Paha uni

Täna hommikul ehmatasin kalli kaasa üles ähvardades kedagi maha tappa. Tema muidugi arvas, et olen liiga palju kõmmutamismänge arvutil mänginud ja näen nüüd temaatilisi unenägusid. Nii hulluks pole veel asi läinud, igatahes ei mäleta, et oleks kunagi ühtegi arvutimängu unes näinud. Tegelikkus oli hoopis proosalisem, nimelt võitlesin varastega.

Unest mäletan niipalju, et olime kaasaga kusagil suusareisil. Bussiga viidi lennujaama, mäed olid megailusad aknast vaadates. Bussist maha minnes selgus, et meil oli liiga palju asju ja peame kaks korda edasi tagasi käima. Mina läksin kottidega ees ja kaasa jäi bussi juurde ootama. Aga tagasi tulles jalutas ta mulle poole ootesaali peal vastu. Nohisesin pahaselt, et nii võidakse ju suusad pihta panna. Nojah, nagu kartsin, polnudki suuski enam hanges püsti bussi juures, kuhu olin nad jätnud.

Mõttes lõin kahjud kokku ja proovides leida kogu loo juures positiivset momenti mõtlesin, et kaasale tuleb niikuinii uued suusad osta. Enda Fisher "World Cup" laudadest oli küll kahju. Vaatasin igaks juhuks ringi ja järsku välgatas neoonkollast eemal. Kurat mingi tüüp jalutas meie suusad õlal rahulikult minema. Esimese hooga tahtsin järgi jooksma hakata aga jalas olevad mäesuusasaapad muutsid jooksuürituse sarnaseks koerte koperdamisega kui olen neile esimest korda lumepapud pannud. Jalast ära kiskuda ka ei julgenud, kartes tüüpi silmist kaotada.

Hirmus viha tõusis rinnus. Kui tahtsin karjuda, et tegelane seisma jääks ei tulnud suust mingit häält nagu unes ikka. Punnitasin nagu segane aga rindkere oleks justkui kinni pigistatud. Nüüd hakkasin aru saama, et tegu on vist unega, kuid aju arust ainult osaliselt. Suuskade virutamine oli tõeline. Hirmsa pingutusega proovisin veel karjuda ja nüüd juba nats õnnestus mingi kole mörin esile manada. Võtsin kogu jõu kokku ja kraaksatasin tõrrepõhja häälega; "Ära tapan, Ära tapan, ... " Endal oli sihuke tunne et olen selleks valmis Tüüp pööras ringi ja tegi süütu näo pähe mille peale mul katus kippus ära sõitma. Hakkasin vaatamata rasketele suusasaabastele üllatava kiirusega vennale lähemale karglema ise kähistades; Ai raisk, ai raisk ...

Nüüd tõi mind kaasa raputamine mõistusele. Võis päris ehmatav äratus olla kui su kõrval voodis tudiv kallis mees ähvardab läbi une maha tappa :D Loodetavasti ei tekitanud püsivat hingelist traumat ja lubatakse täna ikka kenasti külje alla sooja pugeda ;)

Klassikokkutulek - Mis sa mossitad diskositikas :D

Klassikokkutulek ongi selline üritus kus sebid ära selle tüdruku kes kunagi sebimata jäi.

Nädalavahetusel vaatasime ka meie väidetavalt Eesti kõigi aegade populaarseimat filmi "Klassikokkutulek". Polnud lootnudki filmi enne suvist Eestireisi näha, aga ootamatult kuulsin tuttavatelt, et tükk Youtube üles riputatud. No muidugi ei saanud võimalust kasutamata jätta, istusime kaasaga teleka ette, mina õlle ja tema teeklaasiga ning hakkasime vaatama. Süümekat ma küll ei tundnud, et üle neti vaatasin. Samas oleks hea meelega maksnud produtsendile kui sihuke võimalus eksisteeriks. Ma ei tea kuidas see filmimaailm töötab, aga tõepoolest ei saa aru miks nad ei taha ajaga kaasas käia ja näiteks kinopileti hinnaga filmi netti üles riputada. Kasud oleks sees kõigil peale vereimejatest vahendajate: inimesed saaks vaadata ja tootja saaks kogu tulu enda taskusse. Kui üle neti on film mõistliku hinnaga saadaval siis enamus ei viitsiks piraaditsemisega tegeleda. 

