Koerte lumerõõm

Teisipäeva öösel oli meil aasta suurim lumesadu, mis tõi tervelt 25 senti värsket ja kohevat lund juba tärkamise peale mõtlema hakanud murule. Enamus Torontolasi muidugi ei salli lund, sest sellega kaasneb totaalne kaos liikluses (põhjustatud suures osas immigrantidest, kes esimest korda elus lund näevad) lisaks vajadus oma sissesõidu ja kõnniteed lumest puhastada.

Mugavusühiskondades on selleks otstarbeks ostetud bensumootoriga töötavad lumetraktorid. Omaette naljakas vaadata kuidas nii mõnedki naabrid veavad pidulikult garaazhist oma uhked ja kallid masinad välja, sätivad neid ja askeldavad asjatundliku näoga juures. Vahepeal on kuulda vandumist, kuna aasta aega garaazhis seisnud traktor tavaliselt ei suvatse esimese katse peale käima minna. Igatahes selleks ajaks kui esimesed tüübid hääled sisse saavad on mul lumi suvel naabrilt dollariga ostetud vana hea labidaga aetud ja võin õlle avada ning sadistliku muigega teiste punnitamist jälgima asuda.

Kolmapäeval töölt tulles krabasin koerad autosse, et nad parki viia. Kutsikale on seoses haruldaselt lumevaese ja sooja talvega tegu elu esimese suurema lumega. Kohale jõudes lasin nad kohe rihma otsast lahti, ehkki ametlikult seda teha ei tohi. Õnneks poole kolme paiku pargis eriti rahvast pole ja loomad said vabalt lumes ringi kihutada. Mõlemad nautisid möllamist, lumepallide tagaajamist ja lume söömist täiega.

Loomadele lumepallide loopimise vahepeal võtsin moblaga pilte ja filmisin. Elukatel oli hirmus tore hangedes ringi kihutada ja ninaga kündes lume alt huvitavaid lõhnasid nuuskida. Tuul oli lume kohati kergelt hange ajanud nii, et suurel kiirusel kihutades kadus koertel vahel tasakaal ja lendasid uperpalli, mis neid erutusest klähvima pani. Mäekallakul ajas pisem peni enda poolt veerema pandud lumepalle taga.

Kui koerad lõpuks auto juurde tagasi sain olid nii väsinud, et pisem ei jaksanud tagaluugist sisse hüpata, pidin loomakest aitama. Kodus said mõlemad toiduportsu ja preemiakondi ning kukkusid siruli tudile põõnates poole õhtuni välja.