Privaatsus

Tegelikult sobiks selle mõttemõlgutuse pealkirjaks pigem privaatsusetus, sest tänapäeva maailmas privaatsus praktiliselt puudub kui sa just Amazonase dzhunglis avastamata hõimu liikmena ei ela. Seda eeskätt seoses interneti ja arvutitega, tänu millele ka tavaline inimene praktiliselt igaühe infole ligi pääseb.

Kaasa teatas mulle, et on üle ei tea kui pika aja mitme oma koolikaaslase või lausa lapsepõlve sõbraga kontakti leidnud. Ahah, mmmmh, ok - oli minu vastus nagu ikka siis kui teema eriti ei huvita aga pole viisakas seda otse öelda:) Aga mingi moment kui arvuti taga FB's tuttava teatele vastasin meenus see vestlus (mis tõestab, et ka taoline jutt pole maha visatud aeg kui teinepool vastuseks lihtsalt mõmiseb, kuhugi tagumisse ajusoppi jääb ikka miskit alles:).

Polnud kunagi ise viitsinud vanade tuttavate kohta uurida, mis nad teevad või kuidas läheb. Puudub uudishimu, sest loogiliselt võttes ju täitsa savi kui pole inimesega viimased paarkümmend aastat meiligi vahetanud sõnast rääkimata. Isegi FB's või Skypes olen ise kontakti initsialiseerinud haruharva, enamasti ikka on keegi mind üles leidnud. Twitteris konto puudub, endal pole nii vaimukaid mõttevälgatusi, mida poleks piinlik maailmale säutsuda ja teiste omi pole viitsimist ega aega lugeda.

Igatahes otsustasin nalja pärast uurida, mis infi ja kui keeruline oleks mõne vana tuttava kohta interneti vahendusel leida. Aga kellest alustada, no eks ikka vanad pruudid tulid kõigepealt meelde:) Kõige lihtsam muidugi googeldamine, sest absoluutselt enamusel juhtudest miskit ikka selle inimese kohta otsingumootor leiab. Ja kui miskit oled leidnud siis saab seda infi nagu lõngakera harutada. Üks infojupp viib teise juurde, mõni lõppeb otsa, siis tuleb teine lahtine ots leida ja edasi kerida. Enamus avalikku infot on selliselt väga lihtsalt võimalik üles leida ja niimoodi päris hea pilt inimese elust ja tegevusest saada. Ma ei osanud ette kujutadagi kui paljudes andmebaasides kodaniku kohta infot hoitakse (maksuamet, äriregister, politsei, liiklusamet, koolide vilistlaste nimekirjad, sõjavägi, kirikud, .... ) sotsiaalvõrgustikest rääkimata, kus ise vabatahtlikult enda kohta andmeid jagatakse.

Tütarlastega (kunagiste) on üks pisike komplikatsioon, nimelt kipuvad nad nime vahetama, mõned lausa mitu korda:) Aga sellestki saab lihtsalt üle, nime vahetamise momendil tuleb siiski kasutada ka oma vana nime ja sinna jääb jälg maha, mis uut ja vana seob. Lisaks muidugi hulk kaudsemaid meetodeid, kuidas uuele nimele jälile saada. Esimesed paar vana tüdruktuttavat leidsin kiirelt üles, aga ootamatult sattusin raskustesse oma keskkooli sümpaatia kohta googeldades.

Täiesti mõistetamatu, et tema nimi vaid keskkooli vilistlasnimekirjas üles tuli. Loomulikult tõusis huvi, sest raske ette kujutada, et minu vanune haritud inimene oleks totaalselt mitteaktiivne internetis. Kerkis kahtlus võrgustiku lihtsalt ligipääsetavast infost süstemaatilisest puhastamisest, aga mis eesmärgil??? Põhjus selgus, kui tema foto lõpuks ekraanile manasin. Ilmselt ei ole eesti rikkuselt kaheksandal kohal oleva mehe (84.4 miljonit eurot 2011 andmeil) naine eriti huvitatud oma info veebi lekitamisest, eriti peale seda, mis tema tütrega juhtus. Aga kõigele vaatamata, pole võimalik päris puhtaks veebi rookida, midagi jääb ikka ka avalikkesse allikatesse alles. Üllatav oli lugeda, et tal samad huvid (suusatamine, kanuutamine, ...) kui minul, ehkki omal ajal polnud mul sellest aimugi.

Omaette põnev oli kodudetektiivi mängida ja arvuti taga netis sorides vanade tuttavate kohta infi korjata, aga mis sellega peale hakata. No mitte kui midagi, ei hakka ju saatma kellelegi vähem või rohkem auväärt prouale teadet, et tere mina olen see noormees kellega sa kolmkümmend aastat tagasi pargis jalutamas käisid, trepikojas suudlesid või kusagil suvilapeol mürasid:) Seega tüdinesin kiirelt ja jätkan samas vaimus kui enne, kui keegi minuga kontakti tahab saada siis palun, googeldades leiab selle lihtsalt, omal algatusel ei viitsi. Ühele 8 klassi neiule küll saatsin naljapärast ilma tekstita FB sõbrakutse aga ta pole vastanud, kas ei seosta mu nime millegi mäletamisväärsega või lihtsalt ignoreerib, mine võta kinni.

Kokkuvõtlik moraal: mis iganes teist internetti läheb, kipub jätma jälje, mida kole raske kustutada. Kui on miskit varjata, siis parem mitte netis käia:) Muideks, siimaal on viimasel ajal kombeks saanud tööjutuajamistel sotsiaalvõrgustike parooli küsida, saamaks paremat ülevaadet potensiaalse tulevase töötaja taustast. Ega ei pea andma, aga sel juhul eeldatakse, et on miskit varjata ja tegelt pole ju raske niikuinii profiili piiluda. Ka netis kehtib hea komme: enne mõtle kui ütled, enne mõtle 3 korda kui tekstid ja 10 korda enne kui pildi üles riputad:)))