Ajalugu FB põlvkonnale

Tuttav postitas supernaljaka veebilehe sellest kuidas oleks lihtne meeldejäävalt USA kooliõpilastele teise maailmasõja ajalugu õpetada. Kes inglise keelt valdab ja FB's aktiivne peaks saama kõhutäie naerda. Kliki siia! WWII

Euro(opa) probleemid

Kuidagi kõhe tunne on lugeda viimase aja uudiseid Euroopa majandusruumi probleemidest. Kreeka, Iirimaa, ... järgmisena võib näha majanduskommentaatorite eelarve teemaliste artiklite pealkirjades juba Portugali ja äkki ka Hispaaniat kui uskuda ennustusi. Viimase puhul oleks vesi ahjus, sest tolle riigi välja aitamiseks kuluks pea kogu Euroopa stabiliseerimisfond. Ja ei Itaalia ega isegi Prantsusmaa väljavaated kõige roosilisemad pole.

Ja nüüd kui kohe-kohe läheb Eesti üle Eurole hakatakse tegema juttu sellest, et üks kogu idee algatajatest ja alustugedest Saksamaa näol võib hoopiski hakata kaaluma Eurost loobumist, sest ei jaksa lõputult teisi välja aidata. Oleks ikka irooniline küll kui nii läheks. Punnisime niikui segased, et Eurot enda rahaks saada ja nüüd paistab, et tolle eluiga võib osutuda lühemaks kui eesti kroonil, sest kui Saksa välja astub, siis pole Eurol pikka iga. Ehk peaks Eesti pank igaks juhuks kavandatud kroonide "piduliku põletamise" edasi lükkama, äkki läheb neid siiski kunagi vaja:)

Mina pean selliseid uudisi praegu siiski veel ajakirjanike sensatsiooni tagaajamiseks aga mõtlema paneb ikkagi. Paistab et Põhja Euroopa ja Saksa väärtustel põhinev elu ja äristiil lihtsalt ei sobi kokku Lõuna Euroopa ja osa Ida Euroopa arusaamistega. selle koha pealt julgeks Eestit pigem Põhja Euroopa alla liigitada samas kui lätlased oma statistikaga kuidagi sinna ei mahu.

Aga ka USA dollar on pikaajalises perspektiivis tänu Obama majanduspoliitikale väga nadis seisus, momendil lihtsalt tunduvad Euro väljavaated veelgi nigelamad. Eks see ole üks põhjustest, miks metallide ja üldse loodusvarade hinnad nii kiirelt üles kerinud, paberraha kipub vähehaaval väärtust kaotama.

Eelnevast loost ei maksa teha järeldust nagu oleks ma Euro vastane, pigem ikka ettevaatlik toetaja.

Ahnus

Nüüd saan aru miks mõned inimesed rabelevad töötada nagu segased. Nimelt pakuti nädalavahetusel mulle võimalust teha kaks kuueteisttunnist tööpäeva, tasuks võis valida kas keskmine eesti kuupalk või neli lisapuhkuse päeva. Muidugi ei suutnud sellisele pakkumisele ära öelda, eriti kui polnud oodata, et see erilist pingutust nõuaks. Minu suuremaks mureks oli kuidas suuta niikaua ärkvel püsida (keskööst kuni neljani pealelõunal) ja siis veel koju sõita.

Õhtul kodus ettemagamisest ei tulnud ka suurt välja aga kokkuvõttes sain üllatavalt hästi hakkama. Öösel ärkvelolekuks jalutasin ringi, lugesin arvutiteemalist raamatut ja lahendasin aju ergutamiseks sudokusid. Paar korda tukastasin laua ääres käsi põsakil ning kohvikus suigatasin veerandtunniks. Tegelt kartsin järgnevat päeva rohkem aga tavalise töö käigus ei kippunudki uni kurjalt kallale, ainult aeg kippus tavalisest aeglasemalt venima.

