Lõpuks ometi:)

Lõpuks ometi saabus lumi meie õuele tänu Idarannikut tabanud tormile, mis riivamisi ka siitkandist üle käis. Palju teda ei tulnud aga meie kutsul ja pisemal lapsel oli lõbu laialt. Minagi sain naha soojaks kui eile õhtul sissesõiduteed labidaga puhastasin. Vanem laps on kooliga paaripäevasel väljasõidul nii, et pisem plika kutsus sõbranna külla lumekindlust ehitama. Seekord ei viitsi neile välja appi minna, sest kohe-kohe tuleb naiste 30 km suusatamine ja hoki pronksimäng. Viimase kohta on lastel arvamus, et miks issi vaatab kuidas kari onusid uiskudel kõverate keppidega kummilullat taga ajavad ja selle pärast vahel isegi kaklema lähevad. Kiki arvas pisikesena esimest korda hokikaklust nähes, et miks kõigile oma litter ei osteta, siis poleks vaja kakelda ja igaüks saaks rahulikult oma litriga väljaku nurgas mängida:)

Lumi

Seda kraami paistab Eestis jaguvat nii palju, et võiks teistelegi jagada. Ametliku EHMI kaardi alusel on enamus enamus Eestist rohkem kui poole meetri paksuse lumekihiga kaetud ja eilne rekord oli lausa 78cm, mis pole enam kaugel kõigi aegade registreeritud maksimumist. Ka meie suvekodu on tõesti paksu valge vaiba alla jäänud nagu võisin veenduda.

Eestlaste kuuldes ei julgegi nagu tunnistada, et siin Torontos võtsin lumelabida sel aastal esimest korda välja alles paari päeva eest, sedagi mitte niipalju otsese vajaduse kui pigem moe pärast. Ehkki mul pole miskit selle vastu, et hommikuti lund ajada eelistan siiski praegust ideaalilähedast olukorda, kus majaesisele sajab vaid paar senti samas kui kohalikul suusamäel on seda üle meetri maha tulnud - Murphy seadus tagurpidi:)

Hoki 7 : 3

Olime karates kui shihan katkestas treeningu sõnades, et on tähtis teade edasi anda: “Canada juhib Vene vastu 4 : 1”. Peagi tuli vaheaeg ja mul polnud midagi selle vastu, et pisema lapse kodutöö tõttu koju sõita – nii saan vähemalt poolt mängu vaadata. Tänavad olid igatahes tühjad, inimesed ilmselt telekate ees.

Mäng ise oli väga lahtine ja venelaste poolt arusaamatult organiseerimatu. Kui ei teaks palju nad palka saavad oleks arvanud, et venelased on ära ostetud. Omaaegset ilusat euroopalikku meeskonnamängu polnud kuskil. Igatahes said nad nii haledalt tappa, et vahepeal hakkas lausa kahju. Lõpptulemuseks ootamatu kuid teenitud 7 : 3 Canadale. Huvitav mis Medvedev ja Putin nüüd oma broneeritud hokifinaali piletitega peale hakkavad, kas müüvad (scalpivad) mängu eel areeni väravate ees kasudega maha:)

Ja sommid said just teise värava tshehhide vastu, et mängida jääb vaid minut siis on ka nemad poolfinaalis saades vastaseks USA. Ometi ka head uudised üle lahe suguvendadele, kes seni olümpial üsna nirult esinenud.

P.S. Huvitav kas minu valitud pildil on ka mingi ennustuslik tähendus:)

Elagu Eesti !!!

Tänasel päeval on kohane Eesti Vabariigile palju õnne ja jaksu soovida. Lisaks veel rohkeid edukaid aastaid sellises auväärses vanuses. Ei maksa ka imestada, et 92 aastaselt vahetevahel haigused kimbutavad, eriti kui kogu maailmas majanduslik epideemia möllamas. Samas on näha esimesi paranemise märke kas või selles, et Eurostati andmeil pööras Eesti majandus eelmises kvartalis kasvuteele olles kogu eurotsoonis +2.6%-ga esimesel kohal!

Ajakirjanduses ja ka rahva hulgas on hulgaliselt kuulda hädaldamist, sealjuures teatud erakondade puhul varjamatult kahjurõõmsat. Aga see on paratamatu, et osa inimesi näeb kõike negatiivselt, teised jälle positiivselt. Kurtjatele tahaks öelda, et teete ainult endale halba ja rikute tuju, hädaldamine ei aita kunagi edasi, soovituseks: "Kus häda näed laita seal tule ja aita". Positiivse mõttelaadiga saab aga alati elus hakkama, hea endal ja teistel. Ühed ei saa kuidagi hakkama praeguses Eesti Vabariigis, teised tulid läbi sõja, Siberi ja 45 aasta nõuka-aja aga on ikka rõõmsad ja tegusad.

Positiivse ja negatiivse suhtumise heaks näiteks oleks see kuidas näeme Eestit maailma mastaabis. Võrdluse puhul sõltub ju kõik taustsüsteemist, ühesõnaga kellega võrrelda ja milles. Üheks universaalsemaks on maailmas kujunenud keskmise kogumajandusprodukti hulk inimese kohta. Kui võtta Euroopa Ühenduse keskmine taustaks 100%-ga siis Eestil oleks see 67%. Ühest küljest "ainult" kaks kolmandikku EU keskmisest ja vaid 44% USA'ga võrreldes kuid samas oleme ees sellistest riikidest nagu Ungari, Poola ja Kroaatia, Lätist, Leedust ja Venemaast rääkimata. Aga banaanikasvatuses jääme kindlalt viimaste hulka:)

Kas Eestis on hea elada? Ilmselt mitte nii hea kui üleeelmisel aastal aga kindlasti parem kui 2000'l ja muidugi võrreldamatult parem kui nõuka ajal. Kokkuvõttes rõõmustagem selle üle, et meil on oma Eesti Vabariik, sest ilma selleta oleks ikka hulga sitem olukord. Nii, et on mida kaitsta ja paraadi vaadates paistab, et veel leidub mehi kes selleks valmis.

