Majaomaniku rõõmud

Loodetavasti peab uus jälle 20 aastat vastu

Üürnikud jäävad taolistest lõbudest ilma, millega omanikud peavad pidevalt ja ootamatult kokku puutuma. Mitte et üürnikel ei juhtuks, aga nad ei pea ise probleemi lahendama, piisab omanikule helistamisest, kelle kohus papp välja köhida ja asi joonde ajada. Kui kuu algul ütles küttesüsteem üles siis reedel hakkas vannitoa kraan nirisema. Seni oli vaid veits tilkunud, mida käepidet vasakule õige nurga alla lükates oli võimalik peatada.

Proovisin igasugu asendeid, aga miski ei aidanud. Logistamise peale hakkas veel hullemini sorisema nii, et pidin lõpuks kraanide juurde viivad veejuhtmed kinni keerama. Hea meel, et omal ajal veesüsteemi sisse pannes sai nats rohkem raha alla panna ja kõigi kraanikausside juurde ekstra sulgurkraanid lisada. Kraani vahetamiseks või mingi muu probleemi korral pole vaja kogu maja vett kinni keerata, piisab vaid kohalikust sulgurkraanist. Tegelikult oli probleem ainult sooja vee poole peal segustis. Korra olin kunagi seda vahetanud, kuna "eluaegse" garantiiga saatis firma tasuta segisti. Seekord otsustasin kraani vahetada, sest kogu kupatus nägi õnnetu välja.

Järgmisel päeval kutsusin lapse appi, insenerihakatisel hea teada kuidas oma haridust praktiliste probleemide lahendamisel rakendada. Pole ju vahet mis ala insener oled, mõttemallid ja loogika kõigil sama. Kraani maha võttes lagunes see sõna otseses mõttes näppude vahel ära, korpus ja kinnitid olid nii korrodeerunud. Kraanikausi emaili pealt pidime tükk aega roosteklompe maha nühkima, et saaks uue kraani korralikult kohale paigutada. Mingi moment tuli lapsel sõbranna külla ja jätsime remondi pooleli.

Uus arvuti ja segamini laud :P

Mina läksin alla arvuti taha, laupäeva õhtuti on rohkem rahvast Battlefieldi mängimas. Päris ägedad lahingud olid, mitmel serveril proffide meeskonnad peal, kelle vastu väga raske saada. Kui oma meeskonnas tüübid üldse ei räägi ja igaüks omaette ponnistab pole lootustki. Liiga erinevate tasemete korral on mäng tegelikult igav nii võitjaile kui kaotajatele. Peagi läksin aga hoogu, meeskonnad võrdsemad, sai ka individuaalset oskust rohkem rakendada. Minimapi ja üldse ümbruse jälgimine on äärmiselt olulised. Sama taseme juures jääb duellis ellu see kes teist esimesena märkab. Paar uljast tüüpi sai isegi pussitatud. aeg läks nii et ei märganudki kui hilisõhtu käes. Üles minnes avastasin, et tütar oli iseseisvalt uue kraani paika pannud, tubli tõepoolest. Ainult väljavoolu vahetame veits hiljem.

Pühapäev oli kavas suusatama minna aga mul läks kurk veidi karedaks, ja pisemal lapsel järgmine nädal arvestus ees, otsustasime mäerõõmude nautimise edasi lükata. Hommikul saabus Amazoniga võrgukaabli näol viimane puuduolev arvutijupp, minu kastides polnud paraja pikkusega juhet. Paraku ei osutunud selle ühendamine ruuterisse sugugi nii lihtsaks kui oleks võinud loota. Ruuter nimelt allkorrusel vanema plika toas. Esialgu olime mõelnud wifi kaarti kasutada, aga kaabliühendus siiski kiirem ja kindlam, eriti kui kolm tüüpi samal ajal wifit tõmbab. 

Otsustasin kasutada vana telekakaabli auku, mille kunagi olin põrandasse puurinud. Suuremaks jamaks kujunes allkorruse laest juhtme läbi saamine, päris palju oli vaja plaate lahti kiskuda enne kui augule ligi pääsesin. Suuremaks ka vaja puurida, võrgukaabli ots ju kandiline ja laiem. Pealelõunaks sai tehtud ning laeplaadid tagasi pandud. Laps ühendas kiirelt arvuti võrku, tõmbas vajalikud draiverid alla, ja formattis ning seadis vanema tüdruku abiga kõvaketta partitsioonid üles. Windows 10 Pro OEM versiooni ostis soodukaga netipoest $40 eest. Ma natu muretsesin kui legaalne, sest Microsoft ise küsib $200. Igatahes läks käima ja Microsoft tunnustas legaalseks. Järgmiseks programmide installimine, esimesena viirusekaitse ja siis kõik ülejäänud. Nüüd on tüdruk pool õhtut Deadpooli mänginud, peangi ta varsti magama kupatama.