Hüvasti mõistus !

Ametlikel andmetel lõi film esimese nädala jooksul hulga rekordeid, järgneb lõik filmi.ee veebilehelt: René Vilbre lavastatud komöödia, mille peaosades on Mait Malmsten, Genka ja Ago Anderson, esilinastus korraga läinud nädalavahetusel (20-21 veebruar) rekordilisel arvul ekraanidel – kokku lausa 34 kinos üle Eesti. Piletikassasse kogus film oma esimesel nädalavahetusel 191 390 eurot, mis on rohkem kui näiteks filmil „Avatar“ (72 364 eurot) või eelmise aasta Eesti kinode edukaimal filmil, multikal „Käsilased“ (104 105 eurot). Samuti seljatas „Klassikokkutulek“ kunagise menuki „Titanic“, mille avanädalavahetuse kassa oli 40 486 eurot.

Kui raseerid siis skoorid :D

Ootused olid suured ehkki suhtusin natuke skeptiliselt kartes, et populaarsus rahva seas ei pruugi garanteerida filmi taset. Tunnistan, et minule meeldis täiega - mõnus ajaviite komöödia. Rafineeritumad kriitikud on küll kurtnud stereotüüpsete "genitaalinaljade" üle aga minu arust polnud nendega üle pakutud. Film esitas üsna tõepäraselt läbi eneseiroonilise prisma keskmise keskikka jõudnud eestlase käitumist, eluolu ja probleeme. Ei maksa luua endale pettekujutust, et inimesed igal ajal ja igas situatsioonis salongikombeid järgivad. Kurvastusega pean tunnistama, et seoses viibimisega kodumaast eemal pole olnud võimalust ühelgi klassikokkutulekul käia, ehkki soov oleks suur. Endiste klassikaaslaste käest aga olen kuulnud, et need möödusid õige lõbusalt ja tragikoomiliselt nagu võibki eeldada inimestelt, kes pealt neljakümnestena üritavad käituda nagu teismelised :D

Mingi käiguvahetus ja katsu sammu pidada

Teades, et tegu on Taanlaste pealt maha viksitud stsenaariumiga ja ka sommid on sama filmi teinud vaatasime ühe hooga needki ära. Õnneks suudan sommide oma originaalkeeles ja taanlaste oma inglise tõlke abil jälgida. Võin julgelt väita, et eesti versioon on parim nii sisu kui eriti näitlejatöö poolest. Kindlasti on mu arvamus kallutatud aga eks igal pool on omad nüansid, mis teistes riikides sama tugevalt ei resoneeri. Soomlaste oma oli päris hea koos mitme originaalse killuga. Taanlaste oma jättis suht külmaks, võimalik et kerge tüdimus tuli peale sama asja kolmandat korda vaadates. Ma ei imestaks kui "Klassikokkutulekust" kujuneb omaette kultusfilm keskealistele, kust pärit tsitaadid meid aastakümneid kummitama jäävad. Soovitan kõigil vaatama minna, kes head komöödiat naudivad.

Kevadjalutuskäik

Munakivirand Ontario järve põhjakaldal

Täna on esmaspäev ja superpikk tervelt nelja päevane nädalavahetus hakkab otsa saama. Riigitöötajatel on meil ju esmaspäev ka vaba. Lisaks öisele ägedale äikesetormile rikkusid hommikuse pikalt sissemagamise plaani lapsed ja koerad. Naljakas oli kaasaga nagu kaks pensionäri koju jääda samal ajal kui lapsed, kes kooli, kes tööle läksid. Vanem plika oli terve öö mingit projekti teinud ja alles pool viis magama saanud. Sellele vaatamata tundus hommikul õige reibas muuseas teatades, et jõuab koju õhtul alles üheksa ajal. Noorest peast jaksasin vist minagi eksamiperioodil sellise tempoga elada lisades veel edukate soorituste tähistamise vahepeale. Pisem käib osaajaliselt mööblifirmas tööl ja pidi end täna üles ajama, ehkki kooli poolest oleks võinud koju jääda. Kurtis, et mitte ei viitsi vabal päeval minna, aga oli lubanud. Tere tulemast täiskasvanute maailma "lohutasin", ega issi emme ka just suure vaimustusega varahommikul voodist välja hüppa et tööle tormata. Aga ära muretse, pensionipõlves saad jälle hommikul pikalt magada, no kui und peaks olema :P

