Imelised talvised vaated !

Plaanis oli teha kahepäevane minisuusapuhkus ja pühapäevaks, esmaspäevaks hotell Blue Mountainis kinni panna. Õnneks otsustasin broneerimise ajal igaks juhuks veelkord ilmaennustuse üle kontrollida. Kuradi ilmategelased, kahe tunni jooksul oli esmaspäevaks ennustatud päikseline ilm muutunud totaalseks vihmasajuks, ma ikka ei suuda aru saada kuidas on võimalik, et ennustus nii lühikese aja peale nii kardinaalselt muutub. Kokkuvõttes muidugi säästsin need $160 hotelliraha, mingit mõtet pole vihmaga suusatada. Olen seda varem teinud ja võin kinnitada, et pole nauditav kui vesi hooga sõites varrukatest ja krae vahelt sisse surub, lisaks segavad piisad suusaprillidel nägemist.

Pühapäeval pidi siiski päikseline ja parasjagu jahe olema, saame vähemalt oma ekstra piletid ära kasutada kuna pole selge, kas sel aastal enam korralikku suusailma loota on. Teele asusime nagu tavaliselt varakult kella seitsme ajal, seekord kolmekesi: mina, noorem laps ja sõbra poeg. Viskasin nalja, et mu siinne sõber ei riskinud ise kaasa tulla kui kuulis, et kavatsen Kiki rooli panna.

Sihukeses idüllilises maamajakeses elaks hea meelega isegi, kui vaid töökoht ligi oleks.

Kuna istusin kõrval, sain ka aknast ilusatest talvistest vaadetest pilte teha. Hiljem arvutil vaadates oli kahju, et parema kvaliteedi huvides kinni ei pidanud, sest nii mõnedki vaated olid ikka väga ilusad, no vähemalt minu arust. Kõik siinsed fotod on suure hoo pealt moblaga autost võetud.

Seekord oli rahvast veidi rohkem ja ehkki hommikul saime kenasti parkimise resto ligi siis keskpäeva paiku tekkis päris viisakas saba tõstuki juurde. Seda aega otsustasime varaseks lõunasöögiks kasutada, sest olime ju nii vara ärganud. Teatava meelehärmiga avastasin, et osa toitu oli maha ununenud. Õnneks olin teele asudes kohaliku pagari juurest läbi astunud, 12 croissanti ehk võisarvesaia ning 5 suurt juustusaia rahuldasid täiega meie kalorivajaduse.

Lisaks oli kõige tähtsam toiduartikkel õlle näol siiski kaasas. Päikese käes oli seda õige mõnus libistada jälgides samal ajal kuidas rahvas tõstukijärjekorras trügis. Sellega on nagu börsiga: kui kõik arvavad, et õige aeg suusatada siis tegelikult mõistlik õllekest limpsida ja tagasi mäele minna kui järjekorras seismisest tüdinud rahvamass restosse suundub. 

Öösel hakkas ägedalt tuiskama

Kuna see aasta on nii närbilt ilusaid suusailmu pakkunud, ei raatsi neid väheseid täiega kasutamata jätta, seega võtsime viimast ja õhtueinele saabusime alles sel ajal kui mäetraktorid künkaid siluma asusid. Nalja pärast astusin kassade juurest läbi uurimaks kas saan oma päevapileti maha müüa, sest nädalavahetusel hakkab meie hooajapilet kella poole viiest kehtima. Juba teine inimene oli rõõmuga nõus $20 eest ehk alla poole hinna mu piletit endale ostma. Restos küsisin tütrelt, kas tahab lihtsalt raha teenida, mingu müügu pilet maha. Too ei julgenud aga pakkus seda sõbra poisile, kes ilma pikemalt mõtlemata otsustas veits äri teha ja oleks isegi $30 teeninud oleks vaid vahetusraha kaasas olnud, paraku pidi sama summaga leppima mis mina. Igatahes hea, et ilmaasjata piletite lisaaeg raisku ei läinud.

Kõhud täis otsustasime suusatada kuni isu on arvestades, et kusagil kaheksa paiku võiks minema hakata. Paraku läks sõit nii mõnusaks, et enne poolt kümmet ei raatsinud mäelt ära tulla, ehkki viimase tunni ajal tõusis tugev tuul, isegi tõstukid jäid vahepeal seisma. Lapsed kihutasid sihukese kiirusega, et hakkasin juba muretsema ja neid manitsema, kellel vaja pärast mäe pealt konte kokku korjata. Lõpuks ei kukkunud kumbki, ainult mina sain korra lumiseks lennates siruli peale pikemat ühel jalal balansseerimist. Pinnas aga pehme, kukkusin augu mäe sisse kuid isegi suusad ei tulnud jalast. Koduteel olin mina roolis, sest lapsed vajusid ära. Plika proovis küll üleval olla aga hakkas avalisilmi und nägema ja vahepeal seosetut juttu ajama. Kodus kukkus voodisse ega tõusnud enne hommikut.