Homo Aquaticus

Õhtul koju jõudes panin kohvi peale, võtsin raamatu ette ja hakkasin viimase kolme osa materjali läbi närima. Kaasa tegi näksi kõrvale, minu poolne suhtlemine piirdus mühatustega. Koerad käisid vaatamas ja tundsid ilmselgelt muret, miskit tõsist on tüübiga lahti kui ei mängi meiega nagu tavaliselt. Sushi vedas kangekaelselt oma mänguasju mu lamamistooli juurde ja ümises proovides tähelepanu tõmmata. Ei võtnud vedu, sest teadsin et kui korra viskan ei anna kutsikas enam rahu. Õhtul käisin siiski korra väljas jalutamas kui pea kole paksuks kätte läks. Pean ka lisama, et ükski pilt pole meie kursuselt võetud, sest lihtsalt polnud mahti seda teha, tegu netist korjatud fotodega, mis suht tõepäraselt illustreerivad meie kursuseid.

Laps oli vahepeal internetist leidnud PADI lõppeksami küsimusi ja need ära teinud saades pea kõik õiged vastused. Ma otsustasin küsimused hommikul ette võtta, enne tahtsin raamatuga ühele poole saada. Magama kerisin suht vara, juba poole ühe ajal, ainult viimane osa ja eksamiküsimuste ülevaatamine jäid hommikuks. Kuna olime eelmisel päeval nii palju teooriat tehtud saanud pidime alles poole üheteistkümneks basseini minema. Ehkki lootsin, ei näinud sukeldumist unes, ju olin liiga väsinud.

Hommikul magasin kaheksani, vaatasin viimase osa üle ja tegin eksamiküsimused läbi. Vaid üks vastus erines tütre omast, seegi lähemal vaatlemisel küsimusest valesti arusaamise või õieti mitte lõpuni lugemise tõttu. Ega me muidugi teadnud, kas küsimused tegelikult eksamil ka sellised tulevad aga vähemalt rahustas, kuna ei tundunud eriti raske. Eelmise päeva külmetamist mäletades pakkisin endale kaasa kunagi $5 eest kaltsukast ostetud poolpika "wetsuiti" tüüpi ujumiskostüümi. Kodus selga proovides tundus täitsa paras aga kohe läks kole kuumaks. Basseini juurde sõitsime metrooga kuna parkimine eelmisel päeval hirmutas ära.

Kohale jõudes aitasime balloonid välja laadida ja vahetasime riided, et järgmiseks basseinisessiooniks valmis olla. Ma ei teadnud kas peaks ujukad kostüümi alla jätma või mitte. Kartes, et püksid keeraks end all rulli kostüümi selga tõmmates (mul pole speedosid, mida siinmaal pedeujukateks kutsutakse) otsustasin palja ihu peale sikutada lootes, et ei saa mingi erilise sündsusetusega hakkama. Välja astudes sain kaaslaste kadedate pilkude osaliseks. Uurisid, et kas ostsin endale kohe eile uue kostüümi. Rahustasin neid tunnistades, et leidsin selle suusariiete tagant, kunagi kaltsukast ostetud, täna esimest korda seljas. Kostüümiga läks suht palavaks ja natuke nagu pigistas kaelast, sikutasin seljaluku veidi lahti.

Niimoodi toimus vette minemine, seda küll basseini äärelt

Sisssejuhatav lühike loeng ja asusime sukeldumiskomplekti kokku panema. Mina ei saanud aru, mis valesti oli, kuidagi ei saanud vesti korralikult ballooniga kokku sobima. Kui mõistsin oli jube piinlik, olin kogu see aeg üritanud vesti tagurpidi baloonile sättida, mõni ime et ei sobinud ja õhuvoolikute kinnitused valel pool ning valel kõrgusel. Lõpuks sain hakkama ja tütar aitas vesti seistes koos ballooniga selga. Lestad ja muu kraami olime juba enne pannud, ainult mask rippus kaelas. Nüüd oli minu kord teda aidata, mis osutus veits raskemaks kuna mul juba paarkümmend kilo raskust seljas ja lisaks lestad jalas.

Vette läksime seekord basseini äärelt pika sammuga astudes, samas tuli vasakus käes vestitäitmise õhuvoolikut hoida ja paremaga maski ning suutoru kinni hoida, et need vette kukkudes ära ei tuleks. Mul muidugi juhtus apsakas, ei hoidnud maski piisavalt tugevasti kinni ja vette prantsatades tuli see ära. Samas mingit probleemi polnud, sest õhuvoolik ju suus. Lasin vesti rohkem puhevile, otsisin maski üles ja panin pähe tagasi. Raskustega pidime veits mängima, et täpselt paras hulk tina oleks. Mina panin kaks lisakangi taskutesse, sest kostüüm annab ujuvust juurde.

Seekord pidime vee all lahti ühendama vesti õhuvooliku, et selle rikke või purunemise korral balloonist õhk ei kaoks. Hingamisaparaadi rikke või purunenud vooliku korral õppisime hingama vee all mulisevat õhku. Põhimõtteliselt tuli lahtine suu panna poolviltu mullijoa kohale, mullid täitsid suu õhuga surudes vee välja. Õhku hingasid väikeste "lonksude" kaupa, mis osutus palju lihtsamaks kui oleksin osanud oodata. Pildil hoiab tüüp pead liialt kaldus, lisaks peaks nats ette kummardama.

Üheks oluliseks oskuseks on krampidest vabanemine, mida pidi pikemal sukeldumisel või ujumisel päris tihti esinema. Seni olen ise lihtsalt varbad jõuga üles surunud ja nii suht kerge vaevaga krambist lahti saanud. Lestade korral veel lihtsam, krabad lesta otsast kinni ja sikutad ülespoole. Uueks harjutuseks oli kogemine, mida tähendab ja mis tunne on kui õhk otsa saab. Instruktor keeras ballooni kraani kinni ning lasi meil viimaseid sõõme võtta kuni miskit enam polnud. Siis tuli näidata kaaslasele käemärgiga, et õhk otsas. Tema võttis enda sekundaarse õhutoru ja ulatas sinule, ise võtsid enda oma ära ja panid tema oma suhu. Kaaslane küsis kas kõik ok, vastasid et ok kui said hingata. Samal ajal tuli ka käest kinni hoida, et eemale liikumine õhuvoolikut suust ära ei tõmbaks. Harjutuse viimane etapp oli koos pinnale tõusmine.

Pidime ka õppima kuidas õhu lõppedes üksi pinnale ujuda, selleks tuli vee all vaikselt ümisedes (et pidevalt veidi õhku välja lasta) ilma hingamata ujuda kümmekond meetrit. Nüüdseks polnud mingi probleem. Harjutasime ka pabinasse sattunud kaaslase päästmist pinnal. Esiteks tuleb alati enda vest õhku täis lasta ja siis teisele hüüda, et see enda vesti täidaks. Kui tüüp ei reageeri, tuleb seda ise teha. Pukseerida saab kas ballooni kraani pidi vedades või sukeldujat enda ees lükates, kusjuures hoiad selili lebava kaaslase jalgu oma õlgadel. Enamus harjutusi tuli jällegi individuaalselt esitada mis tähendas, et suhteliselt pikalt istusime basseini põhjas tegevuseta teisi jälgides. Sel ajal kui ülejäänud rahvas külmetas olin mina mõnusalt soe nagu ahju taga, kostüüm teeb elu palju mugavamaks, elu üks parimaid mini-investeeringuid.

