Oldtimer's Disease:)

Otsisin paari päeva eest oma rahakotti, kui pisem plika teatas asjalikult, et mul on "Oldtimer's Disease". Küsimusele, et mis mõttes sain vastuseks: "Inimesed kellel see haigus on unustavad kõik asjad ära ja peale selle jäävad vanaks ka veel". Momendi pärast taipasin, et plika pidas ilmselt silmas Alzheimerit, aga oli selle mugandanud Oldtimeriks, mis märgist palju mööda ei läinudki:)

Otsustasin kiusata last ja küsisin, ega temal ometi kunagi ei juhtu, et mõni asi ära kaob. Lapse pilku ilmus kahtlusevari, aga järgnes kiire vastus, et ei mäleta. No siis on sul küll juba varajases nooruses kaugele arenenud "Oldtimers Disease" kui enam ei mäleta, kuidas eile oma matemaatika raamatut otsisid. Ja üldsegi kuidas seletada, et koolitükid ei kipu alati meelde jääma. Nüüd muidugi selgus, et koolitükid ei lähe arvesse, ja kui emme raamatu üles leidis siis ta mäletas küll, et oli selle ise laua alla toolile pannud, lihtsalt enne ei mäletanud:)))

Aga vanem plika kuulis pealt ja ilmselt hakkas muretsema, sest hiljem uuris emmelt, et kuidas ikka selle vanaks jäämisega on. Emme siis seletas, et ega asi nii hull pole kui lapsele kõrvalt võib paista. Igas vanuses on omad toredad tegevused ja vanemaks saades tuleb isegi juurde huvitavaid asju, millele noorena kas ei pööranud tähelepanu või mida lihtsalt ei osanud hinnata. Vananemise kohta ütles hästi üks Canada poliitik hiljuti kriitikutele vastates: "I'm aging like a good wine". Mõtteks muidugi, et vananedes lähen ainult paremaks:)

Kuna eile käisin üksi suusatamas (pisem laps koolis, suurem teisel mäel võistlustel, kaasa tööl) siis oli tõstukil istudes ja üles sõites aega mõtteid mõlgutada. Meenuski see vananemise teemaline jutuajamine. Ja hakkasin ajaviiteks võrdlema praegust 47 aastast mind 25 aastat noorema 22 aastasega. Tulemus oli üllatav ja vägagi meeldiv:

Füüsilise vormi poolest peaks enam-vähem samal tasemel olema, kuid ma pole kunagi nii hästi suusatanud, ujunud ega karated teinud kui praegu. Vastupidavus tõenäoliselt peaks siiski veidi langenud olema, pikka maad ilmselt enam nii kiirelt ei jookse. Kaalu poolest ei saa kah kurta, kui tol ajal oli "võistlusvorm" 79 kg ja tavaline nii 82 kg ringis siis nüüd on mõlemad nihkunud umbes 83kg peale. Eestis olles proovisin ülikooli lõpu ülikonda, püksid läksid jalga aga olid ikka sutsu kitsad:) Seksi puhul on kvantiteet asendunud kvaliteediga nagu öeldakse:)

Välimus on ehk kõige rohkem muutunud, juuksepuhmakas asendunud kiilaspeaga ja habemesse halli tekkinud aga mind ennast see eriti ei koti. Ei aja ju enam noori plikasid pidudel taga ja piisab kui kaasa mainib, et kiilakad mehed on seksikad:)

Vaimse vormi poolest ei saa ka enda arust kurta. Praegu oskan mitu keelt rohkem kui siis, suudan paljusid asju mõista millest tol ajal aimugi polnud. Unustamise koha pealt on olukord pigem paranenud (olen organiseeritum), sest nooruses olin ikka eriliselt hajameelne. Ülikooli ajal suutsin isegi ülikonna püksid kaotada, alles pool aastat hiljem leidsin need talvejope käisest üles:)

Mäletan hästi kuidas ise noorena sai esialgu oodatud neid maagilisi sünnipäevi (14 - "seks"filmid kinos, 16 - juhiload, 18 - kärakaost poest) Ja samas vaadatud vanemaid õudusevarjundiga: ÕM'kale tundusid EÜE'kad taatide-eitena, ülikoolis olles olid 30-sed juba igivanad, tööle minnes ei saanud aru miks 40'sed surmakutsarid juba pensile ei lähe, ... Ja samas nooremaid vaadates (sõltumata enda vanusest) tundusid need alati tohmide kollanokkadena:)

Kokkuvõttes usun, et rõõmustan kõiki, kes muretsevad vananemise üle. See pole tõepoolest üldse hull, pigem hoopis tore protsess. Kas just tõsi, et alles 40'sena hakkad elama nagu hiljuti kusagilt lugesin, aga selles eas ja palju hiljemgi on ohtralt huvitavat ja nauditavat ees. Mis oleks parem tõestus kui mu hilistes 70'tes isa kellele helistades pea alati kuulen jutu sees ütlemist: "Elu on ilus"! Aga ega hea elukvaliteet kušetil telekat vaadates iseenesest tule, natuke peab ise ka nii vaimselt kui füüsiliselt liigutama, positiivselt suhtuma ja veits peab õnne olema!!!

Inimesel on ainult 1 elu, seda tuleb nautida mitte raisata mõttetute asjade peale kulutades. Ka halbadel asjadel on häid külgi, neid tuleb lihtsalt osata näha - "Do'nt worry, be happy"!