Monday, October 11, 2010

Kanuud katsetamas

Selle aastase pika kalkuniõgimise nädalavahetuse veetsime sportlikult, kilode juurdevõtmise asemel pigem sai teisi kaotada. Kui laupäev möödus matkamise tähe all siis nii pühapäeval kui ka esmaspäeval käisime kanuuga sõitmas.

Laupäeval pidime kohe peale hommikusööki asja käsile võtma, sest pealelõunaks olime sünnale kutsutud. Ilm oli ilus, üle 20 kraadi sooja, seda siin oktoobrikuus just tihti ei juhtu. Tassisime kahekesi vanema plikaga kanuu auto juurde ja upitasime katusele. Sidumine võttis mul veidi aega, ikkagi esimene kord selle autoga kokkupandud kanuud transportida. Katuseraami tagumist tuge tuli maksimaalselt taha liigutada, et kanuu normaalselt raamil istuks. Sidusin ta kahe nöörijupiga tihedalt raami külge, kui loksutasin käega tundus et on päris stabiilne.

Seekord oli meie plikadel kaks sõbrannat külas, aga need kumbki polnud huvitatud ja seega jäi pisem plika koju sõbrannasid lõbustama. Ega mu kanuu poleks kõiki viit korraga kandnud niikuinii ja parajas suuruses päästeveste on ka ainult kolm. Toronto kaardilt otsisime sobiva koha, kus saaks parkida ja kanuu vette lasta. Kõige lähem asus tuttavas kohas rattatee kõrval Humberi jõe ääres paari kildi kaugusel järvest.

Viskasin mõlad, spinna ja kahva autosse ning sõitsimegi kümne minutiga jõe kaldale. Tegu oli lausa ametliku paatide vettelaskmiskohaga, mis varustatud betoonist kaldteega. Kanuu saab muidugi igal pool vette panna aga mugav oli parkida vee äärde ja kanuu ühe jutiga autolt jõkke tassida. Igaks juhuks olin Eesti kogemuse alusel võtnud soojad fleeced ja veekindlad joped kaasa, aga need panin kanuu pärasse, momendil oli päikese käes isegi särgi väel liiga palav.

Laps istus esimesele istmele, mina tagumisele ja lükkasin kanuu teele. Kui olin arvanud, et tüdruku mõlatama õpetamine võtab jupp aega siis eksisin rängalt. Plika käsitles mõla õige oskuslikult ja kippus hoopis mulle nõu andma. Selgus, et selle aasta White Pine laagris oli muu hulgas ka kanuusõitu ja erinevaid mõlatõmbeid õpetatud. Noh seda lihtsam, saime kohe ilma pikema jututa järve poole teele asuda. Kordagi ei tekkinud ka tüüpilist algajate probleemi, et kanuu liigub sinkavonka jõe ühest kaldast teise, libisesime sujuvalt allavoolu.

Ma polnudki kunagi jõge selle nurga alt näinud, alati ülalt kõrge kalda pealt. Jõe kallastel oli paiguti kõrkjate vahele kalameeste poolt toole sätitud. Parte, kajakaid ja teisigi eksootilisemaid linde ujus ja lendas päris ohtralt. Teisi inimesi ujuvvahenditega palju polnud, enamus neist üksikuist keda kohtasime olid süstadega, nägime vaid kahte kanuud. Ei kulunud palju aega kui käänaku tagant ilmus nähtavale suur maanteesild. Kohe selle taga suubub Humberi jõgi Ontario järve.

Silla alt oleme varemgi tihti läbi sõitnud, kuid jõekaldal olevat rattateed pidi, nüüd oli esimene kord vee peal. Veidi imelik tunne olla kipakas kanuus silla all samal ajal kui pea kohal kuues reas liiklus 100 km/h uhab. Kergest õõtsumisest oli aru saada, et järvelained ulatusid siia välja. Kohe nägime ka suudmes asuvat jalakäijate kaarsilda ja selle taga silmapiirini laiuvat järve. Siin on Ontario järv umbes 40 km lai, ka selge ilmaga ei näe järvetasapinnalt USA poolset kallast.