Järvevaatega kallid kortermajad 

Eile käisime kaasa ja koertega järve ääres jalutamas esimest imeilusat kevadilma nautimas. Kui tagaaias oli lausa +15C siis vee lähedal siiski jahedam, lõpuks panin isegi mütsi pähe. Sõitsime järveäärsesse Humber Bay Parki, kus pole kunagi varem käinud. Park asub meie lähedalt läbi voolava pisikese Mimico jõe suudmes kahel pool olevatel poolsaartel, parkisime tänavale idapoolsesse osasse, kus pidime $2 kahe tunni eest maksma. Hiljem selgus, et parki sissesõites oleks tasuta saanud, aga kartsime et seal pole kohti.

Koerad olid muidugi raskelt rõõmsad võimaluse üle mingit uut piirkonda uurida ning lugematu arvu teiste koerte taguotsi nuuskida. Esialgu jalutasime ida poole munakividega kaetud järveranda pidi. Lainetus oli paras nii, et vee ääres kividest ja lainetest fotot tehes said tossud märjaks kui üht suuremat alahindasin. Kutsad tahtsid muidugi vette minna, mida me siiski lubada ei saandud, jää alles paari nädala eest sulanud. Üle järve avanes ilus vaade Toronto kesklinna pivelõhkujatele, kaasa kasutas võimalust et oma fotokaga pilte teha.

Põnev valgusefekt, mille tekitab läbi õhukese lainetava vee munakividele pangev päikesevalgus

Kaks luike ujusid ranna ääres, mis ajas meie koerad ärevaks. Jalutasin lähemale tundes huvi, kuidas elukad teineteisesse suhtuvad. Päris naljakas, et ehkki koerad algul sikutasid vee poole, aga kui suur isaluik otsustas meile koha kätte näidata ja lähemale ujus, polnudki kutsad enam eriti bravuuri täis. Ma ei usu, et oleksin varem luike nii lähedalt näinud - viie meetri pealt tundus ta kuradima pirakas. Lind ajas tiivad looka, et veelgi suurem paista ja sisises läbi noka. Sushi sattus segadusse, kukkus urisema ning haukuma aga Koko kui elukogenum tõmbus kaldast eemale - see lind oleks neile mõlemale suurema vaevata tuule alla teinud. Tuleb tunnistada, et nii lähedal oli isegi minul veits kõhe tunne. Mõttes hakkasin automaatselt efektiivseimat kaitset analüüsima juhuks kui luik peaks ründama. Nii kaugele asi ei läinud, sest olles meile näidanud, et ei tunne ei koerte ega inimeste vastu mingit aukartust, ujusid luiged kiirustamata kaldast eemale.

Tagaplaanil Toronto kesklinn ja teletorn

Jalutasime tunnikese pargis ringi, tegime mõningad fotod ja lasime koertel teiste elukatega suhelda. Sushi suudab oma välimusega inimesi vaimustusse ajada, pidevalt kuuled kui mainitakse "oi kui armas" mitmes eri keeles. Natuke ajasime juttu sakslastega, kes ilmselt pühade puhul sugulastel külas. Tagasi koju sõites olid koerad nii kutud, et jäid hoobilt autos magama, ehkki teekond vevalt 10 minutit kestis. Ilm oli endiselt nii ilus, et korkisin õlle ja istusin aias päikese kätte netis surfama ning FB's loba ajama. Õhtusöögiks oli grillkana salat, mida pisem laps aitas teha. Päeva lõpetasin kolm tundi arvutil Battlefieldi mängides.

30 aasta vanune armulugu ;)

Täna 30 aastat tagasi kohtusin tüdrukuga, kellega siiamaani koos oleme. Olime mõlemad sel ajal üliõpilased. Temake oma ekvaatoripidu pühitsemas ja mina viimase kursuse bursh. Minu muidu tüüpilise eestlasliku tagasihoidlikkuse oli paras hulk õlut hajutanud nii, et kena saledat pikkade juustega blondi märgates astusin ligi ja ülesin tere. Vahetasime mõned laused, aga mingi moment kadus ta ära, ju tüdines mu lobast. Äkki nägin jälle üht kena blondi, ning kordasin tervitustseremooniat. Plika naervast näost sain ehmatusega aru, et tegu ju sama tüdrukuga. Surusin oma piinlikkustunde alla ja otsustasin, et ei lase tal enam nii lihtsalt minema hiilida, isegi suurema õllejoomise lõpetasin igaks juhuks ära.

