Jaaniõhtu onutütre juures

Erinevalt pea igast korrast viimase paarikümne aasta jooksul, läksin seekord Jaanitulele onutütre juurde. Süda kiskus küll endise pinginaabri poole, aga kaasa ei tundnud end kõige paremini ja seoses näpuga oli õllejoomine vastunäidustatud. Puhta kaine peaga vanade sõprade seltsis oleks veel võinud tekkida kahtlus, et me polegi nii ägedad ja vaimukad kui endile tundub peale kasti õlle manustamist. Sellist riski ei julgenud ma küll võtta. Seega oli asi otsustatud ning võtsin vastu sugulase lahke kutse nende suvekodusse Nõva kanti.

Süüteks 1977a Noorte Hääl :P

Ennelõunal viisime vanemad suvilasse, et neilegi Jaanitunnet tekitada. Joogiks oli seekord kali ja laste shampa, kellestki polnud käraka võtjaid. Lõkke tegime väiksema kui tavaliselt, sest kavas oli vorste grillida ja liiga suure tule korral oleks pidanud kole pikalt ootama kuni söed piisavalt jahtuvad. Kenasid jaanitule pilte saime ka sellest pisikesest lõkkest, eriti muidugi kaasa, kes jällekord oma "võlukuuli" kasutas.

Mõne kohaliku "kaluriküla" kinnistu valvurimaja oli suurem kui minu suvila :P

Kerged näksid ja oligi aeg isa-ema tagasi Tallinna visata ning ise suund lääne poole võtta. Tee peal sai mitmest poest läbi astutud. Kella viie ajal olid poed tühjad, normaalsed inimesed ammu õlleselt lõkete ümber jämmimas. Maksimarketis saime paar ämbrit järelejäänud sashlõkki, mis hiljem täitsa söödavaks osutus, eriti kaukaasiapärane. Maasikaid polnud mõtet võtta, sest viimased nägid kole lötsutatud ja ligased välja. Jäätise haarasin Rõõmu kaubamajast, mis kaugeim suurem pood teel Loode-Eestisse.

Hubane majake ürgmetsas

Grossi poes sain huvitava lingvistilise kogemuse osaliseks kui maasikaid üritasin osta. Ei leidnud teisi ja küsisin müüjalt. See ei saanud aru: "Tshevo"? "Nu mm... maasikad, eti krasnõje i kruglõje i otshen vkusnõje" (huijovinõi suutsin vaevu keelelt tagasi hoida). Kuidagi ei tulnud maasika sõna vene keeles meelde. Aga priske mutt sai aru ja lubas: "Ja pasmatrju na holodilnike". Kahjuks oli vastuseks "Nihuja bolshe net". Nii olime sunnitud peole ilma maasikateta minema. Lohutuseks võtsime piraka arbuusi ja jäätiseid autosse nosida - mina imehea sõstrajäätise, kaasa koolijäätise.

Söögituba ja köök tagaplaanil

Nõva tee oli mul tuttav aga Peraküla ranna poole pöörates suutsin korra valesti "salajase raadiojaama teele" keerata. Natuke veel ja peagi olime Spithami külas ning leidsime asukoha hoobilt ilma GPS'ta üles tänu piirkonna tundmisele ja täpsele ning lihtsale juhisele. Ei saa salata, koht oli uhke, suvekodu julgelt poole suurem kui meie elamine Eestis, mida ometigi liiga pirakaks peame. Pigem sarnanes väikesele hubasele hotellile, ainuüksi ülemisel korrusel kuus tuba ja paar vannituba. Lisaks muidugi üüratu köök, elutuba, veranda, saun ja paar tuba allkorrusel. Maja piiras kahest küljest lai terrass, teisel kahel küljel iluaed.

Minu kulmukergituse peale, et ohtralt teil siin ruumi oma perele, selgus ka põhjus, miks selline äge häärber püsti löödud. Pensipõlves kavas veits turismitalundust harrastada. Sihukest pensionisammast igatseks endalegi, koht on ühest Eesti tühjemast ja ilusamast rannast vaid paarisaja meetri kaugusel keset ürgset männimetsa. Jälle kord võisin veenduda, et kui vaid inimesel on tahtmist ja viitsimist saab praktiliselt kõikides oludes endale rohkem kui mugavad tingimused luua, väärika vanaduspõlve kindlustamisest rääkimata. Lihtsalt peab olema pealehakkamist ja meeletu töövõime. Stardipositsioon oli meie põlvkonnal sama, mõni sai kiiremini pakkudelt minema, aga otsustavaks kujunes siiski vastupidavud, kes jaksas ka keskeas tempot hoida ning arukalt majandada.

Inimtühjal Spithami rannal

Enne sööma asumist jalutasime randa, kus võisime veenduda, et nii isoleeritud piirkonnas pole ka Jaaniõhtul eriti rahvast. Paarikilomeetrise jalutuskäigu jooksul nägime vaid kolme seltskonda, kes kõik pidasid end suht viisakalt üleval. Silma hakkas asjaolu, et rand oli üllatavalt puhas, omajagu aitab kaasa ilmselt fakt et meie võõrustajad korjavad aeg-ajalt rannal koeraga jalutades prahti kokku, et kõigil ilusam oleks. Samas mõtled, et mis kuradi tegelased küll sellised on, kes metsa või randa minnes oma rämpsu sinna vedelema jätavad. Enamasti ollakse ju autodega, mis tähendab, et prahi kotti ja autosse viskamine ei nõuaks mingit vaeva, ainult kübeke kasvatust. Olukord on siiski kõvasti paremaks läinud kui võrrelda aastakümne taguse ajaga kui rannal ja metsas lausa miniatuurseid prügimägesid võis leida.

Tagasi elamise juurde jõudes asusime põhilise tegevuse kallale, ehk söögi vamistamisele ja selle hävitamisele. Oli mitut sorti grill liha, koogikesi, pirukaid, salateid, jne ... ei viitsi kõike üles lugeda aga kõik oli nii hüva et ei suutnud enne pidama saada kui kere lõhkemiseni täis pargitud. Õlle asemel lürpisin Gin-Tonikuid nagu miski vanamutt Las Vegase mängupõrgus. Õhtu lõpetas saun, laval sai korda viis käidud ja ohtralt vedelikku tarbitud. Ka saun oli viimase peal, kütmine väljast, dush kahekohaline, õhk kuum aga hästi ventileeritud.

