaks kui Quebeckis suusatamas käime) koolist ära võtta. Enamus teisi lapsi on ju vähemalt sama kaua haiged samuti koolist puududes. Usun (südametunnistuse rahustuseks:), et aktiivne sportimine välisõhus hoiabki plikasid tervena. Kokkuvõttes parem see koolist puudutud aeg värskes õhus veeta kui tõbisena voodis vedeleda. Seni pole ka õpetajad kunagi keelanud aga halvasti suhtunud.
Teisipäeval saabuski vanem plika koju ja teatas, et on koolis õpetejatega juba kokku leppinud, et läheb neljapäeval suusatama. Pisem polnud veel rääkinud aga lubas seda kolmapäeval teha. Ilmaennustus oli soodne, vaatasin kiirelt varustuse üle ja helistasin tuttavatele, kas needki tahaks kaasa tulla - muidugi tahtsid. Kolmapäeva õhtul saabus pisem laps kurva uudisega, et neile oli ootamatult neljapäevaks miski projekti esitus määratud ja kuna see on grupitöö, siis ei saa tulla. Pole häda, eks siis teine kord.
Neljapäeva hommikul vara sõitsime igatahes välja ja veidi peale kümmet olimegi mäel. Hommikukohv sai autos joodud, saiakesi näksisime mäe poole jalutades. Ilm oli päikeseline, külma vaid paar kraadi, tuult pea üldse mitte - ideaalne suusailm. Lumepind mäel osutus väga mugavaks - hardpacked ja tõstukisabad praktiliselt olematud. Suusatada oli nii hea, et tegime esimese vahepeatuse alles poole viie ajal kui nõlv korraks suleti, et lumetraktorid saaks mäge silitada.
Nüüd oli rahval kõht tühi ja suur karbitäis maitsvaid emme lihapirukaid ning pakk küpsiseid kadus kiirelt hammaste taha. Joogiks oli meil termosetäis teed sõbral teine kakaoga. Mina olen loobunud kakao termosega kaasa vedamisest, sest see kipub hapuks minema - põhjuseks fakt, et termost on väga keeruline bakterivabaks puhastada. Sõber õpetas kuidas see on siiski võimalik - tulevat lihtsalt teelusikatäis 80%-st Viru Kanget termosesse panna ja tikuga põlema süüdata - see hävitab termoses pesitseva mikrofloora. Ja peab tunnistama, et tema kakao püsis värskena õhtuni ilmutamata vähimaidki tilgastama minemise märke.
Mäele tagasi minnes olime energiat täis ja suusatamine hakkas eriti hästi välja tulema. Kolmanda laskumise ajal tuli täiskiirusel pöördeid sooritades nii hea tunne sisse, et lausa külmavärinad jooksid selga mööda alla. Suusad istusid mäe küljes ja tasakaal oli perfektne. Tundsin isegi ilma tilgagi õlleta ennast nagu prof:) Nüüd polnud muud kui vaja seda asendit lihasmällu kinnistada. Isegi jäiste kohtade peal, kus muidu ei julgenud pöörata lõikasid mõlemad suusad kriginal sujuvad kaared mäepinda. Ka plikal hakkasid lühikesed pöörded palju paremini välja tulema kui vanasti. Kõik nautisime kihutamist sellise innuga, et kavas olnud kaheksase lahkumise asemel ei saanud enne kolmveerand üheksat mäelt minema. Kokkuvõttes parim suusapäev sel aastal ja kindlasti elu parima kümne hulgas.
nii tore üritus! Mul on plaanis ka tulevikus õppida mäest alla suusatama...selle asemel et koolis õpitud mööda metsaradu suusatada, ilma ühegi riskita :).
ReplyDeleteMäesuusatamise saab suht lihtsalt selgeks vanusest sõltumata kui vaid keegi veidi aega põhitrikkide selgitamisele kulutab. Ei maksa ka ära ehmatada kui kohe välja ei tule.
ReplyDeleteLapsed alustasid 4-selt, mina 15-selt, kaasa 29-selt ja kõik suusatavad.
Murdmaa on ka mõnus, tore metsa vahel rahulikult loodust nautida. Mulle tundub, et mäe ja murdmaa suusatamine meeldivad vastavalt rahulikuma või energilisema loomuga inimestele.