Uus Videokaart Zotac GTX 970 4GB

Minu uus ZOTAC GTX 970

Aastavahetusel pani vanem tüdruk endale uue arvuti kokku, millest blogisin paari nädala eest "Marilohe" postituses. Muidugi tekkis minulgi isu enda oma "apgreidida"ehk maakeeli uuendada ja paremaks muuta. Masin kannatab veel päris asjalikult mängimist välja kuid videokaart kipub uute mängude puhul parema lahutusvõime jaoks aeglaseks jääma. Seoses süsteemi ja videokaardi suht kõrge eaga (ikkagi täpselt 5 aastat tuli aastavahetusel täis - postitused nende kohta leiad lingile klikkides) oli ka piisav eneseõigustus varnast võtta. Esiteks muidugi oli vaja selgeks teha, kas nii vana süsteemi üldse tasub uuendada või tuleks kogu kupatus välja vahetada. Kuna kitsaskohaks osutus videokaart, hakkasin kõigepealt seda uurima.

Esimesel momendil tundus, et seis pole kiita, uuemad videokaardid teist tüüpi ehk PSIe 3.0 liidesega, minu emaplaadil vana 1.0, mille jaoks praktiliselt enam kaarte ei toodeta. Googeldades selgus aga tõsiasi, et 3.0 judinad sobivad kenasti vanadesse 1.0 pesadesse, peaasi, et 16X kiirus kusjuures kiiruse kaotus mängimisel tühised paar protsenti. See laiendas oluliselt võimalike videokaartide valikut. Ehkki tütar valis AMD R9-390 vaatasin mina NVIDIA kaarte. Esiteks on olemasolev NVIDIA GTX 460 ja teiseks pidid need kaardid vähem võimsust võtma kui AMD samaväärsed. Minu 550 vatine toiteblokk palju lisakoormust välja ei kannataks.

900, 700, 600 ja 500 seeria Graafikakaartide suhtelised võimsused

Silma jäi GTX 960 millel oli suht soodne hind $250-$300 CAD ja samas oluliselt parem võimsus kui mu vanal kaardil. Pealejõulu allahindlustel aga pakuti ka järgmise astme kaarte hulka odavamalt. MSI GTX 970 lausa $350 CAD, enamus küll $400 - $500 CAD piirkonnas. Kaarte võrreldakse terve hulga erinevate näitajate poolest, mulle oluliseks vaid FPS (pildilaotussagedus) korraliku lahutusvõime juures. 40 kaadrit sekundis saab mängida, aga täiesti sujuv oleks 60. Kokkuvõttes oleks GTX 960 asja ära ajanud, aga samas ei peaks eriti kaua vastu kui tulevikku vaadata. Samas GTX 970 toetab isegi 4K ekraane oma 4GB mälu ja 256 bitise mälu andmeribaga. Tore oli ka teada, et sobib kokku peagi laiatarbesse jõudvate virtuaalreaalsuse seadmetega. Kui GTX 960 on 2.4 korda võimsam praegusest kaardist siis GTX 970 lausa 3.9 korda võimsam. 

BF4 mängib GTX 970'ga 2560X1440 lahutuse juures
vaid 15% - 20% madama kiirusega võrreldes GTX 980 

$100 CAD tundus igati mõistlik investeering tulevikku, et ei peaks varsti jälle uut kaarti muretsema, GTX 970 peaks kannatama kergelt järgmisele arvutile ületõstmise välja. Siinkohal silitasin enda pead, et olin 5 aastat tagasi veits vingema protsessori ja emaplaadi peale raha kulutanud, tänu millele need ilma probleemideta uue videokaardiga kokku sobisid. Muidugi ajasid GTX 980 videokaardid ila jooksma, aga üle $700 CAD hinna juures olid minu mugavustsoonist väljas (mitte et ma end kole mugavalt tunneks neljasada dollarit mängimise peale kulutades :). Niisiis põrutasin poodi kuid muidugi jäin ilma sellest eripakkumisest, mis oli Boxing Day'l minutite jooksul välja müüdud. Kodus kurvastasin ja surfasin netis, Lõpuks tegin südame kõvaks ning tellisin $400 CAD eest Zotaci GTX 970 olles tema kohta piisavalt kiitvaid arvustusi lugenud. Muidugi selgus, et seegi välja müüdud aga vähemalt lootust, et paari nädala jooksul saan kätte. Vältimaks postikulusid tellisin ta poodi.

Aasta lõppes, uus algas, videokaardist polnud aga lõhnagi. Aeg-ajalt surfasin netis otsides sooduspakkumisi heites ka unistavaid pilke 980 seeria kaartidele. Ja ühel päeval oligi ASUS STRIX GTX 980 vaid $640 CAD soodukal kusjuures tootja pakkus $30'st kupongi, mis teeks lõpphinnaks $610 CAD. See oleks $200 ehk 50% kallim kui 970 ja 20% kiirem. Ainus põhjendus nii vägeva kaardi kasuks oli asjaolu, et too veaks uusi mänge ka 4K ekraanil täiega. Samas polnud mul kavas uut kallist ekraani osta ja vana peal pole vahet kas kaart jaksab BF4 jooksutada 60 või 100 FPS'ga, ekraan niikuinii üle 60 ei võimalda. Kuna olin kaotanud lootuse 970 hea hinnaga saada (momendil ligi $500) ja see STRIX 980 oli superpakkumine, tellisin tolle ära mõeldes maja ja lapsed panti panna :) Muidugi kordus vana jama, kaart oli välja müüdud, aga äkki jõuab poodi enne Jaanuari lõppu kui tootjakupong kaotab kehtivuse.

ASUS GTX 980 STRIX, POSEIDON ja MATRIX

Eelmine reede ehk 29 jaanuar sain emaili: Teie Zotac GTX 970 saabus kohale. Palun väga, rohkem kui kuu aega peale tellimist mil tootja sooduskupong ammu aegunud. Poe veebilehelt avastasin, et neil on lisaks kahele eelmainitule ka ASUS MATRIX GTX 980 eripakkumisel vaid $690 eest. See on tippklassi videokaart ja "ainult" $100 kallim kui STRIX. Laupäeval astusin poest läbi, et olukorda uurida, oligi minu tellitud 970 kohal, ja ehkki nad müüks selle mulle soodukaga $400 eest, siis tootjakupongi koha pealt ei saa miskit teha. Momendil oli kehtiv mingi niru $10'ne. STRIX'i kohta uurides selgus, et see on postis, aga ei jõua kohale enne esmaspäeva, mis muudab $30'se kupongi kehtetuks. Kokkuvõttes oli selge, et pean otsustama 970 ja MATRIX 980 vahel. Sõitsin koju ja surfasin tunnikese netis pannes kokku nende kaartide kõik plussid ja miinused.

