Kremli Interneti Trollid

Ma olen olnud nüüd juba mõnda aega ühes väliseestlaste FB grupis, kus igasugu teemadel vesteldakse. Lahe ajaviide kui tööl vaba moment, huvitav lugeda mida teevad ja mida mõtlevad eestlased, kes elavad maailma eri paigus. Viimase paari nädala jooksul aga hakkasid ilmuma mingid imelikud tüübid, kes Moskva propaganda näol täielikku jura kommentaaridesse postitama kukkusid. Esialgu proovisin mitte välja teha, aga lõpuks hakkas tüütama. Tüübid olid eri nimedega kuid sama käekirja tõttu lihtsalt äratuntavad. Oleks üks ja seesama isik, saanuks vaimse puude kaela ajada, aga kogu värk tundus liialt organiseeritud olevat. Olin kuulnud varem venelaste interneti trollidest ja pulli pärast Googeldasin (kui tahate ise proovida võite kasutada sõnasid Kremlin, Moscow, Putin, Russia kombinatsioonis väljendiga internet trolls).

Artikleid tuleb kuhjaga, paar soliidsema taustaga allikast pärinevat lugesin läbi. Esialgu oli lihtsalt raske uskuda aga mida rohkem mõtlesin järele seda loogilisemalt hakkasid mosaiigi tükid paika loksuma. Kuna ikka tundus ulmeline võtsin ühendust oma arvutigurust sõbraga, kes kinnitas mu kahtlusi ja lubas pilgu peale visata. Kahe päeva pärast saatis mulle "raporti", oli ise grupiga liitunud ja infovoogusid ning sisu jälginud. Kirjalikus vormis esitas sellepärast, et saaksin grupi lehele üles riputada, sest kõige efektiivsem tegevus madalama taseme trollide vastu olevat nende avalikustamine. Mees mainis ka, et kõik mis kirjas pole konfidentsiaalsuse tõttu päris 100% tõsi ja mõningaid fakte on moonutatud et oleks võimalik ohutult avalikult postitada. Üldpilt samas vastab tõele ja detailides esinevaid pisivigu märkaks vaid ekspert. Stiili varjamise eesmärgil kirjutasin soovituse järgi tema teksti iseseisvalt ümber. Valmis variandi postitas kaasa oma nime all, irvitasime et oleme nagu mingis spiooniromaanis.

Netitrollid, kes nad on, kust tulevad ja mis eesmärgiks.

Netitrollisid on mitut sorti aga laias laastus võib nad jagada nagu kurjategijad kahte gruppi, üksiküritajad ja organiseeritud kuritegevus. Trollid tegutsevad netifoorumites, blogikommentaariumis, uudisportaalides ja mujal kus võimalik oma arvamust avalikult avaldada. Trollimine seisneb vestlusgruppides ja foorumites eeldatavalt vastuvõetamatute arvamuste avaldamises või otseses propagandas.

Üksiküritajad on üldiselt ohutud ehkki vahel üsna tüütud. Nende hulka kuuluvad teismelised, meeleheitel koduperenaised, töötud kolmekümnendates memmekad, jne … kokkuvõttes need kellel pole oma ajaga miskit paremat peale hakata ja kes teevad seda igavusest või valavad netis oma frustratsiooni välja. Võib leida ka paranoikuid, usufanaatikuid ja konspiratsiooniteooriatesse siiralt uskujaid, kes ideelised maailmaparandajad. Kogu selle kamba esindajad üldiselt ei hiilga intellektiga mida nad kompenseerivad labasuste, ropendamise ja ebakultuurse käitumisega. Üksiküritajad tavaliselt ei viitsi pikalt ühes kohas trollida, nad tulevad ja lähevad suvalisel ajal.

Organiseeritud trollide armeesid kontrollivad mitmed riigid ja võimalik et ma mõned suuremad organisatsioonid. Kindlalt on trolliarmeed Venemaal, Hiinal ja Põhja-Koreal, võimalik et ka mõnel teisel repressiivsel rezhiimil, kes kõik näevad seda osana infosõjast. Vajaduse nende järgi on kutsunud esile tänapäeva info levimise suhteline vabadus ja soov kujundada ühiskondlikku arvamust endale sobivas suunas. Kõik riigid kasutavad ajakirjandust ja netimeediat suuremal või vähemal määral oma poliitika propageerimiseks kuid trollimist ei pea lääneriigid otstarbekaks.

Kõige suurema ja organiseerituma trolliarmee on loonud Venemaa. Asi sai alguse juba mõned aastad tagasi, kuid sai tõelise hoo sisse alles seoses Putini tagasivalimisega toimunud protestiaktsioonidega. Kui tol ajal oli enamus tegevusest suunatud siseriikliku arvamuse mõjutamiseks siis viimasel ajal on oluliselt laiendatud tegevust välisriikide suunal, eriti peale Ukraina sündmusi.