Magama kerisime alles nelja paiku olles enne kuulnud ärevaid uudiseid brittide võimalikust euroliidust lahkumisest.

Välikamin ja köök ja Leonberger

Vaade terrassilt

Uni oli ülirahulik keset ürgmetsa luksuslikes tingimustes. Ärgates viskasin pilgu uudistele moblal ning pidin möönma, et uskumatu lugu oligi juhtunud: Britid rahvahääletusel napilt Euroliidust väljumist toetanud. Pealkirjad üks hüsteerilisem kui teine kuni avasin BBC analüüsi, mida Brexit tähendab ja mis saab edasi. Rahuldusega võis tõdeda, et ühtki suppi ei sööda nii kuumana kui seda keedetakse, käesolev aga alles tulele pandud.

Hommikupoolikul kohvi nautides jalutasin koos ehitusala spetsist peremehega ringi ja sain teada hulga üllatavaid fakte maja kohta. Kõige jalustrabavam oli asjaolu, et kogu maja jaksab rahuldavalt kütta üks keskpärase võimsusega õhk-õhk soojuspump. Keskmised kulud vee, elektri ja kütte peale jäävad alla 100 euri kuus, ehkki ka talvel hoitakse tubasid parajalt soojad. Osadest rakendatud tehnoloogiatest polnud ma kunagi kuulnudki.

Lubatud päikesepaistelist ilma ei tulnud ja 30 soojakraadist jäi termomeeter õige kaugele, sellegi poolest sõitsime veidi ringi. Käisime Spithamis, Dirhamis ja jalutasime metsavahel tolle eelmainitud esimese maailmasõja aegse salajase raadiojaama juurde. Ilusaid pilte sai ohtralt nii rannast kui metsast. Ürituse lõpetuseks pandi lõhe suitsema, sest häbitute sugulastena keeldusime enne lahkumast. Kala sulas suus ning peale õhtusööki kippus sihuke rammestus kallale, et oleks hea meelega kamina ette külili visanud. Paraku ei tahtnud pererahva kannatust üle piiri ajada, ehk kutsutakse teine kordki, kui enne pimedat kiirelt kodu asutame.

Kuna päike hakkas just loojuma keerasin Peraküla randa lootuses mõni ilus pilt saada. Pilvi eriti polnud, mis tavaliselt vägeva efekti annavad, aga sellegipoolest õnnestus isegi moblaga paar kobedat fotot saada. Rahvast oli siin palju ja jällegi üllatusin kui viisakalt end üleval peeti. Vaid mõned keskmisest rohkem joobnud noored, ülejäänud kergelt napsitanud ja niisama heas tujus. Meie ajal pandi Jaanipäeval surmkindlalt kärss likku, et kohalikke shokeerida ja kõik eelmise päeva piinlikud sündmused mälust kustutada. Paistab, et inimkonnal on siiski mingisugune areng toimunud või on lihtsalt tegu muutunud poliitilise süsteemiga, mis ei aja nii hullusti jooma.

Kokkuvõttes oli mul hirmus hea meel, et sai sugulastega aega veeta. Seni olen neist suht kaugeks jäänud, ehkki onusid ja nende lapsi on mul oluliselt rohkem kui keskmisel eestlasel. Paistab, et vanemaks jäädes muutuvad päritolu, juured ja sugulased olulisemaks, noorena on sõbrad kõige tähtsamad.

Kahekesi Eestis

Kristallkuuliga tulevikku ennustamas :D

Pole olnud mahti blogida, mõni ime sest kaasa jõudis pühapäeval kohale. Ööd ja päevad hakkavad tal alles nüüd paika loksuma. Lõuna ajal pean ikka silma peal hoidma, et ta vaikselt kuhugi tukkuma ei jääks. Lend samade liinidega kulges hästi, naine lausa kiitis, et üks mõnusamaid üle Atlandi kulgemisi eelkõige tänu istmetele, mida sai poollamaskil asendisse lasta. Mina olen seda enne ainult Jaapani lennuliini juures kohanud. Iseenesest lihtne ja geniaalne insenerilahendus, mis võimaldab kitsal lennukiistmel palju mugavamalt magada ka pikkadel inimestel.

Esimene päev möödus sisseelamise vaimus. Selveri külastus, mida kaasa üritas tühjaks osta, vaatamata oma tavalisele tagasihoidlikkusele poodlemise puhul. Õnneks olin sellega arvestanud ja külmkappi agaralt tühjendanud. Nii palju on ju igasugu maitsvaid asju Eesti toidupoes, mida lihtsalt ei saa ostmata jätta. Kodus oli esimeseks tegevuseks kohvrite lahtipakkimine. Pidin oma pähklimaitselise koore kiirelt külmkappi panema, et see haruldane kraam hapuks ei läheks. Kallis naine ikka tõi minu lunimise peale kaasa, jättis isegi ühe vahtrasiirupi maha kuna kohvri kaal kippus üle minema.

Esimene öö oli kaasa nii kutu, et magas ühe jutiga ilusti hommikuni. Järgmine päev sõitsime suvilasse, jalutasime mere ääres, kus ta sai oma kaasavõetud klaasmunaga pilte teha. Vesi oli endiselt külm ja ei kutsunud sugugi ujuma. Mul hakkas näpp järjest rohkem tüli tegema vaatamata mitmele EMO's käimisele. Otsustasin ema pealekäimisel igaks juhuks järgmisel päeval kirurgist onu külastada. Teisipäeva varahommikul jätsin kaasa põõnama ja põrutasin suvepealinna. Lühikese kokkuvõttena annan teada, et 86 aastane onu sai mängleva kergusega hakkama sellega, mida ei väljamaa tohtrid ega kodumaised nooremad arstid suutnud teha. Pikemalt kirjutan eraldi postituse koos õõvastavate piltidega. Koju saabudes ei saanud kella kahe ajal päeval esimese hooga tuppa, sest minu musi oli ukse lukku keeranud ja põõnama heitnud.