Esimene nädal

Mitte ainult ralli aga ka tavaliselt täiesti igav ja harilik Ameerika presidendi poliitika on muutunud huvitavaks ja ettearvamatuks. Trumpi esimese töönädala lõpuks on mul tekkinud mulje nagu vaataks mingit poliitilist "reality" seriaali. Sündmused ja uue presidendi käitumine lihtsalt erinevad nii palju niinimetatud reaalsest elust. Paratamatult on Trump hakanud määratut võimu omades reaalsust ümber defineerima muutes oma kõverpeeglist nähtavat maailmapilti presidendi väljaütlemiste ja korraldustega uueks "alternatiivseks" reaalsuseks.

Mis siis esimese töönädalaga Valges Majas tehtud sai:

Esiteks peaks rääkima nädalavahetusest, mille juhtis reedel sisse "Trumpi reaalsust" peegeldav ametisseastumise kõne. Märkimisväärseimaks oli "Ameerika veresauna" mainimine, väites et tehased roostetavad, töökohad on viidud välismaale, pered virelevad vaesuses, linnades vohab kuritegevus. Tegelikkus on paraku veits teistsugune, sest momendi tööpuudus Ameerikas on äärmiselt madal, keskmine sissetulek viimastel aastatel kasvanud, vaesus ja kuritegevus vähenenud. Tootmisele suunatud tehaseid on tõepoolest vähemaks jäänud aga seda on kompenseerinud efektiivsuse kasv ja töötajate suundumine tasuvamatele mittetootvatele aladele. Välispoliitiliselt ajas tüüp hiinlased närvi rääkides Taiwani presidendiga lubades seal piirkonnas end maksma panna.

Laupäeval tuli kõneaineks ameerika rahva toetus ja maailma suhtumine uude presidenti. Trump ise ja tema esindajad väitsid, et ametisseastumise kõne ajal pole Wahingtonis kunagi nii palju rahvast kogunenud. Kahjuks unustasid nad, et taolisi fakte on äärmiselt lihtne kontrollida, kuna nii eelmiste presidentide kui ka tema ametisseastumise kõne ajal on tehtud tuhandeid pilte, mida kõiki pole isegi Trumpil võimalik võltsinguteks kuulutada. Vaadake allolevat võrdlusfotot ja otsustage ise, kellel õigus, kommentaarid on vist liigsed. Lisaks pole kunagi maailmas Ameerika presidendi valimise peale nii massiliselt avalikult protesteeritud.

Obama ametisse astumine 12:04  2009

Trumpi ametisse astumine 12:01  2017

CIA peakorteris antud pressikonverentsil kiitis president ameerika luuretalitust ja väitis, et meedia on fabritseerinud nende vahelise konflikti. Luureametnikud olid natuke hapude nägudega, sest äsjane CIA võrdlemine natsi Saksamaaga ei lähe nii kergesti meelest.

Pühapäeva märkimisväärseimaks sündmuseks sai valge maja pressiesindaja poolt kasutatud avaldus "Alternatiivsed Faktid", mis võib kardetavasti kujuneda kogu Trumpi võimuperioodi iseloomustavaks väljendiks. Jutt oli muidugi jälle rahvahulga suurusest ja mitmest teisest ilmselgest presidendi valeväitest. Faktid ei ole faktid ja see on fakt nagu irvhambad kommenteerisid. Definitsiooni alusel on faktid vaieldamatud tegelikult eksisteerivad asjad või sündmused välistades igasugused alternatiivid. On muidugi omaette näitaja, et president sellise tühise asja pärast nagu rahvahulga suurus, endast välja läheb.

Esmaspäev, esimene tööpäev:

President kuulutas, et vähendab kolmveerandi võrra ameerika ettevõtteid puudutavat seadusandlust.

Andis käsu astuda välja 12 riiki hõlmavast Vaikse Ookeani riikide vabakaubandus kokkuleppest, mille kallal Obama meeskond oli 8 aastat vaeva näinud.