Trollideks värvatakse noored, kellel piisav interneti kirjaoskus ja kuulekus. Trolliks saamisel on vaja läbida eksam nii tehniliste oskuste kui ka poliitilise lojaalsuse kontrolliks. Tööl käiakse vastavates keskustes, kus trollid istuvad arvutite taga (läbi proxy serverite) ja alluvad kohalike ülemuste kontrollile. Kuuldavasti on tööpäevad 8 tunnised ja mitmes vahetuses. Kord karm, hilinemiste või seanaha vedamise eest määratakse trahvid. Päevaks antakse ette postituste limiit, copy/paste pole üldiselt lubatud, sest postitused peavad paistma välja originaalsed aga nagu ikka tehakse seda kui boss kõrvale vaatab. Palka makstakse umbes $1000 kuus sulana pihku, töölepingut kui sellist pole, ainus paber millele nõutakse allkirja on nõue oma töökoha ja tegevuse salastatuse kohta. Tegutsetakse 3 kuni 10 liikmelistes gruppides grupiülema järelevalve all.

Tööpäeva algul saadakse juhendid selleks päevaks, mis sisaldavad päevateemat, lühiülevaadet, soovitatud postituste, videote, uudiste linke ning rünnatavaid sihtmärke. Lisaks sellele kehtivad üleüldised põhimõtted, et alati näidata kõike Venemaaga seotut positiivses valguses (välja arvatud teatud "puuduste likvideerimise" kampaaniad), samuti kuuluvad "omade" hulka Venemaa liitlased, eriti Krimm DNR ja LNR. USA, Euroopa Liit ja muidugi Ukraina on "vaenlasteks" markeeritud.

Geograafiliselt jaguneb vene trolliarmee kolme gruppi, siseriiklik, lähisvälismaad ja olulised lääneriigid. Siseriiklikus tegutsevate trollide eesmärk on ametliku riikliku poliitika levitamine ja igasuguse teisitimõtlemise materdamine. Direktiiviks ametlikust poliitikast palju räigemate seisukohtade avaldamine jätmaks tavakodanikule muljet, et rahva suhtumine on radikaalsem kui võimudel, kes tunduvad pigem vaoshoitud.

Lähisvälismaal eeldatakse kohalike keelte tundmist efektiivseks propagandaks. Liikmeid värvatakse nii venemaal paiknevaid kui kohapealseid. Nende trollide oskused on veidi kõrgemad, sest lisaks keelele peavad tundma kohalikke olusid ja sihtmärgi riigi rahva omapära. Lääne suurriikidesse suunatud trollide puhul on tegu eliidiga, kes peavad oskama perfektselt vastavat keelt, tundma poliitilist olukorda ja suutma kaasa rääkida päevapoliitilistel teemadel. Nende tasu muidugi oskustele vastav. Peamisteks sihtmärkideks on suuremad uudisteportaalid nagu CNN, BBC, Deuche Welle, France Presse ja suuremad ajalehed, ajakirjad.

Eesti kuulub vene trolliarmee määratluses lähisvälismaa alla. Üks grupp tegutseb venekeelses keskkonnas enam-vähem sarnaselt Venemaal opereeriva üksusega, teine grupp eestikeelses keskkonnas. Sihtmärgid samad kui mujal, olulisemateks Delfi, suuremad ajalehed ja suuremad internetigrupid. Blogid ilmselt liiga väikese jälgitavusega, et huvi pakkuda, venemaa ulatuses tõuseb punane lipp 3000 päevakülastuse peale.

Eestis tegutsevate trollide eesmärk on Venemaa poliitika toetamine laias laastus. Selle alla kuulub vaenulike riikide, nende valitsuste, organisatsioonide ja venemaa poliitikat mitte toetavate kodanike ründamine. Eriline tähelepanu suunatud Ukrainale ja Eesti NATO liitlastele, mis loomulikult Venemaad kõige enam häirib. Üritus hirmutamise ja demagoogiaga kiilu lüüa Eesti ja tema liitlaste vahele. Samuti sisepoliitikas praeguse "venevaenuliku" valitsuse ja selle poliitika ründamine ning ainsa suure "sõbraliku" opositsioonipartei toetamine. Viimase tegevuse juures on mõningaid raskusi trollide eraldamisel tavalistest rahulolematutest kodanikest, sest nagu ka valimised näitasid toetab valitsust veidi üle poole eesti rahvastikust ja teatavaid otsuseid kindlasti veelgi vähem, heaks näiteks kütuseaktsiisi tõstmine.

Kui olime selle postitanud järgnes ennustatud reaktsioon ehk äge rünnak konkreetselt ja isiklikult meie aadressil. Tänu trollide äärmiselt madalale tasemele ja labasele ründele asus loomulikult valdav enamus grupiliikmeid meid kaitsma vestluses. Trollide reaktsioon oli kriitikud blokeerida. Paraku oli probleemiks see, et nad ei suutnud leida toetajaid ja suutsid oma idiootliku käitumisega panna ka kõige suuremad skeptikud uskuma Kremli trollide olemasolusse.

Sõber jälgis asja kõrvalt pealt ja andis soovitusi, kuidas trollilõkse üles seada, vaesekesed jooksid pimesi viimasesse kui ühte sisse. Lõpuks hakkasid grupiliikmed omal käel trolle nii FB'le kui adminnile raporteerima. Viimane paraku paistab olevat "sinisilmne" rootsi päritolu eestlane, kes hoiab neid sõnavabaduse nimel viimase momendini grupis. Alles Hitleri pildi avaldamine või mõni teine sarnane ohtlik totrus sundisid teda tegevusele. Meie ise põhimõtteliselt ei raporteerinud kedagi, las grupp ise areneb ja näeb mis toimub.