Mingi moment avastasin, et mõtted uitavad niisama ringi ja vee all istumine polnud miskit erilist, täiesti normaalne, lausa tukastus tuli peale. Tõepoolest äge, et teise päeva lõpuks tundsin end täiesti pingevabalt vee all. Õhuvooliku otsik oli lõdvalt hammaste vahel, esimesel päeval sai seda ikka krampis lõugadega kinni hoida. Juhendaja mainis, et ei maksa imestada kui mõnel meist hommikul suurest pingutusest lõuad valusad. Mõni närvilisem tüüp suutvat isegi otsiku läbi hammustada.

Kui kohustuslik osa läbi anti pool tundi niisama ringi ujumiseks ja trikitamiseks. Nii äge oli igasugu pöördeid teha ja suvalisi asendeid võtta niisama ringiujumisest rääkimata. Lõpuks oli tunne, et olengi muutunud Homo Aquaticuseks, nii mugav ja lahe oli see keskkond, kus raskusjõu piirav mõju vee üleslükke jõuga neutraliseeritud. Päris kaalutusega võrreldes on siiski see eelis, et vesi pakub mingit tuge samas kui õhust pole üldse abi.

Kella kolmeks sõitsime tagasi sukeldumisklubisse ja asusime eksamit kirjutama. Meeldiva üllatusega võis tõdeda, et enamus küsimusi olid kas täpselt samad, mida internetist leidsime või siis sarnased, lihtsalt teisiti sõnastatud. Põhimure oligi tähelepanelikult läbi lugeda, et sõnastuse nüansse mitte maha magada. Pooleteise tunni asemel saime poole tunniga valmis, sedagi venitades, et mitte imelikku muljet jätta. Tütar andis oma vastused enne, mina 5 minti hiljem ja läksime poodi hängima kuni teised lõpetavad.

Tänapäeval on poodidel suur probleem, sest hinnad paratamatult kallimad kui internetis, kus pole mingeid kulutusi ruumidele ja minimaalsed tööjõule. Eeliseks muidugi see, et saad kõike käes proovida. Ma täitsa kaalusin sama ProBlue Tiara 2 maski ostmist, mida laenutanud olin. Sobis ideaalselt näkku ja ei lasknud tilkagi sisse ega läinud uduseks, hind vaid 69 CAD. Tütar aga mainis, et netist saad sama päev või kaks oodates poole odavamalt. Unustasin mainida, et parimaks uduvastaseks vahendiks pidada olema sinu enda sülg, tatistad sisse, hõõrud näpuga klaasile laiali ja ongi valmis. Uskumatu aga tõsi, sest mul tõepoolest ei tekkinud kordagi udu, ju siis eritan kvaliteetset tatti :D

Pool tundi saime ringi vaadata kuni kõik lõpetasid. Eksamitulemuste väljakuulutamisel selgus, et ka lõppeksami sooritasime ainult mina ja Mari perfektselt, 50 punkti 50'st. Anti kätte niinimetatud logiraamatud ja meie eksamid pandi ametlikku arhiivi, kus neid hoitakse 7 aastat. Lõplikuks rahvusvahelise avameresukelduja sertifikaadi kättesaamiseks on vaja veel sooritada 4 sukeldumist "vabas vees" koos instruktoriga. Seda saab teha nii Ontarios kui ka igal pool mujal maailmas, kus PADI organisatsiooni tunnustatakse. Nüüd polegi miskit muud kui otsida üks mõnus soe koht kuhu sukelduma minna ;)

Esimest korda vee all hingamine.

Pooles olümpiamõõdus bassein asus mingi tehnikumi juures, klubi oli 3 tunnise aja reserveerinud. Tassisime varustuse sisse ja ajasime ujukad selga ning kogunesime tribüünile juhendamist kuulama. Omapärase huumorimeelega instruktor alustas sõnadega: "Ohutustehnika jätame vahele, see oli teie mure kodus selgeks teha. Maksate mulle mitte uppujate päästmise vaid enda vee alla tõukamise ja seal hoidmise eest". Tähtsaim on käemärkidest aru saamine, sest vee all rääkida ei saa, ehkki mingeid imelikke helisid võib kuulda kui te viimast õhku välja lasete. Kordasime olulised märgid üle ja lisaks näitas juhendaja ette mõningad personaalsed, mida peab suure grupiga kasutama. Teooria olulisemad momendid kiirelt üle käidud asusime oma akvalangisti varustust valmis sättima. Kõigepealt pean mainima, et tavakodanikuna oli mu ettekujutus väga pinnapealne: balloon, õhutoru, mask ja lestad. Tegelikkus oluliselt keerulisem, eriti tänapäeval.

Suures plaanis koosneb varustus esiteks täispuhutavast vestist, mis õhu lisamise või vähendamisega reguleerib ujuvust ehk erikaalu vees. Õhku lisatakse muidugi balloonist. Vestil on hulk taskuid igasugu träni, kaasaarvatud lisaraskuste jaoks.

Kostüüm on vajalik praktiliselt iga temperatuuri korral, sest ka soojas meres jahtub keha suht kiiresti ja sügaval on temperatuur niikuinii madalam, lisaks kaitseb kostüüm selliste äärmiselt ebameeldivate üllatuste nagu kõrvetavate millimallikate eest. Kostüümid võivad olla kas lihtsalt ujumisriietele sarnased minimaalse soojapidavusega, erineva paksusega (3mm, 5mm, 8mm) vahtneopreenist wetsuits mis pakuvad päris asjalikku soojaisolatsiooni või kuivkostüümid nullilähedase veetemperatuuriga sukeldumiseks. +25C veega piisab ujukatest ja õhukesest, +18C juures soovitav 2-3mm paksune ja +13C alates vajalik vähemalt 5mm paks täisülikond pluss sokid/kingad, kindad ja kapuuts.

Lestad on möödapääsmatu varustus, tavaliselt sukeldujad kasutavad suuremaid ja jäigemaid. Mask katab silmad ja nina ning peab olema tihedalt näo järgi, et vett sisse ei tuleks. Mina pidin oma vuntsid nina alt sendi ulatuses ära ajama, sest muidu poleks ninaalune veekindel. Pinnaõhutorusid on erinevaid ja moodsmad ei lase vee alla sukeldudes otsast vett sisse, lisaks on neil suu juures ventiil, kust saab puhudes torusse sattunud vee lihtsalt välja pritsida. Ümber kõhu käib tinaraskustega rihm ujuvuse tasakaalustamiseks, sest normaalselt koos kogu varustusega hulbiks inimene veepinnal.

Regulaator, mis ballooni otsa käib

Balloonid alumiiniumist või terasest erineva mahuga 3-18l aga tavaline 11 liitrine kuhu pannakse sisse puhastatud õhk 3000 psi ehk 200 atmosfäärise rõhu all. Sellest jagub õige pikaks ajaks, kuid sõltub oluliselt sügavusest. Enamasti seab piirid mitte niivõrd õhupuudus kui dekompressiooni vajadus. Madalal kuni 9m sügavusele sukeldudes võid olla 2.5 tundi, 15m sügavuses nats üle tunni, 30m peal veerand tundi ilma dekompressiooni vajaduseta.

Ballooni otsa pannakse regulaator, millest tuleb 4 õhuvoolikut, kaks neist (primaarne ja sekundaarne ehk "kaheksajalg") mõeldud otse hingamiseks, kolmas manomeetri või kompuutriga ühendatud ja viimane otsapidi vesti külge kinnitatud. Hingamisvoolikud praktilised identsed, sest sekundaarse eesmärk ongi dubleerimine juhuks kui miskit peaks peamisega juhtuma. Samuti võid sellest anda õhku teisele sukeldujale mis eesmärgil voolik vähe pikem. Hingamisvoolikud alati paremal, vesti ja kompuutri voolikud vasakul. Manomeetri ja kompuutri ülesanne on sind pidevalt kursis hoida järele jäänud õhu hulga ja sukeldumisajaga.

