Pretty River

Laupäeval käisime Blue Mountainis, seekord mitte suusatamas vaid hoopiski suusavarustust vaatamas ja matkamas. Sealses suusakeskuses on iga aasta tänupüha nädalavahetusel suur suusavarustuse laat. Enamasti oleme ilusa ilma korral püüdnud kaks kärbest ühe hoobiga lüüa, tehes peale suusakraamis tuhnimist ka loodusjalutuskäigu. Laste jaoks on muidugi tähtsaim osa saada kohalikke Beavertaile ehk koprasabasid, mis meenutavad lapikuid liigse suhkrukorraga kaetud ja tugevasti ülehinnatud pontsikuid.

Seekord uusi suuski vanemale lapsele ei ostnud, sest sobiva pikkusega korralikke ja hinnalt vastuvõetavaid ei leidnud, peab järgmine nädalavahetus Toronto suusashowlt vaatama. Aga siiski saime kummalegi uued kerged Carrera kiivrid, kiivrisukad koos näomaskiga ja soojad alusriided. Lahkudes kohtasime tuttavaid eestlasi, kelle plika meiega kaasas oli.

Matkamiseks oli seekord valitud Pretty River Park, mis asub Põhja-Eesti klindiga sarnaneval paekivi astangul, vaid kõrguste vahe on siin suurem ulatudes kohati üle 200 meetri. Blue Mountaini suusamägi asubki ühes selle astangu lauges osas. Peale lühikest otsimist leidsime parkimisplatsi GPS'i abil üles. Raja valikul lähtusime asjaolust, et kell oli juba pool neli ja seega palju meil valget aega polnud jäänud. 5 kildine ring tundus paraja pikkusega olevat.

Esialgu kulges rada hõredas metsas kergelt ülesmäge. Ehkki enamus lehti olid veel puudel kattis esimene kiht kohati rada varjates kivimügaraid ja juurikaid, millest ühe otsas oskas kaasa komistada ja jalga kergelt väänata. Õnneks siiski mitte liiga hullusti, nii et saime ikka edasi minna. Metsatee ääres leidus suures koguses takjaid, mida tuli pidevalt nii enda kui koera küljest maha katkuda. Peagi selgus, et sama rada kasutavad ka mägiratturid, kes aeg-ajalt mööda tuhisesid.

Üldiselt ollakse siin viisakad ja seda muret pole, et keegi sulle selga sõidaks, ainult koer kippus teinekord neile jalgu jääma. Olime looma kohe rihma otsast lahti lasknud ja too tormas suurest vabanemise rõõmust ringi nagu segane. Muidugi oli vaja kõiki rattureid üle nuusutada ja valikuliselt mõne peale ka haukuda. Aga enamasti kuulas ta kenasti sõna kui kutsusime enda juurde.

Paepealsel lagendikul märkasime metsikuid õunapuid, muidugi oli vaja maitsta. Hapukad olid teised, kuid vahelduseks väga mõnusad närida. Üks heledam mage-magusa maitsega sort läks eriti hästi peale. Ilmselt oli tegu mingi vana taluasemega, kust muidu nii palju erinevaid maitsvate viljadega õunapuid. Ja siis nägime veidi kaugemal eriliselt ahvatlevaid suuri punasepõskseid õunu. Seekord polnud välimus petlik, väga head magushapud õunad, paremad kui poest ostetud. Ubinaid korjasin pool seljakotti täis, et oleks hiljem autoski maiustada ja jätkuks ka kaasa poolt lubatud õunakoogile.

Peagi hakkas rada metsa sees kaldast alla laskuma.Kohati tuli päris ettevaatlik olla, et mitte libastuda kuivanud lehtede kihil. Isegi koer libastus paar korda sõites jalad laiali "lehekelgul" mõned meetrid nõlvakut pidi allapoole. Orgu laskudes oli selgelt tunda kuidas ilm kiirelt jahedamaks kiskus, aga ronimine oli piisavalt energiakulukas nii, et külm küll ei hakanud. Lapsed hoopiski kiskusid fleeced seljast ära.

Oru põhjas avastasime Pretty Riveri "Ilusa jõe" asemel soojärvest välja voolava pisikese mudase oja. Enne kui keelata jõudsime kargas loom pikemalt mõtlemata poole seljani mudasesse vette. Ahmis juua ja hüppas vees niisama ringi ise suurest õnnest silmi pööritades. Siis ronis välja jooksis meie juurde ning raputas end kuivaks nii, et pidime sopapritsmete eest igas kaares põgenema. Mitte ei mahu pähe, miks koertel on komme end peremehe juurde kuivaks raputama tulla.