Õhtul käisime kultuuriüritusel, Toi auks korraldatud kontserdil Kaarli kirikus. Linna saamiseks on nii mugav hellitlevalt "porgandiks" nimetatavat rongi kasutada. Pääskülast oled 21 minutiga Balti Jaamas, kust ükskõik kuhu kesklinna jalutamiseks kulub vähem kui 15 minutit. Mina olen muusika koha pealt tuim tükk ja kannatasin selle ürituse vaikselt ära teisi inimesi segamata moblal netis surfates. No mis teha kui pole muusikalist kuulmist, veel vähem lauluhäält antud. Minu arust peaks sihukese puudega inimestesse kaastunde aga mitte kulmukortsutusega suhtuma :P Põhimõtteliselt ei erine ju teistest puuetest, kultuurne ühiskond ei peaks puudega indiviide halvustama ;)

Wechrmacht aus Reval

Kolmapäeval tegime järgmise linnatuuri, mille jooksul veendusin, et mina olen looduseinimene. Kord linnas jalutada on täitsa lahe aga kaks päeva järjest seda oma puhkuse ajast teha mulle eriti ei istu. Mõni ime, et üksi Eestis olles on juhtunud, et kordagi linna peale ei satu. Tütre või kaasaga koos on teine asi, ehkki mul veits imelik kui pidevalt pildistatakse nagu me turistid oleks. Loodetavasti mõni tuttav ei näinud. Ajaloomuuseum oli helgeks momendiks, Loodusmuuseumi seekord ei läinud, sest seal lootust privaatne giid saada, keda me polnud ette hoiatanud. 

Linna peal jäi silma paar gruppi Saksa sõjaväelasi. Tuleb tunnistada, et palju kenam pilt võrreldes 30 aasta taguse ajaga mil vene okupandid linna peal kõõlusid. Tahtsime ka söömas käia aga vinge sisustusega Kloostriaidas polnud ei borshi ega seljankat ja Pannkoogimajas kõik lauad hõivatud. Jalutasime rongile ning tegin kodus ise purgivärskekapsaborshi. Päris hea tühjale kõhule, ehkki kaasa eriti ei kommenteerinud :D

Täna siis jaanitulele minek!!!

Windows 10 - Replay ja Kuldne Kohv

Tänasel päeval oli plaanis vanemate läpakas üle vaadata. Puhastasin vähe ja kavatsesin üles seada programmi, mis võimaldab tehnilist abi ka distantsilt mugavalt pakkuda. Läksin programmi poole paigalduse pealt korraks teise tuppa kohvi võtma ja avastasin tagasitulles, et Windows oli otsustanud ilma luba küsimata ennast uuendama hakata. Asi oli juba nii kaugele jõudnud, et katkestamine oleks olulised jamad põhjustanud. Mul oli küll kavas 10 peale panna, aga enne failid kõvakettale igaks juhuks üle kirjutada. Nüüd oli hilja, ei jäänud muud üle kui palvetada, et kõik hästi läheks. Õudusvärinaga meenus seesama operatsioon pisema plika läpakal, mis põhjustas totaalse kaose. Kaasal kulus paar päeva enne kui sai enamus faile taastatud ja Windows ise installitud.

Pisike murekoht seisnes asjaolus, et naabripoiss oli kunagi ebaametliku Win 7 Ultimate installinud, kurat teab kas Win 10 seda tunnistab ehtsaks, äkki jookseb veel kinni. Nagu teada on Win 10 installimine õige pikk protsess, vahepeal oli aega nii ema poolt valmistatud imemaitsvat põdrapraadi süüa kui oma 30 aastat vanemate kapis seisnud koli sortida. Igasugu huvitavaid leide: kaasa lokitangid, õhupüstol, veiniklaaside komplekt, elektroonika juppe ajast kui soome värviplokke paigaldasin ning vanu pilte, mille üle kõige rohkem rõõmu tundsin.

Lõpuks tuli ekraanile Windows 10 pilt ette, ehkki eelnes hoiatus, et Radeon 7670m videokaarti op süsteem täielikult ei toeta. Peale kiiret katsetamist tundus, et kõik töötab, isegi videokaardi draiver oli olemas. Tehnoabi programm hakkas ka jooksma ja kõik failid paistsid alles olevat. Meeldivaimaks üllatuseks kujunes tõsiasi, et installituks osutus Windows 10 Pro versioon, mida mu teistel arvutitel polegi. Ekraani kujundus jäi endiseks, vanematel lihtsam sellega harjuda.

Astusin ka mitmest poest läbi, et homme saabuvale kaasale tema tellitud seenesalatit osta. Kusagil polnud, aga Selverist haarasin ilusa pakendiga "Kulta Katriina Premium" kohvi. Nimelt pettusin kauaaegses lemmikus "Presidentti", mille pruunistamisaste on 2 pealt 3'le tõstetud ja maitse pole endine. Koju jõudes panin kohe kohvi peale ning veendusin, et oli tõepoolest hea ning oma 7 eurist hinda väärt. Eriti meeldiv asjaolu, et pühapäevani müüakse seda 3.19 euri pakk. Pean 10 pakki Torontosse kaasa ostma. Hiljem videot vaadates alles mõistsin, et tegu selle margi kalleima tüübiga. Kohvi nautides lobisesin kaasaga paar tundi, pidin ju veenduma, et kõik kodus korras kui me ära oleme ja et ta ikka metspähklimaitselist kohvikoort maha ei unusta :D

 

NATO Vääna rannas :D

Südantsoojendav pilt Vääna rannas,
ka päevitajad ja suplejad kindlalt kaitstud :D 

Paari päeva eest oli uudis, et NATO paigutab nelja Ida-Euroopa riiki pataljoni ehk siis umbes 1000 mehe suuruse maismaaüksuse koos ettenihutatud tehnikaga palju suurema üksuse tarbeks. Taoline teade tekitab kindlasti heameelt, ehkki lääneliitlased reageerivad kole aeglaselt. Lõpmatuseni ei saanud nad siiski ignoreerida Venemaa agressiivsest käitumist, mis kippus juba kõigutama NATO enda alustalasid, ehk artikkel 5 tõsiseltvõetavust.

Sõjaliselt on tegu odava kuid efektiivse käiguga. Nii Venemaale kui NATO'le selge, et nii väike üksus ei suuda füüsiliselt kaitsta ühtki Balti riiki, veel vähem kujutada endast ohtu Idanaabrile. Samas on tegu märksa tõhusama "päästikuga" artikkel 5 rakendamiseks kui senine liitlaste üksikute sõdurite kohalolek. Kui ikka Britid või eriti Ameeriklased haiget saavad on sõjaline rektsioon garanteeritud. Seda mõistab ka Venemaa ja just seetõttu reageeribki nii valuliselt, milleks väidetavalt äsja korraldatud välkvalmisoleku õppused. Raske on maha matta impeeriumi taassünni lootust, mida viimasel ajal Kremli võimud aktiivselt promonud.

