Järgmised 100 Aastat

"THE NEXT 100 YEARS" - strateegiline tulevikuennustus 21'ks sajandiks - autoriks George Friedman, kes on STRATFOR'i asutaja ja CEO. Huvitava kokkusattumusena märkasin seda trükist raamatukogus just kui olin lugenud (ja blogginud) Stratfor'i aastaaruande ja Nato Eesti kaitsekava teemadel. Muidugi krabasin kaenlasse ja peab tunnistama, et tegu oli tõsiselt huvitava ja sügavalt mõtlemapaneva lugemisvaraga.

Autor ennustab ette selle sajandi olulisi globaalpoliitilisi konflikte ning sündmusi, erinevate riikide ja nende ühenduste tõusu ning langust. Friedmani väitel põhinevad tema ennustused globaalsete trendide ning ajaloo analüüsil. Eelmiste sajandite suuremad konfliktid olevat seda meetodit kasutades üsna täpselt ette ennustatavad. Ehkki autor ei pürgi ennustamise juures kuupäevalisele täpsusele pakub ta need välja tähtsamaile sündmustele, et raamatut põnevamaks teha. Ja paistab, et alates oma loomisest 1996 on STRATFOR olnud üks täpsemaid poliitikasündmuste ennustajaid.

Lühidalt tähtsamad ennustused:

1. USA jääb ka sel sajandil võimsaimaks globaalvõimuks, kelle huvides on ära hoida iga teise suurvõimu tekkimine, mis tema hegemooniat võiks ohustada. Seda poliitikat viib ta ellu nii poliitilise manööverdamise kui ka vajadusel otsese sõjalise sekkumisega.

2. Euroopa ei suuda tänu poliitilisele killustatusele ja faktile et juurdepääs on vaid ühele ookeanile end maksma panna. Raskuskese liigub vähehaaval Lääne-Euroopast Ida-Euroopasse kusjuures juhtivaks jõuks kujuneb Poola.

3. Venemaa esialgu tugevneb kuni 20'te alguseni suures osas tänu kõrgetele toorainete hindadele ja suudab selleks ajaks suure osa oma endisest impeeriumist taastada kas otsese liitmise (Valgevene, Ukraina, Kasahstan, Põhja-Kaukaasia) või sõltuvuse tekitamisega (Baltikum ja Soome). Järgneb stagnatsiooni periood ja 20'te lõpus kokku kukkumine tänu sisevastuoludele (nagu NL) ja katastroofilisele rahvastiku situatsioonile (venelasi alla poole impeeriumi elanikest).

4. Eesti olukord (ka meid mainitakse) saab olema nagu eespool mainitud esialgu Venemaa mõjuvõimu all aga peale viimase langemist ennustatakse, et ümbritsevad riigid tormavad kui shaakalikari korjuse kallale. Soome võtab Karjala ja kogu Koola poolsaare tagasi, Eesti Peterburi piirkonna koos linnaga, Läti, Poola, Rumeenia, Türgi - kõik krahmavad midagi kusjuures Venemaa kohalike võimude poolt seda pigem soositakse kui seistakse vastu.

5. Hiinale ennustatakse fragmenteerumist välismaise mõju all olevateks rikasteks rannikuäärseiks piirkondadeks ja Pekingi võimu all olevaks vaeseks sisemaaks. Seega ei mingit globaalvõimu sealtpoolt.

6. Osa muslimiriike koondub Türgi juhtimise alla kuid seoses nende omavahelise rivaalitsemisega ei teki sellest globaalvõimu, mis suudaks Ameeriklasi ohustada.

2040-ks aastateks on tekkinud situatsioon kus USA on globaalvõim kuid Euraasias kaks suurvõimu - Türgi ja Jaapan, kes liitumise korral võvad teda ohustada. 2050-ks kasvab vastaseis nii tõsiseks, et puhkeb kõrgtehnoloogiline sõda, mille võidab suurte kaotuste hinnaga USA. 2060'd oleks suhtelise rahu ja ülesehitustöö periood. Sajandi lõpuks tekkiks suurema konflikti võimalus USA ja Mehhiko vahel rahvuslikul pinnal.

Mis mina sellest arvan. Ehkki tegu on ju meeldivalt positiivse stsenaariumiga - Vene oht kaob - tundub kogu lugu natuke liiga Tom Clancylik. Samas tuleb tunnistada, et NL lagunemist ei osanud ju ka pea keegi ette ennustada. Peaks vist ise kah mingid ennustused välja mõtlema ja kirja panema, huvitav hiljem vaadata kui palju või kas üldse miskit täppi läks.

Eesti keeles seda raamatut minu teada pole, kuid palju pikem, täpsem ja asjalikum tõlge pealkirjaga Geopoliitilise Kristallkuuli Nägemused on ilmunud ajakirja Diplomaatia 73's numbris Tomas Jermalavičius'e sulest Marek Laane tõlkes eesti keelde. Leian, et tegu on igal juhul huvitava ja vägagi mõtlema paneva kirjutisega. Muidugi ei pruugi sündmused nii minna kuidas ennustatud aga samas rõhutab juba nende juhtumise võimalikkus fakti kui ebastabiilses olukorras me tegelikult elame. Inimene kujutab tavaolukorras ette, et elu läheb vaikselt ja vanaviisi, kui muutused tulevadki siis aeglaselt. Mäletan kuidas mu ülikoolikaaslane kunagi loobus peale ülikooli malevasse tulekust, et tööstaazh ei katkeks, muretsedes pensioni pärast. Naersin teda välja, et selleks ajaks kui pensile lähed pole seda riikigi, mille tööraamatu pärast muretsed. Tollal poleks küll uskunud, et mu sõnad vaid 5 aasta pärast täide lähevad.