Keelustas igasuguse eelarvelise raha andmise rahvusvahelistele organisatsioonidele, mis kas või ainult räägivad abordist. Pilt, kus kuus meest otsustavad, mida naised oma suguelunditega teha tohivad, ajas maailma avalikkuse marru.

Peatas enamuse riigitöötajate töölevõtmise peale sõjaväelaste.

Teisipäev:

Kirjutas alla suurele Kanada-USA naftajuhtme projektile, mille Obama keelustas.

Valge maja pressiesindaja kinnitas väiteid, et valimistel osalesid miljonid hääletajad ilma õiguseta samas pakkumata ainsamatki fakti tõestuseks.

FBI direktor jäeti ühena vähestest tippriigiametnikest oma kohale, too tüüp muidugi aitas kaasa Trumpi võidule tulles moment enne valimisi välja teatega Clintoni uurimise alla panemisest.

Kolmapäev:

USA Euroopa Liidu saadik avaldas arvamust, et lähemal ajal astuvad veel mitmed riigid Euroopa Liidust välja ja Euro väärtus langeb katastroofiliselt.

President allkirjastas käsu Mehhiko piirile müüri ehitamise kohta - ebaefektiivne, kallis ja poliitiliselt totter otsus.

Teatas, et katkestab igasugused eelarvelised ülekanded linnadele, kus immigrantidesse liiga pehmelt suhtutakse.

Avaldas toetust piinamise kasutamisele ülekuulamistel.

Neljapäev:

Teatas, et Mehhiko peab müüri eest maksma, Mehhiko president naeris selle välja ja tühistas USA visiidi.

Enamus USA välisministeeriumi tippjuhtkonnast lahkus omal soovil ametist keeldudes koostööst avantüristliku, ettearvamatu ning ebausaldusväärse presidendiga.

Trumpi abi teatab, et meedia on opositsioonipartei, tule jumal appi, pole paremat meetodit rikkumaks suhteid ajakirjandusega.

Põgenikepoliitika vaadatakse üle ja esialgu keelatakse sisseränne seitsmest muslimienamusega riigist Aasiast ja Aafrikast.

Mehhikole kavatsetakse rakendada 20% ekspordimaksu kui vabatahtlikult müüri eest ei maksa.

Mitteametlik teade, et valmistatakse ette Venemaa sanktsioonide tühistamist.

Reede:

Teade, et USA majanduskasv aeglustus järsult detsembris.

Trump kohtub Briti peaministriga, väljendab "täielikku toetust" NATO-le, mida ta mõne päeva eest oli aegunuks nimetanud.

Kaubanduskokkulepped tulevad bilateraalsed, brittidega niipea kui võimalik.

Venemaa sanktsioonide koha pealt pole garantiisid, vaatame mis nad meile pakuvad. Paistab, et briti peaministril õnnestus veidi hoogu maha võtta aga mine sa tea.

Põgenike hulka piiratakse järsult, eelistatakse kristlasi, eriti hea meetod moslemite välja vihastamiseks.

Laupäeval telefonivestlused Merkeli, Hollande ja Putiniga.

Jääme küüsi närides homseid telefonikõnesid ootama :P

Ralli läheb jälle põnevaks

Tänak viimase kiiruskatse stardis

Ma pole viitsinud mootorisporti jälgida sellest ajast peale kui Marko Märtin pildilt kadus. Sel aastal aga tundub, et lootust järjekordset Eestlast poodiumil näha. Ott Tänak suutis juba esimesel WRC etapil Monacos kolmandaks tulla ja seda õige põneva sõiduga, mis päädis külg ees finisheerimisega. Auto tundub hea olevat, ehkki mitmed tehnilised probleemid vaevasid. Mulle pakkus erilist heameelt, et ETV2 vahendusel saavad pühapäeval piiranguteta ka väliseestlased rallile koos Eesti kommentaatoritega kaasa elada.

Vaade kabiini kaamerast

Teed olid jäised ja lumised, täielik müstika kuidas saab neil 150 km tunnis kimada ja isegi kurvidest vaid veidi alla 100 kildi tunnis läbi uhada.

Kõige mõjuvamad on filmilõigud, mis kabiinikaameraga võetud. Neilt näed teed sõitja perspektiivis, vaateväli piiratud, alles siin saad aru miks kaardilugeja nii oluline, ilma temata oled nagu poolpime kuna ei tea millised kurvid või teeolud järgmise pöörde taga ootavad.