Siiski ei kujuta ette, et sealne juhtkond oma marurahvuslikku lärmamist tõsiselt võtab, nii lollid ei saa nad ju olla, et uskuda mingitessegi võimalustesse kui peaks tekkima konflikt NATO'ga. Kogu spektaakel on suures osas suunatud sisepoliitilise tarbimisele. Krimmi ja Ida-Ukraina okupeerimise idiootlikkust üritatakse varjata uute totrustega ja ilmselgelt meelega esile kutsutud lääne ning kogu maailma provotseerimisega kõigil rinnetel alates kultuurist ja lõpetades spordiga. Oma käitumisega on nad viinud Rootsi ja isegi Soome olukorda, kus viimased on hakanud tõsiselt kaaluma NATO liikmelisuse võimalust. Kokkuvõttes tüüpiline: "Tahtsime parimat, aga tuli välja nagu alati", sest viimaste Euroopa piiriäärsete "neutraalsete" riikide tõukamine NATO'sse on viimane asi, mida Kreml tahab.

On ju selge, et tänapäeva Venemaal ei toimu mingi veidigi tähtsam sündmus ilma võimude heakskiidu või otsese juhtimiseta. Kujukaks näiteks vene jalkafännide bossi sõprus Putini enesega. Jällekord oli põhjust kurta, et mis iganes me teeme, kogu maailm on Venemaa vastu, peame hoidma kokku. Tüüpiline hädas olevate rezhiimide käitumine, Venemaa puhul on see muutunud haiglaseks. Üksikisiku puhul diagnoositaks skisofreenilise paranoiana ning tüüp tuleks paigutada hullarisse, et ta teistele ohtlikuks ei muutuks. Riikide tasemel pole see kahjuks võimalik, piirduda tuleb isoleerimisega, mis seoses ärimeeste kasuahnuse ja korrupteeritusega ei kipu kuigi hästi õnnestuma.

Dagö kontsert 2016

Nagu igal eelmisel suvel viimastel aastatel, käisin Kallaste turismitalus kontserdil. Ma pole küll eriline musafänn aga kui pakutakse sõitu ja toredat seltskonda siis miks mitte. Dagö laulusõnad on päris vahvad, kui neid ilma kurdiks jäämata võimalik kuulata. Eelmine aasta oli sama punt, kuid tookord hääletugevus nii ägedaks keeratud, et kõmas kerest läbi ja bass lõi kõrvad lukku. Seekord tundus palju normaalsem. Hakkasin muretsema, et olen vist vanaks ja kurdiks jäänud ainus lohutavam võimalus, et istekohtade paigutus soodsam. Asjatundjad siiski kinnitasid, et see aasta oli "volume" maha keeratud, ju siis ka mõned teised peale minu on sama probleemi kurtnud.

Vaheajal võtsime lapsepõlve sõbraga kahe peale sashlõkid ja lõheprae. Kõht sai ääreni täis, kõiki friikartuleid ei jaksanudki lõpetada. Kõrvale pidin jooma vett, sest oma tavalist jooki õlut ma igaks juhuks pole juba paar päeva tarbinud. Kuu aja eest viga saanud näpp on Eesti arstide ravikuuri all. Ei taha teisega kauem jamada, pigem kannatan veidi aega janu käes. Loomulikult süüdati eeljaanituli, mis tänu eelnenud vihmahoole suitses nagu metsatulekahju. Käisin vaatasin vanade põllutöömasinate väljapanekut ja tegin portreefoto kameruni kitsest, kelle silmade pupillid on ristküliku kujulised.

Pealtvaatajate hulgas jäi silma üks telekast tuttav nägu. Kuna minu nägudetundmise juures ei või kunagi kindel olla, küsisin igaks juhuks üle, ega mu silmad eksi. Tuli välja, et oligi tegu Kassandraga "Viimase Võmmi" seriaalist, mida Torontoski jälgime. Tegin vargsi pildi ja postitasin koheselt feisspukki. Üllatus tuli järgmisel hommikul kui preili ise fotot kommenteeris. Keegi mu FB tuttavatest oli ka tema sõber nagu selgus. Jällegi tuli konstateerida, küll on ikka väike see Eesti.

Kontserdi lõppedes lobisesime veidi aega korraldajatega puhveti juures. Kuna tegu mu lapsepõlve sõbra poja tüdruksõbra isa firmaga pakuti maitsta igasugu häid suupisteid. Õige mitmed neist valmistatud mitmekülgselt andeka preili enda poolt, kes tegelikult juurat õpib. Kõikse maitsvamad olid rabarbari koogid, mida mulle kiitmise eest kaasagi pandi. Jooke ma suurt luristada ei julgenud aga KARU nimelisest veinist ei suutnud ära öelda. Mekkisin paar pisikest lonksu, täitsa joodav see mesikäpa nektar.

Kursakokkutulek - hüvasti noorus ;)

Härrased 30 aastat peale ülikooli lõpetamist
Elu on meid hellitanud või oleme õige eriala
valinud või oleme lihtsalt tublid, kes teab :)

Alustada tasub kirjeldusega erinevatest haridusastmetest, millest läbi käinud. Põhikooli tasemel on mul säilinud minimaalsed kokkupuuted endiste klassikaaslastega. Samas sealt pärit üks neljast lapsepõlve sõbrast ehk 8 aastase staazhiga pinginaaber, kellega käin suht tihti läbi siiani. Teisi klassikaaslasi pole näinud aastaid, eelkõige muidugi põhjusel, et veedan põhilise aja väljaspool Eestit. Samas ei tunne ka erilist huvi ega puudust nende puhul, ilmselt polnud vaatamata 8 koosveedetud aastale ühiseid huvisid ega tekkinud ka tegelikke sõpru peale eelmainitud pinginaabri. Mustamäel asunud kool pandi laste puudusel juba mõned aastad tagasi lõplikult kinni. Omal ajal kui Mustamäe oli uuslinnak topiti 4 paralleeli igaühte rohkem kui 40 last - ajad muutuvad ja linnaosad vananevad koos meiega. Lastega noorpered üritavad võimaluse korral elada inimsõbralikumas keskkonnas kui nõuka aegsed korrusmajad.