Koju jõudes eeldasin end sirakile voodile kukkuvat ja saapad jalas magama jäävat. Aga kui olin kerge näksi teinud ja voodile raamat pihus lesima läinud ei tulnudki uni. Palju ei punninud ka, sest parem juba normaalsel ajal magama kerida ja öösel pikalt põõnata. Trenni siiski ei läinud, sest olemine oli väsinud ja uimasevõitu. Kui poole üheteist ajal voodisse ronides momentaalselt magama ei jäänud hakkasin juba muretsema, et äkki enam und ei tulegi. Selleks momendiks olin ju magamata olnud 44 tundi järjest kui suigatused välja arvata. Panin enda arust korraks silmad kinni ning teadvusele tulin alles hommikul teleka äratuse peale.

Ah jaa, unustasin mainida, kumma kompensatsiooni valisin - laisa inimesena muidugi vabad päevad. Täna tööl kuulsin ka uudise, mis kinnitas mu valiku õigsust. Keegi hiljuti (vähem kui poole aasta eest) pensile läinu oli otsad andnud. Ta olevat seda tüüpi olnud, kes ühtegi juhust ei jätnud kasutamata, et lisatunde teha ja selle eest ekstra makstud saada. Ja neid olevat teisigi, kes nii raha kokku ajavad, aga paraku seda nautida ei jõua, sest on liigse rabelemisega tervise tuksi pannud - mis mõte sellel siis üldse on ehk "beats the purpose" nagu ameeriklased ütlevad. Aga kui saan veel ühe ületunnipäeva olen kaks nädalat tasustatud lisapuhkust teeninud!

Hiired ja Pähklid

Või peaks pealkirjaks olema hoopis paks laisk linnakass ja tema loll noor sugulane. Kuidas muidu seletada pilti, mis avanes kui sahvris olevaid pähklikotte liigutasin. Nimelt olid osadele pähklitele tekkinud ilusad ümmargused augud koore sisse. Mäletasin küll lapsepõlves korjatud pähklitel olevaid pisikesi millimeetrise läbimõõduga ussiauke aga siin pidi olema tegu mingi muu fenomeniga kui just Canada pähkliussid hiigelsuured pole. Peale mõningast juurdlemist jäid ainsateks mõeldavateks kahtlusalusteks hiired. Neil oli nii motiiv (maitsvad pähklid) kui ka võimalus laiskade kasside tõttu, lisaks avastasin lähemal uurimisel pähklikoortelt asitõenditena kahtlasi kriimustusi, mida olid ilmselt tekitanud pisikesed hambad. Ilmselt tuleb kasside toiduratsiooni vähendada, et tõsta nende motivatsiooni paremini valvuriametit pidada.

Tunnistused

Sel nädalal sai Kirke koolist oma koolitöö esialgse hinnangu, parema sõna puudumisel kutsuks toda ümbrikku susatud paberilehte eeltunnistuseks. Ausalt öelda ei saa ma ise ka aru mis ime asi see täpselt on. Gümnaasiumi plika paber oli tasemel, tema muidu tugev matemaatika mõningase üllatusena kõige madalam 84%, mis meie mõistes 5- tähendaks. Arvutiõpetuses oli neiu kooli parim, õpetaja oli maininud, et tema töid on igav parandada, sest vigu pole. Isegi keeltes, milles pidi muidu olema raske head hinnet saada tuli koju 87% Inglise ja 91% Prantsuse keeles. Inglise keele õpetajat oli tõsiselt üllatanud raamat (Jared Diamondi Collapse), mida laps parajasti luges kui tunnis õpilaste lugemishuvisid uuriti. Ta on nüüd nii matemaatikas kui loodusteadustes niinimetatud eriklassis, kus antakse rohkem materjali ja kus on ka paremad õpetajad.

