Selliselt kostab foneetiliselt inglisekeelne väljend, mida täna hommikusöögi ajal pidin kasutama. Esimene vihje, et kõik pole päris nii nagu peaks oli aroom, mis kaasnes lapse kaerahelbe pudru mikrost väljavõtmisega. Pudrukaussi vaadates ei näinud miskit kahtlast kuid nina kaudu saadav sensoorne info kergitas silmi ette hoopiski pildi sealaudast ja välipeldikust. Ajus tekkis kerge segadus, sest lõhn ja pilt ei sobinud kuidagi kokku. Arvutiprogramm oleks sel juhul kokku jooksnud või robot suitsema hakanud aga inimaju on paremini ehitatud asudes harjumatule olukorrale lahendust otsima. Kõige loogilisemaks oli kahtlus, et loom on ebaviisakalt käitunud ja vaikselt kõhutuult susistanud.
Kui aga lehk hajumise asemel tugevamaks muutus ja ümbruskonda tähelepanelikumalt uurima asusin avastasin köögilaua alt ehtsa värskusest aurava ja uskumatute mõõtmetega sitahunniku (siit ka pealkiri). Sellise tõpratembuga pole meie koer enam väga kaua hakkama saanud. Harilikult pole loomal probleemi oodata laste kooliminekuni, et siis peale telefonipostidelt ja lumehunnikuilt teiste koerade maha jäetud teadete lugemist ka oma asi ära ajada.
Võimalik, et tegu oli eelmise päeva pättuse otsese tulemusega. Nimelt olin endale apelsini koorinud ja lõikudeks kiskunud, et mõnusalt neid olümpia kiirlaskumise kõrvale nosida. Korraks läksin kohvi tooma ja juba tagasiteel kuulsin pahaendelist matsutamist. Olin kausi apelsinilõikudega madalale lauakesele jätnud naiivses teadmises, et koerad söövad konti ja liha või äärmisel juhul koeratoitu. Muidugi pugis Koko apelsinilõike koon sügavalt kausis. Minu saabudes jooksis küünteklõbinal laua alla teades, et on pahateoga hakkama saanud. Järgijäänud lõigud olid aga kas ära nätsutatud või tatist ligased nii, et loovutasin resigneerunult ka need loomale ja tõin endale uue apelsini.
Leidsin ühest blogist viite naljakale soomekeelsele "koera"blogile, kus blogitakse noore labradori silmade läbi. Tegu on tõepoolest laheda lugemisega, mis pani mindki mõtlema, kuidas küll Koko meie pereelu peaks nägema. Tema jaoks on ilmselt tegu karjaga, kus alfa-isane ja alfa-emane ja ülejäänud karjaliikmed. Olen lugenud, et koerte ja huntide puhul on karjaliikmete staatus väga kindlalt paigas ning kõrgema positsiooni saavutamise pärast peab võitlema. Paistab, et momendil on Koko enda arust meie pisema kassi kõige madalamale positsioonile surunud ja võitleb suurema kassiga järgmise astme nimel, kes seni vankumatut vastupanu osutab ja käpahoopidega koerale mõista annab, kes on boss.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!