Mereelukaid tähistavad käemärgid

Tavapärased käemärgid

Kõigepealt muidugi kontrolliti meie pinnal püsimise ja ujumisoskus 200 meetri läbimisel. Instruktoril polnud miskit huvi hakata õpetamise asemel upujate päästmisega tegelema. Ujumisega said kõik hakkama, paar hiinlast kulutas õige palju aega aeglaselt konnatades. Mina ujusin selili, sest polnud ujumisprille pähe pannud ja ilma nendeta on krooliujumine vastik, kuna silmad hakkavad klooriveest hullusti kipitama, lõpetasin teises pooles. Tütart see ei seganud, tema oli meie grupist kolmas finisheerija.

Astusime kõik oma varustuse hunniku juurde ja asusime seda valmis seadma. Esiteks kinnitatad ballooni rihmaga vesti seljale, siis paned regulaatori ballooni otsa ja kinnitad voolikud omale kohale. Meil kui algajatel võttis ikka aega, et aru saada mis pidi ja kuidas need asjad käivad. Järgmisena raskustega vöö peale ja lestad jalga. Vesti koos ballooniga panime selga basseini äärel istudes. Enne vette minekut tuli kontrollida kas õhk ikka on balloonis ja hingamisaparaat toimib. Sutsakas õhku vesti sisse, et kohe kenasti vee peal seisaksid, paar sõõmu hingamistorust. Kõik ok tõmbasime maskid pähe, otsik suhu ja keerasime end basseini äärelt vette. Esimest korda vee all õhku sisse tõmmata oli kummaliselt ebaloomulik, aga samas kuidagi vabastav - inimene nagu ikka ei kuulu loomulikult sellesse keskkonda.

Kahe poole tunni jooksul sai harjutatud hulka erinevaid asju. Vesti õhuga täitmine ja tühjaks laskmine pinnal, mis toimub vooliku otsas oleva kahe nupuga käepidemega. Veealune hingamine, hingamisotsiku veest tühjendamine ja selle üles otsimine ning tagasi suhu toppimine kui peaks suust ära tulema - ilmselgelt õige oluline oskus pimesi teha. Maskist vee all vee välja saamine oli igatahes minule täiesti ootamatu ja uus oskus. Takkajärgi muidugi elementaarne, siin pole muud midagi kui surud vett täis maski pähe jättes alt kitsa prao. Ninast välja hingates tõuseb õhk silmade juurde ja surub vee alt ääre vahelt välja - ongi kogu trikk. Enamusi neid trikke pidime ükshaaval instruktorile ette näitama, teised sel basseini põhjas paigal istudes, isegi minul hakkas külm. Kogu kamp oli aeg-ajalt lausa vappekülmas ringis istudes.

Harjutasime vee all vestiga reguleerides neutraalse ujuvuse ehk hõljuma jäämise saavutamist. Selleks võtsime Buda isteasendi ja mängisime õhuvoolikuga kuni jäime enam-vähem basseini keskele vee alla hõljuma. Sisse-välja hingamine muudab piisavalt inimese keskmist tihedust, nii et tegelikult liigud hingamise rütmis paarkümmend senti üles-alla. Lõpupoole pidime vahetama hingamisotsikut vee all, raskusvööd lahti haakima hädaolukorras ja pinnal vesti suuga täis puhuma juhuks kui balloon tühi või haikala vooliku katki hammustanud. Niisama vee all ujumist sai ka proovida aga palju soovijaid polnud, sest kõigil oli hullult külm peale kahepoole tunnist vees ligunemist.

Tagasi klubisse sõites astusime toidupoest läbi ja võtsime kiire suutäie, sest ees ootas veel kaks teooriaosa. Kogu grupil läks aga ootamatult sujuvalt ja otsustati kogu teooria õhtuks lõpetada. Viimast osa polnud ma lugenud, tegin seda kohapeal sel ajal kui eelmise osa vastuseid üle käidi. Täielik üllatus, aga kui saime kätte viimase neljanda testi tulemuse olime mina ja Mari ainsad, kes kõik testid 100% peale vastanud. Instruktor ütles, et seda on enne ainult üks kord juhtunud. Homseks lõpueksamiks pean siiski raamatu korralikult läbi lugema oli mu otsus, esiteks kannustas edevus aga teiseks on oluline, et tead neid asju, sest sellest võib sõna otseses mõttes su elu sõltuda.

Vanainimene pööras ära ehk akvalangisti kursused.

Avamere akvalangisti kursuste materjalid

Neljapäeval arutasime tütrega, et tore oleks veealust ujumist proovida, töölt koju sõites astusin ühest "Dive shopist" läbi, uurimaks millised võimalused oleks akvalangiga sukeldumise proovimiseks ja mis sihuke nali maksma võiks minna. Selgus, et neil on nädalavahetusel kursused algajatele. Kahepäevase klassi ja ujulakülastuse käigus saame kätte paberid, mis võimaldavad avamere sukeldumist proovida. Praeguse ilmaga seda palju Kanadas ei tehta, ehkki üks tüüp mainis, et kahe nädala pärast võiksime temaga koos ühe pauguga nii avamere kui arktilise sukeldumise kursused ära teha. Oot moment, ma tulin ainult asja uurima, võtsin hoogu maha. Üks pisike mure on veel, palju see nali maksma võiks minna? 200 CAD aga kui tulete kahekesi saate 350'ga (125 või 100 euri nägu) ja nädalavahetusel on veel vabu kohti. Las ma mõtlen selle peale, vajusin viisakalt uksest välja.

Kodus arutasime tütrega ja jõudsime järeldusele, et miks mitte proovida, eriti kui peaks tekkima võimalus seda sporti kusagil soojas meres harrastada. Reedel töölt tulles sõitsin poodi ja teatasin, et oleme valmis nädalavahetusel kursusteks. Nüüd selgus ootamatu tõsiasi, et esiteks oleks meil vaja terve paks õpik eelnevalt läbi lugeda ja kahepoole tunnine video üle vaadata. Teiseks oli neil momendil vaid üks õppevahendite pakend. Et mis mõttes, kas olete kindlad, et me saame sellega hakkama. No kui kohe kodus õppima hakkate, peaks ehk jagu saama, esimesed kolm osa testitakse homme ja teised kaks pühapäeval, neid saate homme õhtul õppida. 

Mõistlik otsus oleks muidugi olnud öelda: tänan ei, aga homseks ma kohe kindlasti ei suuda kolme viiendikku avamere akvalangistikursuse teooriast selgeks teha. Seni olen ju ainult raamatutest selle kohta lugenud või filme näinud. Aga kus sa sellega, uhkus sai võitu ja teatava üllatusega kuulsin oma vastust: "No problem, I have done allnighters before" (Pole hullu, nooruses ennegi öö läbi eksamiks õpitud). Käisin oma krediitkaardi välja mille nad entusiastlikult lugejast läbi sahmasid. Tehtud, nüüd enam tagasiteed pole.