Viimase paari päevaga oli trollide tegevus vaibunud ja nad otsustasid taktikat muuta hüpates vaid korraks sisse, et postitada kiirelt ports kommentaare ja siis kohe välja. Täna siiski viskas rahval lõpuks üle, esiteks pikk nädalavahetus ja aega palju, teiseks adminni tegevusetus probleemi tunnistamisel. Adminnile sunniti postkasti ummistamisega peale lubadus, et midagi peab ette võtma kui tahetakse grupi head mainet säilitada. Moodustati ka kaks uut gruppi kuhu võetakse liikmeid range kontrolli alusel, mitte suvaliselt. Vaatame mis homme toob, aga nalja saab kindlasti.

Mono Cliffs

Kokot kaljunukil poseerima sikutamas

Täna käisime vanema tüdruku, tema sõbra ja Kokoga Torontost nii 70 km loodes Mono Cliffs matkarajal ronimas. Kiki oli sõbranna sünnal ja emmel ainus vaba päev, sest laupäeval oli ta tööl. Lapse panin rooli, et harjutaks sõitmist, ise istusin ees, sõber Kokoga taga. Süüa võtsime ainult 6 kaerahelbe pulka, kolm apelsini, kolm banaani, vett ja kaks õlut minule. Banaanid panime kohale jõudes nahka, et ei peaks seljakotiga kaasa vedama.

Mono Cliffsi sõitsime mälu järgi, ei viitsinud isegi moblalt GPS'i kasutada. Parkimise eest maksin $7.5 ja sain selle eest 8 tundi miskipärast 4 asemel, mis küsisin. Alguseotsa tegime tavapärase keerates kohe paekiviplatoole. Viimane kord siin käies oli jube palav olnud seekord võis kaljupragudes ikka veel lund näha. Paeklindi äärelt võtsin paar pilti, lehti veel pole tänu millele suht hästi kalda äärelt kaugemale näha. Koko oli kole agar kalju äärele ronima, panin talle igaks juhuks rihma peale. Aga kui tahtsin pilti saada siis loom hakkas kartma, tuli positsioonile sikutada.

Mäest üles

Nägin kotkast planeerimas

Ühes kohas oli keegi vandaal suure elupuu oksad maha saaginud, et ilusam vaade oleks. Kasutasin muidugi võimalust ja tegin sealtki fotosid. Ronisin ka puu otsa järsaku kohale, et põnevamat pilti saada :) Platoo on lõuna poole kaldu ja lõpuosa pea samal tasapinnal maalilise järvega, mille ümber rada viis oru teisele küljele. Siit ronisime üles ja jalutasime paar kilti tagasisuunas. Kui jõudsime radade ristumispunkti otsustasime tagasi auto poole minemise asemel ka põhjapoolse tiiru teha, mis nii 5 kilti juurde lisas.

Vaade üle oru vastaskalda kaljule

Noored klindi äärel

Koer, kes seni oli viisakalt käitunud kargas metsa all mingisse suuremat sorti sulaveeloiku enne kui keelata jõudsin. Päris ujuma siiski ei jõudnud minna. Natuke edasi leidis eriti haarava lõhnaga kraami metsa alt, sest viskas pikali ja hakkas püherdama. Oh kurat, viimane kord haises jubedalt peale sellist naudisklemist raipe jäänustes. Seekord röögatasin jätmata loomale aega pikalt mõnuleda. Õnneks leidis ta peagi liivase ranna ja puhta veega järvekese kus sumpamist ma keelama ei hakanud. Autoni oli piisavalt maad, et elukas jõuab ära kuivada.

Tegime vaid ühe peatuse, istudes puutüvedel kaerahelbe pulki närides ja apelsine nosides. Mina andsin enda omad noortele, õllest täitsa piisas. Parkimisplatsile jõudsime poole nelja ajal, ainult kolm tundi oli umbes 15 kildi peale kulunud. Jalad surisesid mõnusalt ja kerge väsimus oli kallal. Koer ainus, kellel energiat piiramatult algusest lõpuni. Loom jooksis edasi tagasi olles super õnnelik, et sai üle pika aja metsa seiklema. Salamisi võin tunnistada, et vahel on just Koko kaalukeeleks, kelle pärast kuhugi metsavahele jalutama sõidame. Looma ülevoolavat rõõmu vabas looduses ringi lippamisest on nii tore näha.

Tom leviteerimas ;)

Paelahmakate vahel ronimas

Koduteel panime koera siiski taha, sest karvad ikka veel niisked ja käpad sopased. Loomale see eriti ei meeldinud, istus seal kurvalt, nohises omaette ja aeg-ajalt piilus üle istme seljatoe, et äkki ikka saab ettepoole ronida. Niipea kui noormehe olime maha lasknud ronis kutsa muidugi tagasi istmele,sest keegi polnud takistamas. Koduteel astusime poest läbi, krabasin arbuusi, hooaeg on alanud arbuus maksab vaid $4 tükk. Kodus ribide küpsetamine läks vett vedama, sest gaas sai enne otsa kui sain liha pakendist välja. Närisime hädaga eelmise päeva ribisid ja kotlette. Homme täidan töölt tulles Costcos ballooni.

Koko oksaaugus nagu orav

Kevadine metsaalune

Tore oli vahelduseks internetis hängimise asemel looduses hulkumas käia. Nüüd õhtul mõnus rammestus, pidin end nats sundima, et arvuti taha blogistama tulla.

