Thursday, December 30, 2010

Boxing Day

Jõuluõhtu oli tööpäev nagu eelnevalt mainitud, 25'l ei viitsinud suurt miskit ette võtta, logelesime niisama, 26'l käisime suurema lapsega Boxing Day ehk jõulupealse superodavmüügi puhul veidi shoppamas. Muidu ei viitsi taolist asja ette võtta, aga mul oli vaja videokaarti arvutile ja tüdrukul raadioga juhitavat helikopterit, mida polnud jõudnud enne jõule osta.

Canada Computers nimeline pood pidi avatama kella kümne ajal, otsustasime enamvähem selleks ajaks kohale minna, sest paremad pakkumised saavad tihtipeale kiiresti otsa. Pood asus nii 15 km läänepool, õnneks liiklus oli hõre ja saime kiirelt kohale. Parkimisplatsil autost välja ronides ei tahtnud oma silmi uskuda - justkui oleks ajas 25 aastat tagasi kukkunud. Poe ukse ees seisis pikk looklev saba, mis keeras otsaga nurga taha.

Vaatasin lapsele otsa mainides, et äkki läheks tagasi aga too ei lasknud end taolisest harjumatust pildist häirida ja utsitas mind sappa seisma, küllap oli tema jaoks tegu eksootikaga. Nurga taga õnneks polnud rohkem kui paarkümmend inimest kannatamatult külma käes jalalt jalale tammumas. Seadsime end koos saatusekaaslastega külmetama ja kuulsin teiste vestlustest, et inimesed olla juba kuuest end poe ukse ette seadnud. No peab ikka tahtmine olema, see paarikümne või isegi saja dollarine võit ei tasu ju kuidagi majanduslikult ära kui neli tundi külmetamist tunnitasuks ümber arvutada.

Esimesed veerand tundi ei toimunud mingit edasiliikumist, sest pood oli just avatud ja esimene ports rahvast sees paremat kaupa rahulikult valimas. Samas võis täheldada, et inimesed on igal pool sabades samasugused, igatahes sõimlemine, mis tõusis kui üks pilu üritas end vahele sokutada ei erinenud millegi muu kui keele poolest nõuka ajal taarasabas tekkinust.

Lõpuks hakkasid esimesed õnnelikud suuremate ja väiksemate pakkidega koormatult väljuma, ning saba aeglaselt kuid kindlalt liikuma. Seismise ajal sai lapsele jutustada igasuguseid nõukaaegseid lugusid, millest tema jaoks uskumatuimatena kostsid issi lihasabas seismine, fakt et banaani sain tema vanuses kord kolme aasta tagant ja et ananassi olin vaid korra elus enne NL'st välja saamist maitsnud. Sealt ka mu siiani säilinud troopiliste puuviljade ja eriti banaanilembus.

Poodi sisenedes seadsin sammud kohe videokaartide leti juurde, kus kamp rahvast ees seisis. Kasuks tuli nõuka ajal õpitud jultumus ja osavus sabades trügimises. Leti ääres oli paarkümment valjult sõnelevat klienti, keda teenindasid vaid kaks edasi-tagasi tormavat müügimeest. Kiirelt sai selgeks, et teeninduse järjekord sõltus endale tähelepanu tõmbamise oskusest, mitte sellest kaua olid leti ääres passinud.

Peale paari asjatut viisakat "Excuse me ..." fraasi, millele keegi tähelepanu ei pööranud sain aru, et nii kaugele ei jõua. Köhatasin hääle selgeks, manasin asjalikult tõsise näo pähe ja röögatasin üle üldise melu mööda tormavale teenindajale autoriteetselt kõlava häälega otse kõrva maagilise koodsõna "GeForce GTX 460", mis vaese mehikese ootamatusest hüppama pani. Neelasin alla keelele tuleva viisaka "Sorry" ja lisasin eelnevale: "Can you hand me one of these". Mees jäi momendiks mõtlema ja leidis, et ilmselt on lihtsam kiirelt selle nõudliku kliendi soov täita ning pöördus riiuli poole.

Teadsin, et riiul oli soovitud videokaardi sildi kohal tühi aga samas olin enne märganud, et kõrval olevate teiste videokaartide pakendite taga oli kahtlaselt erinevat värvi karp. Visanud pilgu tühjale riiulile pöördus müügimees kiirelt ringi ja ütles veidi parastava alatooniga: "We are sold out" ning asutas minekule. Nii lihtsalt ta siiski ei pääsenud, "Just a moment, can I see this one that's behind these green boxes". Mees pöördus vastumeelselt uuesti riiuli poole ja koukis minu poolt näidatud karbi välja, ennäe imet oligi just see, mida olin otsinud.

Nüüd tekkis kõrval melu, sest nii mõnigi teine oli sama kaupa otsinud aga polnud märganud toda üksikut peidetud karpi. Vaene müügimees oli sunnitud nõudlike klientide survel pool riiulit segi keerama veenmaks neid, et rohkem peidetud kraami seal pole. Paar tükki hakkasid hädaldama, et nemad olid enne mind. So what, oma viga, et ei märganud. Jätsin nad poe esindajaga vaidlema ja kiirustasin kassa juurde, et ost enne ära sooritada kui mult kaupa tagasi hakatakse nõudma.

Kui Visa oli praost läbi libisenud tundsin, et kaart on minu oma. Surusin paki kindlalt kaenla alla ja vaatasime veel poes ringi. 2TB kõvaketas oli $69 eest soodusmüügis, võtsin ka selle, et uues arvutis niipea ruumipuudust ei tekiks. Tüdruk leidis helikopteri, aga ehkki see oli lausa 5-channel ja soodsa hinnaga ei jätnud tema välimus kõige soliidsemat muljet. Pinnisin mööduvat müügimeest kvaliteedi koha pealt kuni too tunnistas, et neid koptereid pidavat tagasi toodama kuna rootorilabad kippuvat kergesti murduma.

Otsustasime lapsega teistest poodidest veel vaadata, pole ju mõtet sellist osta, mis peale paari lendu ära laguneb. Teatud üllatusena aga olid kopterid erakordselt populaarsed olnud ja kõigist elektroonikapoodidest välja müüdud või siis klientide kaebuste tõttu ära korjatud nagu kahtlustasin. Igatahes saime 550 watise lifetime garantiiga toitebloki $40 eest ja otsustasime kopteri üle neti ühelt tuntud USA firmalt tellida. Sellega lõppes meie boxing day shopping tour.

No comments:

Post a Comment