Pisema plika lehega võis ka rahule jääda, aga seekord hinnati esimest korda lapsi ainult kolme tasemega (kevadine ja suvine tunnistus tuleb ikka hinnetega, ehk õieti protsentidega): edeneb raskustega, edeneb hästi või edeneb väga hästi, laias laastus ehk 3,4 ja 5. Raskustega edenemine on lapsel ajaloos ja geograafias, mis pole muidugi millegi muu kui laiskuse viga. Hästi edenemine prantsuse keeles on paras üllatus, mis kinnitab, et õppimise korral saab ta sellega hakkama. Loodusteadused oli ainus ala, kus plikat hinnati väga hästi edenevaks. Kiitsin ja leidsime koos, et parandada oleks vaja ajaloo ja geograafia ning ka matemaatika tulemust, viimases võiks ta lihtsalt olla väga hea edenemise tasemel.

Kumite kaadrid

Eile vaatasin suurema tüdruku matshi videot naiste vabavõitluses (Ladies Black Belt Kumite) ja tuleb tunnistada, et vaatamata tema kaotusele olin positiivselt üllatunud. Siin on mõned videolindilt välja lõigatud kaadrid (millest ka kehv kvaliteet), terve video lubas kaasa peagi U-tube üles riputada. Plika ei paistnud tundvat mingit aukartust astudes vastu ühele meie stiili parimale naisele Canadas, kes hiljem tuligi üldvõitjaks.


Videolt selgus, et olin paar punkti matshi algusest maha maganud aga enamust siiski koha peal näinud. Alles salvestust mitu korda üle vaadates sai selgeks kust ja kuidas punkte loeti, ning seegi kui raske on kohtunikul nii kiire ala juures punkti saaja üle otsustada. Teoreetiliselt tuleks punkt anda sellele, kes esimesena puhta tehnikaga kerge puutega või väga lähedase (kuni 1-2 cm) jala või käelöögi sooritab. Tihtipeale on aga võistlejad sellise nurga all, et kohtunik peab lööki vaid osaliselt nähes oma sisetunde järgi otsustama.

Liiga lihtsalt punkte andes muutuks võistlus kaugelt lahmimiseks aga liiga karmilt neid jagades kipuvad võistlejad sisse lööma, mis juhtus meeste võistlusel. Üldiselt võis kohtunike otsustega rahule jääda, ehkki videot üle vaadates oleksin oma tüdrukule ehk punkti või kaks juurde andnud, aga issina pole ma ju objektiivne:) Ega see miskit muutnud oleks, tegelikult muidugi oli vastane tugevam ja oleks kokkuvõttes niikuinii võitnud.

Aga minu tüdrukul tulid nii jala kui käelöögid kenasti välja, ehkki kipuvad veel aeglasevõitu olema. Tema kombinatsioonid ja julge liikumine tekitasid vastasele probleeme, sest too polnud arvestanud ründava tehnikaga. Kokkuvõttes jäi minu plika oma esitusega ka ise rahule ja lisas vaid, et tuleb rohkem harjutada, siis oleks võistlus võrdsem. Üldmulje põhjal julgen öelda, et momendil on kaks naist temast kindlalt tugevamad, aga ülejäänute vastu oleks tüdrukul võimalusi.

Karate Sügisturniir

Täna oli karate sügisturniir, millest seekord meie pere osavõtt suht kesiseks jäi. Ainult vanem tüdruk osales, sest pisem ikka veel lonkab oma väljaväänatud jalga ja mina pidin just täna tööl olema. Paarimees oli puhkusel ning olin üksi mitme masina valves, see on tõesti üks negatiivne külg mu töö juures, et peab kohal käima:)

Naiste mustade vööde finaal, vanem tüdruk istub vasakul platsi äärel

Kaasa viis hommikul plikad Jaapani kultuurikeskusesse ja mina jõudsin just õigeks momendiks kui vanem plika vabavõitluses põrandale läks. Suuri lootusi meil polnud, sest kohtunike otsusel pandi ta täiskasvanud mustade vöödega samasse kategooriasse põhjendusega, et tüdruk juba piisavalt suur. Nojah suuruse poolest tõepoolest pole enam suurt vahet aga eks oskused ikka pole veel päris samal tasemel. Loosiga tal kah ei vedanud, astus juba esimeses ringis ühe tugevama (hilisema võitja) vastu. Igatahes ei lasknud ta end sellest segada ja alustas vapralt võttes kohe jalalöögiga esimese punkti. Paraku pani vastane kogemused maksma ja vaatamata meie plika südile vastupanule võitis matshi. Kaasa filmis ja seetõttu pole fotosid, sest ei taibanud õigel ajal tema kaamerat krabada.