Koju jõudes helistasin tütrele, et see nii kiirelt kui võimalik töölt ära tuleks, sest homme on akvalangisti teooria esimesed kolm eksamit aga õppimiseks meil vaid üks raamat ja üks video kahepeale. Panin kohvi peale ning hakkasin lugema. Ei ole ikka harjunud enam niimoodi õppima, selleks ajaks kui plika kahe tunni pärast saabus olin pool esimesest osast ja poolteist kannu kohvi läbinud. Panime videod peale, sest neid sai koos vaadata. Tüdruk samal ajal lehitses raamatut, mina mehena olen võimeline vaid ühe tegevuse peale konsentreeruma. Natuke jama oli selles, et ilma raamatuta video jääb ikka veidi segaseks. Harjumatu ka, olen ju eluaeg raamatuga õppinud.

Kusagil poole nelja paiku kustusin ära ja läksin magama, kolmanda osaga just alustasin kui kõik kippus silmi ees virvendama ja mõtted jooksid laiali, enam polnud mõtet lugeda. Pool kaheksa üles ja kohvikannu kõrval sai viimast võtta, aga poole üheksaks oli ikka jupp kolmandast osast üle vaatamata. Tütar oli see-eest toiminud kavalamalt lugedes vaid kordamisküsimused üle tuhnides õpikus ainult siis kui pani kusagil mööda. Tema sai kogu materjali pealiskaudselt üle käidud. 10 minutiga viskasime ujukad, rätikud, õppematerjalid ja muu vajaliku kotti ning kimasime kohale. Dive shop asub õnneks meist vaid mõni kilt eemal.

PADI akvalangistide kursused ja arenguliinid

Tudengeid oli 18, meie ilmselt viimasel momendil lisatud tugevamasse gruppi spetsist instruktori käe alla. Too oli minu mõõdus Quebecki prantslane, kes lisaks akvalangismiga professionaalsel tasemel tegelemisega ka Tea Kwon Do instruktor Ryersoni ülikooli juures. PADI liinis oli ta saavutanud 15 aastase karjääri jooksul "Master Scuba Diver Trainer" staatuse, mis lubab instruktoreid välja õpetada. Peale tutvustamist asusime asja kallale. Esimene lause: "Ohutustehnikat teate niikuinii, selle võime vahele jätta", tekitas mõningast ebakindlust kuni saime aru, et tegu oli kohatu naljaga meie niigi pingul närvide katsetamiseks. Võtsime läbi esimese teooriaosa ja tegime testi, polnudki hull saime mõlemad tütrega 10 õiget kümnest.

Kella kaheteistkümneks oli bassein kinni pandud. Laadisime igavese hulga varustust autodesse ja sõitsime kohale. Parasjagu ehmatav oli näha kui keeruline tehnika oli ja missugune hulk kraami tuli kaasa võtta. Tavakohane suur Olümpia bassein oli see nädalavahetus hõivatud mistõttu pidime mingisse kesklinna ujulasse sõitma. Parkimisega linnas on kehvasti, seega võtsime hea meelega vastu Instruktori pakkumise tema autoga kohale sõita, vastutasuks laadisime tinavööd ja balloonid vani istmete taha. Istusin juhi kõrvale ning sain kogeda, mis tähendab Quebecki prantslasega liikluses olla. Punast tuld suurt ei märgatud, ridade vahetusest andis tüüp kaasliiklejatele pasunaga märku, et need heaga ruumi teeks. Sihukese massiivse ja niigi kergelt mõlkis masina vastu polnud kellelgi soovi oma külge hõõruda ja nii saime vaatamata tihedale liiklusele üllatavalt kiiresti kohale. Homme kirjutan veealusest kogemusest, mis jääb eluks ajaks meelde.

Koalitsioonilepe - tore aga ebarealistlik.

No nii, viimaks on avalikult välja käidud koalitsiooni kokkulepe. Vaatame mida lubatakse ja kui realistlik see on. Koalitsioonileppe täisteksti saab lugeda ERR veebilehelt, klikkides järgnevale viitele KOALITSIOONILEPE.

Eessõna on ilus poliitiline loba, mis sobib absoluutselt iga erakonna programmiga kokku. Kellel saab midagi olla sellise ülla eesmärgi vastu nagu, tsiteerin: valitsuse peamine eesmärk on hoida ja tugevdada meie julgeolekut, viia Eesti välja majandusseisakust, suurendada ühiskondlikku heaolu ja sidusust ning pöörata Eesti rahvaarv taas tõusule. (sõna sidusus tuletab meelde üht eesti valitsusteemalist sarkastilist komöödiat kus peategelane oli sotsiaalse sidususe minister)

Nojah eesmärgid on igati ilusad aga vaatame kuidas neid kavatsetakse ellu viia.

I Välis- ja julgeolekupoliitika ning riigikaitse. 

Selles osas olen praktiliselt kõigega päri, ilmselgelt on siin keskerakond kõvasti järgiandmisi teinud, paljud nende esindajad on vene poliitika ehk siis "idapartnerluse" asjus hoopis erinevaid seisukohti avaldanud. Paraku näeme juba esimest kulutamise punkti, välisteenistuste kulusid lubatakse kasvatada.

II Majanduspoliitika, riiklikud investeeringud ja maksundus.

Jällegi, kellel saaks miskit loetletud eesmärkide vastu olla: Kiirem majanduskasv, mis jõuab kõigi Eesti inimesteni. Eesti konkurentsivõime huvides suurendame riigi investeeringuid. Soodustame enamate inimeste osalemist tööturul ning panustame nende oskuste parandamisse. Meie majandusruum peab ettevõtlusega alustamise lihtsuse kõrval pakkuma ettevõtetele paremaid kasvuvõimalusi.

*  Mõned alapunktid on huvitavad nagu näiteks riigiettevõtete osaline müümine erakätesse. Kummaline, sest tavaliselt teevad seda parempoolsed valitsused, siin ilmselt kumab läbi rahavajadus paljude lubaduste katteks.

*  Muudame toimetulekutoetuse süsteemi, et tööl käimine oleks motiveerivam kui toetuse saamine - väga tervitatav, samas jällegi pigem parempoolne poliitika.
*  Teeme olulisi riiklikke investeeringuid, tore on seltsimehed, aga kust see raha tuleb, ilmselt riigi eelarve puudujääki tekitavatest laenudest.
*  Tulumaksureform, mis viib sisse sujuvalt progresseeruva (tõusva) tulumaksu. Paraku ei tundu selle mõju olevat väga drastiline, sest 1800 euri kuus teenivate puhul sisulist muutust pole, võidavad väiksemapalgalised, kaotavad suuremapalgalised. 4000 eurose brutopalga juures vähem kui 40 euri kaotamine kuus ei tohiks küll mingi probleem olla (tabel).
     Kas saite aru milles põhiprobleem on: Riigi tulu ilmselgelt kahaneb!
2016 teise kvartali keskmine brutokuupalk oli 1163 euri (mediaan 1000 eurot), rõhuvale enamusele rahvast jääb rohkem raha kätte.
*  Jätavad ära aktsiisitõusu majutusasutustele ja diislile.

Nüüd siis sissetuleku allikad:

*  Auto registreerimismaks.

*  Suhkrumaks ja lahja alko aktsiisi tõus.

*  Pangamaks.

*  Võtame laenu: Pikaajaliselt tulutoovate taristuinvesteeringute rahastamiseks kasutame tarvidusel täiendavat võõrkapitali. Isegi selle vastu pole midagi kui tegu on tõepoolest rohkem tulutoovate investeeringutega kui seda laenuprotsent on.

     Paraku kipun tõsiselt kahtlema kas neid numbreid on võimalik paljukirutud EXCEL-i tabelites tasakaalu viia, või isegi ligilähedale räägitavale 0.5% eelarve puudujäägile.

III Demokraatia, riigivalitsemine ja kodanikuühiskond

Riigivalitsemise kulude vähendamine jällegi tervitatav kuid klassikaline parempoolne poliitika.