Keskkool ehk praeguse nimetusega gümnaasium oli vastuoluline mitut pidi. Gustav Adolfi seltskond igatahes sobis mulle palju paremini, ehkki ka seal leidus tüüpe kellega kohtumine muud huvi ei pakuks kui mõnuga praeguse füüsilise vormi võrdlemiseks :) Kuulusin seal niinimetatud taibude gruppi aga samas polnud me "oivikud-kuivikud" praeguse aja mõistes. Olime reaalainetes Eesti tasemel arvestatav jõud, samas panime pidu ja tegime tavalisi koolipoiste lollusi. Koolikiusamist sisuliselt õppurite vastu ei esinenud, sest esiteks oli sama mõtteviisiga tüüpe piisavalt suur protsent ja teiseks käisid tol ajal praktiliselt kõik kusagil trennis. Näpuga ümber lükata meid ei saanud nagu suht kiirelt paar ülbikut, kes igas koolis eksisteerivad, tunda said. Paraku olen ma kokkuvõttes vaid ühel gümna kokkutulekul käinud, sedagi ülikooli ajal. Sügisene vilistlaste kohtumise aeg lihtsalt ei sobi. Seda seltskonda tahaks tegelikult näha, sest enamuse käekäigust pole aimugi. Tean vaid prominentidest, kellest massiteabevahendid kirjutavad. Tollest perioodist mulle selliseid sõpru ei jäänud, kellega siiani sidet hoiaks. Samas oli mitmeid lahedaid tüüpe ja toredaid tüdrukuid, keda oleks tore näha.

Kunstimaitse on meie seltskonnal alati eriline
Skulptuur "Siga paneb Kurge"

Viimaks siis ülikoolist. Tudengipõlvest pole jäänud selgemad ja parimad mälestused mitte seetõttu, et ajaliselt tegu lähima perioodiga vaid pigem mõtteviisi läheduse pärast. Meil juhtus olema noormeeste grupp, mis kujunes haruldaselt kokkuhoidvaks. Koos olime nii talvel kui suvel malevas, mitte küll alati kõik ja samas rühmas või isegi regioonis aga paaris kolmes jõugus lähimate semudega koos. Võimalik, et kambavaimule aitas kaasa asjaolu, et viie aasta jooksul ei abiellunud meil keegi, kõik nautisid vaba inimese elu. TPI ajal korraldasime õige tihti pidusid kutsudes kampa tüdrukute rühmi teistest kõrgkoolidest. Tartu Ülikooli neiud olid eelistatud aga parema puudumisel ei põlanud me ära ei Pedat, medkooli ega ka teisi õppeasutusi, kus aga vähegi kenasid plikasid leidus.

Samuti toimus ka malevasse naiste valimine. Feministidele kindlasti vastukarva kuulda, et kevadeti saatsime niinimetatud luuregrupid Tartusse tüdrukute ühikaid läbi kammima, kes hiljem esitasid aruande ilusamatest ja lahkematest kandidaatidest. Kui otsustada tütarlaste käitumise järgi, siis neil igatahes polnud midagi selliste toredate noormeeste vastu, kelle ainsaks varanduseks oli hambahari, kamm ja vein. Öömajast me kunagi ilma ei jäänud, mis ilmtingimata seksi ei pruukinud pakkuda aga taolisest sõbralikkuse väljendusest ma ära ka ei suutnud öelda.

Enekas tillukese HapuKurgiPurgiga

Alles viimasel aastal hakkasime neiukesi veidi tõsisema pilguga vaatama, puhtalt meelelahutusliku eesmärgi kõrvale tekkis ka huvi, kas mõnda neist võiks tulevikus pikemaks ajaks enda kõrvale soovida. Polnudki siis imestada, et tekkisid nii mõnedki paarid, kes siiani ajahambale vastu pidanud. Mina leidsin tulevase kaasa inglise fillide ekvaatoripeol, mis toimus nädal peale apteekrite ekvaatoripeo külastust. Juunikuus toimunud TPI lõpupeol olid mitmel teisel peale minu kaasas kindlamad pruudid. Ülikooli grupiga kujunes tihe suhtlemine, eriti algusaastatel kohe peale lõpetamist. Vähemalt viie esimese aasta jooksul toimusid kevad ja sügispeod, kuhu ka neiud Tartust kohale toodi. Hiljem läks harvemaks kui perekonnad asusid oma aega nõudma. Kuttidega saime vähemalt korra aastas Automaatika päeval kokku, lähemate sõprade seltskonnaga tihtipeale ka pealinna kõrtsides. Viimasel ajal on inimeste kontaktid kippunud kaduma, organiseerijad nägid kurja vaeva, et kõiki üles leida.

Hõõguvad kivid saunaahjus ootavad kannatamatult leili

Nädalavahetuseks oli meil kursakokkutulek plaanitud traditsioonilises paigas kursavenna talus Peipsi lähedal. Seekord erinevalt 30 aasta tagusest üritusest polnud Tartust tüdrukuid kutsutud. Kujunes välja puhtalt meeste seltskond, sest meie kursa kaks tüdrukut ei ilmunud kohale. Mul vedas, et olin Eestis õigel ajal. Kohale saabus 11 tüüpi 15'st lõpetanust, meeldivalt kõrge protsent. Lisaks ka kaks tolleaegset meie kursuse maskotti, kes pea alati üritustest osa võtsid. Olime alati kõvad kärarakavennad olnud aga paistab, et aeg on oma töö teinud. Kangest alkost korkisime vaid suure Jägermeistri ja sedagi ei lõpetanud. Veini poole pealt sama nõrk esinemine, üks Valtu mustsõstra vein. Õlu oli ainus, millele tõsiselt pihta anti.

Esiteks mälestasime lahkunuid, keda nüüdseks juba 3 kogunenud. Järgnevalt asusime 80'te muusikavideote saatel lookas olevat lauda kergendama. Siinkohal tänud peremehele ja tema poolt organiseeritud toitlustusfirmale, kõike oli ohtralt ja kõik oli supermaitsev. Esimene nälg kustutatud ootas saun, tegelikult lausa kaks. Põhisaunas kivid nii kuumaks köetud, et lausa hõõgusid. Tiigiäärse mobiilse sauna juures asus ka soojavee tünn. Nii me siis istusime vaheldumisi saunades ja tünnis õllepudelid peos vanu aegu meenutades. Kui liiga kuumaks kiskus kargasime jääkülma tiiki. Ilm muidugi meenutas tüüpilist novembri lõppu, jäine uduvihm mõnekraadise õhutemperatuuri juures.

