Kanuu

Neljapäeva õhtul võtsin kätte ja ostsin kanuu. Nimelt pakuti sügisese soodusmüügi korras 5 meetrist ja kolmekohalist kanuud haruldaselt hea hinnaga. 400 CAD eest ei saa isegi kasutatuid interneti kaudu eriti tihti. Igatahes lugesin netist hinnanguid ja nende põhjal paistis tegu olevat just meile sobiva kanuuga. 360 kilose kandevõime juures piisab terve pere ja matkakraami vedamiseks ja jääb ruumi ülegi.

Ametlikult on alus küll ette nähtud kuni kolmele inimesele, aga ilmselt peetakse silmas kaalu poolest keskmisi ameeriklasi:). Pood oli nii lähedal, et teoreetiliselt oleks võinud kanuu seljas koju tassida. kilomeetrine portaazh on ju selline keskmiste killast. Aga laisa nimese asi:), kui võimalus siis kasutan ikka autot. Pakend koosnes plastikust kerest ja kartongkarpi topitud istmetest ning muudest vajalikest vidinatest, mis klient peab ise kodus külge kruttima.

Karbi viskasin tagaistmele, müügimees aitas kanuu ühe otsa katusele tõsta ja lasi siis jalga. Kanuu kinnitamine ja sättimine jäi minu hooleks. Probleeme tekitas asjaolu, et ilma istmeteta on kere pehmevõitu ja kippus laiali vajuma. seega pidin kõigepealt nööri ümber kanuu kere tõmbama ja alles siis katuseraami külge kinnitama. Sidumine võttis oma pool tunnikest, kuna iga kord pidin ümber auto jooksma kui tahtsin nööri teise kohta kinnitada. Lohakalt polnud isu sellist tähtsat tööd teha, muidu võib pärast kanuu maanteelt leida.

Lõpuks seisis kergelt lötsis kanuu katusel minu arust piisavalt kindlalt. Sõitsin eriliselt ettevaatlikult vältides igasugu äkilisemaid kiirendusi ja pidurdusi. Kõik läks sujuvalt kuni oma tänava nurgani, kus suurest õnnelikult kohalejõudmise rõõmust nats liiga kiirelt kurvi võtsin. Katuselt kostis kanuu protestivat kriginat ja rappumist, kõhtu tuli tühi tunne nähes läbi esiakna kuidas paadi ots hirmuäratavalt paremale nihkus. Poleks ma suutnud talitseda pidurdamisrefleksi oleks kogu kupatus üle esiklaasi auto ette teele prantsatanud. Õnneks nöörid siiski hoidsid ja maja ette jõudsin kiivas ning kaldus kuid siiski katusel püsiva kanuuga.

Peale nööride lahtiharutamist aitas kaasa kanuu maha tõsta imestades kui kerge see on. 36 kilone kaal tundus tõesti tühine sellise suure asja kohta. Samas tean hästi, et kanuud seljas tassides hakkab peagi kaal tunda andma, sest kanuu pole sugugi seljakott, mida saab mugavalt turjale sättida. Iga kilo annab juba peale esimest 100 meetrit endast liigagi selgelt märku. Ainsaks lohutuseks on kanuu tassimise juures asjaolu, et peagi kannab kanuu omakorda sind ja kogu su kraami.

Täna pühapäeval panin oma uue kanuu istmed ja muud kudinad sisse ja oli isegi plaanis proovisõitu teha aga paraku kipub see üritus ära jääma. Kaasa ja vanem laps läksid kunstinäitusele, nii et mõtlesin pisemaga kahekesi sõidule minna. Päästevestid, mõlad ja spinningud otsisime garaazhist välja. Selgus, et kaks vesti on sutsu pisikeseks jäänud, lapsed kipuvad mõlemad üle 27 kilo kaaluma. Peangi ühe lisavesti muretsema, ainult kolm on paraja suurusega.

Aga kui hakkasime kanuud tõstma, selgus et auto juurde kandmisega saame küll lihtsalt hakkama, kuid katusele upitamine oleks probleem. Lapsele veidi liiga raske üle rinna tõstmiseks, muidugi oleksin mõningase punnitamisega ka üksi hakkama saanud kuid ilm kippus kah pilvine ja jahe olema. Otsustasime katsesõidu teisele päevale lükata.