Mäletan naerulohku põsel ja seksikalt sisisevat s tähte, mis mu ära nõidusid. Peost ei meenu enam suurt midagi, küllap tavaline tantsimine, laulmine, söömine ja joomine nagu tolle aja noorte labrakal ikka. Õhtu lõpus istusime koos tühjas saunas ja rääkisime raamatutest, täitsa lõpp - lisaks hingematvale välimusele on veel tark ka. Öö veetsime koos põdranaha all aga vaatamata mu vallatutele isudele asi musitamisest ning kallistamisest kaugemale ei arenenud. Järgmine hommik oli nagu ikka, kus peojärgne poolpohmane seltskond lahendas eelmisest õhtust üle jäänud sööke ja jooke. Mingil momendil tuli kellelgi pähe hommikupooliku põnevamaks muutmiseks mängupulmad korraldada. Ja nii pandigi meid paari juba kohtumise teisel päeval, sõrmusteks olid kaasüliõpilaste poolt meile lahkelt laenatud võtmerõngad.

Aasta peale esimest kohtumist

30 aastat hiljem

Edasi sõitsime bussiga suurema jõuguga Tartusse, kus sai veel veits koos olla kuni õhtuse rongiga aeg tagasi Tallinna poole teele asuda. Rongis olime nii kutud. et keerasime kupees magama. Olime kolmekesi, näpuviskamise tulemusel jäin kaotajaks ning pidin põrandal põõnama. 

Lohutasin end mõttega, kel õnnemängus pole lootust ehk sel veab armastuses. Seni polnud ma tüdrukutega tegeledes kunagi pikemalt kui paar päeva ette mõelnud, ehkki lühiajalisi armumisi oli ikka ette tulnud. Kupee põrandal kössitades käis peast läbi ketserlik mõte, et see tüdruk sobiks vist päris hästi naiseks.

Terve järgmise nädala ei saanud nädalalõppu oodates rahu, et Tartusse külla sõita. Moblasid ju tol ajal polnud !!! Kummitas ebamäärane hirm, äkki võib keegi ta muidu eest ära rabada. Nädala lõpuni ei pidanudki vastu, rääkisin kursakaaslase ära, kahekesi ikka julgem, ja põrutasime kahekesi reede varahommikuse Moskva rongiga Tartusse. Süda puperdas terve tee, hakkasin juba muretsema, et infarkti ei saa. Ühikasse jõudsime õige varakult, koputasin väriseva käega uksele. Vaikus, mis kestis vist tuhat aastat, aga siis kostis veits kobistamist ja uks tehti lahti.

Uksel oleva neiu käest hakkasin küsima kas minu tuttav kodus on kui kivistusin poolelt lauselt toas avaneva nõidusliku pildi peale. Keset tuba akna taustal seisis profiilis haldjas, seljas õhuke öösärk, mis tänu aknast tulevale valgusele ei jätnud palju ruumi fantaasiale. Neidude rinnad on minu jaoks alati ühed erootilisemad objektid olnud. Ma täpsemalt ei kirjelda, muidu kisub lugu liiga põnevaks aga piisab kui mainin, et ka kolmkümmend aastat hiljem on see pilt selgelt ja elavalt silmi ees. Nagu klassikud ütlevad, edasine on juba ajalugu :D

GMO ehk geneetiliselt muundatud toiduained.

Geneetilise modifitseerimise teema on viimasel ajal palju poleemikat tekitanud enamasti seetõttu, et tavakodanikud seostavad seda "Frankensteini" või "Jurassic Park" tüüpi filmidega. Probleem pole mitte tehnoloogias endas vaid üldsuse äärmiselt madalas harituses sellel alal, mida võimendab tõese ja lihtsalt arusaadava informatsiooni puudumine. Rahva hirmul põhinevat vastuseisu kasutavad edukalt igasugu konspiratsiooni teooriate sepitsejad ja nii olemegi jõudnud olukorda, kus enamus inimestest suhtub kogu geenitehnoloogiasse üldiselt üsnagi negatiivselt. Järgnevalt proovin hästi lihtsalt selgitada mõningaid põhimõisteid ja ümber lükata põhjendamatuid hirmusid.

