Töö Välismaal

Tänane delfi artikkel "Välismaal võib teenida kuni 140 000 krooni kuus" ajas mind oma tendentslikkusega turri, kuna tagapõhjal kõlas mõte, et välismaal on nii kerge suurt raha kopaga kokku ajada. Tuleb tunnistada, et enamus fakte on ilmselt tõepärased aga viis kuidas neid esitatakse, kõike muud kui tasakaalustatud. Võtmesõnaks on tihtipeale "kuni", no kurat eestis on töökohti kus võib teenida "KUNI" 200 000 krooni ja enamgi kuus aga kui mitu! Sellise palga "ausalt" teenimiseks on paraku vägagi piiratud võimalused nii siin kui seal.

Ega siis töökuulutus paljalt ei taga töölevõtmise! Artikli põhjal jääb mulje, et ainult avalda soovi ja kohe saadki kõrgepalgalise töö välismaal. Aga miks siis arenenud riikides on ametlik tööpuudus 10% ringis ja tegelik kisub 20% ligi. No kuidagi ei klapi. Põhjus pole kohalike laiskuses või oskuste puuduses, headele kohtadele on konkurents tihtipeale 1 sajale või tihedamgi. Isegi minu viimases töökohas oli konkurents lihtsale tehniku kohale rohkem kui 1 kümnele, kusjuures tehnikutena töötajaist on suur osa kõrgharidusega!

Peab ikka aru saama, et pakkumine on üks asi ja tegelikkus teine. Enamus pakkumisi ei vasta 100% tõele, meenutage äärmusliku juhtumina kas või neid tüdrukuid, kes Eestist ilusate pakkumiste peale orjatööle meelitatakse. 20 aasta jooksul välismaal on minu töökohtadest kõik peale ühe tutvuste kaudu saadud (siin sügav tänu tuttavaile!:). Isegi ametliku statistika alusel saadakse arenenud riikides rohkem kui pooled töökohtadest tutvuse kaudu. Niisama täiesti külmalt ajalehtede ja interneti töökuulutuste alusel normaalse töö saamine on haruharv juhus.

Tihtipeale on töökoha kuulutused avaldatud vaid seetõttu, et seadus seda nõuab, koha saaja juba ammu enne olemas. Ühes mu eelmistes töökohtades tehti just nii, kuna mind sooviti tööle siis tehti spetsiaalselt selleks ametipositsioon. Aga seaduse järgi oli vaja avalikult kuulutada, intervjuudel käis üle 20 inimese nii firma siseselt kui väljast aga mina sain koha ilma et oleksin isegi intervjuul käinud. Kahju oli neist, kes käisid jutuajamistel, ja keda sisuliselt lollitati. Muideks tegu oli suure soliidse firmaga.

Oskus (loe normaalselt tasustavale) ja juba ka paljude lihttööpakkumiste jutule saamiseks peab tänapäeval olema CV kirjutatud professionaalsel tasemel, muidu praagib arvuti selle enne välja kui inimeseni jõuab. Seda sain teada tööotsimise kursustel, kuhu läksin olles olnud pea aasta töötu. Mul oli nii kohalikku kogemust, oskusi kui haridust aga väljasaadetud CV'dele vastusi ei tulnud. Põhjuseks oligi ilmselt CV, mis enda poolt amatöörlikul tasemel kokku pandud. Kui ikka jutule ei saa, siis ei tähenda kui hea sa oled! Kui kohalikku keelt ja kombeid korralikult ei valda on normaalse tasuva töö saamine pea võimatu. Erandi teeb muidugi tutvus või juhuslik vedamine.

Lisaks tahaks veel kirjutada palga teemadel. Need summad, millest artiklis kirjutati tundusid veidi müstilised. Aga noh kui vaadata sõna "kuni" siis võib ju kõike kirjutada. Uurisin ka sellealast kohalikku infi kui tööd otsisin ja igatahes Canadas on numbrid mõnevõrra erinevad. Olen ise tehnikainimene, mistõttu siin tabelis tehnilised erialad. Peab rõhutama, et tegu on täisajalise palgaga, milliseid töökohti tänapäeval enam palju pole. Enamasti võetakse tööle osaajaliselt või kontrakti alusel. Seetõttu on ka tabelis olevad numbrid tegelikest mõnevõrra kõrgemad. Ei maksa ka unustada et tegu on enne maksusid palgaga!!!

Märkusena, et üks canada dollar kõigub 10 ja 11 EEK vahel.

Lihttööliste palgatase kõigub rohkem ja sõltub palju rohkem tööpanusest, mida sisse panna. Korralikku palka saab teenida vaid juhul kui teed sellist tööd, mida keegi teine pole nõus tegema või kui rebid jubedalt ületunde. Aga mis elu see siis on. Canada keskmine sissetulek on $24 tunnis ehk umbes 250EEK aga selle ajab suht kõrgeks superkõrgeid palkasid teeniv paariprotsendine koorekiht. Tavakodaniku keskmine tunnipalk on 150 ia 200 EEK vahel, enamus teenindussektorist saab 100 kuni 120 EEK. Tegelikku olukorda peegeldab kujukalt minu töökaaslane, kes oli BMW sertifitseeritud mehhaanik saades $10 tunnis esimesel aastal, teisel aastal tõusis palk $12 peale kusjuures töötegemine oli tihe. Riigitöö on ainsaks oaasiks sellel "dog eat dog" tööturul, aga sinna saamiseks on vaja kas tutvusi, pealemaksmist (nagu nõuka ajal kelnerikohtade eest) või ropult õnne!

Uskuge, välismaal ei oota teid keegi pikisilmi pudrumägesid ja piimajõgesid pakkudes. Kui tahad normaalselt elada, pead tööd tegema nagu Eestiski. Tekkib küsimus kas mõnevõrra kõrgem tasu (vaata tabelit!) ja samas kulud kaaluvad kodumaal elamise väärtuse üles. Uskumatuna tunduv fakt, et isegi palgaskaala tipu lähedal asuv advokaat teenib keskeltläbi vaid $36 tunnis peaks mõtlema panema. Aga tänapäeval võib igaüks ise järgi proovida kui muidu ei usu.

Need üksikud kes suudavad kohe ja vägevalt välismaal läbi lüüa jätavad petliku mulje, aga neist kirjutatakse. Pole ju huvitav lugeda tavainimestest, kes sama moodi tööd teevad nagu seda tehakse eestis ja kes moodustavad 99% väljarändajatest. Meenutab veidi siinset hokit, kus sajad tuhanded poisid hokit mängivad aga NHL'i saab alla kümne aastas.

P.S. Ei maksa ka unustada, et paljudes riikides ei maksa teistes riikides omandatud autojuhiloadki, diplomitest ja muudest kutsetunnistustest rääkimata!