Puhkus ja Ausus

Jutt jälle tööteemaline, sest viimasel ajal olen ületundidega endale lisapuhkust korjanud, pole isegi viitsinud blogida. Aga praeguse seisuga on juba kolm pluss kolm nädalat järgmisel aastal välja teenitud, lisaks veel kaks nädalat selle aasta väljavõtmata talvepuhkust. Igatahes see töökoht hakkab järjest rohkem meeldima.

Teise teema juurde tulles pean kirjeldama huvitavat juhust tööl, nimelt leidsin sorteerimismasinast Hong-Kongi 5 dollarise mündi, mis ilmselt kirjast oli välja pudenenud. Suskasin selle rinnataskusse ja kui ülemus tuli ületunde pakkuma turgatas pähe talle näidata ja küsida mis reeglid taolistel juhtudel kehtivad. Mõningase üllatusena selgus, et sõltumata esemest või selle väärtusest kuuluvad kõik masinast leitud (kirjadest välja pudenenud) esemed firmale ja need tuleb ülemustele edastada.

Järgnev karikatuur pole seotud minu tööga aga tundus lihtsalt vaimukas ja sobiv siia üles riputada:)

Boss: Lasen sul selle projekti valmis teha ja siis vallandan su.

Töötaja: Vinge, mina siis istun terve päeva internetis ja virutan kontoritarbeid kuni mul majas enam ruumi pole.

Hea, et küsisin, sest autojuhilubade, krediitkaartide või muude dokumentide puhul on see loomulik, kuna omanikku on võimalik kindlaks teha aga loogiliselt oleks arvanud, et müntide puhul kehtib sama leidja õigus nagu tänaval. Kui hakkaks igalt vastutulejalt küsima, ega see sinu 25 sendine pole kutsutaks ilmselt peagi kiirabi või antaks norimise eest niisama peksa:) Kuid boss mainis, et keegi oli hiljuti selle eest lahti lastud, et käis lõuna ajal masinatest münte ja muud kraami noolimas. Süsteemi loogika jäi ebaselgeks, aga ilmselt võib juhtuda, et postitöötajad hakkavad muidu kirju lahti kiskuma lootuses miskit väärtuslikku leida, lihtsam on kõik masinast leitu korporatsiooni omaks kuulutada. Ma ei hakanud uurima, mis sellest kraamist edasi saab, kas läheb bosside kohvirahaks:) või annetatakse heategevuseks.

Aga selle aja jooksul olen nii mõndagi huvitavat masinast leidnud, mis siis kohusetundlikult masina juhtpaneelile ladunud. Kõige tavalisemaks on igasugu maade igas vääringus mündid, metallist või plastikust märgid, võtmehoidjad, ja isegi juveliiritooted nagu sõrmused, ripatsid, kõrvarõngad ja ketid. Lisaks plastkaarte - juhilubasid, krediitkaarte, kinkekaarte, ... Põhimõtteliselt iga veidi raskem või paindumatu ese võib suht lihtsalt ümbrikust välja kukkuda kui see suurel kiirusel läbi masina ja üle rullikute jookseb ja ümbrik rebeneb. Siinkohal tahaks rõhutada, et kunagi ei maksa selliseid asju tavaümbrikku panna, selleks on ette nähtud pisipakid.

Kaduma lähevad taolised asjad tehnika mitte inimeste ebaaususe tõttu. Oleks ju loll oma töökohaga riskida paari mündi või isegi kuldketi pärast. Ma ei taha väita, et meil töötajad oleks keskmisest palju ausamad, pigem pragmaatilisemad, sest igal inimesel on hind. Kellel paar dollarit, kellel paarsada, kellel miljonid:) Aga üldiselt on minu küüniline arvamus, et mida paremini toime tullakse (rikkamad ollakse) seda kõrgem see hind on ja seetõttu võib tunduda, et arenenud riikide inimesed on ausamad. Pigem on nad valmis pättust tegema lihtsalt kõrgemate panuste puhul kui vaeste riikide kodanikud.

Kuid endal on tekkinud huvitav suhtumise muutus: kui algul sai mõningase kahjutundega münte juhtpaneelile jätta siis nüüd vaatan neid sama pilguga kui masinas vedelevaid seibe, töö juures ei seosta münte enam rahaühikuga. Kaasa mainis kunagi minu imestuseks, et pangas töötades on tal sama suhe rahapaberitega, tülikad räpased paberitükid, mida peab aeg-ajalt lugema ja klapitama - nüüd mõistan.

Parempoolsel pildil annab jumal teada, et inimese puhul ei saa järgmised kolm omadust koos eksisteerida: Ausus, Intelligents ja Usk inimese loomisse jumala poolt, alati peab üks neist puuduma:)