Inimesed lehvitasid sillalt ja laps viipas vastu. Naljakas oli nii paljude pilkude poolt saadetuna justkui luubi all kanuus sõuda. Järvele jõudes oli lainetus oluliselt tugevam aga kanuu libises sujuvalt pritsimata tilkagi sisse. Tuul oli minimaalne, ennustuse põhjal 6 kmh, seega julgesime veidi kaugemale järve peale sõita. Üle 15 km/h tuulega pole see soovitav, muidu võid põhjatuulega vastutahtmist USA poolele jõuda. Kanuu on nimelt kõrge pardaga ja seetõttu tugevalt tuulest mõjutatav. Suht madalast tuuletugevusest alates pole võimalik vastutuult liikuda, lihtsalt ei jõua sõuda nii kiiresti kui tuul alust teisele poole puhub.

Tiirutasime kella kaheni , tegime pilte ja pöörasime siis tagasi, et sünnale mitte hiljaks jääda. Vasakpoolsel pildil on näha kui viltu Torontos pilvelõhkujaid ehitatakse:) Tagasitee kulges kiiremini, sest nõrk tuul ja lainetus tagant, 45 minutiga olime tagasi maabumispaigas. Nägime päris järve lähedal varjatud parkimisplatsi, kust paistis saavat kanuud sisse lasta, jätsime koha meelde. Kohtasime ka kampa algajaid renditud varustuse ja instruktoriga, kelle vahelt tuli läbi manööverdada. Pääsesime kokkupõrketa, ehkki paar süsta sattus kahtlaselt lähedale.

Kanuu veest välja tõstmine ja katusele kinnitamine läks kiiremini kui enne, kogemused tulevad. Ilmselt on vaja paar klambrit konstrueerida ja nöörijupid veidi lühemaks lõigata, siis peaks saama kanuu katusele ja kinnitatud vähem kui 10 minutiga. Laps oli igatahes vaimustatud ja leidis, et kanuu eest makstud raha läks asja ette.

Esmaspäeval kui enamus ülejäänud kanadast kannatas ülesöömisest tingitud seedehäirete all valmistusime meie järjekordseks kanuusõiduks. Kaasa käis varakult Homeshow'l, kuhu mina lihtsalt ei viitsinud kaasa minna. Lapsed tudisid pikalt ärgates alles poole üheteist ajal. Hommikupooliku surfasin netis ja bloggisin kuni keskpäevaks auto tagasi saime. Kanuu jälle katusele ja tollele uuele vettelaskmiskohale, mida eelmine päev olime näinud.

Kaardil seda ametlikult polnud aga Google Maps abil leidsime koha üles. Koht polnud nii mugav kui eelmine, pidin ise kaldal vedelevatest kividest "kai" ehitama et saaksime kuiva jalaga kanuusse. Plikad kõigepealt sisse ja siis tõukasin meid kaldast lahti. Põhisõudjad olime meie vanema tüdrukuga, pisem istus keskel aidates oma plastikmõlaga jõudumööda kaasa.

Seekord olid tuul ja lainetus tugevamad, juba maantee silla all õõtsus kanuu päris asjalikult. Jõe suudmes koondusid lained ja läksid teravamaks, aga kui sealt järve peale saime muutusid nad laugemaks, ehkki olid mõnevõrra suuremad. Kanuu libises sujuvalt üles-alla õõtsudes üle lainete lastes kerel kergelt läbi painduda. Kui poleks eelnevat kogemust oleks selliste lainetega kanuus järvele minek päris hirmutav tundunud. Olimegi ainsad taolise pisikese riistaga avaveel. Kuna tuul puhus vasakult poolviltu kalda poole siis polnud muret, et see meid kaugemale kannaks.

Aga ega me kaldast kaugele läinud, vaatasime jõe suudme lähedal ringi ja keerasime siis ranna ääres oleva sõudekanali suudmest sisse. See on kaitstud pooleteisemeetrise betoonvalliga suurte lainete ja tuule eest, kanalis ujus luiki ja vallil istus igasugu lindusid sõbralikult rivis. Luiged lasid end õige lähedale, sain neist mitu head fotot. Tagasi pöörates nägime, et lained on tõusnud pritsides vahel isegi üle valli. Valli tagant välja jõudes olid nad tõesti suuremad ja kaugemal isegi kohati murdusid.

Jõesuudmesse oli aga vähe maad ja kanuu käitus ka nende lainetega väga kindlalt. Soojema ilmaga oleks võinud veidi kaugemalegi järvele sõita, aga läänest tõusid vihmapilved nii et otsustasime tagasi sõita. Polnud miskit tahtmist oktoobri keskel järvel vihma kätte jääda ja märjaks saada. Lapsed olid igatahes näljased ja rahul meie kanuusõiduga. Kes teab kas see aasta enam tulebki ilma, millega oleks mugav järvele minna.

No comments:

Post a Comment