Uus ZOTAC GTX 970 ülal, vana ZOTAC GTX 460 all

Zotac GTX 970 eeliseks oli $300 odavam hind ja hinna-võimsuse parim suhe. ASUS MATRIX oli võimsam ja nägi igati ägedam välja, ilmselt peaks ka tehnoloogia võidukäigule kauem vastu. Vaatasin kiirelt mida uut on videokaartide turul oodata, järgmine tehnoloogia peaks suvel või sügisel välja tulema aga pole kindel kas see minu süsteemiga enam sobiks, samas muidugi langeks praeguste kaartide hinnad mõnevõrra. Aga nii võidki ootama jääda, tehnoloogia läheb ikka odavamaks ja paremaks, otsustasin et ostan nüüd ära. Kaldusin MATRIX'i poole ja otsustasin veel korra üle kontrollida, et ta ikka minu süsteemiga 100% sobib. Hea et tegin seda, esiteks segus, et kasutab kahte 8 otsalist toitejuhet ja parasjagu rohkem võimsust, minu toiteblokk oleks just piiri peal või nats nõrk. Asja otsustas lõplikult kui lisaks pikkusele ka kaardi laiust vaatasin ja oma arvuti juures füüsilist mahtumist asusin uurima. Meeletu 30 sendise pikkuse tõttu peaksin ühe kõvaketta teise kohta tõstma, lisaks tuleks kasti sisse auk saagida, et kaart laiuse poolest ära mahuks. Niisiis oli asi otsustatud ja $300 kokku hoitud, sõitsin poodi ja ostsin ZOTAC GTX 970 ära.

Uus videokaart emaplaadil ja toide taga

Pühapäeva hommikul vahetasime vana kaardi arvutis uue vastu kusjuures pisem plika aitas kaasa. Kuna uus kaart praktiliselt sama suur kui vana, osutus vahetamine eriti lihtsaks. Toitejuhtmed lahti, kaart pesast välja, uus sisse, samad 6-otsalised juhtmed kaardi külge ja oligi kõik. Ühe kõvaketta pidin ajutiselt lahti võtma, et oleks mugavam videokaarti pesasse pressida. Arvuti pealelülitamisel võttis nats aega draiverite üleslaadimine aga Windows 10 teeb seda automaatselt ja peagi tuli pilt ette. Optimeerisin mängud, kõik olemasolevad hüppasid ultra seadistuse peale, ainult BF4 keeldus seda automaatselt tegemast. Pidin käsitsi Nvidia kaardihaldusprogrammi maha laadima, see sikutas viimase draiveri peale ja nüüd läks ka BF4 ultra seadistuses käima. Äge värk, no ma ei tea millal täna magama saan. Tegelt vist pikalt ei mängi, sest olen nats tõbine ja uimane, peab hoopis kuuma teed jooma ja koerte vahele teki alla kobima :) Tavalise gripi asemel on tegu sihukese pooles vinnas põdemisega ilmselt tänu vaktsineerimisele, mis võimaldab tõbe hulga lihtsamalt ja kiiremini üle elada.

Battlefield 4 minu monitori maksimaalse lahutusvõimega täis ULTRA rezhiimis

Tütrega Suusamäel

Järgnev postitus sobib igati eelnevaga kokku, ehkki nii ägedast esinemisest kui Kelly pole me isegi unistada osanud.

Kolmapäevaks lubas selle aasta esimest pea perfektset suusailma, mida ma ei saanud kasutamata jätta. Lastele teatasin, et kool jääb ära, läheme mäele. Vanem plika ajas paraku sõrad vastu, tal olevat ülikoolis kole kiire. No ma ei hakanud väga peale käima ka ehkki ise mõtlesin, et omal ajal TPI's käies küll ei mäleta, et kool oleks suusatamist seganud. Tuleb tunnistada, et ma polnud eriti kohusetundlik ja ilmselt oli meie programm sutsu lihtsam, pealegi ei pidanud kooli eest maksma :P Pisem plika ei kahelnud hetkekski võttes hea meelega eksami valmistumise eel puhkepäeva.

Ilus ilm, tühi mägi ...

... ja ei mingit tõstukisaba !

Startisime nagu ikka seitsme ajal ja poole kümneks olid suusad all. Ilm super ilus päikseline, paar kraadi külma ja lumepind mõnusalt kõva justnagu võistlussuuskadele loodud. Kirsiks tordi peal osutus asjaolu, et kogu päeva jooksul ei ilmunud eriti palju rahvast mäele, Huvitav kas selle aasta hooajapileti hinnatõus mõjus ($200 pealt läks $270'le) või hoopis peletab vähene lumi rahvast eemale. Mäel on küll keskeltläbi 80 senti kuid enamus kunstlumi, ümbruskonnas põllud paljad. See aasta saab suusakuurort vägeva kahjumi ja mitte niipalju mäepiletite kui hotellikülastatavuse tõttu.

Saime praktiliselt kogu aeg hooga tõstuki toolide juurde sõita. Iseenesest osutus isegi väsitavaks, sest ei andnud piisavalt aega jalgadele puhkamiseks. Kohvikupause tegime seetõttu tavalisest tihemini. Toolidele pääsemise juurde olid paigutatud miskid uhked elektroonilised RFID lugeritega pääslad eesmärgiga piletipettureid vahele võtta. Paraku polnud neid ilmselgelt tööle pandud, sest pidevalt põles roheline tuli ja pileteid vaatasid ikka liftipoisid paar korda päeva jooksul.

Kiki naudib oma kalarootsu märgiga jope ja Rossignoli "Radical Racing" suuskadel sellist kiirust, millega mina end enam mugavalt ei tunne. Tüdruk peab tõstuki juures issit järgi ootama. Tundub nagu alles see oli kui mäest alla sahka sõitvaid plikasid järgi ootasin. Tegelikult lõpetasid mõlemad juba esimesel aastal saha- ehk siinse nimetusega pizzasõidu ja hakkasid paralleelpöördeid võtma. Alles paari aasta eest kippus tekkima olukord, kus nemad mind ootama hakksid mitte vastupidi. Põhjuseks õnneks ikka veel plikade areng mitte minu raugastumine, sest pole end kunagi suuskadel nii hästi tundnud kui viimasel ajal. Oli lahe suusapäev, varsti teeme jälle!

Noorim X-Mängude kullavõitja

Kelly Sildaru on noorim X-Mängude kullavõitja ja seda vigursuusatamises (Sky Slopeside). Arvestades et tüdruk alles 13 aastane võib loota Eesti medalipõua lõppu suusaaladel ja seda pikaks ajaks. Meeletu talent kui ainult suudaks vigastustest hoiduda, mis selle ala juures kerged tulema nagu isegi järgnevat videot vaadates arvata võite. Edu sulle Kelly ja lugematuid võite edaspidiseks !!! Selle aasta X-mängude embleemi värvikombinatsioon lausa vihjas, et Eestil võib hästi minna :)

Talvine jalutuskäik pargis.

Mõnus laupäeva hommik. Magasime kõik pikalt sisse, isegi koerad ei viitsinud meid üles ajada. Hea puhkuse tunnistuseks oli hulk unenägusid, millest küll enamus ununevad paari minuti jooksul peale ärkamist. Ilm oli külm ja päikseline, tegime koertega pargis jalutuskäigu.