30 aasta tagune pilt, noored kiirustavad järve äärde hullama

Saunatamise vaheajal istusime jälle söögilauda ja vaatasime vanu pilte. Paljud olid meelest läinud, paljusid polnud kunagi näinudki. Uduselt tulid meelde 30 aasta tagused sündmused, tüübid, tüdrukud ja situatsioonid. Kamba peale panime mosaiiki kokku ja üritasime piltidele aastaarve ning kohti, nägudele nimesid külge keevitada. Päris hea, et nii palju aastaid möödas, piltidel kajastuvad nooruse lollused tekitavad piinlikkuse asemel pigem heldinud nostalgiat. Jõmisesime pea neljani hommikul, enne kui põhku keerasime. Mina hakkasin malevaajast pärit tarkuse ajel umbes kahe ajal vett jooma ning krabasin pudeli mineraalvett madratsi kõrvale. Teatava üllatusena ei tekkinud öösel kordagi janu ja hommikul oli pea selge kui lapsel, kes vaid mahla luristanud.

Enekas Alatskivi mõisas

Hommikukohv joodud ja hommikusöök nahka pandud tegi peremees meile tuuri kohalike vaatamisväärsustega tutvumiseks. Külastasime paari "lahingukuulsuse" paika ehk endist maleva elamist, käisime ilusti renoveeritud Alatskivi mõisas ning selle pööningul. Põnevaimaks ehk kujunes meie võõrustaja ettevõtte külastamine, mis valmistab kasepakkusid Ameerika turule ja ilmselgelt teenib omanikule viisakat tulu. Sellist firmat võiks õigusega Eesti Nokiaks nimetada. Peab ikka fantaasiat ja ärivaimu ning pealehakkamist olema, et ameeriklastele raske raha eest kasepakkusid pähe määrida, mida neil endil metsade kaupa kasutult seisab. Südame teeb soojaks selline rehepaplus, kus suurriigi lollakad alamad seaduslikult ja korrektselt haneks tõmmatakse nii, et neil mingit köhimist pole.

Lõunasöögiks pugisime pajatäie seljankat ning hommikusöögist järgijäänud magustoitusid ning oligi aeg minekule asuda. Enne veel jõudsime üles seada pilve andmebaasi kuhu kõik saavad oma säilinud ajaloolisi pilte riputada laskmaks teistel grupiliikmetel fotosid vaadata ja maha laadida. Küll on ikka vahva, et tehnoloogia võimaldab praegu sellist jagamist. Koju jõudsime alles kaheksa paiku, igati äge üritus, mida kindlasti kordame, nüüd on kõigi andmed apdeititud, loodetavasti lihtsam rahvast leida ja informeerida.

Sünnar

Hommikul magasin sisse, sest eelmine õhtu venis kole pikale. Olin just ärganud kui vanemad juba ukse taga. Oli ka põhjust - isa sünna vajas tähistamist. Arutasime kas minna restosse või teha kodus mõnus istumine. Ei mina ega vanemad pole suured kohviku/resto patroonid ja tunneme end palju vabamalt ning mõnusamalt kodus. Seega suundusime poodlema. Pärnu maanteel on õnneks suur hulk toidukaid koos. Esiteks astusime Selverisse, kus seesama eilne Maschio Prosecco vahuvein soodsalt saadaval kui kastikaupa osta, pudelil olev Nautimuse kleps pidavat vihjama, et eestlastele see jook mokka mööda. Peale pisukest mõtlemist haarasin kasti kaenla alla, küll kulub ära. Järgmine oli Rimi ja viimaks Maksimarket, kus parim valik. Sai võtta erinevaid liha ja kalatükkide mixisid ning salateid. Lisaks varusin hunniku õlut nädalavahetuse ülikoolikokkutuleku tarbeks. Poes pakuti maitsta juustu-singi stritslit, ilma kahtlemata rändas soe sai korvi.

Kodus sättisime hõrgutised üles ja hakkasime kokkuostetud kraami hävitama.
Nagu tavaliselt olime üle pingutanud, ainult haruldaselt maitsva norra suitsulõhe suutsime lõplikult nahka panna. Forelli-kreveti pastasalat osutus heaks valikuks, ka kanepiseemnetega must leib oli vägagi maitsev, ehkki ei pakkunud joovastavat efekti, mida pakendi disaini põhjal oleks võinud oodata. Shampa avamine kujunes raskemaks kui oleks arvanud, sest kasutatud oli ehtsast korgipuust vinget korki, mille vastupanu murdmiseks pidin köögist Volvoga kaasa tulnud spetsiaalse baarmeni korgitseri üles otsima. Isegi siis võttis kahel inseneril kõvasti peamurdmist, et mehhaanilist kaadervärki soovikohaselt tööle saada.

Mõnel pool võib sihukese leiva eest kinni minna :D

Shokolaaditort, mida veidi kahtlevalt piidlesin, kinnitas veelkord fakti, et Eesti pagaritööstus on üle kõige. Vana Tallinna jäätis sobis oivaliselt kerge konjakilonksuga. Lõpuks olime isaga mõlemad nii kutud, et vajusime mõnusalt diivanitele lösakile. Vanemana saan aru, et mis saab olla parem kingitus kui lapse viibimine sünnipäeval. Loodetavasti on kunagi kauges tulevikus ka minu 84'l sünnipäeval tütred kohal. 

Tugeva tuulega on Väänas lahe !

Selliseid õhulende tegid profid

Ilmateade oli lubanud parajat tuult neljapäevaks ja kuna ilm tundus täitsa normaalne otsustasin randa vaatama sõita. Tormiga on Väänas igavesti lahe lainetes ujuda. Veetemperatuur tundus siiski kübe liiga madal, +10C ikka vette ei meelita kui sa just jääkaru pole. Et hiljem oli kavas suvilast läbi hüpata tulid ka vanemad kaasa. Randa jõudes veendusin, et loodetuul tõstab võimsad lained üles. Vesi oli tõepoolest külm aga kalüpsosid kandvaid purje ja lohelaudureid see ei seganud. Merele lähem parkimisplats oli ääreni täis.