Ülejäänu sihuke üldine loba.

IV Haridus- ja teaduspoliitika

Õpetajate, lasteaednike, doktorantide palgatõus.

Ülejäänu niisama mulin.

V Kultuur ja sport

Kõik on üldine segane jutt.

Ülejäänud lepingupunktidest jäi silma vaid kommunismiohvrite memoriaali rajamine, mis on meeldivalt üllatav, et see lepingusse kirja pandi.

Ei saa ma aru nendest, kes väidavad, et tegu on vasakpoolsusse kalduva valitsusega. Tsentristlikuks ehk võib tõepoolest nimetada, aga paljud punktid programmis on selgelt parempoolsed. Kõige suuremaks, ma ütleks et ületamatuks probleemiks saab olema riigi eelarve hoidmine vaid 0.5% miinuses kõigi nende lubaduste täitmisel. Kas käriseb eelarve tasakaal või jäetakse osa valimislubadustest täitmata, mis muidugi oleks äärmiselt tüüpiline poliitikute käitumine. Maksupoliitikat kommenteerides võin kinnitada, et Kanadas maksan oluliselt suuremat tulumaksu kui Eestis sama sissetuleku pealt.

Kokkuvõttes ei teeks ma muud kriitikat kui julgen väita, et koalitsioonilepe on liiga ilus, et toimiks reaalsuses. Vaatame kui stabiilne loodav valitsus saab olema ja kaua püsib. Kui veab välja 2019 aasta valimisteni annab rahvas hinnangu, kas suudavad olla edukamad kui eelmine või jooksevad omadega hullult rappa. Esimene proovikivi saab olema hääletus parlamendis, kus Savisaare toetajad teoreetiliselt võiks saboteerida hääletust, ehkki ilmselt pole neil piisavalt jõudu ega meelekindlust seda läbi kukutada.

Koondamisest riigifirmas.

Leia pildilt valitsuse töötaja :D

Tööaega       Palka      Lasti        Palka
vähendati   vähendati    lahti       Tõsteti  

Suve lõpust saati on meil õhus hõljunud teadmine, et firmal kavas tehnilise meeskonna koondamised ja töögraafiku muutused. Koondamised iseenesest miskit hullu pole, sest lepingu alusel ei tohi kedagi töölt lahti lasta, nad tuleb lihtsalt mingile teisele tööle ümber suunata sealjuures palga säilitamisega. Kuna kuulume sunniviisiliselt täies koosseisus ametiühingusse toimuks ka koondamised ametiühingu seaduste järgi, mis tähendab, et koondatakse mitte tubliduse või oskuste alusel vaid ametiühingu staazhi alusel. Selline süsteem toob paratamatult kaasa olukorra, kus pikema staazhiga tüüpidel pole miskit karta ka siis kui nad seanahka veavad ja minimaalselt oskusi omavad.

Septembri algul kutsuti rahvas tööpäeva lõpus koosolekule. Nähes, et nii personali osakond kui ka tehase juhtkond kohal, hoiatasin töökaaslasi - sellisest koosolekust pole miskit head oodata, nii kõrge seltskond ei viitsi end niisama välja vedada, ilmselt antakse koondamisteade. Keegi ei uskunud, sest meie firmas, mis kuulub valitsuse alla, nii ei tehtavat. Paraku ei eksinud ma eriti, anti vaid koondamishoiatus ja info, palju töökohti kavas vähendada. Rahvas oli kergelt shokeeritud, riigifirmas nii ei tehtavat. Kokku oodata kahe aasta jooksul 20% ümbersuunamist, järejäänute palka aga tõstetakse. 

Koondamist alustati niinimetatud sellidega, kes olid firma kulul läbinud 3 aastase koolituse ja pool aastat meil ka praktikal olnud. Need tüübid saadeti kuu lõpus tagasi endistele töökohtadele kusjuures nende palgad ei säilinud. Tüüpidest inimlikust seisukohast kahju, kuid isiklikust seisukohast tundus ebaaus, et nad oleks oma staazhi kaasa toonud ja paljud teised pikkade kogemustega tehnikaspetsid ametiühingu liinis endast tahapoole lükanud. Ülejäänud tööjõu vähendamine oli plaanis kahes etapis läbi viia, aasta lõpuks 10% ja järgmise aasta lõpuks veel 10%.

Mina olen staazhi koha pealt momendil juba piisavalt kindlas seisus, et teisele tööle ümber suunamist karta poleks, küll aga võin sattuda meeskonna vähendamise puhul päevasest õhtusesse vahetusse, mis kohe üldse ei meeldiks. Ametiühing üritas igasugu vahenditega koondamiste vastu võidelda ja teadmata, mis konkreetsed kokkulepped saavutati, siis igatahes jääb mulje, et selle aasta koondamine on edasi lükatud. Võimalik, et üheks põhjuseks mitmete parimate ja pea asendamatute spetside kuulumine madalama 20% hulka. Juba hakkas ilmnema probleeme masinatel, sest need tüübid ei näinud mingit põhjust endist viisi pingutada, saates juhtkonnale signaali mis juhtub kui nemad mujale suunatakse. 

Täna tuli välja uus töögraafik, kus töötajate arv vahetustes on säilinud endisena, ainult puhkepäevade valik muutunud. Nädalavahetuseks saad valida kas reede ja laupäeva või siis pühapäeva ja esmaspäeva. Mul suurt vahet pole, aga ilmselt eelistan reedet ja laupäeva. Tähtsam on tööaja säilimine 6:00 - 14:00. Väga suure tõenäosusega jään päevasesse vahetusse, ja tööajad garanteerivad ummikute vältimise. Kui kella 6 ja 2 ajal kulub mul 20 min ja 25 min tööle mineku ning tagasituleku peale siis kella 8 ja 4 ajal oleks tulnud arvestada julgelt rohkem kui tunniga mõlemat pidi.

Kokkuvõttes minu jaoks igati soodne lahendus, ainus negatiivne moment saab olema ilmselt see, et ületunde, mille arvelt olen omale tavaliselt vähemalt kaks kuud lisapuhkust teeninud, hakkab vähem olema. Õnneks saan staazhiga seoses järgmisest aastast nädala puhkust lisaks, millele võin otsa liita poolteist nädalat personaalseid päevi. Praeguse momendiga olen ka kaks lisapuhkusenädalat teeninud, nii et 7.5 nädalat puhkust järgmine aasta garanteeritud. Kõigi eelduste kohaselt peaks vähemalt 2 nädalat veel juurde saama, aga see sõltub kas ja kui palju meid välja kutsutakse jõulude nädalal.

Piilupart oli rongijuht :)

Piilupart oli rongijuht ...

Ennustamine on üks tänamatu tegevus. Trump küll sai presidendiks ennustatud, aga alles peale seda kui võit sisuliselt selge. Samas panin mina ja enamus analüütikuid börsiennustusega kardinaalselt puusse. NYSE oli küll öösel 800 punkti kukkunud aga hommikuks stabiliseerus ja kinnipanemise ajaks oli 300'ga plussis. Seda ei ennustanud minu teada keegi ette. Ilmselt aitasid kaasa 2 kõnet. Trumpi võidukõne, kus ta esines peaaegu nägu päris president mitte nagu kloun, mida ta siiamaani oli harrastanud. Ähvardusi ja hirmutamist praktiliselt enam polnud, jutu järgi tahab kõigiga koostööd, mine sa võta kinni, mis tegelikult plaanis. Hillary lüüasaamise kõnes kutsus ta samuti rahvast ühte hoidma, eks Ameerika lõhenemine ja sellest tulenevad võimalikud massirahutused on majandussüsteemi krahhi kõrval kõige suuremaks murekohaks.