Kaasa oli ostnud endale klaaskuuli, et sellega huvitavaid fotograafilisi efekte esile manada. Pakkusin abi ja hoidsin pihus, et ta saaks mugavamalt fotokunstile pühenduda. Äkki tundsin, nagu oleks pirakas parm peopesast hammustanud. Poleks oodanud, aga klaaskuul töötab luubina ja koondades päikesevalguse mu peopesale oleks peaaegu naha ära kärsatanud. Hiljem katsetasin puuoksal, täpse fokuseerimise korral hakkas see hetkega suitsema.

Koertel oli hirmus lõbus, lasime nad rihma otsast valla, elukad kihutasid ringi kui segased ja tikkusid teistele koertele ligi. Isegi pisike Sushi polnud enam nii kartlik ja ajas endast poole suuremaid koerlasi taga. Korra siiski ehmatas kui pirakas karvane mastiffi moodi elukas oleks kutsika peaaegu laiaks astunud.

Sel ajal kui meie pildistasime oskasid koerad jõekese jääle ronida. Kutsusin nad kiirelt tagasi kartes, et lollid loomad libisevad lahtisse vette ja vool viib jää alla. Õnneks miskit muud hullu ei juhtunud kui käpad said märjaks kohas, kus vesi jääle tulnud. Kodus olid loomad nii kutud, et ronisid vaevaga kushetile ja keerasid seal tudile.

Blogijate Raamatuväljakutse 2016

Momendil pooleliolevad raamatud

Hommikul voodis lesides ja netis surfates sattusin "Rohelisemrohi" raamatuväljakutse postituse peale. Päris huvitav tundus, nii et võtsin selle vastu. Meie peres olen viimaste aastate jooksul lugemise poolest auväärsel kolmandal kohal, esikoht kuulub kindlalt kaasale ja teine koht vanemale lapsele, ainult nooremast olen eespool, sest mõningate tekstijuppidega Mangade vaatamist just lugemiseks nimetada ei saa. Varem lugesin rohkem aga nüüd võtab netis surfamine ja Battlefieldi mängimine oma aja. 

1. Raamat mis hetkel pooleli:

Tegelt on samal ajal aktiivselt pooleli kolm raamatut. Paberväljaandena "The Brain Electric" mis kirjeldab kõrgtehnoloogilist võidukihutamist inimaju ja masinate ühendamise eesmärgil. Nagu praktiliselt alati on kõrgtehnoloogia esimeseks eesmärgiks sõjaline otstarve, mistõttu peamisteks rahastajateks ja uuringute läbiviijateks ning katsetajateks on riikide kaitseotstarbelised salaorganisatsioonid ja sõjatehnoloogia suurfirmad.

Lugeri peal "Minu Tokyo", Eesti tüdrukust, kes läks Jaapanisse vahetusüliõpilaseks. Seda raamatut tahtsin lugeda kuna olen seoses karatega Jaapani fänn, ning ise Tokyos käinud. Huvitav näha kuidas teine eestlane Jaapanit näeb, eriti inimene, kes seal pikemalt viibinud. Olen ka jälginud autori blogi internetis. Lisaks nooremal lapsel tulevikuplaan aastaks Jaapanisse inglise keelt õpetama minna.

Autos sõites kuulan momendil "The second Machine Age", mis kirjutab just viimase aja digitaalse tehnolooogia põhjustatud revolutsiooniliste murrangute mõjust inimühiskonnale. Väidetavalt muutub lähema paari kümnendiga meie maailm pea tundmatuseni kusjuures eriti suurt mõju avaldab see majanduslikule olukorrale. Teadmised ja oskused lähevad palju rohkem hinda kui materiaalsed väärtused.

2. Raamat mis lapsepõlves meeldis:

Siin sõltub ilmselt, mida lapsepõlveks nimetada. Koolieelikuna oli lemmikuks "Karlsson Katuselt" ehkki esimeseks iseseisvalt omaette loetud kirjatükiks hoopiski "Horisondi" artikkel hiidlainetest ja uputustest, siiamaani mäletan seal olnud gravüüri pilti Hollandi suurest üleujutusest.

3. Raamat mis jäi pooleli:

Neid on mitmeid ja enamasti tegu ajaviitekirjanduse põnevuslugudega, kus põhjuseks läila lõpu etteaimatavus. Raamat võib ise täitsa põnev olla aga kahjuks ei saa ameerika publikule kirjutada lugu, mis ei lõppeks õnnelikult ja kus vähemalt 95% "õige poole" tüüpidest ellu ei jääks.

4. Raamat mis mind mõjutas:

Jällegi mitmeid, aga esimesena mainiks üht teismelisena loetud ameerika kirjaniku lugu noorest insenerist. Ei mäleta ei kirjaniku ega raamatu nime ja isegi googeldades ei suutnud leida, aga selle raamatu põhjal leidsin, et tahan saada inseneriks, nagu ka juhtus. Teiseks raamatuks oli Victor Weisskopfi "Teadmine ja teadmishimu", mis selgitas väga arusaadavalt füüsika ja keemia algtõed ning istutas minusse siiani säilinud teadmishimu. Ellusuhtumist on kujundanud mõned ajaloolised vabadusvõitluse (nii muinasaja, vabadusõja kui teise maailmasõja) teemalised raamatud.

5. Raamat mille uuesti kätte võtan:

Shvejki olen ikka aeg-ajalt lehitsenud :) On paar populaarteaduslikku raamatut, mida tahaks uuesti läbi vaadata ("Brain bugs", "Supersymmetry", ... ). Eesti Leegioni meeste memuaare ilmselt loen üle. Tammsaaret tahaks kah uuesti läbi lugeda, kooli ajal olin liiga noor, et täiega nautida.

Lõpuks Ometi

Tõepoolest piinlik kirjutada, et see aasta sain alles eelmisel pühapäeval esimest korda suusad alla. Aga no mis sa hing teed kui pole ei lund ega külma, mis võimaldaks vähemalt tehislund teha. Igatahes otsustasime vaatamata pühapäevasele päevale Blue Mountainile sõita. Kuna meie hooajapiletid kehtivad laupäev ja pühapäev ainult pärastlõunal, aga suusatamise isu oli kõrvulukustav, panime kaks spetspiletit hakkama hommikuse sõidu nimel. Olime mäel vahetuste kaupa, kaks tükki korraga ja üks kohvikus sees. Esiteks kokkuhoidlik ja teiseks sobis lastele, sest mõlemal õppimine kaasas. Ega esimesel päeval rohkem jõuagi kui 2 tundi järjest uhada, päris mõnus vahepeal tunnine puhkus võtta ja siis uuesti kaheks tunniks mäele.

