Rannailm Suusamäel

Juba nädalavahetusel tõbisena uurisin ilma, millal saaks suusamäele minna. Nädala ennustus oli päris hirmuäratav, vihm ja soe ilm, ainus lohutus, et tihtipeale ei pruugi paika pidada. Teisipäeva lõunaajase seisuga paistis suusatatavaks osutuma ainult järgmine päev kui päikeselist +14C selleks nimetada. Nädala lõpuosa ähvardas sadu, ehkki see aasta on vihmaga suusatatud ei soovinud korrata. Seega päev töölt vabaks!

Nädalavahetuse tõbi oli nats ikka veel kallal ja hommikul ei tundnud end kõige paremini aga ega siis ühe pisikese nohu, köha, peavalu ja kerge palaviku pärast saa mäele minemata jätta. Tööle küll poleks nii läinud. Igaks juhuks võtsin peavalu rohtu ja miski kaasa soovitatud kollase tableti kaasa, mis pidada päeval olemise paremaks tegema (jäid kasutamata). Takkajärgi võin kinnitada, et parim gripirohi on plasku konjakiga, kolm õlut ja päev suusamäel:)

Kui autos olles polnud olemine kõige parem siis juba ainuüksi lumiste nõlvade nägemine võttis köhimise ja nuuskamise harvemaks, pakitsus peas kadus ning peale esimesi laskumisi oli olemine suurepärane. Paraku pidin kohe minema kohvikusse garderoobi vahetama, sest isegi käisteta suusajope osutus sellise ilmaga tugevaks ülepakkumiseks. Suvine õhuke tuulepluus just paras lastes piisavalt tuult läbi, et sõites palav ei hakkaks. Tõstukil oli õige imelik 40 km/h puhuva sooja iilide tõttu viltustel toolidel ülespoole õõtsuda.

Rahvast seekord mäel harkordselt vähe, liftisaba ei tekkinud kordagi terve päeva jooksul. Lumi väga imelik, polnud kunagi varem sellist kogenud. Kui tavaliselt on sula ilmaga lumi üsna märg ja püdel siis seekord oli pind küll pehmem aga lumi ise suht kuiv. Vesi nõrgus läbi võrdlemisi koheva lumekihi maapinnale muutmata suuskade all olevat kihti veega üleküllastatud kleepuvaks pudruks. Isegi oma jäisele pinnasele mõeldud laudadega harjutasin mõnuga pöördetehnikaid.

Gripi eemalhoidmiseks sai tõstukil aegajalt plaskust kübeke arstimit lonksata ja iga paari tunni tagant mäe all päikese käes praadides pisikutele õllega laks antud. Peale lõunat tundsin end juba nii oivaliselt, et otsustasin aktiivse arstirohu manustamise lõpetada, muidu võib kojusõidu ajaks ravimi tase legaalsest kõrgemaks osutuda. Selleks ajaks oli igatahes viimnegi haiguseidu kas hinge heitnud või rohu mõjul nii lääbakil, et polnud võimeline mind tülitama. Soovitan kõigile taolist ravimeetodit, kel pole just allergiat rohtudes esineva aktiivse komponendi vastu. Loomulikult tuleb piiri pidada, sest antud ravim võib pikapeale sõltuvust tekitada:)

Sanatoorse kuuri ainus negatiivne kõrvalmõju hakkas ilmnema õhtupoole juba mäel kui tundsin et paled kuidagi imelikult pakitsevad. Autos kodu poole sõites tundus nagu oleks keegi mulle kõrvakiile jaganud. Kodus ukse peal ehmatasin koera ära, kes mind ilmselt kahel jalal komberdavaks pesukaruks pidas. Peeglisse vaadates võisin veenduda, et päikeseprillid olid kvaliteetsed, nende all nahk valge samas kui ülejäänud näoosa tulipunaseks kärsanud. Isegi käed kipitasid pealt, olin ju terve päeva kinnasteta sõitnud.