Minu Kanada

Mis tunne on olla kirjaniku kaasa? Sihuke küsimus võiks tekkida kui vaadata "Apollo" ja "Rahva Raamatu" eelmise nädala enim müüdud raamatute nimekirja. Mõlemas on "Minu Kanada" teisel kohal, algaja esimese kirjatüki kohta leian, et tegu on märkimisväärse saavutusega. Päris uhke tunne seista Kivirähu "Kaka ja Kevade" kõrval:) Nüüd tean, et raamatu kirjutamine pole käkitegu, vähemalt siis kui sa seda sahtlisse ei kirjuta. Kokkuvõttes oli vähe kohti, mida poleks pidanud veidi muutma või siis hoopis välja võtma. Paratamatult peab rakendama enesetsensuuri ja arvestama ka asjatundlikumate inimeste soovitustega.

Raamat ise on tegelikult osaliselt meie lugu ja osaliselt "killukeste" mosaiik Kanadast, nii nagu kaasa seda oma silmade läbi näeb. Kirjutamise juures kippusime nii mina kui ka teised soovitama, millest ja kuidas kirjutada (kõrvalseisjate meelest on ju alati nii palju asju, mis nende arust kole tähtsad) aga peagi loobusin, sest kaasa ütles õigusega, et raamat on ikkagi "Minu Kanada". Lõppvariandis tundus ta veidi liigagi pügatuna aga igatahes hea, et autor surus läbi oma tahtmise, muidu oleks kujunenud välja olukord, kus Ene vaid teiste soovituste kirjalik vormistaja.

Nii naljakas kui ka pole aga üks raskemaid otsuseid oli raamatule kaanekujunduse ja alapealkirja panemine. Selle kallal sai hambaid murtud ja lugematuid e-maile vahetatud nii kirjastaja, toimetaja kui hulga tuttavatega. Ene korraldas isegi küsitluse leidmaks sobivaimat varianti. Kui raamat juba trükis pahvatasin välja: "Kuidas kostab "Killukesed Kanadast" alapealkirjana?" - head (minu arust) ideed tulevad liiga hilja nagu ikka. Aga loodetavasti ei hirmuta esile kerkinud raskused autorit ja see ei jää viimaseks raamatuks - teemadest juba puudust ei tuleks.

March Madness Cyber Attack

Eile unise peaga lasin end massimeedial haneks tõmmata, mis minu puhul just tihti ei juhtu. Olin just lõpetanud olümpia uudiste vaatamise, ja enne silma kinni laskmist klõpsisin veidi telekanaleid puldiga. CNN peale sattudes nägin huvitavat pealkirja ja jäin kuulama. Mis kurat, USA vastu on alustatud küber rünnakut, ports asjapulki istub Valge maja kriisiruumis ja analüüsib ning just siis tuleb sisse uudis, et idaranniku energiavõrgus on alanud katkestused. Kuna harilikult CNN's selliseid "lavastusi" ei esitata, muutusin õige erksaks, enne kui mõistsin, et tegu on siiski vaid "simulatsiooniga". Arutuse all oli kuidas suudaks ja peaks USA vastama küber-rünnakule, võimalike vaenlastena kujutati Venemaad (Eesti ja Gruusia juhtumid), Hiinat (Google rünnak) või potensiaalselt islamiste. Pikemalt saab lugeda sellest US Prepares for cyber attack artiklist esecurityplanet veebilehelt.

Ilus päev

Eile oli nii ilus, et sai nii rattasõidu (hommikul) kui suusatamisega (pealelõunal) samal päeval tegeleda.

Ja täna on veel ilusam, viime jälle koera rattasõidule.

Konsulaadi vastuvõtt

Toronto panoraam läbi alko-udus pilgu:) Tegelt muidugi kippus fotokas esiklaasile fokuseerima ja nii ei saanudki paremat pilti.

Eile tähistati Torontos ametlikult vabariigi 92 aastapäeva, mille puhul toimus konsulaadi vastuvõtt. Kõnede ja õnnitlustega esines hulk tähtsaid ninasid nagu tavaliselt, Eesti saadik USA's, EKN esimees, .... Canada poolt parlamendi saadikuid ja "Laulva Revolutsiooni" produtsendid. Lisaks loeti ette ports tervitusi neilt figuuridelt, kes ise ei saanud kohale tulla, nagu näiteks Canada peaministrilt.

Kui jutuosa läbi asuti nämmi kallale, mille puhul põhiroaks kana riisi ja kartulitega. Ei miskit erilist, kuid täitsa maitsev. Mina oleks eelistanud muidugi hapukapsaid ahjupraega aga diplomaatilisele esindusele mõeldes otsustati ilmselt igava aga kindla menüü kasuks. Joogiks Itaalia ja Argentiina veinid ning Saku õlu. Magustoiduks oli vahvlisse pandud šerbet ehk maakeeli mahlajäätis ja mõned kringlilõigud kohvi kõrvale. Vahepeal esines üks eesti päritolu 12 aastane tütarlaps päris professionaalsel tasemel lauludega. Ja lõpuks oli elav muusika neile, kes viitsisid tantsima minna. Selliselt siis sai veidi ennetähtaegselt vabariigi sünnat tähistatud.

Pail-o-kräp

Selliselt kostab foneetiliselt inglisekeelne väljend, mida täna hommikusöögi ajal pidin kasutama. Esimene vihje, et kõik pole päris nii nagu peaks oli aroom, mis kaasnes lapse kaerahelbe pudru mikrost väljavõtmisega. Pudrukaussi vaadates ei näinud miskit kahtlast kuid nina kaudu saadav sensoorne info kergitas silmi ette hoopiski pildi sealaudast ja välipeldikust. Ajus tekkis kerge segadus, sest lõhn ja pilt ei sobinud kuidagi kokku. Arvutiprogramm oleks sel juhul kokku jooksnud või robot suitsema hakanud aga inimaju on paremini ehitatud asudes harjumatule olukorrale lahendust otsima. Kõige loogilisemaks oli kahtlus, et loom on ebaviisakalt käitunud ja vaikselt kõhutuult susistanud.