100 km/h spidomeetril

Hommikune äratus oli eriliselt varajane, et minimaalselt valget aega kaduma läheks, pool seitse ajasin lapsed voodist välja. Autosse veerand kaheksa ja suuskadele astusime pool kümme. Parkimisega vedas seekord, sest just meie saabudes tehti üks parkla lahti, saime koha täitsa kohviku juurde. Hommikuse sõidu tegi eriliseks asjaolu, et olles linnast välja sõitnud lasin esimest korda Kiki maanteel rooli. Varem polnudki ta üle 60 sõitnud, esialgu tundus lubatud maksimum 80 km/h kole kiire, aga kui selja taha tekkis kannatamatutest juhtidest saba ja paar tükki mööda sõitsid asus laps neid jälitama. Tavaliselt sõidetakse 80 piirkonnas 90 ja 95 vahel, siis politsei veel ei tülita. Enne Collingwoodi on lõik ametliku 90 km/h, seal sai tüdruk ka proovida mis tunne on roolis istudes 100 kilti tunnis kimada.

Hakkab hämarduma, mägi muutub ühtlaselt helehalliks

Suusamägi polnud just kõige paremas olukorras. Reedel oli veel vihma sadanud, laupäeval külmetas ja tuli paar senti lund, mistõttu mägi jääs. Esimese päeva jaoks õige rasked olud. Algul ikka oli ratidel natuke pidamist ja esimesed sõidud sujusid ootamatult hästi. Hiljem tulid suured jäälaigud välja, jalad hakkasid väsima ja suusatamine läks raskemaks. Ainus, kellele see erilisi probleeme ei tekitanud oli Kiki, pisem plika (kui 18 aastase kohta nii sobib öelda) kihutas oma võistlussuuskadega nii et terasrandid vilistasid jääs, ei saanud mina ega Mari järgi. Ilm oli üllatavalt külm, vunts läks jäässe, mis juhtub ainult siis kui temperatuur alla -15C langeb.

Lapsega tõstukil, mul habe jäätamas

Suusatasime enam vähem ühe hooga kuni kella viieni, mil lumetraktorid mäge siluma tulid. Neljast poole kuueni on ebamugav sõita, sest pilvise ilmaga ühtlane valgus tekitab hämardudes olukorra, kus lumepind sulab silmi ees ühtlaseks helehalliks massiks. Pole näha pinna kontuure ja isegi jäälaikusid pead ära aimama vaid selle järgi, et need kergelt tumedamad üldisest foonist. Tegu pole minu kui "vanainimese" nägemise probleemiga, lastel täpselt sama jama. Peale lühikest kohvikus lebotamist ja kerget kõhutäit sõitsime seitsmeni ning panime siis asjad kokku, mul varane ärkamine ja lastel mõlemal kontrolltööd koolis ees, tahtsid enne magamaminekut materjalidele pilgu peale visata. Polnud just parim suusailm ja mägi aga vähemalt saime maitse suhu.

Loojang Blue Moiuntainil

Stiltoni juust

Clawsoni Blue Stilton pakendis ja küpsistel

Paari päeva eest käisime kaasaga poes, tema mul sihuke juustugurmaan, ostab igasugu erilisi sorte, tavaline Cheddari kamakas ei kõlbavat. Ausalt öeldes omab maitset ainult selle juustusordi kõige "vanem" ehk "very old" versioon, mida mina hinnatundliku kliendina kasutan. Enamasti sulatan mikrokas saia peal olevate suitsuvorstitükkide sidumiseks. Lapsed kasutavad tavaliselt Goudat aga parema puudusel läheb ka eelnimetatu loosi. Üldiselt olen sinihallitusjuustu fänn, aga millegi pärast on viimase paari aastaga ainus jõukohane, ehk siis "Taani sinine" hinnas kaks korda üles kerinud. Roquefort on siinmaal kättesaamatus kauguses minimaalselt $50'se kilohinnaga. Juust Kanadas üldse kallis, odavaim Cheddar $10 kilo.

Juustu leti ääres olin just taanlaste oma võtmas kui jäi soodsa hinnaga Stilton silma, ühe naela ehk 454g eest küsiti ainult $7. Pakendi lähemal uurimisel selgusid kaks eriti põnevat fakti. Esiteks on tegu ehtsa Stiltoni juustuga - valmistatud Inglismaal Leicestershires Long Clawsoni Juustutööstuses. Lisainfoks oli pakendil kirjas, et ainult kolmes maakonnas - Leicestershires, Nottinghamshires ja Derbyshires tehtud juustusid võib ametlikult Stiltoniks nimetada, vastasel korral olevat tegu juustu meenutava ollusega. Teine fakt mis sundis mind seda pakki korvi panema oli asjaolu, et juustu valmistamisel kasutatakse Penicillium Roqueforti baktereid, just samasid mida kuulsa prantslaste juustu puhul.

Kodus lõikasin ootusrikkalt mõned killud küpsise peale aga, enne maitsesin paar tükikest paljalt. Maitse pole nii tugev kui prantslaste versioonil ja juust ise kuivem ning kõvem. Mulle meeldib küll prantslaste oma rohkem aga kui Inglaste oma saab rohkem kui kolm korda odavamalt, siis lepin sellega. Kokkuvõttes minu arust "best value" ehk parima hinna ja kvaliteedi suhtega juust mida seni olen Kanadas maitsta saanud kui jätta välja üks isevalmistatud köömnetega rohehallitus havarti, mida aastaid tagasi mingist pisikesest juustupoest sain. Kahjuks kadus see pood kiirelt.

Sunnitud Dieet ja Õõvastav Protseduur

Teisipäeva hommik

Homme pean minema mingile nilbele protseduurile, mis kõigile üle 50'stele siinmaal soovitatav. Ise oleks muidugi eemale hoidnud nagu üks täisvereline eesti mees kunagi aga naine käis peale ja kodurahu huvides tegin südame kõvaks ning võtsin asja ette. Homne üritus seisneb sisikonna uurimises miskisuguse sondi otsas oleva kaameraga. Nilbeks teeb asja see, et aetakse tagantotsast sisse. Hea isegi, et enne pannakse magama, sest kuuldavasti normaalsetel isastel pidada sihukese lähenemiskatse peale lisaks lõuga andmise soovile ka pärakakramp tulema.

Protseduuriga kaasneb eelnev näljutamine ja lahtisti manustamine, et parema nähtavuse huvides sisikond tühjaks teha. Eile õhtul tohtisin viimast korda süüa, kasutasin võimalust ja nautisin rasvast suitsuvorsti rukkileival ning liitri jäätist. Teatava hirmuga suhtusin näljakuuri, sest oma elu jooksul pole vist kunagi üle poole päeva söömata olnud. Hommikul polnud eriti hull, musta kohvi võisin juua ja vett manustada nii palju kui isu ehk janu on. Ega eriti polnud aga mõtlesin, et parem vesi kõhus kui mitte midagi ja luristasin peale kohvi ka kruusitäie vett.