Esiteks terminitest. Geneetiline modifitseerimine seisneb organismi geneetilise koodi muutmises kui seda võrrelda "originaal" organismiga. Selle definitsiooni põhjal on praktiliselt kõik organismid geneetiliselt modifitseeritud, sest geneetiliselt identseid organisme praktiliselt pole. Evolutsioon iseenesest ongi üks suur GMO projekt, "tütarorganismid" erinevad alati teatud määral "emadest".

Seega taandub küsimus vaid sellele kas ja kui hästi on geneetilised muudatused juhitud. Evolutsiooni puhul toimuvad juhuslikud geneetilised muutused mida suunavad mitmed keskkonna ja populatsiooniga seotud iseärasused liigi säilimise huvides.

Sordiaretus on geneetiline modifitseerimine, mis enamasti toimub juhuslikkuse alusel kuid soovitavate trendide tehisliku eraldamise tulemusel võimendatakse soovitavaid omadusi. Tegu on iidse, aeganõudva ja sugugi mitte alati eduka tegevusega. Võime julgelt väita, et kõik taimsed ja loomsed toiduained (peale metsataimede, metsloomade ja avamere kalade), mida tarvitame on sordiaretuse abil geneetiliselt modifitseeritud ja paljude puhul ei tunneks me ära nende metsikuid esivanemaid.

Nüüd alles jõuame seda tüüpi geneetilise modifitseerimiseni, mis on leidnud üldsuse vastuseisu, ehkki sisuliselt ei erine eriti ei looduslikust valikust ega sordiaretusest. Üldlevinud arusaamise alusel jaguneb tehislik geneetiline modifitseerimine laias laastus kaheks: liigisiseseks ja liikidevaheliseks. Esimesel puhul manipuleeritakse geenidega (lisatakse või deaktiveeritakse geene) sama liigi piires, teisel juhul lisatakse mingi teise liigi geen, mis eeldatavalt tagab soovitud omaduse avaldumise modifitseeritud geneetilise koodiga organismil.

Ainus erinevus loodusliku modifitseerimise ja tehisliku vahel ongi see, et üks toimib juhuslikkuse alusel ja teine on juhitud. Tehislik geneetiline modifitseerimine on sealjuures palju kiirem ja täpsem kuna võimaldab manipuleerida üksikute kindlate geenidega, loodusliku puhul modifitseerub palju rohkem ka teisi geene. Võimalus, et mingi organism "kogemata" koletiseks muutub on tehisliku modifitseerimise juures pigem väiksem kui loodusliku valiku puhul kui just seda omadust otseselt ei proovita arendada. Tegelikuks probleemiks on asjaolu, et organismide omadusi mõjutavad enamasti mitmed geenid ja tihtipeale mõjutab üks geen mitmeid omadusi. Paraku teame väga vähe geenide koosmõjust ja sellest kuidas täpselt "tehniliselt" geenid mõjutavad organisme. Suures osas toimib uurimistöö ikka veel katse ja eksituse meetodil aga mida edasi seda rohkem selgub mida konkreetselt üks või teine geen teeb.

Euroopa liidu riigid kus on GMO tehnoloogia keelatud, Eestis ja põhjamaades õnneks mitte

Kokkuvõttes on kõik toiduained mida sööme geneetiliselt modifitseeritud, enamus neist sordiaretuse teel aga järjest suurenev hulk geenitehnoloogiaga modifitseeritud. Me tõepoolest ei saa sada protsenti kindlad olla, et modifitseeritud orgnismil ootamatult mingit kahjulikku kõrvalmõju inimesele pole aga see tõenäosus on oluliselt väiksem kui loodusliku valiku puhul kus juhuslikkuse alusel muutub rohkem geene.

Geneetiliselt modifitseeritud kalad, mis helendavad eri värvides

Lõpetuseks huvitav info, mis võib paljudele tõeks saanud õudusunenäona tunduda. Alles mõned aastad tagasi leiutatud CRISPR tehnoloogia võimaldab äärmiselt täpselt geene manipuleerida ja mis eriti oluline, äärmiselt odavalt. Sisuliselt on saabunud geenitehnoloogias aeg, kus idufirmad tegutsevad teismelistest "biohäkkerite" garaazhides või keldrites ja keegi ei tea kust järgmine "BioSoft" või "GeenApple" välja võib kasvada. Seisame samasuguse tehnoloogilise revolutsiooni lävel nagu arvutite massitarbe kaupadeks muutumise ajal ega oska ettegi kujutada milliseid kardinaalseid muutusi tärkav geenitehnoloogia revolutsioon endaga kaasa toob.