Kui aga lehk hajumise asemel tugevamaks muutus ja ümbruskonda tähelepanelikumalt uurima asusin avastasin köögilaua alt ehtsa värskusest aurava ja uskumatute mõõtmetega sitahunniku (siit ka pealkiri). Sellise tõpratembuga pole meie koer enam väga kaua hakkama saanud. Harilikult pole loomal probleemi oodata laste kooliminekuni, et siis peale telefonipostidelt ja lumehunnikuilt teiste koerade maha jäetud teadete lugemist ka oma asi ära ajada.

Võimalik, et tegu oli eelmise päeva pättuse otsese tulemusega. Nimelt olin endale apelsini koorinud ja lõikudeks kiskunud, et mõnusalt neid olümpia kiirlaskumise kõrvale nosida. Korraks läksin kohvi tooma ja juba tagasiteel kuulsin pahaendelist matsutamist. Olin kausi apelsinilõikudega madalale lauakesele jätnud naiivses teadmises, et koerad söövad konti ja liha või äärmisel juhul koeratoitu. Muidugi pugis Koko apelsinilõike koon sügavalt kausis. Minu saabudes jooksis küünteklõbinal laua alla teades, et on pahateoga hakkama saanud. Järgijäänud lõigud olid aga kas ära nätsutatud või tatist ligased nii, et loovutasin resigneerunult ka need loomale ja tõin endale uue apelsini.

Leidsin ühest blogist viite naljakale soomekeelsele "koera"blogile, kus blogitakse noore labradori silmade läbi. Tegu on tõepoolest laheda lugemisega, mis pani mindki mõtlema, kuidas küll Koko meie pereelu peaks nägema. Tema jaoks on ilmselt tegu karjaga, kus alfa-isane ja alfa-emane ja ülejäänud karjaliikmed. Olen lugenud, et koerte ja huntide puhul on karjaliikmete staatus väga kindlalt paigas ning kõrgema positsiooni saavutamise pärast peab võitlema. Paistab, et momendil on Koko enda arust meie pisema kassi kõige madalamale positsioonile surunud ja võitleb suurema kassiga järgmise astme nimel, kes seni vankumatut vastupanu osutab ja käpahoopidega koerale mõista annab, kes on boss.

Sünnipäev!!!

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS !!!

Head teejoomist "Taika" kohvitassist:)

Harilikult on sobiva kingituse otsimine alati üks suur peavalu ja juuste katkumine. Nagu mu paljas pealagi võib kinnitada olen sellega õige pikalt tegelenud:) Aga seekord läks veidi lihtsamalt, sest suvel tagasi Canadasse lennates märkasin Helsinki lennujaama tollivabas poes just sellist eset, mida teadsin kindlasti kaasale meeldivat. Nimelt on tal Eestis lemmiktassiks Iitala Satumetsä kollektsiooni kohvitass. Ja nüüd vaatas mulle vastu tõesti kena "õhtuse-öise" disainiga "Taika" kohvitass.

Astusin kohe sisse, võtsin tassi kätte ja sammusin kiirelt kassa juurde julgemata hinnasildile pilku heita. Teatavasti lisavad lennujaama poed vaatamata tollivabadusele tavaliselt oma maksu juurde, mis kipub ametlikku tolli tihtipeale oluliselt ületama:) Tehingut sooritades selgus ka summa ja keelele kerkis lause, et vabandage aga mul polnud plaanis mitte teie poodi vaid ainult seda tassi osta:) Igatahes piisava hulga sularaha puudumisel olin sunnitud kasutama krediitkaarti. Kaardilugeja piiksus pahaendeliselt kaua aga mõningase üllatusena ei tulnudki teadet, et olete ületanud oma limiidi.

Kõige tähtsam on ju, et kingitus oleks selline, mis rõõmu teeb ja samas ka veidi ootamatu on. Loodetavasti tabasin ma seekord märki.

Kellele aga meeldivad Iitala tooted siis Iitala.com peale klikkides sattute nende kodulehele, kus on infot nii poodide asukoha kui toodete kohta. Mul näiteks on õllejoomiseks nende vapustavalt karge väljanägemisega õllekann.

Hõbe Islandile ???

Ise olime muidugi jälle suusatamas ja magasime selle tähtsa momendi maha kui Kristina medalisõitu tegi. Olin just kohvitopsi võtmas kui sõbra poeg hüüatas rõõmsalt: Eesti teine medal. Mõtlesin, et mis jura ta ajab, Eestil pole ju ühtegi aga heitsin pilgu telekale ja mis ma näen - Kristina nimi tõepoolest naiste 10 km murdmaa medalisaajate nimekirja teisel real. Mu suust kostis rõõmus huilatus, mille peale nii mõnigi pead pööras ja siis viisakalt naeratas mõistes erutuse põhjust.

Hiljem kodus telekast autasustamis tseremooniat jälgides kuulsin teadustajalt üllatava uudise, et hõbemedali võitis Islandi esindaja??? Et ikka päris kindel olla kuulasin kolm korda üle ja veendusin et siin Canadas samastatakse prantsusekeelne riik l'Estonie inglisekeelse Islandiga mis paraku päris korrektne ehk pole. Aga noh see on väike aps olümpiatule äparduse või avapäeva õnnetuse kõrval. Aga mis ma ikka irisen, kes teab teab niikuinii mis ja kus Eesti on ja kes ei tea, sellele ei lähe niikuinii korda kah. Igatahes palju õnne Kristinale, olgu ta kasvõi Islandilt:)

Samas ei saanud kuidagi jätta välja trükkimata medalitabelit tänase ajaloolise seisuga, kus Eesti ilmselt esimest ja ainsamat korda Venemaa ees juhib:) Soomet oleme ennegi löönud, Lätist ja Leedust rääkimata:)))

Sõbrapäev !