Tööl tavatsen lisaks lõunasöögile iga paari tunni tagant teha kerge näksi. Seekord piirdusin kella kaheksa ajal kahe lahtisti tabletiga ja jäin hirmuga mõju ootama. Paraku ei juhtunud õnneks midagi, vedasin kenasti tööpäeva lõpuni välja ilma et oleks pidanud vetsu külastama. Mure oli, et häda tabab sõidu ajal, mida kuradit ma maanteel ummikus teen ??? Õnneks polnud probleemi. Kodus neelasin ühe pulbri kahest nahka ja üritasin aru saada, kuidas seda rohtu täpselt kasutada. Rohuretseptil üks juhend arstilt kaasaantud lehel teine, kurat ei suuda nad ka kokku leppida kuidas seda sodi endale sisse ajada. Igatahes vett ja õunamahla segi tuli poolteist kuni 2 liitrit peale juua. Sellise koguse õllega saaks naljaga hakkama aga proovi sa vett juua, no vastu hakkab. Lõpuks siiski joodud ja kõhus selline raske tunne nagu ootaks titte.

Kui arsti jaoks pole raha mine lennujaama - röntgenipilt
ja rinnakompimistest tasuta, kolonoskoopia soovi puhul
piisab sõnaühendi Al Quaeda kasutamisest :)  

Igal juhul läksin välja lund lükkama olles iga moment valmis vajadusel jooksuga tuppa kihutama. Paraku sai lumi maja ümbert aetud ja ei miskit reaktsiooni. Jalutasin koera aias, istusin tunnikese arvuti taga, ikka ei midagi. Helistasin murelikult kaasale, et minu nõukaaegne magu vilistab peenikeste lääne rohtude peale ja seedib need muuseas läbi. Temal olla küll omal ajal funksinud nagu ette nähtud. Mõtlesin, et käin võtan bensu ja kui tunni aja jooksul miskit ei juhtu uhan järgmise portsu otsa. Bensujaama sõites tekkis kummaline tunne, nonii hakkab tööle, loodetavasti mitte nii äkki, et lahkun tanklapüstol pihus orbiidile. Silme ette tuli pilt ammulisui juhtidest bensusabas, kes kaugenedes järjest väiksemaks jäävad.

Ehkki reaktor oli ilmselgelt tööle hakanud, suutsin kontrollimatut ahelreaktsiooni veel pingutustega tagasi hoida ja kihutasin kodu poole. Olukorda ei teinud lihtsamaks ka pisem laps, kes poolel teel helistas tahtes, et ma toidupoest läbi sõidaks. Mu vastus oli suht lühike ja pahane urin, sisaldades juhendit toit unustada ja välisuks lahti teha, et saaksin hoo pealt sekundit kaotamata poti suunas tormata. Autos kaalusin mõtet, et aja kokkuhoiu mõttes foori taga püksid jalast võtta, aga hirm politsei ja naabrite ees hoidis tagasi.

Olukord lahenes siiski ilma enneagse katastroofilise plahvatuseta, jõudsin edukalt ettenähtud ruumi ja isegi ukse kinni lüüa enne kui kosk vallandus. Pikemalt ei hakka siin kirjeldama, aga kõhugripp on selle kõrval naljaasi. Igatahes veerandtunni pärast olin nagu uuestisündinu, paraku ootas ees järgmine doos. Segasin sodi kokku ja neelasin alla. Vee joomise vahepeal uurisin igavusest infolehte ja avastasin ehmatusega, et olin valesti lugenud ja rohud segi ajanud, kuradid nii sarnaste nimedega. Hullu polnud, lihtsalt läks kahekordne doos, kõht lahti poole kiiremini kui ette nähtud.

Tunni aja pärast kordus vetsu epopöa nagu ette nähtud. Kogu see aeg olen tarbinud vaid vett ja õunamahla, teatava üllatusega pole erilist isu toidu järgi, mida eelnevalt kõige suuremaks katsumuseks pidasin. Isegi laste tuunivõileiba vaatasin suht ükskõikse pilguga. Loodetavasti ei ärka öösel suure näljatunde peale üles. Eks homme kirjutan järje, kuidas kulges, momendil pean jälle vetsu kihutama.

Kolmapäeva hommik

Magama sai varakult ja uni oli tühja kõhuga uskumatult hea, tavaliselt ikka lesin kella kümnese koriseva ja mulksuva kõhutäie otsas. Hommikul viimane süsteemi tühjendamine, kruusitäis vett kõhtu ja läpakalt otsima parimat ning kiiremat teed Püha Joosepi haiglasse (täielik müstika, miks siinsed haiglad pühakute järgi nimetatud). Läksin metrooga ja sealt bussile. Bussipeatuses paraku oli vastukäiv info, paberplaanil samad ajad mis Google pakkus, elektroonilisel tablool pooltundi hilisem. Õnneks siiski elektrooniline oli rikkis ja buss tuli õigel ajal ette. Viis minti jalutamist räiges -12C külmas, mis tuule tõttu tundus alla kahekümne kraadi olevat ja jõudsin õige sissepääsu ette. Remondis muidugi, pidin tegema tiiru ümber kompleksi enne kui teisest uksest sisse sain.

Mõningase küsimise ja omapäi otsimise järel leidsin registratuuri üles. Sabas kulus oma veerand tundi enne kui sain ühe noormehe jutule, kes nähes mu tervishoiukaarti küsis kas olen eestlane. Jah vastasin imestades, ma olen soomlane selgitas ta. "Puhummekko suomea" küsisin aga ta arvas, et ametliku dokumendi täitmisel peaks siiski inglist kasutama. Lõpus lobisesime paar lauset, kuni sabasolijad närviliseks hakkasid muutuma; "Kiitos, hyva päivä" laususin lahkudes.

Sain vaevalt protseduuride ukse taga maha istuda kui kitlis noormees välja astus ja raske poola aktsendiga üritas mu nime veerida. Kas ikka seesama Toomas uurisin, sest tavaliselt kulub meditsiiniasutustes pikalt rohkem aega kui ette nähtud. Selle haigla tunnustuseks sujus kõik kui õlitatult kusjuures töötajad askeldasid pidevalt. Totaalselt erinev 10 aasta tagusest esimesest haigla traumapunkti külastusest, mis eriliselt laiskade, ebasõbralike ja teovõimetute töötajatega oli mehitatud, kui üks arst välja arvata.

Pandi mind istuma ühte nurka suures ruumis kus neli haiglaürpides patsienti toolidel reas istudes ees ootas. Õhuke kardin tõmmati ette ning kästi kõik riided peale sokkide ja kingade maha koorida. Ihualasti kingades ja sokkides, loodetavasti pole see mingi pornofilmi katsetusvõte. Kaks nööriga kinni tõmmatud ürpi pidin selga ajama, tagumik ja selg jäid poolest saati paljaks. Tüüp täitis mingi lehe, esitades mulle mitmeid küsimusi, mida teiste patsientide juuresolekul nagu natuke ebamugav vastata. Millal viimati sittusite, kas sitas oli midagi ebatavalist, igasugu haiguste põdemise kohta, isegi seda mis usku olen, ime et seksuaalseid eelistusi ei küsitud. Teades kui oluliseks siin riigis privaatsust peetakse oli õige kummaline käitumine. Lõpetuseks suskas parema käelaba peale veeni nõela, mille kaudu uimastit anda ja vasaku käe ümber numbri, et hiljem laipa lihtsam tuvastada nagu kahtlustasin.