P.S. Ma ei tööta ühegi biotehnoloogia firma heaks nii, et jutu eesmärk pole kasu saamine ;)

Kas selle hooaja viimane suusatamine ;(

Hooaja lõpu tunnet isloomustavad hästi laulu sõnad:

My soul is a ghosttown  -  minu hinges on tühjus :P 

Reede hommikul helistasin tööle, et seoses viimaste suusatamist võimaldavate ilmadega ei saa kuidagi seda päeva töö peale raisata. Ülemus on mõistlik inimene ja soovis head libisemist. No mis tal muud üle jäi, meil ju õigus 7 päeva aastas etteteatamata vabaks võtta, kusjuures täis palk ikka jookseb. Tegu oli koolivaheaja viimase päevaga, kartsime et mägi rahvast täis. Paraku olid ilmselt paljud seoses eelnevate vihmaste päevadega oma broneeringud tühistanud, tõstuki saba sisuliselt ei olnud. Mäel pakuti mitmesugust promonänni, kõhu sain hot dogidest, burgeritest ja peekonist täis ilma, et restost oleks midagi pidanud ostma. Õlu oli mul endal kaasas nagu ikka.

Pikalt ma ei jahu, aga ilm oli päikseline ning veidi miinuses, sita ilmaga ma niikuinii mäele ei lähe. Lumepind või pigem jääpuru paraku eriti nauditavat laskumist ei pakkunud. Neljal eelmisel päeval oli vihma sadanud ja öösel esimest korda üle pika aja külmakraadid, mis pinna kõvaks ning libedaks tegid.

Hommikupoole avastasime, et tagumisel järsul nõlval, kus rahvas sõita ei julgenud, oli pind suht sile ja isegi kandid võtsid. Lõuna ajal sulatas päike pinna üles ning kogu mägi muutus pehmemaks ja lihtsamini sõidetavaks. Viie paiku hakkas külmetama aga kui mäetraktorid lahkusid avanes õige hirmutav vaatepilt. Roomikud olid sulalume kinni pressinud ja rusikasuurused kamakad pinnalt lahti kiskunud. Poole tunniga jäätusid viimased kivikõvaks nii et sõites oli tunne nagu kihutaks kolinal eriti jämeda kruusaga kaetud teel. Hull kui mõni sihuke kamakas suusa eest minema ei lennanud vaid talla alla jäi, siis polnud kantidest mingit kasu, sest libisesid jäätükkide peal nagu kuullaagritel suvalises suunas. Vähehaaval leidsime veidi puhtamad alad aga sõita sai vaid väikeste pööretega.

Suuski ma veel ära ei pannud, sest mingi lootus, et lihavõtte nädalavahetusel saab viimast korda mõlema lapsega mäele. Seekord oli pisem plika haige ja suurem õppetööga hõivatud.

Sitt suusailm(hooaeg) :P

Ülevalolev pilt näitab selgelt, miks 2015-2016 on tegu äärmiselt sita suusahooajaga. Keskmised temperatuurid jaanuaris ja  veebruaris üle maailma oluliselt soojemad kui tavaliselt. Minu suusatamispiirkonnas ligi 5 kraadi võrra kõrgem mistõttu lumi tuli maha alles Jaanuari teisel poolel ja kui lumekahurid poleks täiega uhanud oleks veebruari lõpus maa jälle paljas olnud. Õnneks sain see aasta siiski napilt hooajapiletid tasa teenitud.

Imelised talvised vaated !