See lill on mu kõige paremale sõbrale, kes saab toda taime originaalis imetleda ja isegi nuusutada:) Ei tea mis heateoga ma küll eelmises elus hakkama sain, et mul nii haruldaselt vedanud, et ühes isikus on ühendatud nii kallim kui parim sõber:)

Siin sobiv tervitada ka mu ülejäänud sõpru, kes peavad paraku leppima digitaalse kujutisega:)

Aga tegelikult on ju eestikeelne tõlge "Sõbrapäev" üksjagu eksiteele viiv. Kui seda sõna-sõnalt võtta siis peaksin hoopis oma tervituse saatma klassikalises mõttes sõpradele - neile kellega mõnus õllepudeli taga vanu aegu meenutada, see tähendab kolmele enda vanustele vanamehele:) Aga nemad hakkaks kindlasti kahtlema mu mõistuses kui saaksid täna tervituse:)

Kuidas siis tõlkida??? Sõbrannapäev ei sobi jälle enamusele naistele. Armukesepäev poleks lisaks ebatäpsusele ka poliitiliselt korrektne:) Enamusele inimestele oleks vist kõige täpsem selline umbmäärane: "Päev kui tervitame oma tuttavaid, kellega oli või on mingil määral romantilised suhted". No aga proovi sa kallimale saata sellise tekstiga kaarti, ükskõik kui südantsulatav pilt seal peal on:)

Olümpia Suusamäel

Meie võtsime olümpia avamise vastu kohalikul suusamäel. Sellega seoses nägime avatseremooniast lühikest juppi kui käisime kohvikus soendamas. Parasjagu sel ajal marssis sisse ka Venemaa koondis, kes sai kommentaatorilt seoses vene koondislaste vahelejäämisega eelmisel aastal ainsana vaenuliku vastuvõtu osaliseks. Hiljem kuulsin kohalikke venelasi omavahel susistamas, et on siis asi, kõik ju patustavad aga meie sportlased lollid jäid lihtsalt vahele. Võimalik, et sellel tõetera sees aga venelased olid igatahes tavatult vaiksed omavahel vesteldes

Uhasime teist päeva järjest hommikust õhtuni mäge kratsida. Suurem laps esines seekord eriti tublilt saades üle aeg-ajalt tekkivast külmatundest näidates iseloomu. Ja suusatamine tuli tal ka nii hästi välja, et lust vaadata. Tegin pilte kui plika sellise kiirusega mööda tuhises, et suusad sõna otseses mõttes laulsid all. Lõpuks sundis teda sisse minema varvaste külmetamine, sokid olid saapa pragudest sisse tuisanud lumest märjad. Meie kaks täiskasvanut lasime tõstuki sulgemiseni välja aga kella kümneks olid jalad päris makaronid all.

P.S. Eesti koondise vorm meeldis mulle tõesti väga. Pole kunagi pööranud sellisele küljele erilist tähelepanu aga peale kaasa, sõbra ja ema kiitmist otsustasin ise ka vaadata ja olid küll kenad joped oma mustade ja siniste lumehelvestega valgel taustal.

Euroopa Finantskriis?

Lihtsalt öelduna: Euroopas on oodata finantsilist kokkukukkumist! Just nii kirjutatakse Stratfori Euroopa finantsolukorda peegeldavas uuringus "Germany's Choice". Vaevalt situatsioon nii kriitiline on aga lugedes artiklit pole ka rõõmustamiseks põhjust.

No kas tõesti pole enam kohta maailmas, kus ei peaks muretsema, et kohe-kohe mingitsorti majanduslik katastroof saabub. Autorite arvates on probleemi põhiolemus selles, et eurotsooni võeti omal ajal vastu riigid, kelle majandusealased arusaamised sugugi ei sarnane vägagi distsiplineeritud Sakslaste omadega. Nende niinimetatud "Club Med" riikide all peetakse silmas

Portugali, Hispaaniat, Itaaliat ja Kreekat. Ka Iirimaal pole seis roosiline aga nendel on ajalooline kogemus raskest olukorrast välja rabeleda.

Samas kui mitmete riikide näitajad ei täitnud Maastrichti kriteeriume käitus Kreeka eriti küüniliselt võltsides oma statistikat, et eurotsooni pääseda. Praeguseks on Kreeka kohal finantskriisi tormipilved, riigi pankrott paisab horisondil ja ilma massiivse abita Saksamaa poolt see ka saabub. Samas pole sakslased eriti vaimustatud aitamisest, ehkki majanduslikust küljest vaadates oleks õige nii Kreekal kui Portugalil lasta pankrotti minna. Lisaks "Club Med" riikidele on ka Belgia ja Prantsusmaa nadis seisus. Mitme riigi pankrott tooks aga kaasa kogu eurotsooni kriisi ja olulise nõrgenemise.

Seega paistab, et sakslastel ei jää miskit muud üle kui hakata eurokoormatega veoautosid Ateena poole saatma. Ja mitte ainult Ateena vaid ka teiste hädasolevate riikide poole, sest 2010 aastal on kogu eurotsoonil vaja laenata 2.2 triljonit eurot (lõviosa sellest vajavad "Club Med" riigid). Aga seekord ei kavatse sakslased raha niisama kinkida, saades vastu õiguse omada kaalukat sõna abisaajate finantspoliitika üle otsustamisel. Nagu mainiti saavutavad sakslased oma tšekiraamatuga lõpuks seda, mida mõõgaga neljakümnendail ei suudetud. Vähehaaval hakkab ilmet omandama Euroopa Liidu nimeline Suur-Saksamaa.