Otsustades meie hädakisa põhjal , et ta on järjekordse toreda tembuga hakkama saanud haugatas loom korra ja pani siis tuhatnelja mööda rada ajama. Alles siis märkasin õudusega, et paarkümmend meetrit eespool olid mitmed suured vedela sopa ja muda lombid teel. Looma selline pisiasi muidugi ei ehmatanud, ta uhas neist otse läbi nagu ralliauto nii, et muda pritsis raja kõrval olevate puude tüvedele. Oi kurat, no kuhu sa sihukese räpakolli küll paned tagasiteel, kahju et suusakasti pole katusel kaasas. Ainus lootus, et muda jõuab vahepeal kuivada ja suurem osa maha pudeneda enne kui tagasi auto juurde jõuame. Seda muidugi eeldusel, et loom uusi sopalompe ei läbi.

Päike oli suht madalale langenud, otsustasime tagasi pöörata. Minu soovitusel võtsime ette väikese ringi ümber järve, et mitte sama rada kaks korda läbida. Paraku kaldus GPS põhjal otsustades ametlik rada liialt eemale meile vajalikust suunast, otsustasin veidi lõigata ja metsa vahelt otse minna. Kohati sai kasutada metslooma radasid aga kui need keerutasid liialt läksime otse üle mahalangenud puude ja rahnude. Lastele ega kaasale ei meeldinud selline ettevalmistamata tee, kuid kuna valida oli vaid otsese raske või pikema ja kergema vahel siis otsustasid nad ikkagi minu valiku kasuks. Kokkuvõttes tuleb ju niikuinii sama palju mäkke ronida, et tagasi jõuda, vahe vaid kaldes ja teepikkuses.

Läbisime oru, mille põhi oli kaetud sammaldunud paerahnudega. Siin kasvasid hõredalt suured kõrged vahtrad ja tammed. Nende suurus avaldus alles siis kui võrdlesid tüvesid inimestega, jäi tunne nagu jalutaks muinasjutumetsas. Lõpuks mäe otsa jõudes avanes võimas pilt noore metsa vahel kasvavaist üksikutest mitmesaja aasta vanustest puuhiiglastest.

Viimase teejupi sammusime otse üle talumehe rapsipõllu. Koera liikumisviis oli kentsakas, kuna ta ei ulatanud üle taimede nägema siis sooritas loom aegajalt kõrgeid jänesehüppeid, et orienteeruda. Siin sai ta hakkama viimase tõpratembuga leides mingi looma sitahunniku ja püherdades seal sees mõnuga enne kui jaole saime. Koer lehkas rõvedalt, nii et pakkusin lahendusena välja looma rihmaga katuseraamile sidumise. Paraku pidas ülejäänud seltskond seda looma õiguste rikkumiseks võtmata kuulda minu argumente, et taoliselt haisva looma autos hoidmine on äärmiselt ebainimlik minu nina seisukohalt.

Olin sunnitud järgi andma nagu tavaliselt, lõpuks pidin veel ise eluka meie masina tagaosasse tõstma, sest isegi loomaarmastajad lapsed polnud vaimustatud kutsukese süles hoidmisest. Elukat autosse upitades veendusin, et ta oli jõudnud ka paar lõuatäit sooja sitta põske panna, kui too suu avas ja mulle näkku hingas. Keemiarünnakust oleksin peaaegu minestunult selili kukkunud, pillates koera autosse. Shokist toibumiseks vajasin purki karget jahedat õlut. Selleks ajaks kui minu aurud lahtusid panime vanema lapse rooli, kes suurima rõõmuga kruusateel rooli keeras. Samas polnud põhjust karta, et politsei oleks humala aroomi suutnud üle sõnnikuhaisu avastada. Koju sõitsime rohkem kui sada kilomeetrit, vaatamata paarikraadisele välistemperatuurile, lahtiste akendega.

Tagasi jõudes oli esimene ettevõtmine maja taga koera aiavoolikuga suuremast kõntsast puhtaks uhamine, mida too üllatavalt rahulikult talus. Siis tassiti loom tuppa vanni ja shampoonitati kaks korda põhjalikult üle ning lõpuks pesti ka hambad. Kui elukas lõpuks pisemast lapsest omaniku süles MINU saunarätikusse mässituna tuppa tassiti tulid kassid teda uudistama. Huvitav mis mõtted küll Puma peas liikusid kui ta koera koonu nuuskis ja imestunult pea tagasi tõmbas. Colgate coolmint ja värske metslooma sitt moodustasid sellise lõhnabuketi, mis isegi meie sõbraliku kassi pani üllatunult karvu turritama ja sisisema.