Ainult kolonoskoopia puhul on väljend
"Milline perseauk" inimesele positiivseks hinnanguks

Paberid täidetud, pandi mind teistega koos ootama ja kutsuti järgmine patsient sisse, kelleks osutus kahekümnendates kena häbelik blond. Mina istusin temast vaid kolm meetrit eemal kui naine pidi küsimustele vastama, ta tundis end ilmselgelt ebamugavalt. Siis paluti kõik riided peale rinnahoidja maha võtta, "Oh my god" ohkas neiu ja kogu seltskonnale oli selgelt kuulda kuidas riideesemed ükshaaval maha kooriti. Mõnes teises keskkonnas oleks ehk üsna erutav olnud, praegu aga mõtlesid kõik vanamehed oma pärasoolika peale.

Kui minu aeg saabus, juhatas õde teise palatisse ja pani voodile lebama, kinnitas käele vererõhu ja pulsi mõõtja ning ninasse hapnikutorud. Ekraanil nägin vererõhu taset ja pulsilööke nagu filmis. Arst küsis mõned lisaküsimused ja lasi mul alla kirjutada vormile, millega andsin end tema meelevalda võttes kogu vastutuse enda peale - no mis mul üle jäi. Õde kamandas külili ja ühendas uimasti ampulli käesüstlaga teatades, et see mõjub kiiresti. Mõtlesin, huvitav kui kiiresti ja pöörasin pilgu aparaadi ekraani poole, et leida sealt kellaaega ... 

... lala lala maal ... (loodetavasti ei sondeerinud mind UFO'lased sel ajal) 

... pilt keris ette teises ruumis, kus veel mitu uimastatud patsienti vedeles. Üks norskas, teine peeretas, ainult minul oli pilt ees. Vahepealsest polnud aimugi, ei ajast ega sellest mis toimus, viimase üle oli päris hea meel. Õde astus sisse ja nähes, et olen ärkvel küsis kuidas end tunnen. Justkui peale kosutavat und, valmis hommikujooksule minema vastasin täiesti tõsiselt. Õde vaatas korraks kahtlustavalt mulle otsa aga ulatas siis riidekoti, võin riidesse ajada. Kui valmis olin ulatas infovoldiku lisades, et kõik oli OK, enne 10 aastat pole vaja tagasi tulla aga 4-6 nädala jooksul tahab arst korra pilgu peale visata. Samas ei tohi ma 24 tunni jooksul mingit masinat kasutada, autot juhtida ega kontsentratsiooni nõudva ülesandega tegeleda. Arvutimäng loodetavasti selle alla ei käi :) Teistest tüüpidest hakkas üks end vähehaaval liigutama - "uimasti mõju on väga individuaalne" oli õe kommentaariks. 

Kaasa olin kutsunud umbes üheks vastu. Ta tuli veits varem, ajastus sobis perfektselt. Olemine täiesti tipp-topp, enne kojusõitu käisime poest läbi. Mis iganes sorti uimastiga tegu, mingit pohmakat pole ja väga hea uni oli - ideaalne unerohi minu arust.

Marslane - film

Kaader Filmist

Nonii, eile hommikul vaatasin ka filmi ära. Kokkuvõttes polnud mingit üllatust, ei positiivses ega negatiivses mõttes. Nimelt oskasin ette oodata, et film ei saa kunagi olla samal tasemel kui raamat (millest blogisin eelmine nädal) ja seda isegi tänapäevase tehnoloogia juures, kus palju fantastilisemad planeedid kui Marss on digiefektidega võimalik õige usutavalt esitada. Marsi kujutamine nii erkoranzhi ja üldse selgete värvidega oli visuaalselt kena kuid totaalselt ebarealistlik, tegelikult tegu suht kontrastitu ja tuhmide värvidega maastikuga kui sealt seni saadetud pilte uskuda. Samas "tegeliku" värvuse määratlemine polegi nii lihtne kui võiks arvata, sest lisaks objektiivsele fotoelemendile (raw image) tulevad mängu selle ja inimsilma värvitundlikkuse erinevused, pildi ajutöötlus, atmosfääri, varjude ja paljude muude tingimuste mõjud. Seetõttu pea võimatu määrata kuidas täpselt inimsilm Marssi näeks.

Marsi tegelik "värv" - töötlemata pilt, kalibreeritud "naturaalne" pilt, "valge" balansiga pilt.

Üldises plaanis suudeti raamatu sisu suht hästi edasi kanda. Dramaatilisuse mõttes oli nii mõndagi juurde lisatud (näiteks arulage ja tegelikkuses juhitamatu "rakett-mehe" stseen avakosmoses liikumiseks lõpus) ja üht-teist olulist ära jäetud (tolmutorm teel õhkutõusmismooduli juurde). Lisaks oleks nii mõnedki momendid jäänud selgusetuks või märkamata, poleks enne raamatut lugenud - heaks näiteks see, et Hiinlaste abi tingimus oli nende mees järgmisele Marsi ekspeditsioonile kaasa. Lõpukaadrites vilksatas pilu Aries 5 kabiinis, aga see oleks sama hästi võinud olla asiaadist USA kodanik.

"tegelikes" värvides pilt on üsna roostekarva

Nüüd jõuan ka tehniliste apsude juurde, mis nii teravalt silma torkasid, et ei saanud märkamata jääda. Kohe alguses tormi käes jalutasid tüübid suhteliselt rahulikult ja püstises asendis aga kui antenn astronauti tabas lendas see kui tühi kilekott tuulega minema. Radioktiivse mooduli juures olev varras lipukesega oli tolmutormi üllatava kergusega vaevu tolmuhunnikusse torgatuna üle elanud ja püsti püsinud, astronaut tõmbas selle mingi vaevata välja ja viskas kõrvale.

Curiosity üles leidmine tolmu alt sellele juhuslikult peale astudes polnud kah kõige usutavam kellelegi, kes kunagi kaduma läinud asju on otsinud. Eriti veel kõrbes, kus pole mingit võimalust oma asukohta poolemeetrise täpsusega kindlaks määrata, Marsil nimelt pole veel ega eeldatavalt ka siis GPS kasutusel. Curiosity väljakaevamise juures oli lõpukaader väga õnnetu nurga all võetud, sest esimese pildi juures asus kogu kupatus ilmselgelt tasase liivakihi all kui tüüp kaevama asus. Viimases kaadris polnud auku ollagi kui aparaat justkui iseenesest pinnale oli tõusnud. Need olid esimesel pilgul silma jäänud apsud, kindlasti on veel kümneid kui mitte sadu.

Kõigele vaatamata ma ei kahetse filmi vaatamisele kulutatud aega, sest võrreldes paljude teiste "tõsielu" ulmekatega oli see väga hästi tehtud. Film pani mind mõtlema, kas tegelikkuses õnnestuks minul kunagi näha teleka või neti vahendusel inimest Marsi pinnal. Vaatamata Ameeriklaste ja ka teiste suurriikide sellesuunalistele arglikele katsetele ei usu, et minu elu jooksul - optimistlikult vaadates ütleme nii aastaks 2050 - seda juhtub. Isegi kui jätta kõrvale suht pinev poliitiline olukord, mis seoses ressursside vähenemisega vaid teravamaks läheb sundides riike oma vahendeid pigem sõjatööstusse suunama räägivad kaks fakti inimese Marsile saatmise vastu.