Plaanis oli teha kahepäevane minisuusapuhkus ja pühapäevaks, esmaspäevaks hotell Blue Mountainis kinni panna. Õnneks otsustasin broneerimise ajal igaks juhuks veelkord ilmaennustuse üle kontrollida. Kuradi ilmategelased, kahe tunni jooksul oli esmaspäevaks ennustatud päikseline ilm muutunud totaalseks vihmasajuks, ma ikka ei suuda aru saada kuidas on võimalik, et ennustus nii lühikese aja peale nii kardinaalselt muutub. Kokkuvõttes muidugi säästsin need $160 hotelliraha, mingit mõtet pole vihmaga suusatada. Olen seda varem teinud ja võin kinnitada, et pole nauditav kui vesi hooga sõites varrukatest ja krae vahelt sisse surub, lisaks segavad piisad suusaprillidel nägemist.

Pühapäeval pidi siiski päikseline ja parasjagu jahe olema, saame vähemalt oma ekstra piletid ära kasutada kuna pole selge, kas sel aastal enam korralikku suusailma loota on. Teele asusime nagu tavaliselt varakult kella seitsme ajal, seekord kolmekesi: mina, noorem laps ja sõbra poeg. Viskasin nalja, et mu siinne sõber ei riskinud ise kaasa tulla kui kuulis, et kavatsen Kiki rooli panna.

Sihukeses idüllilises maamajakeses elaks hea meelega isegi, kui vaid töökoht ligi oleks.

Kuna istusin kõrval, sain ka aknast ilusatest talvistest vaadetest pilte teha. Hiljem arvutil vaadates oli kahju, et parema kvaliteedi huvides kinni ei pidanud, sest nii mõnedki vaated olid ikka väga ilusad, no vähemalt minu arust. Kõik siinsed fotod on suure hoo pealt moblaga autost võetud.

Seekord oli rahvast veidi rohkem ja ehkki hommikul saime kenasti parkimise resto ligi siis keskpäeva paiku tekkis päris viisakas saba tõstuki juurde. Seda aega otsustasime varaseks lõunasöögiks kasutada, sest olime ju nii vara ärganud. Teatava meelehärmiga avastasin, et osa toitu oli maha ununenud. Õnneks olin teele asudes kohaliku pagari juurest läbi astunud, 12 croissanti ehk võisarvesaia ning 5 suurt juustusaia rahuldasid täiega meie kalorivajaduse.

Lisaks oli kõige tähtsam toiduartikkel õlle näol siiski kaasas. Päikese käes oli seda õige mõnus libistada jälgides samal ajal kuidas rahvas tõstukijärjekorras trügis. Sellega on nagu börsiga: kui kõik arvavad, et õige aeg suusatada siis tegelikult mõistlik õllekest limpsida ja tagasi mäele minna kui järjekorras seismisest tüdinud rahvamass restosse suundub. 

Öösel hakkas ägedalt tuiskama

Kuna see aasta on nii närbilt ilusaid suusailmu pakkunud, ei raatsi neid väheseid täiega kasutamata jätta, seega võtsime viimast ja õhtueinele saabusime alles sel ajal kui mäetraktorid künkaid siluma asusid. Nalja pärast astusin kassade juurest läbi uurimaks kas saan oma päevapileti maha müüa, sest nädalavahetusel hakkab meie hooajapilet kella poole viiest kehtima. Juba teine inimene oli rõõmuga nõus $20 eest ehk alla poole hinna mu piletit endale ostma. Restos küsisin tütrelt, kas tahab lihtsalt raha teenida, mingu müügu pilet maha. Too ei julgenud aga pakkus seda sõbra poisile, kes ilma pikemalt mõtlemata otsustas veits äri teha ja oleks isegi $30 teeninud oleks vaid vahetusraha kaasas olnud, paraku pidi sama summaga leppima mis mina. Igatahes hea, et ilmaasjata piletite lisaaeg raisku ei läinud.

Kõhud täis otsustasime suusatada kuni isu on arvestades, et kusagil kaheksa paiku võiks minema hakata. Paraku läks sõit nii mõnusaks, et enne poolt kümmet ei raatsinud mäelt ära tulla, ehkki viimase tunni ajal tõusis tugev tuul, isegi tõstukid jäid vahepeal seisma. Lapsed kihutasid sihukese kiirusega, et hakkasin juba muretsema ja neid manitsema, kellel vaja pärast mäe pealt konte kokku korjata. Lõpuks ei kukkunud kumbki, ainult mina sain korra lumiseks lennates siruli peale pikemat ühel jalal balansseerimist. Pinnas aga pehme, kukkusin augu mäe sisse kuid isegi suusad ei tulnud jalast. Koduteel olin mina roolis, sest lapsed vajusid ära. Plika proovis küll üleval olla aga hakkas avalisilmi und nägema ja vahepeal seosetut juttu ajama. Kodus kukkus voodisse ega tõusnud enne hommikut.