Meeste mustade vööde finaal: Pisem tüdruk istub punktiplakatiga,

vasakus ääres paistab sirakil võistleja ja tema ümber askeldamine

Pisema plika osaks sai kohtumõistmine laste matshide juures. Erilise austusavaldusena ja talle endale suureks üllatuseks määrati tüdruk meeste mustade vööde punktinäitajaks. Selleks ajaks oli ta juba jõudnud oma karate rõivad koduse riietuse vastu vahetada. Tüdrukul oli seega muidugi saali parim koht, hea et ta meil nõrga südamega pole, sest seekord pritsis tavalisest rohkem higi ja verd. Üks võistleja astus jalalööki sisse, mis totaalselt pildi eest pühkis. Meest tohterdati jupp aega enne kui igaks juhuks kiirabiga ära viidi. Veriseid mokkasid ja ninasid tuli kah esile, aga see kuulub asja juurde, enamasti näevad need kosmeetilised vigastused palju hullemad välja kui tegelikult on. Ilma autasuta meie pere siiski ei jäänud, vanem tüdruk sai katas noorte mustade vööde arvestuses kolmanda koha medali.

11.11.11

Täna tähistatakse siin maal ja ilmselt ka paljudes teistes riikides veteranide mälestamise päeva. Asi sai alguse esimese maailmasõja lõpust, kui 1918, 11 nov kell 11 relvarahu kehtestati. Tegu on poolametliku puhkepäevaga, mis tähendab, et osa ettevõtteid annab vaba päeva ja osa mitte. Riigiasutused muidugi annavad igal võimalikul juhul nagu kombeks, ja minul pole juba kevadest saati selle vastu midagi :)

Igatahes leian, et kohane on sellisel juhul mälestada kõiki eestlasi, kes eesti eest on võidelnud vormist sõltumata. Netis surfates avastasin, et eestlased on suuremates sõdades ootamatult paljude riikide sõjavägedes madistanud, kõrvalpildil näiteks Norra vormis eestlased, kes Narvikis Sakslaste vastu võitlesid.

Tegin ka pisikese kompoti enamkasutatud vormidest, mida eestlased teises maailmasõjas seljas kandsid. Vasakult paremale: Teise Maailmasõja kõige kuulsam eestlane Alfons Rebane Eesti armee vormis, Harald Riipalu saksa vormis, eesti sõdur soome vormis ja vene vormis. Samas kui saksa, soome ja eesti vormis sõdurite leidmine oli lihtne osutus ootamatult keeruliseks vene vormis eestlaste fotode leidmine. Isegi laskurkorpuse pilte googeldades hüppas ette rohkem saksa kui vene vormis pilte, ilmselt pole "võitjate" vorm millegipärast eriti populaarne :)

Aiatööd

Eilne päev sai tänu praeguse aja kohta suht ilusale ilmale suures osas kulutatud majaomaniku "meelistegevusele" ehk aias ja maja ümber askeldamisele. Kaasa oli vanema lapsega "Kuninglikul talvisel põllumajandusnäitusel", mis pidada reklaami järgi maailma suurim olema. Pisem plika tegeles arvuti taga oma jutu järgi õppimisega nii et sahmisin omaette. Et head mõtted tuleks ja töö hoog parem oleks avasin algatuseks purgi õlut ja imetlesin hilisevõitu novembrikuist roosi:) Esiteks puhastasin vihmaveetorud lehe ja muda rämpsust, mida oli kevadest saati uskumatu hulk kogunenud. Rämpsu korjasin kokku ja vedasin aiamaale. Veidi sai ka viinamarja vääte sätitud ja kuivanud ära murtud.

