Suuskadel ometigi

Boxing Day pealelõuna ja õhtu veetsin uuele arvutile juppide ja hädavajalike programmide installeerimisega. Kõik läks suht sujuvalt ainult helikaardi pidin välja sikutama, sest videokaart oli nii pirakas, et võttis kaks pesa. Ikka on mõni asi, mis jääb kahe silma vahele. Kui esimese raksuga üldse heli ei tulnud ja ei suutnud ka seadistustest seda sättida, sest masin ei leidnud ühtäkki ainsatki heliseadet üles, helistasin tuttavale, kes muidugi teadis peast lihtsa lahenduse. Ilmselt on integreeritud helikaart BIOS'es välja lülitatud. Kurat oleks ise pidanud selle peale tulema. Igtahes sain kõik käima ja uhasime poole ööni arvutil mängida.

Järgmine hommik olime kole unised, kuid otsustasime ikkagi ette võtta selle aasta viimase ja uue hooaja esimese mäelesõidu. Vanemal lapsel oli nina tatine ja kurk valus, ju vist eelmise päeva poesabas külmetamise tulemus. Seega tuli kaasa ainult pisem, kelle jalg ootamatult heas seisus oli kui ta kuulis, et ka sõbrad kaasa tulevad. Et meie hooajapilet ei kata laupäeva, pühapäeva ja suurte pühade päevast sõitu (küll aga õhtust 4 - 10 PM) siis plaanisime neljaks kohale saada, et kuus tunnikest sõita.

See andis aega varustuse ja riiete sättimiseks päeval. Aga kogu värk hakkas kiiva kiskuma alates tuttavate telefonikõnest, kui sain teada, et nende masin ei lähe käima. No mis ikka, korjasin nad enda autosse kuid sahmerdamisega kaotasime parasjagu aega. Collingwoodini sujus kenasti, siis sattusime liiklusummikusse, jäi mulje et pool linna on suusamäele teel. Viimase kolme km peale kulus pool tundi. No ja nagu oodatud tekkis parkimisekoha leidmidega tõsiseid probleeme. Lõpuks peale veerandtunnist autode vahel tiirutamist olin sunnitud oma masina jätma otse teisaldamishoiatuse sildi alla :)

Jätsin tuttavad autot valvama ja kiirustasin oma tüdrukuga pileteid välja võtma. Nomuidugi sattusin järjekordsesse sappa, pergel küll, kas tõesti kujuneb mu aastalõpust sabades seismise ralli. Esimeses sabas seisin, et täita mingi lollakas legaalne paber, kus luban kuurorti mitte kohtusse kaevata, mis iganes minuga mäel juhtub, kaasa arvatud lifti pähe kukkumine ja purjus koka poolt pussitada saamine. Ja nagu vanasti pidin seisma nüüd uude sappa, et see paber ära anda ja hooajapilet kätte saada, no kas tõesti ei saanud seda nagu ühe korraga tehtud???

Igatahes olles saanud piletid kätte, kiirustasin auto juurde silmi ees pilt kuidas seda minema lohistatakse tuttavad meeleheitlikult kaitseraua külge klammerdumas. Tegelik pilt polnud üldse nii paha, hoopiski oli mu eeskuju nakkav olnud ja autosid parkimiskeelu alasse nende ähvardussiltide alla juurde tekkinud. ilmselgelt polnud parkimiskohti vabanenud ja otsustasin riskida ning autot sinna jättes mäele minna. Kurat loodetavasti nad ikka pole nii kaabakad, et kliendi masina teisaldavad, oma viga kui pole piisavalt parklakohti ehitanud.

Megapikka tõstukisabasse jõudsime poole kuue ajal ja liftile alles kuue ajal. Lumeolud olid head, ja sõita mõnus, ehkki esimestel laskumistel oli vaja nii minul kui lapsel uute suuskadega harjuda. Kandid nii räigelt teravad, et võtsid ka jäisemate kohtade peal harjumatult hästi mäest kinni. Laskumise nautimist segas ikkagi südamesopis susisev mure auto pärast, lõpuks otsustasingi seitsme paiku vaatama minna.

Masin oli alles aga paistis, et parkimisega veidi lihtsam, enam ei tiirutanud mitukümmend kohta otsivat neljarattalist parkimisplatsil ringi. Ilmselt olid paljud lootuse kaotanud ja minema sõitnud. Istusin sisse ning otsustasin paar ringi teha, ehk leian ka legaalse koha. Vedaski ja juba teisel ringil sattusin auto peale, mis just lahkus, sain tema koha endale. Nüüd võisin rahuliku südamega kella kümneni mäel suusatada.

Suundusime kohe tagumisele mäele, sest ees oli ikka veel jube pikk saba. Isegi järsu nõlva tõstuki juures ootas rahvast murdu aga õnneks on tegu tõsisemate sõitjatega, kes ei kuku tooli juures pikali ja nii liigub järjekord kiiremini. Veetsimegi kogu aja sellel nõlval ehkki purjus koolipoistest lumelaudurite kihutamine tekitas kergelt kõheda tunde. Korra üks neist isegi riivas mind enne kui paarist hüpekast kontrollimatult üle uhas ja siis lumepilve tekitades pikali lendas. Oleks oodanud, et kutt sai kõva laksu aga jumal hoiab joodikuid, vana ajas end ise jalule sülitas lume suust välja, vandus ropult ja lohises siis veidi taltunult allapoole.

Tahtsin ka pilte teha aga peale kolme fotot andis aku otsad, selle unustasin kodus kontrollimata. Võtsime viimast ja uhasime kella kümneni välja ilma vahepeatust tegemata. Kuna kere oli hele, siis otsustasime enne koduteele asumist veidi süüa ja hinge tõmmata. Jõin suure kohvi, et tagasiteel uni peale ei tuleks. Aga rohkem aitas une vastu sõbramehega maailma asjade arutamine ja vaidlemine. Ennevanasti kui ainult lastega sai käia, kukkusid need juba esimeste kilomeetrite peal ära nii, et mul oli end päris raske kaks tundi ärksana hoida.

Koju jõudsime kell üks öösel, suusad jätsin autosse, küll hommikul tassin välja. Kokkuvõttes muidugi oli tegu ikka naeruväärselt sita kasuteguriga suusatamaskäiguga kui arvestada, et autos veetsin rohkem aega kui suusamäel! Aga sellele vaatamata oli hea tunne!!!