Valimiste numbreid üle vaadates oli selge, mis põhjustas justnimelt Clintoni kaotuse, mitte Trumpi võidu, sest üleüldiselt hääletas rohkem inimesi Clintoni poolt. Kolmes osariigis läks Clintonile võidu ja kokku 59 valijamehe toetuse maksma Ameerika vasakpoolsete naiivsus, kes vaatamata teadmisele, et nende kandidaadil puuduvad igasugused võimalused, valisid kolmanda isiku. Absoluutne enamus oleks ainult kahe kandidaadi korral Hillaryt eelistanud nüüd aga said Johnsonit valides Trumpi presidendiks. Õndsad on lihtsameelsed.

Vaatamata eelnevale olen endiselt arvamusel, et kui Trump pooledki majandusprogrammi lubadused täide viib, ootab maailma ees sügav kriis. Välispoliitiliselt pole teha miskit muud kui oodata, sest paistab, et tulevase presidendi liini üle ei maksa sõnade põhjal otsustada. Üks heledam laik selles tumedas pilves on fakt, et Trump parasjagu impulsiivne, enesekindel ja otsustusvõimeline, mitte tasakaalukas ja diplomaatiline nagu Clinton. Putini puhul tuleb taoline käitumine pigem kasuks, sest pole nii lihtsalt ettearvatav, Kremli bossil võib isegi tekkida väike aukartus Trumpi vastu. Meie seisukohast muutub asi jamaks, kui tüüp leiab, et Venemaaga suheldes on paslikum äri ajada. Sellisel juhul võib ta igaühe maha müüa kui see kasulikuks osutub.

Ei maksa ka unustada, et Eestil on oma trumpemand pihus kui Trumpiga suhelda. Meie presidendile pole väljanägemise ja võimalik et ka arukuse poolest vastast maailmas. Miks mitte vajaduse korral ära kasutada laialt tuntud Trumpi nõrkusi naissoo vastu. Küllap on Eesti president nõus tooma ohvri vabariigi altarile vähe avarama dekoltee või lühema kleidi näol kui Trumpiga kohtuma läheb. Sõjas ja armastuses on kõik lubatud, juba Kleopatra kasutas oma naiselikke võlusid poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.  -   OK, see oli nali ;)

Trump

USA presidendivalimised pole veel ametlikult välja kuulutatud aga tulemuses pole kahjuks enam kahtlust. Ega ei oskagi miskit muud öelda kui tsiteerida Saksa rahva kirja Ameeriklastele :P Ainult, et Putini-Trumbi duo puhul tekib pisike mure, ega nad ometi hakka kaaluma Euroopas sarnast tehingut, mida Stalin ja Hitler tegid. Raha ei haise ja äri puhul moraaliga ei viitsita end vaevata.

Laske käia, hääletage valjuhäälse tüübi poolt kes vihkab vähemusi,
ähvardab oma poliitilised vastased vangi panna, vilistab demokraatia
peale ja väidab, et ainult tema üksi suudab kõik probleemid lahendada.
Mis saaks viltu minna?

Edu teile soovib Saksa rahvas 

Huvitav mitu protsenti homme börsid maailmas kukuvad, kaldun arvama et mõnevõrra enam ja pikemalt kui Brexiti puhul. Loodetavasti ei vii Trumpi valimine maailma niigi ebakindlat majandus ja rahandus süsteemi lõplikult tasakaalust välja kutsudes esile totaalse depressiooni, mille kõrval 30'te aastate oma tunduks käkitegu.

Pikas perspektiivis sõltub palju sellest, mida Trump oma lubadustest ellu viib ja mida tal lastakse ellu viia. Suurtele totrustele saavad USA's kongress ja senat piiri ette panna. Põhiline ebakindluse allikas on tüübi ettearvamatu ja impulsiivne käitumine, millega ta sarnaneb paljudele teistele dikdaatoritele. Loodetavasti pole aja märk, et maailma suurima demokraatia etteotsa valiti sihuke tüüp, kelle esinemised mulle eelmise sajandi "suurmeestest" kõige enam Mussolinit meelde tuletavad.

VR ja Mängu show ExtravaLANza AMD peakorteris

Hiiglaslik BF4 plakat AMD peafuajees

Hommik algas mul paljutõotavalt: hambaid pesema minnes astusin koridoris millegi kleepuva ja sooja sisse. Vaevu suutsin valjuhäälset vandumist tagasi hoida, teades et niigi kiirel ajal hommikul olen sunnitud aega jalapesule kulutama. Kutsika julk oli harukordselt ebamugava konsistentsiga meenutades kõige enam aknakitti või tahenenud ehitusliimi. Pidin lausa jõuga talla põranda küljest lurtsatusega lahti sikutama, et ühel jalal vannitoa poole kalpsata. Kutsikas vaatas kogu etendust pea küljele kallutatult huviga pealt. Dushijoast polnud miskit kasu, pidin jalatalla roppusest sõna otseses mõttes küüntega puhtaks kraapima. Koristamisega mul polnud enam aega tegeleda, andsin õnnetusest kaasale teada, kes taolise poolekuuese uudise üle laupäevahommikul erilist vaimustust üles ei näidanud. Süüdistada sain muidugi mina, nagu oleksin ise selle kringli koridori põrandale meisterdanud. Vabandan, et põrandal laiaks astutud junnist pilti ei teinud, ehkki korra kaalusin, aga tõepoolest oli kiire :D

Mari tutvustab zSpace VR/AR süsteemi

Tööle jõudes imestasin, et vets on jälle hakanud riietusruumis haisema. Aga tuletades meelde hommikust sündmust, nuhatasin kahtlevalt käsi. Järgnev veerandtund kulus kätepesule ja maniküürile, keeldusin reageerimast töökaaslaste arvamusele, et Tom on õige puhtusefriigiks muutunud, peseb hoolikalt käsi isegi enne tööle minekut. Ülemuselt tööülesannet saades viskasin pilgu lehele ja tõin laost vajalikud jupid. Mingi kaks tundi hiljem selgus, et olin tähelepanematu olnud ja maha võtnud ühe jõuülekande rihma, mis küll kulunud ja katkine aga mida töökäsus polnud. Tegelt ette nähtud hoopis lihtsam töö. Loll ja tähelepanematu pea on keha nuhtlus, aga kokkuvõttes venitasin nüüd kenasti ülesanded kogu päeva peale nii, et miskit muud ei pidanud tegema.

Uurin kuidas laserpliiatsit kasutada

Peale tööd sõitsin AMD Canada peakorterisse, kus toimus virtuaalreaalsuse ja arvutimängu show ExtravaLANza 2016. Suurt seda ei reklaamitud, ega muidu poleks teadnud kui tütar tolles firmas ei töötaks. Rahvast polnud eriti palju, kuid proovida sai hulka erinevate firmade VR seadmeid, mis kasutavad AMD protsessoreid. Esiteks tutvustas Mari mulle zSpace VR/AR süsteemi, mille kallal tema tegeleb. Ekraanile luuakse kerge nihkega 2 kujutist, mis läbi imekergete ja mugavate prillide vaadates tekitavad holograafilise efekti, ehk väga selge ja detailse ruumilise kujutise. Manipuleerimiseks kasutatakse pisikest kolme nupuga pastakale sarnanevat "võlukepikest", millega saad hologrammi igas suunas liigutada, pöörata, kaugemale ja lähemale tuua ning jupikesi lahti kiskuda või pindasid läbipaistvaks muuta. Pead liigutades said isegi objekti taha piiluda. Tuletas meelde 10-15 aasta taguseid ulmekaid, nüüd juba reaalsus. Võib oodata, et laskmismängud hakkavad peagi sarnanema StarTreki Holo Deckiga.