Nagu varemgi olen mitu korda maininud ootame, vaatame mis saab. Samas kerkib üles küsimus kaua jaksab Saksamaa teisi euroopa riike välja upitada. Nood peavad kas ise suutma ennast majanduslikult vastutustundeliselt juhtida või peavad tõepoolest laskma Sakslastel korra majja lüüa:)

Põnev dokument

Veebruari algul avaldati üks vägagi põnev dokument Venemaa majanduse ja poliitika teemal mille pealkirjaks oli: "21 sajandi Venemaa, kujutlus homsest millist me soovime". Inglisekeelset lühikokkuvõtet saab sellelt aadressilt lugeda. Instituudi enda inglisekeelsel veebilehel polnud sõnagi artiklist ning otsing tuli kuivalt tagasi, aga venekeelsel lehel oli terve artikkel täitsa olemas. Venemaa kohta on avaldatud lugematuid uurimusi kuid selle konkreetse tõstab esile tõsiasi, et autoriks on vene enda "Kaasaegse Arengu Instituut", millel lähedased sidemed Kremliga (president Medvedev kuulub juhatusse). "Kaasaegsel" Venemaal tähendab see fakt, et ilma teatud Kremli ringkondade heakskiiduta taoline dokument poleks päevavalgust näinud.

Ja loe ja imesta, tegu pole sugugi mitte kiidulauluga viimase aja saavutuste üle vaid hoopiski kriitikaga pea kõige kohta, mida valitsus viimase 10 aasta (loe Putini aja) jooksul teinud. Hoiatatakse, et Venemaa on langenud "ajaloolisesse lõksu", kust ilma radikaalsete majanduslike ja poliitiliste reformideta ei õnnestu välja rabeleda. Rõhutatakse tegeliku mitmepartei süsteemi vajadust ja isegi sellise püha lehma nagu FSB pihta antakse tuld soovitades kogu agentuur laiali saata. Paraku pole ei Medvedev ega Putin kommentaare andnud ehkki mõlemad on dokumendi saanud ja ilmselt ka läbi töötanud. Huvitav millega ikkagi tegu, kas tõepoolest on Kremlis tekkimas lõhe presidendi ja peaministri vahele.

Hoki

Laupäeval oli Torontos tähtis hokipäev:) Esiteks õnnestus Toronto Maple Leafs meeskonnal üle pika aja üks mäng võita. Kogu liiga eelviimase meeskonna kohta on see suur saavutus. No ausalt öelda ei ole ma nende mänge enam aastaid jälginud, kaua sa ikka vaatad meeskonda, kes pidevalt peksa saab. Aga Torontolasi see ei paista häirivat, oma meeskonda (ehkki minu teada Torontost pole seal küll kedagi) toetatakse hullumeelse järjekindlusega ja jäähallis on vaatajaid piisavalt. Keegi mainiski, et Toronto meeskonda pole enne mõtet häid mängijaid osta kui vaatajad kaovad, milleks raha mängijate peale kulutada kui kõbin piletimüügist ja reklaamidest niikuinii sisse tuleb. Samas aga on lähemal ajal toimumas hokiturniir, mille olulisemaid mänge huviga jälgida kavatsen. Spordivõistlustel on alati minu jaoks palju põnevam olnud see kui vastamisi rahvusmeeskonnad mitte aga mingid linnade klubid ükskõik kui kuulsad nad siis ka on.

Moment meie mängust, kus esimene poiss on Maple Leafs särgis

Teiseks meeldejäävaks sündmuseks oli see, et viskasin oma elu esimese värava canadalaste pühas mängus:) Olime sünnal ja eelsoenduseks läksid kõik, kellel või veel keele peal sulab nagu öeldakse, linna hokiväljakule, mis teatud aegadel tasuta kasutamiseks. Meeskonnad pandi kokku ning minagi komberdasin hokikepile toetudes väljakule.

Vanem tüdruk ja mina hokiväljakul

Pisikesed poisid uisutasid nagu noored jumalad meie ümber ringe aga mingi moment lendas litter minu juurde, pikemalt mõtlemata hakkasin vastaste värava poole liikuma. Õnnega pooleks sain mõned uisusammud teha ilma, et oleksin litrit vastastele kaotanud. Otsustasin selle osavamatele edasi sööta ja saatsin litri paraja laksuga teele. Paraku lendas see meie mängija jalge vahelt läbi üle vastase hokikepi ja libises posti äärest väravasse!!! Edasises mängus seisnes mu osavõtt siiski rohkem nii vastaste kui omade segamises ja enda püstihoidmises:)

P.S. Pühapäevasest ameerika tähtsaimast spordisündmusest pole mul tulemusest aimugi, ei tea isegi millised meeskonnad sellest osa võtsid. Peale ameerika jalgpalli on ainult pesapall mis minu jaoks veelgi igavam. Tean millest räägin, sest olen mõlemaid staadionil vaatamas käinud ja pidevalt kella jälginud, millal küll ometi minema saab. Aga maitse üle ei vaielda, las igal ühel olla oma meelis-sport ja objektiivselt võttes pole ju üks parem teisest.

Ukraina Suunamuutus

Paistab, et seekord võidab Janukovitš, keda peetakse võrreldes Tõmošenkoga venemeelsemaks kandidaadiks. Praegu on pea 99% valimistulemustest loetud ja kandidaatide vahe veidi vähem kui 3%. Põhjuseid miks Ukrainlaste eelistused seekord idasuunda kaldusid on ilmselt mitu, peamine ehk see, et eelmine president ei suutnud suurt midagi korda saata, mis valijatele positiivne oleks tundunud. Samas nii nappi valimiskaotust võib pea, et läänemeelsete võiduna vaadata. Kõigele vaatamata muutis meelt vaid tühine protsent valijaskonnast võrreldes eelmise korraga. Vaadates toetajaskonna geograafilist kaarti vastandub väga selgelt lääne ja põhjapiirkond ida ja lõunaga.

Kas Ukraina on nüüd läänele kadunud ja langeb koheselt Venemaa võimu alla nagu Stratfor ennustas. Mina isiklikult päris nii ei arva. Kindlasti muutub poliitika toon venemeelsemaks (Janukovitši venekeelne võidukõne) aga ainuüksi poole Ukraina toetusega oleks raske oodata totaalset vene suunale pöördumist kui just dikdatuuri sisse ei seata. Samas on näha Valgevene näite varal, et ka dikdatuuri korral ei pruugi kõik nii libedalt minna. Vaatamata aastakümne pikkusele lähenemisele pole Vene-Valgevene liidust asja saanud - takistuseks nii majanduslikud probleemid (Venemaal pole ka naftadollarite külluse juures huvi seda pisema vennaga jagada) kui ka isiklikud ambitsioonid (Lukašenka absurdne soov saada liitriigi presidendiks või peaministriks).