Meres mõned purjelaudurid ja üle kümne lohelauduri. Naljavennad sellise tuule ja veetemperatuuriga peale ei lähe, enamus väga osavad sellid. Enne kui jõudsin mobla välja võtta lendas üks mees otse ranna ääres vähemalt 10 meetri kõrgusel, maandus osavalt vette ja kihutas edasi ida suunas. Algul oleksime peaaegu lohe nööridesse jäänud kui teine tüüp kaldale soojenema tuli ning lohe maha tõmbas. Tuul oli nii neetult jäine, et pikalt ei kannatanud mere ääres meeste ja paari julge neiu trikke nautida. kui olin saanud ühe suht hea foto kiirustasin tagasi autosse. Emal oli isegi kapuutsiga suusajopega jahe.

Suvilas midagi asjalikku ette ei võtnud. koristasime veits lõkkeplatsi ümber ja praadisime vorste ning leiba. Ainuüksi lõkke ääres istudes ja linnulaulu kuulates veendusin kui väga olin sellest kaugel elades puudust tundnud. Lihtsalt istud, vahid tuld, kuulad linnulaulu ning metsa hääli ja rüüpad aeg-ajalt lonksu Saku Kulda - mida sa hing elult veel tahad. Kodus sain vaevalt maha istuda kui anti teada, et naabritel üritus. Pidin piinlikkusega tunnistama, et olin ajanud sünnipäeva täpse kuupäeva sassi ja mul polnud lillegi käepärast. Mis teha, läksin ja aitasin pool kasti Proseccot ära lahendada, eks järgmine päev heastan oma eksituse.

Eestlase meelistoit ei ole teine eestlane

Teisipäev pidi ilmaennustuse kohaselt olema mõneks ajaks viimane päikesepaisteline ilm. Rohi oli saanud kaks päeva kuivada, viimane aeg kokku riisuda ja metsa alla tarida. Seega jälle suvilassesõit. Vanasti sai teist ikka korralikult kuivatatud ja saadu seatud, et metskitsedel talvel hea võtta, enam pole aega ja viitsimist sellise jamaga tegeleda. Minnes astusime Tabasalu Rimist läbi, et nats toiduaineid kaasa krabada ja kontrollida, kas kohalikus veinipoes mu lemmikveini ikka veel pakutakse. Jalutasin isaga ringi ladudes korvi head paremat täis, ema kadus vahepeal kuhugi ära oma asju ajama. Veinipoes märkasin rõõmuga, et kaks karpi oli Quay Landing Chardonnay Colombard veini järgi, 12 euri eest haarasin ühe kaasa.

Kiirelt valmisvisatud lattaed

Ema ootas auto juures paari produktiga. Tavaliselt ju paneme kõik toidu kokku ja mina loomulikult ostan, aga ta ikka vahel askeldab omaette kuna kipun ebasündsalt pikka aega õlleosakonnas viitma. Autos rääkis loo mis veenis mind veel kord kui vale on pealkirjas välja toodud kibestunud inimeste ütlemine eestlase lemmiktoidu kohta. Ema oli nimelt sabas olles sente rahakotis otsinud ja ilmselt kohmitsedes vaese pensionäri mulje jätnud kui seljataga pisikese lapsega naine talle 5 eurose ulatas. 

Metsa alt veeretatud palginotid

Ema muidugi arvas, et oli selle maha pillanud, tänas ilusti ja ostis oma asjad ära. Tagasisaadud münte rahakotti pannes avastas, et tema 5 eurone oli endiselt rahakotis. Täpse inimesena alati teades palju tal raha on, pakkus naisele rahatähte tagasi. Too aga keeldus lisades: "See on nüüd teie oma". Emal oli õige piinlik, aga heale inimesele tagasi suruma hakata oleks ka imelik. Teadmiseks sellele tundmatule hea südamega inimesele, et ma võtan enda peale tema heateo tasumise sobival momendil. Ehkki ma karmasse ei usu siis kedagi aidates on alati ka endal hea tunne, eriti hea meel et kinnitasid mu veendumust enamuse eestlaste heast mainest - Äitähh!!!

Suvilas vedasin heina käruga metsa alla, isa ema rehitsesid kokku, sest ega nemad ju ilma midagi tegemata ilusat ilma nautida ei oska. Krundi taganurgas oli torm suure lepa maha murdnud, kavas oli see juppideks lasta ja palgid lõkkeplatsile veeretada. Kaasvõetud pikendusjuhtmed ulatasid paarikümne sendi täpsusega puuni, elektrisaega oli naljaasi puu juppideks lasta. 

Tuli lihtsalt ettevaatlikult valida millise nurga alt ja kust poolt poolviltust tüve saagida, et see peale ei kukuks või pinges tagasilüües vastu molli ei annaks. Kõik läks hästi, alles viimasel saagimisel jäi tera kinni aga palk oli nii läbi saetud, et lahendasin probleemi ühe jalalöögiga. Suurem töö oli läbi metsa paari-kolme meetriste palgijuppide lõkkeplatsile veeretamine, raskust oli neil nii palju, et vaevu jaksasin ühte otsa kergitada. Tund aega puude vahelt manööverdades sain ilusti hakkama sealjuures suurt osa metsaalusest rohttaimestikust maha muljudes, niita polnud enam vaja. Lõkkeplatsil saavad nendest uued istealused kui praegused palgid liiga pehkinuks osutuvad.

Lõkkel küpsetasime vorste, seekord tõin ürituse kaasajastamise ja lihtsustamise mõttes kaminast süteresti ja keerasin selle süte kohale tagurpidi. Orkide otsas vorstide küpsetamine tülikas, pead kogu aeg käes hoidma ja valvama, et kärssama ega lõhki ei läheks. Pean poest ühe korraliku küpsetusresti ostma. Jalutasin mere äärde ja seekord käisin ka vees jalgupidi. Temperatuur tundus täiesti ujutav, hinnanguliselt nii 17 kraadi ringis, kaalusin veidi aga ujuma ei läinud. Rand oli endiselt tühi, vanapaari asemel kaks noort mere ääres kivil istumas ja miilustamas, ei tundnud nad külma tuult, teineteisega tegemist liiga palju.

