Saturday, September 7, 2013

Jaapan-10 Karate seminar


Hommikune Soke tehniline seminar algas 9:30, asukohaks Suita City Martial Arts Gym (Senshinkan). Kuna Christina lubas vaadata, kus täpselt üritus toimub ja kuidas sinna saab, viskasin õhtul vaid kiire pilgu peale, kusagil Osaka põhjaosas. Sinna peaks kõige kiiremini saama ronge kasutades ühe ümberistumisega, ajakulu nii tunni ringis. Asutasime end varakult minema ja algul sujus kõik plaanipäraselt.

Esimeselt rongilt maha astudes selgus aga, et peame jalutama oma kilomeetri järgmise peale. Nohisesin omaette, kindlasti võimalus kusagil jaamas ühelt rongilt teisele kolida aga olime juba tänaval. Ilm oli vihmasevõitu kuid soe nii, et natuke tibutamist oli pigem kergenduseks. Ajakava hakkas juba pingeliseks minema, võtsin mobla välja, et kindel suund maha panna. OK saime teisele rongile ja veerand tunniga ka õigesse jaama.

Suita City Martial Arts Gym  (Senshinkan)
Juba olime veits hiljaks jäänud, tühja kah, ainult seminar. Christina asus kampa vedama, jalutasin pikemalt mõtlemata järgi. Nii kümne minuti pärast tekkis kahtlus, et miskit pole korras, aga mulle kinnitati, et oleme õigel teel. Hmm... läheme ju vales suunas, võtsin ikka GPS välja ja ehkki too jupsis asukoha määramisel sain satellitkaardi alla laaditud. Võttis veidi aega, et aru saada kui valesti oleme läinud, stopp!!! Ümberpöörd ja sama teed tagasi raudteejaama juurde, sealt vaja hoopis teisele poole liikuda. Sorry aga sõnu naised ja orienteerumine pole tavaliselt võimalik samas lauses positiivselt kokku sobitada ;)

GPS ei suutnud normaalselt asukohta määrata, sinine punktike hüppas kui paanikas konn kilomeetriste kalpsatustega linnakaardil siia sinna. Nüüd saan aru kust tulevad need UFO raportid, et objekti asukoha vahetus toimub tohutu inimtehnika võimeid ületava kiirusega:) Panin asukoha paika kaardi ja suurte lihtsalt märgatavate linnamaastiku objektide abil. Võtsin otsetee, aga see viis mäe alla, kus aiad ees. Pidime ikkagi ringi marssima, lõpuks jõudsime õigesse kohta, paraku tund aega plaanitust hiljem. Otsustasin endamisi, et aitab pullist, edaspidi võtan kõik orienteerumise ja aja planeerimise enda peale.

Meister demonstreerib kata detaile
Parempoolne grupp praktiseerib
Parasjagu oli esimene vaheaeg, seega saime kiirelt gid selga ja dojosse. Teatava üllatusena polnud me mitte viimased, nii mõnedki jõudsid veel hiljem kohale. Mitmed meeskonnad olid saabunud hotelli bussidega, neil ju see eelis, et riik taob nii hotellid, elamise kui ka transpordi kinni, "vaene" Canada seda paraku ei suuda.

Kiki teeb bassai-dai yoko-uket ...
... ja shutot ja mina Seienchini alguses
Võitluskunstide keskus oli õige imponeeriv, põhisaal suur ühes seinas tribüünide ja laudpõrandaga. Kohe oli tunda õhujahutuse puudumine, see pidada Jaapanis tavaline olema, palavus tuleb lihtsalt välja kannatada. Teatavaks leevenduseks olid kõik aknad lahti tehtud, aga üle 30 kraadise palavuse ja 100% õhuniiskusega see suurt ei aidanud. Juba platsile jalutamine ajas higistama.

Kata alustamine
Tom, Seienchini üheaegne blokk ja löök
Rahvas oli vööde kaupa gruppidesse jaotatud, esimene dan kuhu mu tüdrukud kuulusid hakkas Bassai-daid harjutama, mina koos teise dani karatekatega Seienchini. Pea tund sai parajas tempos kata läbi teha ja detailidesse süveneda.

Kiki Bassai-dai lõpu blokk ... 
... ja haare ja blokk koos
Minule on see üks ebamugavamaid katasid, sest eeldab mitmeid kordi sügavat põlved laiali "hobuseisteasendit" shiko-dachi. Punnisin teistega kaasa nii, et mitte ainult higimull otsa ees vaid gi sõnaotseses mõttes palavusest ja pingutusest tilkumas. Palju õpetusest meelde jäi, on iseküsimus aga õnneks tegi mitu meie dojo tüüpi kaasa, eks pärast paneme mälukillud kokku.