Põnevust ka meie tänaval.

Auto kaameraga jäädvustatud plahvatuse moment.

Põletan mina aias vaarikaid kui tuleb naabri vanatädi väravale ja ütleb, et ära mine oma autoga sõitma. Mis mõttes ei saa ma aru, tema juures lekkivat gaasitoru. Selle pärast ma siis gaasilõhna vahepeal tundsin, ise veel mõtlesin et keegi on oma gaasigrilli peale pannud. Oi kurat, vaarikate põletamine oleks ka vist mõistlik pooleli jätta taipasin järsku.

Läksime koos maja ette, kuna tahtsin igaks juhuks toas olevat peret hoiatada. Siin oli päris vägevat vihinat kuulda, gaasitoru pidi ikka täiega lekkima. Küsisin tädilt, et mis juhtus. Umbkeelsed remondimehed olid keldri seina niiskuskindlust parandanud kui ilmselt kuidagi gaasi toru vigastasid. Tüübid olla autosse hüpanud ja kabuhirmus minema kihutanud. Ei noh tore küll. Tädi helistas gaasifirmasse, kust vastati, et saadavad kellegi asja uurima kui aega saavad. Mis mõttes, kui aega saavad ei uskunud oma kõrvu.

Suurest kahekordsest majast pole miskit järgi jäänud

Võtsin telefoni ja helistasin hädaabinumbrile. Torust kostus tüüpiline teade: Kõik klienditeenindajad on hõivatud, oodake kuni esimene vabaneb ja vaikus. Ime et veel rahustavat ukulele muusikat ei lastud vahepeale. Täitsa uskumatu, rippusin oma kaks minutit toru otsas enne kui operaator vastas. Oleks mul tõepoolest kiire olnud, mis siis? Kirjeldasin kähku probleemi, ok ma ühendan tuletõrjesse. Need õnneks võtsid kohe toru aga jutu pidin uuesti üle rääkima. Kolme minutiga olid nii tuletõrje kui kuulivestides politsei kohal. Tänav blokeeriti ja nalja tipp oli see, et kui gaasifirma mees hiljem kohale jõudis ei saanud ta majale ligi.

Tuletõrjujad läksid oma spetsriietuses hapnikuballoonid seljas asja uurima ja peale väikest nakitsemist keerasid peakraani kinni. Tädi pidi kõigile seletusi jagama, mida politsei agaralt märkmikku kirja pani. Lastel oli lõbus, plõksutasid mobladega pilte läbi akna. algul olin küll kõik akende juurest minema ajanud, sest kui kõmakas käib lendavad klaasid sisse. Hiljem tööl kuulsin, et sihuke nali läheb ehitusfirmale oma tuhat dollarit kui mitte rohkem maksma. Mõni ime, et hommikuks oli ehitusfirma silt kui tina tuhka kadunud ja töö pooleli jäetud. Ainult üks murtud varrega labidas vahtis pooleldi kinni aetud kraavist vastu. Loodetavasti tädi ei maksnud neile raha ette ära.

Meie maja ees oli küll politsei ja tuletõrjeautosid aga õnneks liiga põnevaks ei läinud

Järgmine päev nägin uudistes, mis oleks võinud juhtuda. Linna teises otsas lendas maja õhku tänu lekkivale gaasitorule. Täitsa uskumatu pilt, maja oli kui pühitud minema ja ühtlaselt pisikeste juppidena üle ümbruskonna puistatud. Hulk naabermaju sai kannatada aga surma vaid majaomanik ise. Meil muidugi sihukest ohtu polnud, sest leke väljas ja gaas hajus tuulega. Kui aga gaasi leke majas sees, siis mingil momendil on gaasi ja õhu segu perfektne pomm, mis vajab vaid sütikut, milleks kas või sädet andev lambi lüliti, mis annab sädet. Niipea kui gaasi lõhna sees tunned, tuleb kohe välja minna ja alles õuest ohutu kauguse pealt gaasimeestele helistada ja loota, et neil ikka aega on vaatama tulla :)

Suusahooaja lõpp

Üleeelmine nädalavahetus olid viimased laskumised suusamäel. Lasin lastel end filmida, sitikad sellised leidsid et hea võimalus issi arvel nalja teha. Tegelikult sain päris häid kaadreid filmist välja lõigata, millest ühte kasutasin oma FB uue profiilipildina. Nagu ikka ei tule sõit sugugi hästi välja kui tead, et keegi filmib. Proovid liiga agaralt ja lähed krampi. Pöördele kontsentreerumise käigus oleksin peaaegu ühe lapse laiaks sõitnud.

Hooga mäest alla, asend nii madalal, et välimise jala põlv mäge riivamas

Pärast proovisin filmida tüdrukuid ise kaasa sõites. Mobla automaatne stabiilsuskontroll siiski ei suuda piisavalt kiiresti reageerida, video hüpleb hirmsasti. Eks mul oli endal tegu, sest tüdrukuid kaardis hoida püüdes ei saanud ju eriti vaadata mis ees oli, sõitsin tunde järgi. Lõpus tekkis juba selline omapärane moment, et liikusin neist kiiremini jõudes järgi ja siis isegi ette olles sunnitud pidevalt moblat tahapoole pöörama. Meenus naljafilm, kus reporter jookseb lõdvalt sportlase kõrval intervjueerides ja lõpus laseb kerge sammuga tüübist mööda kaadrist välja :)

Videokaader minust lähenemas ...