Aiamaal oli näha, et tomatite ja ubade aeg läbi. Paremas olukorras kepid läksid puuriida najale kevadet ootama, viletsamad välikaminasse kütteks ilma soendama. Varred kaevasin koos laste poolt kokkuriisutud lehtedega täiesti naturaalse orgaanilise väetisena kompostiks mulla alla. Ubadelt sai kuivanud kaunad järgmise aasta seemneks kokku korjatud, tomateist enam asja polnud aga nende vahelt leidsin rippumas kaks imeliku välimusega "juurvilja". Lähemal uurimisel paistis, et tegu oli melonitega, mis ilmselt eelmise aasta kompostis olnud seemnetest kasvama läinud. Seoses kohaliku kliimaga pisemad kui poest ostetud kuid muidu täitsa söödavad. Kokkuvõttes asjalik päev ainult selg oli kaevamisest õhtuks veidi valus, aga muidu hea tunne, et aed nüüd talveks valmis.

Koerakont ja Kassisilm

Hommikul kohvitassi taga netis surfates jäi silma NASA teade uute kõrge lahutusvõimega piltide avaldamisest komeedist Hartley-2. Läksin muidugi kohe neid uurima ja ekraanile ilmus kujutis, mis oleks iga koera ilastama ajanud. Komeet näeb tõepoolest koerakondi moodi välja, kuid mõõtmed veidi suuremad tavalisest, pikkus umbes 2 km ja laius keskelt kitsamast kohast 400 meetri ringis. Komeet arvatakse koosnevat kahest tuumast, mis on teineteise külge gravitatsiooniliselt "kleepunud", nende kokkupuutekohta (raskuskese) on aja jooksul väiksemad ja kergemad tükid ning tolm kogunenud, millest ka silutud välimus. Kui sihuke ikka maakerale pihta peaks tulema on laks päris vägev, hävingu taset saab lihtsalt arvutada Purdue Ülikooli veebilehel oleva programmiga kui vastavad parameetrid teada.

Kui juba astronoomia teemalistest piltidest juttu tuli siis parimaks minule teada olevaks seda tüüpi fotode allikaks on mitte NASA vaid hoopiski HUBBLE kosmose teleskoobi veebileht. Seal on üles riputatud tolle teleskoobi poolt 20 aasta jooksul võetud fotod ja muud astronoomia teemalised pildid, mis jagatud kuude põhikategooriasse: Universum, Udukogud, Päikesesüsteem, Galaktikad, Tähed, Eksootilised pildid, igale maitsele midagi. Lisaks muidugi üldinfo teleskoobi enda kohta ja tema järglase, peagi (2014) kosmosesse saadetava oluliselt võimsama James Webbi teleskoobi kohta, mis peaks võimaldama veelgi paremaid fotosid saada. Juuresoleval fotol on kujutatud "Kassisilma" nimeline udukogu.

Koolitusel

Eile pärastlõunal tuli lahendada praktilisi probleeme ja täna lõppes meie kolmenädalane koolitus viimase suure kirjaliku eksamiga. Praktilistest ülesannetest lahendasin kõik ettenähtud ajaks ära ehkki kaks viimast sisuliselt viimsel momendil kui juhendaja tuli uurima kuidas läks. Masin ei pidavat korralikult töötama. Noh lülitasin ta peale ja töötas küll, imelik. proovisin veel korra ja ikka töötas. Kummaline, hakkasin just arvutisüsteemi uurima kui märkasin masina kaanel kuuskant võtit.

See sobis vaid kapi esiuste avamiseks. No muidugi pidi probleem nende uste taga peituma, mis leidis kinnitust esimel pilgul kui uksed avasin. Ühe valgusdioodi aktiveerimistase oli liiga madal, mis oleks pidanud masinat aeglustama, kuid seda ei olnud juhtunud. Igatahes sättisin taseme õigeks, ja siis saabuski juhendaja.

Näitasin talle vea, mille leidsin ja olin parandanud ning kinnituseks jooksutasin sensorite testi, mis tõi ootamatult ka teise vea esile. Samas polnud ei see ega kolmaski masina tööle mingil seletamatul põhjusel mõjunud, igatahes sain pea maksimumpunktid nagu juhendaja lausus. Keeruline on ju lahendada probleemi, mis ootamatult kaob - siis tulebki masinal arvuti poolt juhitud teste jooksutada nagu lõpuks tegin.