Oculus Touch - Metrot mängimas

Enne kui edasi minna peaks vist lahti seletama VR (virtuaal reaalsuse) ja AR (liit ehk rikastatud reaalsus) vahe. Virtuaalreaalsuses saad liikuda ringi kohtades, asjade ja tegelaskujudega mis on täielikult arvutiprogrammi poolt nii pragrammeeritud, et sinu silmades tekkivad vastavad kujutised. Kokkuvõttes on siin piiriks ainult ettekujutusvõime, mida kõike saab teha ja näha. Rikastatud reaalsuse puhul ehitab arvutiprogramm reaalsele taustale virtuaalsed kujutised, mille nägemiseks pead kasutama ekraani või parema efekti saamiseks prille või kiivrit. Lihtsaimaks jnäiteks on momendil laialt levinud Pokemon Go, kus reaalses maailmas ilmuvad moblaekraanile pokemonid. Arenenum versioon oleks meditsiinis ja arhidektuuris kasutatav virtuaalsete kujutiste projekteerimine reaalsetele objektidele. Mängumaailmas reaalses ümbruses virtuaalsete kollide või sõdurite laskmine virtuaalsete relvadega.

Selline pilt kiivris, enamus vaateväljast kaetud, pead pöörates vaade pöörab nagu päriselus

Oculus Rift/Touch on kõvasti edasi arenenud, võrreldes aastatagusega pilt palju detailsem, sujuvam ja ilma tajutava ajalise nihketa. Playstationi süsteem oli ehk kõige parema graafikaga, sest "Valkyriet" mängides kippus vahepal suunataju täitsa segi minema, hea et toolilt maha ei kukkunud. "Metrot" mängides sain kasutada täiesti uut Oculus Touchi süsteemi, mis alles arendamisel ja loodetavasti võiks müügile saabuda aasta pärast. Kvaliteet ja võimaluste hulk olid teistest ees, lisaks tavalisele laskmisele sai haarata asju, visata neid, püüda kinni ja eemale lüüa. Siin selgus ka miks rahvast mängijast veidi eemal hoiti. Tüübid kippusid kole hasarti minema ning hakkasid käte jalgadega vehkima, üks liiga uudishimulik saigi vastu mokka.

League of Legends turniir

Kõigil neil mängudel ja VR süsteemidel oli 360 kraadine nähtavus, ehk et kui pätt selja tagant tuleb pead ka sinnapoole pöörama, et teda maha lüüa. Eriti ägedalt avaldus enda liikumisvõimalus Vive süsteemis, kus seisid püsti ja võisid piiratult ringi liikuda. Kollide poolt visatavate tulekerade eest sai ära kallutada või kükitada, et üle lendaks. Tavaliselt oli käes 2 relva, millega lastes tuli kolle, roboteid või sõjamehi lasta. Kahe relvaga samal ajal sihtides ja erinevaid märke tulistades polnud täpsus just kiita. Ma sain peagi kätte uudse tehnika, lasin kahe relvaga sama sihtmärki mõlema käega, üks teise kohal. Objekti sai nii kiiremini maha ja täpsus oli oluliselt parem. Kuulsin ähmaselt kõrvaklappide vahelt kellegi kommentaari: "this old dude can shoot"  (see vana tüüp oskab lasta). Puuduseks oli fakt, et kiiver juhtmega arvutisse ühendatud.

Tüüpiline mängurite võistlusturniir

Nii minu kui tütre arvutid suudaks juba praegu VR seadmetega hakkama saada aga võtan kuulda tema kui spetsi arvamust, et peaks veel veidi ootama, las arendavad edasi. Mul oli küll tunne et tahaks kohe, aga kui anda tõele au siis kahjuks pole minu lemmikmängud veel virtuaalreaalsuse jaoks valmis programmeeritud. Arvuti vastu mängimine suurt huvi ei paku, põnev on ikka teiste inimestega virtuaalses reaalsuses võistlemine. Ootan kannatamatult millal Battlefieldi tüüpi MMSG ehk Massive Multiplayer Shooting Games (Suure hulga samal ajal mängijatega laskmismängud) virtuaalreaalsusesse jõuavad ja siis muretsen omale korraliku süsteemi. Meil on allkorrusel dojo näol ideaalne ruum VR mängude mängimiseks.

Sai päris palju vestelda AMD tüüpidega, laps tutvustas mind õige mitmele kolleegile - minu isa, kellega vahepeal mängime koos. Sellise tutvustuse peale tõusid mu aktsiad hoobilt nii et saime kohe asjalikku vestlust arendada, ilma et oleks pidanud põhitõdedega alustama. Lõunatamas käisime AMD kohvikus, laps tegi välja, sest ei jaksanud kõike ära süüa, mida firma talle tasuta pakkus. Päris ilma autasuta ma ka ei jäänud, lohutusauhinnaks sain AMD tassi ja pastakad turniiril autoga palli tagaajamise mängust osa võtmise eest.

KAPO staaragent - Edik

Mõjuagent - aga kelle ???

Ehkki ma tavaliselt naeran välja igasuguseid konspiratsiooniteooriaid siis seekord ei suutnud vastu panna kiusatusele ise ühte kokku panna. Konspiratsiooniteooriad tavaliselt kasutavad üldtuntud fakte aga vaatavad neid erinevate nurkade alt ning leiavad seoseid sealt, kus neid pole. Lisaks eeldatakse, et võimu ja totaalse kontrolli või finantsilise kasu saavutamiseks juhivad sündmusi kõikvõimsad salaorganisatsioonid. Tihti toetutakse niinimetatud "spetsialistide" analüüsidele, kes tavaliselt kas ei omagi mingit teaduslikku tiitlit või on selle oma ebakompetentsuse tõttu kaotanud (muidugi võimude salasepitsuste tõttu). Seega võtke järgnevat just nii nagu ma seda ise nimetan: amatöörist poliitikahuvilise esimene katsetus konspiratsiooniteooria kokku klopsimisel ;)

Niisiis: lühidalt väidaks mu teooria, et Savisaar on olnud lääne agent juba nõukaajast peale. Esialgu ilmselt Brittide või USA luurele töötades kui Õpilasmaleva kaudu nõukogude korda õõnestas. Hiljem anti ta üle Kapo juhtimise alla, kui olukord oli stabiliseerunud ja lääs veendunud, et kohalikud ise hakkama saavad. Kõigi eelduste kohaselt suundub "Edik" lähemal ajal väljateenitud pensionile, mida ta s]idab kuhugi soojale maale nautima kui juhuslikult enne Vene saatkonna lahkumispeol toidumürgitust ei saa.

Vaadates olukorda strateegilises perspektiivis, mis tegelikult Eesti poliitikas viimase iseseisvuse jooksul on toimunud, tekkib mulje, et tegu on edukaima Kapo operatsiooniga üle aegade. Tulemuseks ju venekeelsete ja venemeelsete eemale hoidmine riigi julgeoleku ja juhtimise jaoks tähtsatelt positsioonidelt ning valitsusest vaatamata sellele, et protsentuaalselt on neid märgatav hulk. Ei saa ju salata, et keskerakonda on alati kasutatud kui rahvust ühendavat vaenlast, mis on nii valimiste kui ka kriisiolukordade puhul edukalt toiminud. Puht venelaste ja veelgi äärmuslikumalt Eestivaenuliku erakonna tekkimist on suutnud Keskerakond ära hoida.