... ja hooga möödumas, CANADA seljal

Video kokkupanemiseks kasutasin kaasa poolt arvutisse laaditud Coreli videoeditori X7. Sellel on tõepoolest hulka rohkem võimalusi aga nagu varem mainitud, eeldab kasutamine siiski veits juhendiga tutvumist. Algul tahtsin kõiki erinevaid võimalusi kasutada, aga muidugi nägi lõpptulemus kole kummaline välja. Lõpuks piirdusin vaid lihtsamate üleminekutega, lisasin kübe oma juttu ja oligi valmis - peale viietunnist maadlemist. Lõpptulemus eriti ei erinenud Windows Moviemakeriga tehtust, ainult võttis hullult rohkem aega. Selge, et mõistlik oleks veidi juhendeid lugeda enne järgmist katsetust juhul kui tahan programmi võimalusi kasutada.

Blue Mountain 13 aprillil, 45cm lund, +22C

Esmaspäeval 6 aprillil ei saanud suusatama minna, sest pühapäeva öösel olin tööl. Järgnev nädal tundus paljulubav, vahepeal tuli isegi Torontos sahmakas lund maha. Muudkui ootasin, et saaks veel kord mäele minna. Paraku nädalalõpp pööras ilm ära, udune ja vihmane, ehkki enne oli päikselist ja külma lubanud. Esmaspäev siiski kena aga soojavõitu. Hommikul õnneks viskasin internetis pilgu suusakeskuse veebilehele. Kuradi kurat, mägi suletud ehkki lund pea pool meetrit. Paar tundi hiljem uuesti vaadates avanes õige huvitav pilt, lumetraktor mäel aga sooja +22C. Küll oleks tahtnud palja kerega mäest alla kihutada.

Ontario õllesõbrad ühinege !!!

Täna tuli kõigile Ontario provintsi õllesõpradele rõõmu-uudis. Ei, kahjuks ei hakata õlut tasuta jagama, isegi ei lasta hinda alla aga vähemalt hakatakse õlut müüma lisaks õllefirmade omaduses olevale poeketile ja provintsi alkopoodidele ka valitud toidupoodides. Siiani kehtinud ajast ja arust keeluseadusejärgne süsteem on viimaks murtud nagu liberaalist lesbo provintsipeaminister uhkusega teatas. Uudise teine osa, et ka elektrifirma maha müüakse, jäi põhilise teadaande varju. Võimalik, et just nii poliitikud seda plaanisidki - rahva rõõmupuhangu varjus ei märgata kuidas riigifirma sõpradele soodsalt maha parseldatakse.

Mulle teeb ainult rõõmu, sest loodetavasti pikemas perspektiivis suureneva konkurentsi tingimuses õllehinnad langevad lisaks sellele, et võid oma kastikese kesvamärjukest toidupoes käies ühe korraga üles korjata. Hinnapoliitika oli seni rangelt paigas nagu nõuka ajal, õlu maksis igas poes sama hinda, isegi odavmüügid olid täpselt samadele päevadele paigutatud. Sündmust tähistasin väärikalt krabades koduteel 24'se kasti Tshehhimaal Shveiki kaudu tuttavas Ceske Budejovices pruulitud "Czechvari".

Jook oli riiulis viimseni otsas aga küsisin ilusti mustanahalise transatöötaja käest ja viimane tuli mulle vastu tuues tagaruumist kasti ja andes selle üle sõnadega: "Man you are lucky, this was the last one" (Oled õnnega koos, see oli viimane). Loodetavasti polnud tegu bossi poolt enda tarbeks kõrvcale pandud purkidega. Nüüd võib nädalavahetusel jälle julgelt remondiga pihta hakata, kartmata et õlu poole saagimise pealt otsa saab :)

Eesti venelane ... või hoopis eestlane ?

Pealkirja lugedes ilmselt eeldate, et tuleb mingi rahvuslik materdamine. Ehhee, paraku eksite, hoopiski sain eriliselt positiivse elamuse hommikul kui Facebookis Väliseestlaste grupi postitusi lugesin.

 

Ühe naise postituse teema oli:

Mind huvitab selline küsimus, mis puudutab Eesti sündinud vene rahvusest inimesi. Kui Te viibite väljaspool Eestit, siis kuidas määratlete oma rahvust, kui Teie isa ja ema olid venelased ja Te ise sündisite Eestis, siis välismaal suheldes, kas nimetate end eestlaseks või venelaseks?

 

Vastuseid oli mitmesuguseid ja palju juttu teemast kõrvale aga enamus nii segaperedest kui isegi eesti venelasi nimetavad end välismaal eestlaseks. Väidetavalt kas selle pärast, et siis ei pea selgitama pikalt kes nad täpselt on või siis põhjusel et tõepoolest peavad end Eesti kodanikena eestlasteks. Mulle oli see teatav üllatus.

 

Eriti tore aga ühe vene neiu vastus:

Mõned inimesed ei tea Eesti ja Vene ajaloost mitte midagi. Ning kui ütlesin, et tegelikult olin venelane Eestist, siis sain 100001 küsimuse "kuidas on see võimalik? nalja teed? kindel oled? mida arvad sellest, mis toimub Ukrainas?" jne. olin nagu alien inimeste jaoks. nüüd ütlen, et olen Estonian, sest et nii on kirjutatud passis. mul on Eesti kodakonsus, elasin siin 19a, mul on C1 ning ma väga austan ja armastan Eestit. ning pärast ülikooli lõpetamist ma tulen tagasi Eestisse, et teha midagi head OMA riigi jaoks. kuna sain hästi palju riigist juba. nüüd on minu kord.