Vene - Ukraina suhetes kujuneb ilmselt üheks proovikiviks gaasiküsimus. Ukrainal käib üle jõu selle eest maksta, huvitav kas Venemaa annab hinda alla. Kui see juhtub siis on kõigil "sõbralikel" riikidel põhjust küsida hinnaalandust, kas Venemaa on selleks valmis, et gaasi ja naftaga endale osa endise NL territooriumil mõjuvõim osta. Paraku on probleem selles, et ostetud mõjuvõim pole ikkagi tegelik nagu ka ostetud sõprus pole tegelik. Teine oluline näitaja saab olema Venemaa Musta mere laevastiku saatus. Ukraina konstitutsioonis on nimelt sees võõr-riikide baaside väljaviimise tingimus, ja konstitutsiooni muutmiseks puudub igatahes praegu Janukovitšil piisav toetus.

"Sinise" revolutsiooni saatus 5 aasta pärast ?

Ootame - näeme, igatahes saavad järgmised presidendi valimised Ukrainas olema veelgi tähtsamad kui praegused. Raske ette kujutada, et praegu valitud president suudaks ilma euroliidu toetuseta majandust oluliselt edendada ja seega jõuab suhteliselt kitsas kahevahel kõikuv kildkond ka temas pettuda, mis tooks uuesti läänesuunalised võimule. Venemeelsete ainsaks võimaluseks on kas majandusliku olukorra oluline parandamine või siis venetüüpi rezhiimi sisse seadmine, mis praktiliselt tekitaks ühepartei süsteemi. Ei usu, et kumbki juhtuks: esimene majandusliku reaalsuse tõttu ja teine Ukraina enda rahva vastuseisu tõttu, nad on ikkagi vabadust liiga kaua saanud nautida, et sellest niisama lihtsalt loobuda.

Töövaba majandus

Eile kuulsin autoraadiost kommentaare ameeriklaste majanduse ja töötuse kohta. Täna leidsin ka Economistis selle teemalise artikli (haakus tugevalt Reede hiljutise blogilooga). Statistilised numbrid on eriti huvitavad ja intrigeerivad: Tööpuudus vähenes 0.3% kuid samas kadus 20000 töökohta????? Noh see on statistika, need numbrid on võetud erinevaid metodoloogiaid kasutades. BBC tänase artikli andmeil võib tegelik töötuse number olla lausa 17%.

Aga veidi asjalikumate numbrite juurde minnes: 2009 viimases kvartalis (teist kvartalit järjest) oli majanduse kasvutempo kiire 5.7% kuid samal ajal kadus 300000 töökohta. Tekkib küsimus kuidas seletada samal ajal toimuvat majanduse ja töötuse kasvu - järgmine number annab vastuse, tööviljakus kasvas samal ajal 6.2%. Iseenesest väga tore aga mis selle taga.

Kokkuvõtlikult: ameerika firmad said aru, et praeguses olukorras saame töötajatelt pigistada sama raha eest rohkem tööd välja. Töötajäämise kartuses pole põhjust muretseda, et töötajad eriti protestiksid. USA valitsus kuulutas küll välja mitmeid programme 154 miljardi dollari väärtuses innustamaks firmasid rohkem inimesi tööle võtma, aga kas see aitab?. kui firmad saavad aru, et tegelikult saavad ka praeguse tööjõuga kuidagi hakkama - miks peaksid võtma rohkem inimesi tööle, las virisevad veidi aga küll teevad töö ära.

Oldtimer's Disease:)

Otsisin paari päeva eest oma rahakotti, kui pisem plika teatas asjalikult, et mul on "Oldtimer's Disease". Küsimusele, et mis mõttes sain vastuseks: "Inimesed kellel see haigus on unustavad kõik asjad ära ja peale selle jäävad vanaks ka veel". Momendi pärast taipasin, et plika pidas ilmselt silmas Alzheimerit, aga oli selle mugandanud Oldtimeriks, mis märgist palju mööda ei läinudki:)

Otsustasin kiusata last ja küsisin, ega temal ometi kunagi ei juhtu, et mõni asi ära kaob. Lapse pilku ilmus kahtlusevari, aga järgnes kiire vastus, et ei mäleta. No siis on sul küll juba varajases nooruses kaugele arenenud "Oldtimers Disease" kui enam ei mäleta, kuidas eile oma matemaatika raamatut otsisid. Ja üldsegi kuidas seletada, et koolitükid ei kipu alati meelde jääma. Nüüd muidugi selgus, et koolitükid ei lähe arvesse, ja kui emme raamatu üles leidis siis ta mäletas küll, et oli selle ise laua alla toolile pannud, lihtsalt enne ei mäletanud:)))

Aga vanem plika kuulis pealt ja ilmselt hakkas muretsema, sest hiljem uuris emmelt, et kuidas ikka selle vanaks jäämisega on. Emme siis seletas, et ega asi nii hull pole kui lapsele kõrvalt võib paista. Igas vanuses on omad toredad tegevused ja vanemaks saades tuleb isegi juurde huvitavaid asju, millele noorena kas ei pööranud tähelepanu või mida lihtsalt ei osanud hinnata. Vananemise kohta ütles hästi üks Canada poliitik hiljuti kriitikutele vastates: "I'm aging like a good wine". Mõtteks muidugi, et vananedes lähen ainult paremaks:)

Kuna eile käisin üksi suusatamas (pisem laps koolis, suurem teisel mäel võistlustel, kaasa tööl) siis oli tõstukil istudes ja üles sõites aega mõtteid mõlgutada. Meenuski see vananemise teemaline jutuajamine. Ja hakkasin ajaviiteks võrdlema praegust 47 aastast mind 25 aastat noorema 22 aastasega. Tulemus oli üllatav ja vägagi meeldiv:

Füüsilise vormi poolest peaks enam-vähem samal tasemel olema, kuid ma pole kunagi nii hästi suusatanud, ujunud ega karated teinud kui praegu. Vastupidavus tõenäoliselt peaks siiski veidi langenud olema, pikka maad ilmselt enam nii kiirelt ei jookse. Kaalu poolest ei saa kah kurta, kui tol ajal oli "võistlusvorm" 79 kg ja tavaline nii 82 kg ringis siis nüüd on mõlemad nihkunud umbes 83kg peale. Eestis olles proovisin ülikooli lõpu ülikonda, püksid läksid jalga aga olid ikka sutsu kitsad:) Seksi puhul on kvantiteet asendunud kvaliteediga nagu öeldakse:)

Välimus on ehk kõige rohkem muutunud, juuksepuhmakas asendunud kiilaspeaga ja habemesse halli tekkinud aga mind ennast see eriti ei koti. Ei aja ju enam noori plikasid pidudel taga ja piisab kui kaasa mainib, et kiilakad mehed on seksikad:)

Vaimse vormi poolest ei saa ka enda arust kurta. Praegu oskan mitu keelt rohkem kui siis, suudan paljusid asju mõista millest tol ajal aimugi polnud. Unustamise koha pealt on olukord pigem paranenud (olen organiseeritum), sest nooruses olin ikka eriliselt hajameelne. Ülikooli ajal suutsin isegi ülikonna püksid kaotada, alles pool aastat hiljem leidsin need talvejope käisest üles:)

Mäletan hästi kuidas ise noorena sai esialgu oodatud neid maagilisi sünnipäevi (14 - "seks"filmid kinos, 16 - juhiload, 18 - kärakaost poest) Ja samas vaadatud vanemaid õudusevarjundiga: ÕM'kale tundusid EÜE'kad taatide-eitena, ülikoolis olles olid 30-sed juba igivanad, tööle minnes ei saanud aru miks 40'sed surmakutsarid juba pensile ei lähe, ... Ja samas nooremaid vaadates (sõltumata enda vanusest) tundusid need alati tohmide kollanokkadena:)

Kokkuvõttes usun, et rõõmustan kõiki, kes muretsevad vananemise üle. See pole tõepoolest üldse hull, pigem hoopis tore protsess. Kas just tõsi, et alles 40'sena hakkad elama nagu hiljuti kusagilt lugesin, aga selles eas ja palju hiljemgi on ohtralt huvitavat ja nauditavat ees. Mis oleks parem tõestus kui mu hilistes 70'tes isa kellele helistades pea alati kuulen jutu sees ütlemist: "Elu on ilus"! Aga ega hea elukvaliteet kušetil telekat vaadates iseenesest tule, natuke peab ise ka nii vaimselt kui füüsiliselt liigutama, positiivselt suhtuma ja veits peab õnne olema!!!

Inimesel on ainult 1 elu, seda tuleb nautida mitte raisata mõttetute asjade peale kulutades. Ka halbadel asjadel on häid külgi, neid tuleb lihtsalt osata näha - "Do'nt worry, be happy"!

USA Eelarve ja Kosmoseprogramm

Kuna järgnevas on tihtipeale tegu suurte arvudega siis tuleb olla tähelepanelik! Kõik teavad mis on tuhat ja miljon. Tuhandelise suurusjärguga oleme ilmselt tuttavad oma pangaarvet vaadates või autoostu tehes, miljoniga vähem, vahest ehk eluaseme laenu võttes. Vaevalt mu lugejate hulgas neid, kel sellises suurusjärgus vabu vahendeid. Aga miljard rahalises tähenduses läheb igatahes tavainimese kujutlusest välja triljonist rääkimata. Kuid just sellistes suurusjärkudes summadega tegelevad riigid.

Eile oli see päev kui USA's President Obama otsusega NASA eelarve (19 miljardit järgmisel aastal) asjus alustati kosmoseprogrammi hülgamisega nagu üks senaator mainis. Tähtsamaiks momentideks olid Kuu programmi lõpetamine ning uute rakettide ehitamise üleandmine erafirmade hallata. Huvitaval kombel langeb see kokku teatega, et isegi meie lähimate naabertähtede (Alpha Centauri süsteem) ümber võivad elukõlblikud planeedid tiirelda. USA valitsus lihtsalt väidab, et pole enam raha tõsiselt tegeleda sellise "elukauge" asjaga nagu kosmoseprogrammiga.

Minu arusaamise järgi teevad siin ameeriklased tohutu vea. 19 miljardit on ju köömes muude totrate eelarveliste kulutuste kõrval nagu Afganistaan ja Iraak (192 miljardit lisaks ülejäänud 550 miljardile kaitsekuludele), tervishoiu programm (911 mljrd) millest 830 mljrd läheb vastuolulise Medicare ja Medicaid programmide peale, 862 mljrd juba kulutatud majanduse edendamise (loe suurfirmade ja pankade väljaaitamise) programmile, ...

Paistab, et ameeriklastel raha on aga selle aruka jagamisega tekkib probleem. Kas poleks mitte õigem veidi kokku hoida nende sadadesse miljarditesse küündivate kulude pealt ja osa kosmoseprogrammidesse ning fundamentaalteaduse arendamisse suunata. Teatavasti tuleb sealt raha tagasi mitmekordselt ehkki võtab rohkem aega ja ei paista nii selgelt välja.

Noh tegelikult on kõige hullem, et tegelikult seda raha pole mida kulutatakse, sest selle aasta defitsiit on üle 10% ja järmise aasta oma kavandatakse üle 8%. Samas tunnistavad ameeriklased ise, et 3% defitsiit on enam-vähem piiriks millega riik saab majanduslikult normaalselt eksisteerida ilma, et hakkaks drastilisi meetmeid rakendama (nagu näiteks raha trükkima).