Esiteks oleks inimese elus hoidmine liigselt kallis ja teiseks arenevad robootika ja tehisintellekt sellise kiirusega, et saavad peagi igasuguste ülesannetega paremini hakkama kui inimene. Poliitiliste punktide teenimine esimesena Marsile jõudmise eest, nagu see Kuu puhul oli, enam ei toimi, sest põhimõttelisi ideoloogilisi erinevusi pole palju alles jäänud. Oleksin õnnelik, kui järgmise kolmekümne aasta jooksul inimene Kuulegi tagasi jõuaks. Viimane astronaut käis seal 1972 detsembris. Lahkudes olid ta sõnad: ... as I take man's last step from the surface, back home for some time to come – but we believe not too long into the future ... ( ... astudes mõneks ajaks Kuu pinnal viimase sammu koju tagasi pöördudes - usume et pöördume tagasi mitte liiga kauges tulevikus ... ) Usun, et keegi ei osanud oodata nii pikka pausi, 43 aastat kulunud ja aeg tiksub edasi.

Kagami Baraki 2016

Kagami Biraki avamine

Eile oli meie dojos traditsiooniline Jaapani uue aasta tähistamine. Üritus algas kell 11:00 grupiviisilise treeninguga, mis kestis kahe vaheajaga poole viieni. Käisin enne trenni minekut dushi alt läbi, et oma "paraadvormi" (Jaapanis MM'l käinud gi'd) mitte liialt ära määrida, seda ainult "värske" higiga immutades. Üritus algas mediteerimise ja "hinge puhastamisega", et astuda värskelt järgmisse aastasse. Loeti ka ette Dojo etikett, mida kooris järgi kordasime.

Järgnes soendus ja põhielementide nagu blokkide, erinevate käe- ja jalalöökide sooritamine 20-stes seeriates, lisaks lihtsamad kombinatsioonid.

Teine kolmandik kuulus katadele, alustades põhikatadest, käies läbi kõik värvivööde Pinan katad ja lõpetades mustade vööde katadega. Mustade vööde osas tegime umbes 30 katat, millest kõiki oskasid üksikud kogenud vanemad mustad vööd. Kata esitlusel tegid kaasa need kes oskasid, mis tähendas, et kergemate puhul olid kõik mustad vööd koos tatamil, raskemate puhul vahel vaid kolm esitajat. Ülejäänud istusid tatami äärel ja vaatasid pealt.

Mina suutsin kaasa teha kümmekond, lapsed veits alla kahekümne kuuludes seega kogenumate hulka. Meie puhul on eeliseks treenimine Kanada Shito-Ryu peakorteris, mistõttu saame alati tipptegijatelt nõu küsida, et katasid meeles hoida. Treeningu intensiivsusest rääkimata, paljud teised olid juba esimese kolmandikuga täitsa võhmal.

"Unustatud" kata Channan õppimine

Viimane kolmandik kujunes alustuseks kümmekonna lihtsama vabavõitluse kombinatsiooni harjutamisele ja siis hakati uut katat õpetama. Tegu oli niinimetatud "unustatud" kataga, nimeks Channan mida shihan küll nimetas one-one või midagi sellist. Igatahes oli tegu kataga, mida ma polnud kunagi näinud, ega nimegi kuulnud. Esimest korda nähes tundus pikk ja keeruline aga ise õppides polnudki eriti raske, vaid lõpuosa nõudis ohtralt tähelepanu. Muidugi ei taha ma väita, et tunni ajaga kata ära õppisin, lihtsalt suudan seda mitmete mõttepauside ja lastelt nõuandeid küsides enam-vähem läbi jalutada. Põnev sellegi poolest ununema hakanud katat edasi kanda.

Treeningosa lõpetamine

Peale treeninguosa lõppu hüppasime kodust läbi, et dushi all käia ja teised riided selga panna. Õhtusöögile võtavad lisaks dojo poolt pakutavale kõik osalised üht-teist omavalmistatut kaasa. Meie panuseks oli seekord kaasa valmistatud imemaitsvad vahvlid ja kodused shokolaadikuubikud pähklite ning viigimarjade tükikestega.

Mina maiustasin rohkem jaapanipärase toidu nagu sushi kallal, lisaks mõned ampsud nende pelmeene ja mõningaid tundmatuid toitusid. Lobisesime paljudega aga pikemalt ühe argentiinlanna ja jaapanlasega, kes kumbki ka suusatamisega tegelevad. Esimene neist elab ja töötab ühes Lõuna-Ameerika tuntuimas suusakuurordis.

Jaapanlane pidi oma sünna puhul järgmisel päeval Blue Mountainile minema, paraku ilmaga tal küll ei vedanud, sest pühapäeval on vihm ja +6C. Koju tulime poole üheteistkümneks väsinud kui kotid ja keerasime kohe magama.

Eesti Keel Toronto Ülikoolis

Eesti Keele kursus Toronto Ülikoolis 2015-2016

Eelmine aasta, kui tütrel oli vaja Toronto Ülikoolis valida kolmanda kursuse ained otsustas ta minu hämmelduseks ka Eesti Keele kursuse võtta. Eesti Elus oli sel teemal pikem artikkel "Eesti keele kursus Toronto Ülikoolis". Miks küll eesti keele kui oskad seda piisavalt hästi Eestis töötamiseks, kas poleks mõistlik õpperaha kasutada erialaste teadmiste süvendamiseks. Selgituseks sain, et kolmandal kursusel on lisaks erialalistele ainetele kohustuslik üks "science" ehk loodusteaduskursus ja üks "arts" ehk humanitaarkursus. Kahjuks teaduse osas olid mitmed põnevamad nagu "Astronoomia" ja "Tuumafüüsika" juba nende erialade tudengite poolt täidetud, ülejäänuist valis laps "Earth Science", mis tegeleb maakera uurimisega. Humanitaaralade hulgast polnudki miskit mõistlikku valida peale Eesti Keele, sest huvi puudumisel oleks kunstiajaloo või usuõpetuse kursus totaalne ajaraiskamine. Loodetavasti ei kujune eesti keel liiga koormavaks ning hea hinde saamine kergem, nii saab ka keskmist nats üles upitada.

Nädala alguses sai plika lisaks oma uue arvuti protsessorile ka eelmise poolaasta eksamihinded kätte. Issi rind kohe paisus uhkusest, see laps annab mulle silmad ette. Ehkki sain isegi omal ajal päris hästi ülikoolis hakkama siis õppekoormused pole paraku võrreldavad. Minu ajal tuli õppimisega tõsisemalt tegeleda vaid eksamisessiooni ajal samas kui pidu ja pillerkaar ülejäänud aasta jooksul. Tütre puhul näen, et ilma pideva õppimiseta pole lootust normaalseid hindeid saada. Seda eriti eksamitel, sest kuus eksamit oli kaheksa päeva peale kontsentreeritud. Vahel tuleb ette, et kaks eksamit samal päeval. Selge, et ilma eelneva õppimise ja aine valdamiseta pole võimalik neid sooritada.