Teooria osas olid küsimused kogu läbivõetud materjali peale. Seoses mahukusele võttis ka küsimustele vastuste leidmine aega ja poolteist tundi oli seekord paras. Enne lõppu sain kõigile küsimustele vastuse, kuid paari puhul oli veidi kahtlane seis. Lõpptulemusena selgus, et ühe olin mööda vastanud ja veel kolme juures kaotasin punkti kuid kokkuvõttes sain 80%, mis oli üsna rahuldav, siinses koolis lausa A- ehkki minu ajal eestis pigem neli miinust väärt. Kokkuvõttes ei kukkunud keegi läbi ja saime peale kursusele hinnangu andmist enne lõunat koju. Preemiaks on esmaspäev vaba ja neljapäevalgi pole vaja seoses veteranide päevaga tööle ilmuda, makstud saame muidugi mõlema päeva eest nagu kombeks.

Halloweeni üllatus

Selle aasta kommijooks toimus nagu viimased 15 aastat Mertoni tänaval, ja selle lähemas ümbruses, kus meie laste sõbranna elab. Nimelt sattub tema sünna samale ajale ja nii on mugav kaks kärbest ühe hoobiga lüüa. Meie maja on sel ajal alati pime olnud, ilmselt arvavad ümbruskonna lapsed, et tegu on eriti kitside inimestega, kes peidavad end kommijagamise ajal keldrisse:)

Aga enne kommijooksule minemist oli vaja lennujaamast läbi hüpata, et kaks Torontosse saabunud eestlast peale võtta. Kaasa oli kuidagi nendega ühendusse sattunud ja kuna meil niikuinii samal ajal enamvähem samasse suunda plaanis sõita pakkusime võimalust hotelli viia ja huvi korral ka Halloweeni üritusest osa saada, kogemus mida eestis vähemalt sellisel kujul ei saa.

Olime just kostüümid selga saanud kui helises telefon ja tuligi kõne, et kohvrid käes ja tollist läbi. Suskasin plikad autosse ning olimegi veerandtunniga kohal. Lennujaama eest leidsime kohe nad üles, pidasin kinni astusin välja ja ütlesin naisele tere. Viskasin pilgu mehe peale aga see lihtsalt vahtis mulle otsa sõnagi lausumata. Hakkas juba imelik, ei saanud aru, mis viga, ega mul ometi püksiauk lahti ole.

Lõpuks lausus ta midagi, vist oma nime, millest esimesel momendil hästi aru ei saanud. Ja siis äkki taipasin, küllap minugi näole tekkis kummaline ilme - too ju minu klassivend Gustav Adolfi päevilt. Nüüd olime mõlemad sellise ilmega, et tema kaasa hakkas ilmselt meie vaimse seisundi pärast muretsema nii, et pidime kiiresti olukorda selgitama. Usun, et polnud oma 20 aastat teineteist näinud.

Pikema jututa sõitsime otse lennuväljalt halloweeni tähistamisele, selliseid haruldasi külalisi ei saa ju niisama lihtsalt minema lasta. Kokkuvõttes olid nad ikka väga tublid, et jaksasid peale pikka lennureisi koos meiega "välisvaatlejatena" laste kommijooksul kaasas käia ja hiljem veel kambas istuda ja kohalikke lugusid kuulata. Lõpuks kui olime ise väsinud ja neil haigutuste varjamine õige raskeks läks, viisime külalised hotelli. Loodetavasti oli see halloweenijooks piisavalt huvitav kogemus, kompenseerimaks magamata jäänud aega.

Piltidel on esiteks Halloweenikaunistustes maja, siis mina oma sissivõitleja kostüümis (relvastuse jätsin seekord koju) ja lõpuks vaibale laste poolt sorditud saak, mida dresseeritud verejanulised koduloomad valvavad.