Vene agendiks olemiseks tegutseb Savisaar liiga avalikult, sala-agendi esimene nõue on salajas püsimine, nii et keegi ei oskaks kahtlustadagi. Moskvas nõupidamistel käimine tundub mulle selle nurga alt isegi topeltagendi jaoks ülepakkumisena, aga samas kindlustab vene valijatemassi toetuse: käib Kremlis, järjelikult oma. Jana Toom toodi mängu viimastel aastatel ja mul on kahtlus, et tegu lihtsalt purulolli ajupestud venemeelsega, keda kasutatakse häältemagnetina, et veelgi äärmuslikumate venelaste hääled keskerakonna kahjutusse sängi suunata. Oudekki jätab oma käitumise, oleku ja eelneva tegevusega mulje kui Kapo uus agent asendamaks lahkuvat staari.

Kuna keegi heast südamest poliitikas midagi ei tee siis pakun välja, et Kapo otsustas jälgede segamiseks ja operatsioonile tõelisuse mulje tekitamiseks mitte segada Edgaril ehtsas vene stiilis (altkäemaksude ja väljapressimistega) Tallinnas võimul olemist. Esiteks ei pea siis salafondidest keskerakonna tegevust rahastama, sest küllap nad oskavad pealinna rahadest piisavalt kõrvale kantida. Teiseks saab neil mugavalt silma peal hoida ja vajadusel õigel momendil mõni skandaalike paljastada, et avalikku arvamust mõjutada.

Mis siis nüüd juhtus. Arvan, et kas Venemaa sai lõpuks jälile kogu operatsioonile ja keeldus Edgarit edasi toetamast või muutus mees liiga kobaks ja ohtlikuks kapole enesele. Miks me kunagi või siis vähemalt lähema paarikümne aasta jooksul ei saa kinnitust Savisaare lääne agentiks olemisest. Pole karta, et ta ise tunnistaks, sest teab väga hästi, mis taolisel juhul kipub juhtuma. Ilmselt ei suudaks kapo teda piisavalt kaitsta FSB kättemaksu eest. FSB ei sooviks kindlasti tunnistada, et neid on nii pikalt ninapidi veetud. Kapo vaikiks ainuüksi sel põhjusel, et oma töötajatest avalikult ei räägita kui neid hinnatakse.

Selge aga, et homne keskerakonna kongress on nii kapo kui ka FSB terava tähelepanu all. Tänaste uudiste põhjal astus Edgar sisuliselt tagasi ja palus oma hääled suunata Toomile. Võimalik, et lahkuva agendi viimane teene, kongressil selgub täpselt milline on jõudude vahekord Keskerakonna eestimeelsemate ja Putini joone ajajate vahel. Eriti hea oleks konkreetselt teada saada, kes personaalselt kuidas hääletab. Kõik märgid näitavad, et ülekaal on Ratase toetajail, palju aitab muidugi kaasa asjaolu, et kaotajat (kelleks tundub Toom olevat) toetades võib ilma jääda soodsatest positsioonidest nii erakonna kui eriti Tallinna juhtimise juures. Seega on oodata, et kahtlejad hääletavad suures enamuses mitte aadete vaid rahakoti alusel, mis muidugi keskerakonnas tavaline käitumine.

Mis saab edasi. Nii Ratase kui Toomi võidu korral on oodata, et erakonna populaarsus kahaneb ja järgmistel valimistel võivad nad lausa kolmandaks kukkuda. Ratase võidu korral võib küll eestlaste toetus tõusta, kuid vaevalt see kompenseeriks venelastest hääletajate hulga vähenemist. Osa radikaalsemaid tüüpe ilmselt prooviks luua uue venekeelse erakonna. Seega võib eestimeelsete edu paradoksaalselt kujuneda Eesti julgeolekule oluliselt ohtlikumaks kui senine olukord või venemeelsete võit. Toomi võidu korral kaoks ilmselt enamuse eestlaste toetus, kes seni keski poolt hääletanud, samas vähemalt alguses jätkataks enam-vähem samal kursil.

Halloween Torontos Eesti sõpradega

See aasta langes Halloween esmaspäeva peale. Kahjuks pole siiski tegu riigipühaga nii, et vaba päeva ei antud. Sellele vaatamata võtavad paljud vaba päeva või siis vähemalt lahkuvad lõuna ajal töölt, mida oli ka liikluses märgata. Kuna pere linna mööda laiali, otsustasime metrooga minna. Ainult vanem plika saabus autoga, et saaks hiljem koos koju sõita. Kui kogu ülejäänud pere oli oma kolm päeva kostüümide kallal vaeva näinud siis mina otsustasin lihtsalt juuksed lühikeseks ajada, maskeerimisjaki selga ja suusamaski pähe tõmmata - esinesin lõbusa terroristina. Kaasa natuke muretses, et äkki ei saa rahvas naljast aru ja kutsuvad mulle miilitsa kui püstoli pihku võtan ning granaadi vööle riputan. Ma lubasin viisakalt atribuudid seljakotis hoida.

7% "Sisaliku mürk"

Metroos heideti meie suunas pilke :P

Juukselõikuse juures ununes habemepügamise terapikkus peale, märkasin natu hilja kui juba mõni sent kõrvast kõrgemale olin jõudnud. Kutsusin noorema lapse appi, see pügas minust hoopis "kahe näoga Jaanuse": pool soengust kahe milli pikkuseks, pool jäi kuis oli. Metroos otsustasin igaks juhuks maski peast võtta kui rahvas peale minu nägemist vagunist lahkuma kippus. Soengut nähes ei suutnud nii mõnigi muiet tagasi hoida. Kiki oli Batmani vastane Jokker, ka tema kostüüm sundis päid pöörama. Mari miskisugune insenerist hingede kollektsioneerija.

Piraat pakub jooki

Surnuaed maja ees

Vanade sõprade juures kogunesime vist juba 18't või 19't korda, oleme iga aasta sealkandis kommijooksul käinud sellest ajast peale kui lapsed jalad alla võtsid. Kõigepealt tegime pisikesed joogid, et väljas jahe ei hakkaks. Siis grupipilt maja ees ja läksime. Lapsed enam kommikottidega ringi ei jooksnud, ehkki ega nad ära öelnud kui kusagilt taskusse suruti. Rohkem oli see üritus oma kostüümide näitamiseks ja teiste uudistamiseks. Suuremal plikal oli eelmine õhtu pidu sõpradega ning töö juures kostüümivõistlus. Pisemal arvestustenädal, mistõttu kostüümi kõrvalt tuli palju aega õppimisele pühendada.

Tänaval oli ohtralt kaunistusi, mõned on ikka hullult vaeva ja raha dekoratsioonide peale pannud. Mulle meeldis eriti vana mereröövel kes möödujatele vaadist punshi pakkus, tegelt oli küll tegu 8 liitrise täitsa hea veinipakiga. Esialgu oli plaanis oma vana maja juurest läbi jalutada, aga lõpuks ei viitsinudki. Istusime mugavalt diivanitel ja ajasime niisama juttu. Õhtu kulus märkamatult, veidi enne keskööd asusime minekule. Peaks tihemini sõpradega kokku saama aga paistab, et mida vanemaks saad, seda mugavamaks lähed. Lihtsalt ei viitsi enam pingutada, et pidu ette valmistada või isegi enda kere kohale vedada. Omaette tore, et meie kamba lapsed ikka veel koos käivad, ehkki keskmine vanus kisub 20 aasta ringi.