Kevadjalutuskäik

Munakivirand Ontario järve põhjakaldal

Täna on esmaspäev ja superpikk tervelt nelja päevane nädalavahetus hakkab otsa saama. Riigitöötajatel on meil ju esmaspäev ka vaba. Lisaks öisele ägedale äikesetormile rikkusid hommikuse pikalt sissemagamise plaani lapsed ja koerad. Naljakas oli kaasaga nagu kaks pensionäri koju jääda samal ajal kui lapsed, kes kooli, kes tööle läksid. Vanem plika oli terve öö mingit projekti teinud ja alles pool viis magama saanud. Sellele vaatamata tundus hommikul õige reibas muuseas teatades, et jõuab koju õhtul alles üheksa ajal. Noorest peast jaksasin vist minagi eksamiperioodil sellise tempoga elada lisades veel edukate soorituste tähistamise vahepeale. Pisem käib osaajaliselt mööblifirmas tööl ja pidi end täna üles ajama, ehkki kooli poolest oleks võinud koju jääda. Kurtis, et mitte ei viitsi vabal päeval minna, aga oli lubanud. Tere tulemast täiskasvanute maailma "lohutasin", ega issi emme ka just suure vaimustusega varahommikul voodist välja hüppa et tööle tormata. Aga ära muretse, pensionipõlves saad jälle hommikul pikalt magada, no kui und peaks olema :P

Järvevaatega kallid kortermajad 

Eile käisime kaasa ja koertega järve ääres jalutamas esimest imeilusat kevadilma nautimas. Kui tagaaias oli lausa +15C siis vee lähedal siiski jahedam, lõpuks panin isegi mütsi pähe. Sõitsime järveäärsesse Humber Bay Parki, kus pole kunagi varem käinud. Park asub meie lähedalt läbi voolava pisikese Mimico jõe suudmes kahel pool olevatel poolsaartel, parkisime tänavale idapoolsesse osasse, kus pidime $2 kahe tunni eest maksma. Hiljem selgus, et parki sissesõites oleks tasuta saanud, aga kartsime et seal pole kohti.

Koerad olid muidugi raskelt rõõmsad võimaluse üle mingit uut piirkonda uurida ning lugematu arvu teiste koerte taguotsi nuuskida. Esialgu jalutasime ida poole munakividega kaetud järveranda pidi. Lainetus oli paras nii, et vee ääres kividest ja lainetest fotot tehes said tossud märjaks kui üht suuremat alahindasin. Kutsad tahtsid muidugi vette minna, mida me siiski lubada ei saandud, jää alles paari nädala eest sulanud. Üle järve avanes ilus vaade Toronto kesklinna pivelõhkujatele, kaasa kasutas võimalust et oma fotokaga pilte teha.

Põnev valgusefekt, mille tekitab läbi õhukese lainetava vee munakividele pangev päikesevalgus

Kaks luike ujusid ranna ääres, mis ajas meie koerad ärevaks. Jalutasin lähemale tundes huvi, kuidas elukad teineteisesse suhtuvad. Päris naljakas, et ehkki koerad algul sikutasid vee poole, aga kui suur isaluik otsustas meile koha kätte näidata ja lähemale ujus, polnudki kutsad enam eriti bravuuri täis. Ma ei usu, et oleksin varem luike nii lähedalt näinud - viie meetri pealt tundus ta kuradima pirakas. Lind ajas tiivad looka, et veelgi suurem paista ja sisises läbi noka. Sushi sattus segadusse, kukkus urisema ning haukuma aga Koko kui elukogenum tõmbus kaldast eemale - see lind oleks neile mõlemale suurema vaevata tuule alla teinud. Tuleb tunnistada, et nii lähedal oli isegi minul veits kõhe tunne. Mõttes hakkasin automaatselt efektiivseimat kaitset analüüsima juhuks kui luik peaks ründama. Nii kaugele asi ei läinud, sest olles meile näidanud, et ei tunne ei koerte ega inimeste vastu mingit aukartust, ujusid luiged kiirustamata kaldast eemale.

Tagaplaanil Toronto kesklinn ja teletorn

Jalutasime tunnikese pargis ringi, tegime mõningad fotod ja lasime koertel teiste elukatega suhelda. Sushi suudab oma välimusega inimesi vaimustusse ajada, pidevalt kuuled kui mainitakse "oi kui armas" mitmes eri keeles. Natuke ajasime juttu sakslastega, kes ilmselt pühade puhul sugulastel külas. Tagasi koju sõites olid koerad nii kutud, et jäid hoobilt autos magama, ehkki teekond vevalt 10 minutit kestis. Ilm oli endiselt nii ilus, et korkisin õlle ja istusin aias päikese kätte netis surfama ning FB's loba ajama. Õhtusöögiks oli grillkana salat, mida pisem laps aitas teha. Päeva lõpetasin kolm tundi arvutil Battlefieldi mängides.