 

Siit kõlab läbi ehtvenelik paatos, mida eestlane üldiselt naerualuseks muutumise kartuses ei julgeks öelda isegi kui nii mõtleks. Uurisin nats neiu tausta ja selgus, et pärineb Ida-Virumaalt, praeguse seisuga vene asulast Ahtmest. No kui isegi sellise tagapõhjaga venelane nii positiivselt Eestisse suhtub on täitsa lootust, et pikapeale venelased tõepoolest integreeruvad.

 

Saatsin talle lühikese postituse:

Sa Marina oled rohkem eestlane kui nii mõnigi teine siin grupis!

Millele tulid õige mitme inimese positiivsed vastukajad like näol.

Vastuseks sain:

Olen väga tänulik sellise meelituse eest!

 

Põhjuseks, miks ma nii kirjutasin on mõne üksiku kibestunud eestlasest grupiliikme suhtumine Eestisse, kus kõike Eestiga seostuvat muudkui häälekalt maha tehakse. Küsimus oli, millist maad sa kodumaaks nimetad ja siis saad paarilt pesueht eestlastelt sihukesi vastuseid:

    Kodumaa on koht kus tuntakse end kui kodus. Eesti suhtes seda tunnet ammu pole.

    täitsa mõtetu maa kus ära kasutamine hoos

    Mina ei syndinud Eestis vaid ENSV-s,mis oli ju okupeeritud maa, mis hiljem muutus röövkapitalistlikuks riigiks ja kuigi käin seal olude sunnil ysna tihti,siiski eriti hästi seal ennast ei tunne...Minu kodumaaks kujunes Soome mitmete asjade kokkulangemise t6ttu

Lihtsalt turri ajab mõni tüüp, kes muud ei tee kui hädaldab kuidas teda taga kiusati ja riik ei aidanud ja siis kiidab kui hea kusagil mujal on. Õnneks on selliseid siiski vaid ühe käe näppudel üles lugeda grupi umbes 6000 liikme juures.

 

Muidu oli meil pühapäev super ilm, askeldasin aias, käisime rattaga karate trennis, mugisime emme tehtud toitusid ja surfasime netis. Lapsed tegelesid ka õppimisega, eksamiperiood ülikoolis läheneb. Karates juhendas ukrainlanna, kes lisaks faktile, et valdab ala väga hästi on õpetamisstiili põhjal otsustades ilmselt mingid kursused läbi teinud või isegi ülikoolis kehakultuuri õppinud. Järgmine kord uurin välja. Igatahes väga head kaks ja pool tundi intensiivset vabavõitluse treeningut.

Puude ja Koera pügamine ning Video monteerimine

Keel väljas hooga mäest alla,
tegu moblaga võetud videokaadriga

Munadepühade nädalavahetus oli mõnusalt pikk, neli päeva järjest vaba. Reede varahommikul põrutasime kambaga suusatama, kes teab kauaks ilmasid jagub. Mägi täitsa mõnus ehkki sula ilma tõttu pehmevõitu. Enamus päevast päike, alles enne lahkumist tõmbas pilve ja tagasisõites hakkas tibutama. Mäel olles sai veidi julgemalt õllekest võtta, sest koduteel lubas laps roolis olla. Filmisin viimased videod, tänu soojale ilmale polnud ka plikal midagi selle vastu et kindad käest võtta ja mindki sõidu pealt jäädvustada. Pärast muidugi selgus, miks ta nii varmalt nõus. Koos sõbrannaga kommenteerisid mu sõitu irooniliselt ja valju häälega. Aga kodus vaadates oli see päris naljakas.

Meie kamp, mina, Kata, Mari, Aivar

Tahtsin hooaja viimased videod veidi vingemalt kokku monteerida ja lasin kaasal Coreli professionaalse videotöötlus programmi peale panna. Natukese ajaga selgus, et ehkki võimalusi pakub see ohtralt rohkem, pole tegu Windowse Moviemakeri sorti iseenesestmõistetava programmiga. Tollega polnud vaja suurt miskit mõelda, loogika väga lihtne ja kasutajasõbralik. Coreli programmiga maadlesin kui algaja, pidevalt pidin käima kaasat tülitamas kuidas seda või teist asja teha või miks see nii ei tööta. Kolme tunnise pusimise peale sain videojupid oma projekti laetud aga sujuvalt kokku monteerida ei jõudnud. Kavas ka juttu peale lugeda vaatamaks kuidas see kostab. Igatahes toorest asja üles ei hakka riputama, peate veits ootama, vaatame kas tuleb piisavalt palju vingem kui windowsi omaga tehtu, et kogu seda vaeva ära tasuks.

