Monday, October 18, 2010

Kutsa Op

Meie koer on "it", mis tähendab, et kutsikasaamise rõõmu loomal enam pole. Mina olen alati olnud igasugu kirurgiliste ja ka muidu arstliku vahelesegamise vastane, kui see just hädavajalik pole. Aga mõistusega võttes oli tegu aruka otsusega, lihtsalt kuidagi kahju loomast. Naispere oli enne asja põhjalikult netist ja arstiga konsulteerides uurinud ning nende väitel pidavat see operatsioon looma eluiga pikendama, kuna välistab mitmete kasvajate esinemise võimaluse.

Loodetavasti ei muutu meie kutsa haruldaselt hea iseloom ja meeleolu. Siiani pole sellest küll mingit märki olnud aga eks see hormoonide kadumine vereringest võtab veidi aega. Samas oli minul kunagi lapsepõlves koer, kes elas autoõnnetuse üle jäädes ühest jalast veidi lombakaks ja kaotades võime kutsikaid saada, aga temal küll iseloom ei muutunud.

Operatsiooni elas meie koer väga lihtsalt üle, hommikul arsti juurde ja pärastlõunal helistati, et loom on ärganud ning nuusib ringi. Õhtul jalutas veidi uimaselt juba omal jalal. Nüüdseks on opist viis päeva möödas, kraed kannab loom vaid seepärast, et ei saaks hammastega niite näksima. Sügada kaelalt ta ise ei saa ja tuleb seetõttu meie juurde õnnetu näoga abi norima. Kui siis kratsida, laseb silmad suurest mõnust vidukile nagu oleks narkotsi manustanud. Loodetavasti ei harju ära sellega, et peremehe ülesanne on teda sügada :)

No comments:

Post a Comment