Mono Cliffs

Kokot kaljunukil poseerima sikutamas

Täna käisime vanema tüdruku, tema sõbra ja Kokoga Torontost nii 70 km loodes Mono Cliffs matkarajal ronimas. Kiki oli sõbranna sünnal ja emmel ainus vaba päev, sest laupäeval oli ta tööl. Lapse panin rooli, et harjutaks sõitmist, ise istusin ees, sõber Kokoga taga. Süüa võtsime ainult 6 kaerahelbe pulka, kolm apelsini, kolm banaani, vett ja kaks õlut minule. Banaanid panime kohale jõudes nahka, et ei peaks seljakotiga kaasa vedama.

Mono Cliffsi sõitsime mälu järgi, ei viitsinud isegi moblalt GPS'i kasutada. Parkimise eest maksin $7.5 ja sain selle eest 8 tundi miskipärast 4 asemel, mis küsisin. Alguseotsa tegime tavapärase keerates kohe paekiviplatoole. Viimane kord siin käies oli jube palav olnud seekord võis kaljupragudes ikka veel lund näha. Paeklindi äärelt võtsin paar pilti, lehti veel pole tänu millele suht hästi kalda äärelt kaugemale näha. Koko oli kole agar kalju äärele ronima, panin talle igaks juhuks rihma peale. Aga kui tahtsin pilti saada siis loom hakkas kartma, tuli positsioonile sikutada.

Mäest üles

Nägin kotkast planeerimas

Ühes kohas oli keegi vandaal suure elupuu oksad maha saaginud, et ilusam vaade oleks. Kasutasin muidugi võimalust ja tegin sealtki fotosid. Ronisin ka puu otsa järsaku kohale, et põnevamat pilti saada :) Platoo on lõuna poole kaldu ja lõpuosa pea samal tasapinnal maalilise järvega, mille ümber rada viis oru teisele küljele. Siit ronisime üles ja jalutasime paar kilti tagasisuunas. Kui jõudsime radade ristumispunkti otsustasime tagasi auto poole minemise asemel ka põhjapoolse tiiru teha, mis nii 5 kilti juurde lisas.

Vaade üle oru vastaskalda kaljule

Noored klindi äärel

Koer, kes seni oli viisakalt käitunud kargas metsa all mingisse suuremat sorti sulaveeloiku enne kui keelata jõudsin. Päris ujuma siiski ei jõudnud minna. Natuke edasi leidis eriti haarava lõhnaga kraami metsa alt, sest viskas pikali ja hakkas püherdama. Oh kurat, viimane kord haises jubedalt peale sellist naudisklemist raipe jäänustes. Seekord röögatasin jätmata loomale aega pikalt mõnuleda. Õnneks leidis ta peagi liivase ranna ja puhta veega järvekese kus sumpamist ma keelama ei hakanud. Autoni oli piisavalt maad, et elukas jõuab ära kuivada.

Tegime vaid ühe peatuse, istudes puutüvedel kaerahelbe pulki närides ja apelsine nosides. Mina andsin enda omad noortele, õllest täitsa piisas. Parkimisplatsile jõudsime poole nelja ajal, ainult kolm tundi oli umbes 15 kildi peale kulunud. Jalad surisesid mõnusalt ja kerge väsimus oli kallal. Koer ainus, kellel energiat piiramatult algusest lõpuni. Loom jooksis edasi tagasi olles super õnnelik, et sai üle pika aja metsa seiklema. Salamisi võin tunnistada, et vahel on just Koko kaalukeeleks, kelle pärast kuhugi metsavahele jalutama sõidame. Looma ülevoolavat rõõmu vabas looduses ringi lippamisest on nii tore näha.

Tom leviteerimas ;)

Paelahmakate vahel ronimas

Koduteel panime koera siiski taha, sest karvad ikka veel niisked ja käpad sopased. Loomale see eriti ei meeldinud, istus seal kurvalt, nohises omaette ja aeg-ajalt piilus üle istme seljatoe, et äkki ikka saab ettepoole ronida. Niipea kui noormehe olime maha lasknud ronis kutsa muidugi tagasi istmele,sest keegi polnud takistamas. Koduteel astusime poest läbi, krabasin arbuusi, hooaeg on alanud arbuus maksab vaid $4 tükk. Kodus ribide küpsetamine läks vett vedama, sest gaas sai enne otsa kui sain liha pakendist välja. Närisime hädaga eelmise päeva ribisid ja kotlette. Homme täidan töölt tulles Costcos ballooni.

Koko oksaaugus nagu orav

Kevadine metsaalune

Tore oli vahelduseks internetis hängimise asemel looduses hulkumas käia. Nüüd õhtul mõnus rammestus, pidin end nats sundima, et arvuti taha blogistama tulla.