Soke tehniline seminar on lõppenud, esiplaanil Canada koondis
Lõpus võeti ports pilte nii meeskondade kui kogu jõugu kaupa. Olin oma fotoka kellelegi Canada meeskonna lapsevanemale andnud, tänu millele ka mõned fotod sain.
Timmude mustad vööd Jaapanis
Mari, Kiki, Bianka ja kaks rootslannat
Loodetavasti kunagi õnnestub mõnelt teiselt tüübilt kaubelda välja korralikumate fotokatega tehtud pilte, kus ka mina ja lapsed peal oleme. Aga kõige parem oleks, kui suudaks rahvast veenda paremad pildid pilve ühisele google drive kontole üles riputama, kust kõik neid näha võivad.

Canada koondis

Lahkumisega ei kiirustatud, oli tekkinud palju uusi tuttavaid, kellega sai lobiseda ja pilte koos teha. Kindlasti on kavas järgmisel aastal Eestit külastades ka Stockholmist läbi astuda, et sealses dojos külas käia. Sain lapsed rootsi tüdrukutega pildi peale. Tagasiteel lõime osa Canada koondisega kampa jalutades läbi linna raudteejaama poole. Rahuldusega võisin tõdeda, et nende "otsetee" osutus pikemaks kui meie ekslemine oli olnud.

Shito Ryu Itosu Kai tähtsamad tegelased, Soke Sakagami vasakult kolmas
Vihma sadas aga meid see ei häirinud, ilm soe, niikuinii olime läbimärjad. Moblad ja rahakotid olime toppinud kilekotikestesse, mida dojos jalatsite hoidmiseks kasutati. Astusime ka poest läbi, kust haarasime näksi ja jooki. Siin sain teise jubeda maitsekogemuse Jaapanis. Maasikajäätist hammustades tundus maik viisakalt väljendades kentsakas. Lähemal uurimisel selgus, et tegu oajäätisega (jah nimisõna on uba), õnneks oli käepärast hea saksa tüüpi õlu, millega sai nilbe mekk suust alla loputatud. Proovisin jäätist lastele sisse sööta aga lõpuks rändas see siiski prügikasti. Muidu Jaapanis nii harva leida olevatest prügikastidest oli üks õnneks poe ees, ma kahtlustan, et põhjuseks nende komme oajäätist müüa.

Tualetid on siin ;)
Rongijaamas sain naljaka pildi, mida uskudes võivad pissihädas turistid õige piinlikku olukorda sattuda. Kui ikka roosa ja helesinisega vetsu märk on otse roosa prügikasti kohale riputatud, mille suunas ka nooleke osutab, võid kohalikku kultuuri tundmata päris hullusti ämbrisse astuda:) Rongi peale minnes surusin seekord oma veendumuse läbi ja võtsin endale ja lastele pileti jaama, kus ümberistumine meie otseliinile. Christina oli kangekaelne tahtes kindluse mõttes vana teed pidi minna. Alles rongis tunnistas, et tegime vist ikka õieti ja tuli meiega kaasa.

Kodus käisime dushi all ja puhkasime. Naised hakkasid peagi end õhtuse banketi jaoks ilusaks tegema, mina lesitasin seni voodil ja lasin silma looja. Niikuinii oli ainult üks komplekt veidi viisakamaid riideid, mis koosnesid golfisärgist ja ainsast kaasas olevast paarist pikkadest pükstest. Ülikonda keeldusin ühe õhtu pärast kaasa tarimast ka juhul kui keisri enda juurde oleks audientsi saanud.

3 comments:

  1. No, no, no! Mina jälle olen elus vähe kohanud mehi, kes kaarti kasutada oskavad. Orienteerumine, kaardilugemisoskus ja suunataju ei küsi sugu :P Ma olen superhea kaardilugeja ja võõras paigas orienteeruja. Päh! Ei tee siin midagi naisi maha.

    Muuseas. Täiesti naljakas on kuidas suurem osa inimesi näiteks ei tunne kõrgelt üldse paiku ära. Lendad mõnikümmend kilomeetrit Tallinnast lõunas paari kilomeetri kõrgusel lennukiga ning inimesed ei tunne isegi Tallinnat ära, muust rääkimata.

    ReplyDelete
  2. No OK, ma muidugi tegin üldistuse, aga miski pärast on jäänud selline mulje. Oma perekond annab sellele ka kinnituse, (peagi on kaasalt oodata kommentaari;). Kindlasti on naiste hulgas häid orienteerujaid. Samas usun, et meeste puhul on üheks eeliseks suurem sõjaväekogemus, kus pidid kaarti tundma õppima. Ka on autojuhtide, matkajate ja teiste kaarditundmise ja orienteerumisega seotud tegevuste juures meeste ülekaal.

    Kõrgelt paikade tundmine ilmselt eeldab head ruumilist ettekujutusvõimet, palju aitab kui neid kohti on enne kaardil nähtud. Muideks paugutamismängud annavad hea ruumilise orienteerumise treeningu ;)

    ReplyDelete
  3. Kuule, kui ma Sulle Quebeci sõites läbi Montreali teejuhiseid kaardi järgi ei annaks, siis oleksime otsaga tagasi Torontos :-D

    ReplyDelete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!