Minu kokakunsti shedööver :P

Kolmapäeva hommikul ajas mind vali vihmasadu üles. Ilm tundus õige jama olevat. Samas toas kõigele vaatamata temperatuur normaalne, ei hakanud kaminat kütma. Vahtisin telekat, jõin kohvi, maiustasin eesti näkside kallal. Lõuna ajal käisin raamatukogust läbi, et lugemiskraami juurde võtta. Polnud suutnud oma lugejakaarti leida ja küsisin uut. Pakuti, et võivad mu ID kaardi lugejakaardiks registreerida, ja siis meenus: seepärast mul pole kaarti, et eelmine aasta see juba tehtigi. Võtsin viis raamatut, ehkki oleks hea meelega seljakoti täis ladunud. Toidukast mune, vorsti, hapupiima ja leiva, et saaks korraliku nostalgilise toidu valmistada. Pannile läksid vorstitükid, kaks muna, juustuviilud peale. Taldrikule hiljem murulaugu ja küüslaugu juppe roheliseks ning kurki tomatit salatiks. Kena lõunasöök tuli, ehkki päriskokad muidugi irvitaks sellise taldrikutäie üle. Mind vabandab laiskus ja asjaolu, et kodus teeb alati süüa kallis kaasa.

Esimesed päevad Eestis

Hommikune "Miljonivaade" voodis silmi avades

Ega esimesel päeval, ehk siis laupäeval saanudki miskit erilist ette võtta. Jõin tassi kohvi vanematega ja nautisin ema küpsetatud korpi vahetades viimaseid uudisi. Luristasin ka ühe Saku Kulla hinge alla, eesti õlu on ikka üle kõige! Isa oli puud sauna valmis pannud aga olin liiga kutu, et sauna täiega nautida, otsustasime järgmise päeva peale edasi lükata. Sooritasin kiire toidupoodlemise ning eestipäraste toitude nautimise. Õnneks seekord ei saabunud oma autoga mistõttu polnud esimeseks peatuseks Järve Selver, takso ooteaeg oleks liialt kulukaks kujunenud. Viskasin seljakoti selga ning jalutasin Pässa poodi. Võtsin mõned õlled, küüslauguleivad, jogurti, müsli, stritsli ja shampa kui eluliselt vajalikud produktid üles lugeda. Astusin ka naabrite juurest läbi, kellest kujunenud lausa meie suvepere. Magama peale keskööd, hea et suutsin nii kaua end üleval hoida, magasin järjest ja sügavalt poole kümneni.

Pühapäeva hommikul silmi lahti tehes avanes tuttav ja armas vaade, mis tõestas et lennusõit polnud uni. Esimeseks mureks ühenduse saavutamine ülejäänud maailmaga ehk internetti logimine. Uude moblasse nimelt vana sim kaart sisse ei mahtunud, sest Nexus 6P kasutab nano versiooni. Iidse Nokia N95'ga sain vähemalt helistada, sms saata ja omasin hädapärast netiühendust. Läpaka tarvis oli vaja netipulka või ruuterit lisaks piisavalt kiirele ja suure andmemahuga ühendusele. Hommikukohv Presidentti originaal ja asjade sättimine ning organiseerimine kuni kell niikaugel, et loodetavasti Tele2 esindus Järve keskuses lahti.

Kanadast Eestisse naate niitma

Auto läks naksti käima ning pidin rõõmuga tunnistama, et käsikäigukastiga sõitmine pole ununenud. Järvel tuli välja, et Tele2 esindust enam pole, lähim Mustika keskuses, mis ikka, ühe hooga sinna. Õnneks rahvast polnud ja sain oma probleemidega kohe ette. Vähem kui 4 euri eest anti uus sim kaart, mida sai kõigiks kolmeks suuruseks konverteerida. Valisin 90 GB andmemahu ja netipulga rendi 23 euri eest. Hiljem panin telefonile kõnede, sms'de ja 3GB datapaketi 8 euri eest, et ei peaks mõtlema kaua ma lobisen või palju moblal netti kasutan.

Prismast astusin läbi, et proviandivarusid täiendada. Endalegi uskumatu, et suutsin end tagasi hoida ja üle ühe kilekotitäie toidukraami kaasa ei haaranud. Kuna ilm soodne sõitsime suvilasse. Seal polnud keegi pikka aega käinud, rohi põlvini aga maja ise uskumatult heas korras. Puitehitis on betoonvaiadel nii, et tuul käib alt läbi, toas ka peale 40 aastat värske puidu lõhn. Eks esimeseks ettevõtmiseks oli vikatiga sissesõidutee puhastamine. Peale seda õlu rindu ja alustasin ülejäänud krundi niitmisega. normaalsed inimesed teevad sellist tööd traktorniidukiga aga esiteks pole toda masiunat paariks korraks mõistlik muretseda ja teiseks meeldib mulle vahel harva vikatit kätte võtta.

Kaks õlut ja kolm tundi hiljem oli krunt puhas ning isegi tee lõkkeplatsile vaba. Muidugi tegime tuld ning küpsetasime vorste. Õhtul isaga sauna, nüüd oli põhjus higi maha pesta ja aega õllekest nautida ning meestejutte ajada. Peale seda naabritele külla, kus mitmed sõbrad end näole andnud. Veel mõned õlled ja ilmatu hulk grill liha, kotlette ning maiustusi. Magama sai õige hilja, kella ei julgenud vaadatagi.

Hommikul ärkasin vara, ei jäänud magama, tegin kohvi, lugesin veidi ja kukkusin poole kümne paiku ära. Tunni pärast ajasid vanemad üles, aeg suvilasse sõita. Seekord koristasime lõkkeplatsi ümbrust ja põletasime jubedama risu ära. Leegid said nii suured, et äia poolt punasest puust tehtud vana pehkinud kaku pesakast võttis tuld. Hiljem kui vaid söed järgi küpsetasime jälle vorste. Sissesõidutee äärde tegin vanadest riidatoetus ja oa lattidest aia. Eksprompt projekt tuli päris kenasti välja, igatahes palju ilusam kui eelnev oksarisu hunnik.

Jalutasin ka mere äärde ehkki ilm jahe. Nii vähe rahvast pole ma Vääna rannas veel näinud, üks kobedas vormis daam jooksmas ja vanapaar kõrkjate vahel istumas - see oli kõik. Ei hakanud tossusid jalast võtmagi proovimaks kui soe vesi on, ujuma niikuinii polnud plaanis minna. Loodetavasti paranevad ilmaolud peagi ja saab ka lainetesse hüpata.