USA riik kipub langema samasse lõksu kuhu kukkus suur osa tema kodanikke kui paari aasta eest meeletult kulutati, osteti majasid, võeti arutult võlgu ja maksti vaid ülimadalaid võla protsente. Nii pea kui protsent hakkas tõusma läksid inimesed pankrotti, sest nad ei suutnud protsentegi maksta, võlamaksetest rääkimata. Kinnisvara hinnad kukkusid, võlaandjad pangad ja terved tööstusharud hakkasid pankrotti minema ja kui riik poleks vahele seganud oleks ilmselt depressioon järgnenud.

Aga vahelesegamise hinnaks oli tohutu hulga olematu raha pumpamine majandusse, mis nii mõnegi analüütiku arust lükkas paratamatut depressiooni lihtsalt edasi samas probleeme süvendades. Maksmata võlad lihtsalt siirdusid riigi kaela ja muutusid defitsiidiks. Aga kui riik seisab sama situatsiooni ees, et ei jõua enam protsente maksta siis pole kedagi välja aitamas. Riigil muidugi on vahendeid mida rakendada (raha trükkimine, isegi võlgade maksmisest keeldumine, (Venemaad näide 12 aasta eest)) Aga kui isegi vähemtähtsate riikide puhul tekitasid taolised asjad suuri maailmamajanduslikke probleeme siis USA riigi maksejõuetus tooks endaga kaasa kujuteldamatuid majanduslikke, poliitilisi ja ilmselt ka sõjalisi tagajärgi.

USA Eelarve kulude pool

Nii et olles ilma igasuguse finantshariduseta tunnen end üsna ebakindlalt USA majanduse (ja sellega seoses maailma majanduse) olukorda vaadates. Tavaarusaama seisukohast tekib küsimus kaua sa saad nii elada, et suurendad oma võlakoormat (USA'l 14.3 triljonit momendil ja seda 3.8 triljonilise eelarve juures!!!) panga ees 10% aastas. Mõnda aega ok, aga mingil momendil tahab pank raha tagasi saada ja siis jääb üle kas väga kõvasti püksirihma pingutada, ennast pankrotti kuulutada või Hispaaniasse jalga lasta. Viimase võimaluse Alfa Kentauri poole põgeneda mängis jänkiriik ise maha kui oma kosmoseprogrammi kulusid kärpis:)

Muideks siin on väga huvitav veebileht http://www.usdebtclock.org/ kus on näha enamus USA riigi rahanduslikke näitajaid ja seda kuidas need reaalajas muutuvad - võlg kerib peadpööritava kiirusega ülespoole.

Sportlik ja Nohiklik ajaveetmine

Eile käisime ujumas üle pika aja. Vanem plika ütles peale esimest 20 otsa, et peame ikka tihemini käima, muidu läheb ujumine meelest. Tõsi ta on, võttis jupp aega enne kui rütm sisse sai aga lõpuks pigistasin ikka veidi üle 2 km välja, lapsed veidi vähem. Tagasiteel lasin tüdrukul veidi roolis istuda ja parkimisplatsil autosõitu harjutada. Pisemad plikad taga olid ka kole põnevil aga ise juhiistmele ei kippunud, ehkki pakkusin seda välja.

Täna tuli vanem tüdruk kole õnnelikult koju, tema läheb kolmapäeval ja neljapäeval mäesuusavõistlustele ja kooli ei pea minema. Oleks meil ka omal ajal sellised võimalused olnud. Õhtul olime karates nagu ikka. Trenn oli seekord veidi rahulikum, sest tegeleti põhiliselt nendega, kel reedel vööeksam. Käisime koos üle vajalikud katad ja kumited, andsime näpunäiteid. Pisem plika kutsuti vööeksamile abiliseks, mille üle ta päris rõõmus oli.

Nädalavahetusel sai arvuti taga veidi nokitsetud. Peale parajat punnimist õnnestus BF2 ka teisel masinal korralikult jooksma saada. Sellest tulenes mõni tund vastastikku mängimist, kusjuures vanem plika kipub minust jagu saama. Nooremat ikka kavaldan veel üle. Aga reaktsiooni kiiruses ja silma/käe kordinatsioonis on nad minust paremad. Tüdrukud sättisid endale sellise hiire ja joysticki tundlikkuse, et mul hakkas pea ringi käima. Helikopterit ei oska siiski veel kumbki juhtida, mis annab mulle veidi eeliseid. Noh ja et hoogu maha võtta sai miine siia/sinna susata, mille peal ettevaatamatud tankijuhid õhku lendasid.

Täna võtsin ette AVG viirustõrje probleemi, mida olen edasi lükanud. Nimelt ei lasknud AVG 9 end installeerida. Selgus, et selleks oli kaks põhjust; esiteks ei kannatanud ta ühte teist viirustõrje programmi nimega Threatfire välja ja teiseks oli miski C++ file kadunud, mida ta eeldas kindlast kohast leidvat. Threatfire mahavõtmine oli paras jama, lõpuks ikka õnnestus peale pikemat googeldamist (lihtlabane uninstall jättis windowsele ikka mulje, et programm peal, ehkki seda polnud) - lahenduseks oli windows system32 alt ühe directory kustutamine.

C++ file leidmine aga osutus veelgi tülikamaks. Lõpuks ei jäänud muud üle kui tõmbasin neti pealt vcredist_x86.exe maha, avasin selle konsooli käskudega (hea et ikka mäletasin miskit veel DOS'st) ja imesin siis selle vajaliku vcredist.msi välja, mida AVG9 installatsioon nii väga tahtis. Muidugi oli vaja ta juhtida teise directory'sse aga lõpuks läks installatsioon käima ja nüüd on AVG9 peal, avastas isegi ühe viirusepoisi, mis kuidagimoodi oli vahepeal sisse imbunud. Tuleb tunnistada, et selles jamas olin ilmselt ise süüdi olles suures kõvaketta puhastamise agaruses tolle lollaka faili kustutanud.