Suusareede nr 2

Poolemeetrine värske lume kiht oli küll Blue Mountainis kenasti mäetraktorite poolt kinni tambitud aga pinnas siiski suht pehme. Rahvast jällegi õige vähe. Tõstukil üles sõites kuulsin kui mingid asjapulgad arutasid kuurorti tuleviku üle. Jääb mulje, et laiendamine oli liiga hoogne ja praegu kaelas olevad võlad ajavad ettevõtte pankrotti nii, et kahjud saab kergeusklike investorite kaela jätta ja firma uue nime all avada. Nojah, ei mägi, tõstukid ega hotellid kuhugi kao.

Kuidagi ei saa mainimata jätta, et mäel sain suvaliselt tüübilt oma sõidustiili üle kiita. Samas tuleb tunnistada, et vaevalt keegi ligi astuks kui ma kaltsukast ostetud koondise jopet ei kannaks :P 

Libisemine oli äraütlemata hea ja sile pind võimaldas võistlejate madalas kaldes sujuvaid pöördeid järgi ahvida. Ilm oli soodne, paar külmakraadi ja päike, korraks õhtupoole saime paar senti kohevat lund. Suusatasime koos sõbraga tõstuki sulgemiseni kell 22:00, olles ka kohvikust viimased lahkujad. Ilmateade pole eriti rõõmustav, pühapäev on viimane külmakraadidega ja peale seda sulad ning alates teisipäevast vihmased ilmad. Eks näe kas lumi mäel veab ülejärgmise nädala laste koolivaheajani välja või mitte.

Koerte lumerõõm

Teisipäeva öösel oli meil aasta suurim lumesadu, mis tõi tervelt 25 senti värsket ja kohevat lund juba tärkamise peale mõtlema hakanud murule. Enamus Torontolasi muidugi ei salli lund, sest sellega kaasneb totaalne kaos liikluses (põhjustatud suures osas immigrantidest, kes esimest korda elus lund näevad) lisaks vajadus oma sissesõidu ja kõnniteed lumest puhastada.

Mugavusühiskondades on selleks otstarbeks ostetud bensumootoriga töötavad lumetraktorid. Omaette naljakas vaadata kuidas nii mõnedki naabrid veavad pidulikult garaazhist oma uhked ja kallid masinad välja, sätivad neid ja askeldavad asjatundliku näoga juures. Vahepeal on kuulda vandumist, kuna aasta aega garaazhis seisnud traktor tavaliselt ei suvatse esimese katse peale käima minna. Igatahes selleks ajaks kui esimesed tüübid hääled sisse saavad on mul lumi suvel naabrilt dollariga ostetud vana hea labidaga aetud ja võin õlle avada ning sadistliku muigega teiste punnitamist jälgima asuda.

Kolmapäeval töölt tulles krabasin koerad autosse, et nad parki viia. Kutsikale on seoses haruldaselt lumevaese ja sooja talvega tegu elu esimese suurema lumega. Kohale jõudes lasin nad kohe rihma otsast lahti, ehkki ametlikult seda teha ei tohi. Õnneks poole kolme paiku pargis eriti rahvast pole ja loomad said vabalt lumes ringi kihutada. Mõlemad nautisid möllamist, lumepallide tagaajamist ja lume söömist täiega.

Loomadele lumepallide loopimise vahepeal võtsin moblaga pilte ja filmisin. Elukatel oli hirmus tore hangedes ringi kihutada ja ninaga kündes lume alt huvitavaid lõhnasid nuuskida. Tuul oli lume kohati kergelt hange ajanud nii, et suurel kiirusel kihutades kadus koertel vahel tasakaal ja lendasid uperpalli, mis neid erutusest klähvima pani. Mäekallakul ajas pisem peni enda poolt veerema pandud lumepalle taga.

Kui koerad lõpuks auto juurde tagasi sain olid nii väsinud, et pisem ei jaksanud tagaluugist sisse hüpata, pidin loomakest aitama. Kodus said mõlemad toiduportsu ja preemiakondi ning kukkusid siruli tudile põõnates poole õhtuni välja.