Kaasa oli kodus koera ette võtnud, et tollele suvisemat välimust anda. Kui Kokole miski ei meeldi siis karvade pügamine on looma arust kindlasti üks jubedamaid piinamisvahendeid. Pügamismasinat nähes pistab elukas plehku ja tuleb siis suure vaevaga kusagilt laua või voodi alt urisevana välja lohistada. Kui töö käib, ta eriti agressiivne pole, pigem lepib stoiliselt, et kui just peate mind piinama eks ma proovin siis välja kannatada. Vahel kui saab veits karvustada, üritab masinat naksata, aga meie peale kuri pole. Peale lõikust hoiab tavaliselt kaasast sel päeval eemale ja poeb minu jalgade taha peitu või lausa sülle.  

Koera talvekasukas põrandal 

Laupäeval lõikusin õunapuid, viimane aeg, sest maa hakkab juba sulama. Ilm oli suht talutav selleks tegevuseks. Võtsin kohe julgelt, et poleks jälle järgmine aasta puu otsa asja. Niikuinii kavas neid kasutada rohkem uute viinamarjade looduslike tugipuudena. Kirsil võtsin tipu maha, see hakkas täitsa käest minema. Parasjagu kirsi otsas olles helises mobla, töölt helistati, et pühapäeva ööseks on pakkuda ületundide vahetus, mõtlesin momendi ja võtsin vastu. Alles moblat kinni lülitades meenus, et pühapäeval ju läheme tuttava tütre sünnipäevale. Ähh pole hullu, saan hakkama. Alla ronides alustasin okste laasimisega, et kompaktsemalt puurisu kokku pakkida, siis mugav suvel grilli peal ära põletada. Lootsin, et õhtul jääb aega video kallal nokitseda, aga kus sa sellega, liiga kutu olin, parema käe muskel saagimisest valus. Vaatasime hoopis eesti sarju nagu "Kalamehed Siberis" ja "Köök".

Pühapäeval panin viimased oksad kokku ja kerisin kahe ajal magama, et öösel pilti eest ei viskaks. Pisem laps läks karatesse pühapäevasesse mustade vööde trenni, karate pühadest ei hooli. Koko puges mu kõrvale, jäingi tuttu ja sain kaks tundi und. Poole viie paiku autosse ning sünnale. Probleem tekkis sellega, et õllepoed kõik pühade puhul kinni, piinlikkusega toppisin kaks viimast "Grolshi" ning keldrist valitud veini kotti, normaalselt ikka kombeks vähemalt sixpackiga laekuda. Tavapärane lobisemine ja õllelurpimine ning heaparema eesti toidu näksimine. Peremees oli ise ülimaitsva pasteedi valmistanud.

Juba üheksa paiku hakkasime end minema sättima, sest kaasa pidi mu kümneks tee pealt tööle maha laskma. Jõudsime kenasti vaatamata väikesele teeremondiga seotud seiklemisele. No muidugi oli tegu meie asutuse tüüpilise organiseerimatusega. Inimesed olid välja kutsutud aga tööd polnud, osa saadeti koju tagasi, meie kui veidi kõrgema positsiooniga asjapulgad molutasime niisama ja tukkusime aja hommikusse. Vahepeal vahtisime masinaid ka, aga msikit suurt teha polnud peale niigi puhaste printerite ülepuhastamise.

Laupäeva hommik oli petlikult paljulubav !

Esmaspäeval oli algselt kavas mäele minna aga muidugi polnud minust asja ja sõber ei viitsinud üksi minna. Ilmaennustus lubas kolmapäevaks, neljapäevaks ilusat külma ilma, läheme siis. Esmaspäev vajus kuidagi näppude vahelt läbi suurt miskit tegemata. Vahtisime telekat ja lõõgastusime niisama. Õhtul uuesti ilmateadet vaadates tekkis tahtmine ilmajaamale pomm panna, ennustus oli kardinaalselt sitemaks muutunud lubades terveks nädalaks sooja ilma ja vihma. Täna kolmapäeval tuli vihma kui oavarrest, aias pole enam kübetki jääd järgi kuhu õlut jahtuma panna.

Hommikul juhtus miski jama FB androidi äppiga, ei saanud kuidagi moblaga ühendust samas kui arvuti kaudu funksis normaalselt. Tööl hakkas kohe igav, üle mitme päeva tegin sudokusid. Meie ülemus pani välja teate, et läheb pensile, üldine arvamus oli: pidu on läbi, naudime head elu kuni saame. Kodus jurasin pliidiga, homme proovin lõpuks selle nässu läinud praeahju luku kusagilt poest leida ja videote kallal töötada. Kui mitte enne siis nädalavahetusel loodetavasti saan valmis, tuleb jälle kolm vaba päeva jutti.

Aprillinali

Moblaga käest võetud video suusataja vaatenurga alt.

Minu aprillinali osutus äärmiselt sportlikuks. Kuna ilm oli ilus ja võimalik, et viimast korda sel aastal, võtsin vaba päeva ning kimasin mäele. Lapsed ei tulnud õppimise tõttu kaasa, tuttaval olid tööasjad, seega sõitsin üksi. Üksi minnes pole vaja millegi muu kui enda asjade pärast muretseda, mistõttu ärkamisest autosse istumiseni kulub vaid pool tunnikest, kaasaarvatud kohvitamine ja kiire netisurf.

Põldudel aprilli algul veel lumelaigud

Pagariärist krabasin sarvesaiad ja paar lehetainast taskut. Suusamäel ilusti üheksaks kohal, isegi tõstukid polnud veel käima hakanud. Tänu öistele miinuskraadidele oli lumepind jäine ja sõit kiire. Rahvast vähe nii, et nõlvadel lahtist lund eriti ei tekkinud, päris pikalt sai suure kiirusega pikkade pööretega kihutada. Üheteist paku hakkas päike mäge pehmemaks sulatama.