Tütre kolmanda aasta sügissemestri tulemused Inseneriõpingutel Toronto Ülikoolis

Samas pole sugugi kindel kumb meetod pikas perspektiivis paremaks osutub, sest minu põlvkonna Eesti ülikooli haridusega seltskond on üldjuhul nii Eestis kui välismaal päris edukalt läbi löönud juhul kui omal ajal sai õige eriala valitud. Kokkuvõttes saime oluliselt väiksema vaevaga suht sama tulemuse kui teised hullult õppides. Lisaks säilis õpihimu, mida tuupimine ära ei võtnud. Lugesin hiljuti artikli siinsete arstide kohta, mis oli õige hirmuäratav. Nimelt olevat varjatud saladuseks asjaolu kui meeletult suur on enesetappude hulk sellel erialal ja seda eelkõige stressi ning ülekoormuse tõttu. Suur palganumber ei tule mitte kõrgest tunnipalgast vaid hullumeelsest ületundide hulgast. Sama probleem ka ülikoolides, eriti just aasia päritolu üliõpilaste hulgas, kellele pannakse nii pere kui kogukonna poolt ebarealistlikke ootusi. Eluterve laisklemine ja hobidega tegelemine on mõistlik, hea õigustus lapsele korraliku mänguarvuti võimaldamiseks :D

MariLohe - Käivitamine

BIOS setup ekraan

Järgmisel päeval kui laps koju saabus viskasime veelkord pilgu peale ja saabuski see tähtis moment kui aeg stardi nupule vajutada. Pisem plika oli igaks juhuks toast välja astunud ja piilus ukse vahelt, mis juhtumas. Mina filmisin moblaga. Saanud Marilt kinnituse kõigi jubinate valmisoleku kohta laususin: "All systems GO" ning alustasin lugemist: kümme, üheksa, ... . üks, start. Masina tuled läksid peale ja ventikad hakkasid puhuma, üllatavalt on tegu äärmiselt vaikse aparaadiga. Esimesel momendil paistis kõik ok olema aga kui paarikümne sekundiga ekraan pilti ette ei kerinud tundus asi kahtlane. Ootasime veel veidi aga miskit paremaks ei läinud, no vähemalt õhku ei lennanud arvuti.

Juhendist veakoode studeerimas

Emaplaadil olevad numbrid andsid mitmeid eri koode ja lõpuks hakkasid protsessori temperatuuri näitama. Ekraan siiski jumala must, ei mingit signaali. Ühendasime läpaka taha et välistada ekraani probleemi, pilt kohe ees. Lauaarvutil oli ta emaplaadi HDMI videoväljundisse ühendatud, proovisime graafikakaardi omasse panna, ei mingit tolku. Kuna kõik muu tundus töötavat siis viga paistis olevat kas videokaardis või emaplaadis.

Laps googeldas veakoode otsides lahendust, mina murdsin niisama pead. Selgus, et probleem võib olla ka BIOS setupis. See on juba piirkond, kus tuleb õige ettevaatlikult liikuda. Selleks, et BIOS resettida ja CMOS puhastada oli vaja kas emaplaadi patarei korraks eemaldada või kaks jalga lühistada. Võtsin vana DVD mängija tagant judina mis sobis selleks otstarbeks perfektselt. Paraku polnud abi, saime lihtsalt teise veakoodi. Jäi üle kasutada kirvemeetodit ja kõik ülejäänud jupid lahti ühendada, mis võivad probleeme tekitada.

Kastile oli jäetud mulle teade, et ma arvutit
ilma tema kohalolekuta ei puuduks :D

Kiskusime isegi videokaardi välja, sest kui see või emaplaadi kaardipesa defektne, tuleb niikuinii tagasi viia. Igaks juhuks tõin oma monitori, millel oli DVI juhe. Uuesti arvutit peale lülitades ei juhtunud algul miskit, aga siis äkki tuli kiri ekraanile - hurraa samm edasi. Veidi askeldamist ja tüdrukul õnnestuski BIOS setupi sisse saada. Hiljem selgus, et vahel on HDMI draiveritega probleemi, samas oleks eeldanud mingitki videosignaali. Igatahes BIOS setup ekraan oli ise igavesti ägeda kujundusega, mul tekkis kuri kahtlus, et selle pärast laps just MSI firma kraami tahtis. No tegelt ikka asjatundjate soovitatud.

Videokaarti ei hakanudki tagasi panema, enne laadib Windows 10 peale, mille ülikooli kaudu inseneritudeng tasuta saab. Siingi tekkis tõrge, sest tema mahalaaditud Windows ei tundnud ära koodinumbrit. Selgus, et peab kasutama spetsiaalset ülikoolidele mõeldud väljalaset, millel ka hulk muid Microsofti programme tasuta kaasas. Igatahes minul oli aeg magama minna, laps hakkas Window Educational maha laadima. Soovitasin tal mitte samal õhtul seda installida, läheb liiga hilja peale. Järgmine hommik helistas mulle tööle üheteist ajal, et sai edukalt Windowse installeeritud ja ka viirusetõrje peale, kinnituseks saatis moblaga võetud pildi. 

Moblale saadetud pilt, Windows peal ja BIOS flashitud

Graafikakaardi saime alles õhtul tagasi peale panna, esialgu oli ekraan jupp aega pime, arvasime, et ju siis ikka videokaart defektne. Õnneks ei jõudnud veel masinat kinni panna aga mingi moment kargas pilt ette, no oleks pidanud aru saama, et draiverite laadimine võtab veits aega. Plika üritas ka mälu kiirust tõsta, aga millegi pärast andis BIOS selle peale vea ja restartis masina. Googeldades soovitati BIOS flashida ehk uusim versioon paigutada. Jällegi tegevus, mis nõuab erilist ettevaatust aga laps sai ka sellega edukalt hakkama ja mälu kiiruse 20% üles kerida.

Täna ootasin teda kannatamatult koju, et saaks vaadata kuidas on uue arvutiga Battlefieldi mängida. Uhasime kaks tundi ja saime natuke meeskonnatööd harjutada. Eriti hästi ei läinud, aga saime ühe uue mängusõbra, kes uuris mis keeles me räägime. Tüüp oli õige osav, kolmekesi päris lahe koos rünnakuid planeerida. Viimase mängu tegime vastastele kiirelt pähe. Parim moment oli see kui ühte snaiperit jahtisime, kes mitu meie meeskonna liiget nottis. Enam vähem aimasime, kus ta on. Tütar meelitas tule enda peale nii, et tüüp ei jälginud ümbrust piisavalt tähelepanelikult. Mina tegin paukude järgi asukoha kindlaks, hiilisin seljataha ja suskasin noa ribidesse. Selline neljapäevaõhtune meelelahutus mul tütrega :D