Mul oli kange tahtmine uuesti filmida enda suusatamist suusataja vaatevinklist kuna esimene katse, mille videolõiku võib eelmise postituse filmijupis näha, läks natuke aiataha. Esiteks oli põuetasku kile liiga kriibitud, et videol teravust oleks ja teiseks mahtus mobla vaid püstiasendis taskusse, mis tingis küljepeal videoesituse. Täna muidugi avastasin, et windowse moviemakeriga oleks selle ühe klikiga püsti saanud panna, aga siis oleks lahutusvõime väiksemaks jäänud. Mitte et see nii uduse video juures palju oleks tähendanud.

Seda mäge ma alla kimasin, pildil tundub väga lauge ;)

Otsustasin üritada uut videot võtta enne kui pind päris sulaks läheb. Selleks valisin kõige järsema ja vähemsõidetud nõlva, et efekti mõttes kiirust ikka piisavalt oleks. Proovisin mitut trikki kuhu moblat filmimise ajaks sokutada. Mul oli isegi läbipaistva aknaga veekindel GPS kotike kaasas aga seda ei saanud kuhugi kindlalt kinnitada. Mobla poolest saati põuetaskust välja jätmine tundus liiga riskantsena. Lõpuks otsustasin lihtsalt käes hoida ja vaadata mis saab. Mäe tipus võtsin kepid ühte kätte, mobla teise ja lugesin sissejuhatuse sõnad peale enne kui end mäest alla tõukasin.

Ilma keppideta ja parema käega moblaga manipuleerides täiskiirust ei julgenud võtta, kuid sujuvate pööretega sain siiski paraja hoo sisse nii et vahepeal sai õige järsus kaldes kantida. Pind oli õnneks ikka veel jääs, mis andis piisavalt pidamist teraskantidele. Mõnusat jää peal kihutamise raginat on videol selgelt kuulda, mõni ime - vahepeal oli käsi õige lähedal lumepinnale. Esimese käest filmimise kohta tuli üsna tõepärane video, nii umbes suusataja alla tuhisedes mäge näeb. Muidugi jäid ära veits ekstreemsemad momendid kui künkad õhku viskavad või saapakülg mäge kriibib, käsi kasutamata ja mobla pärast muretsedes ikka päris vabalt sõita ei saa.

Tukastan palginotil

Nüüd ongi paras aeg jõuluvanale kirjutada, et ta järgmiseks aastaks mulle Go-Pro kaamera

tooks ja ka drooni ei unustaks, mis piisava kiirusega suudaks järgi lennata ;) Kasutust juba meie peres leiab igasuguste kiiremat sorti sportidega tegelemisel nagu suusatamine, rattasõit, süstasõit, langevarjuhüpped, karate, ... Viimane oli naljaga pooleks, kahjuks ei saa kaamerat vabavõitluses otsaette panna, vastane võib kohe tükkideks lüüa.

Peale filmimist tegin õllepausi, kuna päikse käes nii soe panin Grolshi purgi taskusse ja läksin mäe otsa poolikust palgist pingile istuma. Kedagi teist polnud parasjagu nii et lasin end täies pikkuses  sirakile. Luristasin õlut lesisin ja vahtisin taevasse, kui kesvamärjuke otsa sai panin silmad kinni. Milline rahu, vaikust segas vaid kaugemal üksikute suusatajate kantide ragistamine jääl. Ei saanud arugi kui olin magama jäänud, ärkasin enda norskamise peale, pea oli kuklasse vajunud. Silmi lahti tehes olin momendiks segaduses, kus olen, sest nägin vaid sinist taevast ja kollast suusakepi pidet. Moblat vaadates selgus, et 20 minti sai põõnata.

Esimese laskumise peale uinakut uimase pea ja lõtvade lihastega tegin õige ettevaatlikult. Vähehaaval võtsin hoogu juurde ja peagi lasin jälle täie kiirusega mäest alla. Jäingi söögipausini samale nõlvale, sest mägi oli aeglasemaks muutunud ja vingemat pinget pakkus momendil vaid järsem kallak. Kaasas oleva toidu soendasin mikrokas üles ja pugisin kiirelt nahka loputades selle teise õllega alla. Viimased kaks tundi sõitu oli juba oluliselt pehmemal mäel, aga sellele vaatamata nautisin täiega. Koduteel võtsin pildi ümbruskonna väljadest, kus vaid üksikud lumelaigud järgi jäänud. Mäel õnneks üle meetri järgi tänu heale kaldele ja külmaga juurdetehtud kunstlumele, terve mägi ikka veel säravvalge.

Koju sain seitsmeks, võtsin suusariided maha ja uurisin lastelt kas nad karatesse lähevad. Pisemal oli palju õppida aga vanem teatas peale lühikest mõtlemist, et läheme. Ei, ma mõtlesin, et sina lähed ise, oskad ju autoga sõita. Tule ikka kaasa käis laps peale. OK, ajasin kiiruga karate gi ja püksid peale ning kargasime autosse. Poole kaheksast poole kümneni madistasime karate dojos, kuna mobla oli kaasas, otsustasin võtta asitõendiks selfie oma kõige sportlikuma aprillinalja kohta.