Kodus läksin ka hoogu ja sättisin oma MOMO rallirooli ja pedaalid üles. Eelmine nädal pakuti tasuta DIRT3 Showdown mängu, kuna mul originaalne DIRT3 olemas, võtsin sellegi kui tasuta pakutakse. Paraku on kõigele vaatamata jäänud lemmikuks "Colin McRae Rally", sest see lihtne ja mugav meelelahutusmäng, kus saad ilma erilise ettevalmistuseta kõik rallid läbi sõita. DIRT eeldab pikemat sättimist ja seadistamist, ilmselt suunatud teadlikumale publikule. Graafika muidugi ägedam kuna mäng ise palju uuem. Ei saa ka lisamata jätta, et force feedback rool annab palju mängutunnetusele kaasa.

Aga virtuaalselt tegin mina valitsevale maailmameistrile 3 kümnendikuga ära :D

Kaanetüdruk :D

No täitsa uskumatu aga vanemast tütrest, kelle hommikune makeup seisneb juuste kammimises ja hammaste pesemises, sai kaanetüdruk. Seda küll mitte Vogue või Playboy ajakirjadele vaid tühipaljale kolledzhi inseneriteaduse suveprogrammi voldikule. Ma nöökisin teda, et kui veel silmad pähe teeks, huuled ja küüned ära värviks, võiks palju lihtsamalt elus hakkama saada. Selle asemel, et aastaid ülikoolis õppida ja hiljem tööl rahmeldada saaks palju odavamalt ja lihtsa vaevaga osava make-up'i abil rikkale mehele. Hiljem poleks muud vaja teha kui spordiklubides ja solaariumis käia ning golf ja kuulujuttude levitamine ära õppida. Isal kah pensionipõlves lihtsam, rikas väimees peaks oma image hoidmiseks veits ka äiapapa ülalpidamiseks panustama, tolle soojamere reisud ja suusapiletid kinni taguma. Ostaks ehk häärberi viisakasse rajooni, kuhu poleks piinlik lapselapsi vahel külla viia. Paraku on mu lapsed kangekaelsed nagu nende emme, ei taha minna lihtsama vastupanu teed. Nii et ilmselt peame edasi tööl käima, et ise oma pensist ära elada :P

Õnnesärgis sündinud.

Eile ööseks ennustati jäävihma. Hommikul vara ärgates vaatasin aknast välja, et ilmajaam pani jälle mööda, tibutas täiesti tavalist vihma. Ei autol ega asfaldil hakanud mingit jääd silma. Luristasin mõnuga aega viites hommikust kohvi samal ajal netis surfates. Olin ju igaks juhuks tavalisest varem ärganud juhuks kui vaja auto jääkorra alt lahti raiuda. Teed pidid põhjapool libedad olema aga kohalikku infi polnud veel üles riputatud. Kui aeg liikuma hakata ajasin õhukese jope selga, võtsin autovõtmed paremasse kätte, kohvi vasakusse ja astusin välja. Tõmbasin hoolikalt ukse lukku, vaatasin veel kord treppi, hämaras tundus betoonipind märg aga mitte jääs.

Esimene aste proovisin ettevaatlikult, oligi vaid märg. Teisele astmele panin julgemalt ning raskusega jala maha. Viuh käis maa ja taevas silme eest läbi, mingist läbimõeldud maaga kohtumiseks valmistumisest polnud juttugi. Instinktiivselt tõmbusin õhus küüru kusjuures lihased läksid pingesse, autovõti paremast käest lendas minema kui pihk instinktiivselt avanes. Esimeseks kehaosaks, mis betoontrepi ülemise astme teravat serva puudutas oli selg veidi altpoolt abaluusid. Õnneks tegu kohaga, kus mul piisavalt lihaseid. Vetrusin tagasi ja põrkasin taldadega vastu alumist astet ning jäin selles asendis vedelema.

Termostops kohviga jäi vasakusse pihku püstiasendis, ehkki tänu kaanele polnud see oluline. Momendi olin vaikselt üritades aru saada kui tõsised vigastused on. Kaine mõistus väitis, et täie hooga selili betoontrepile lennanud üle viiekümnene kodanik tavaliselt omal jalal ei lahku. Valu ei tundnud kuid kartsin, et tegu vaid shokiga. Samas polnud ma midagi peale selja ära löönud, varbad liikusid, seega selgroog ok. Istuli ajades käsi ja jalgu ettevaatlikult liigutades tundusid kõik luud ja liikmed korras olevat, ülakeha pööramine ei teinud valu. Tagumik oli külm, jäine vesi püksid märjaks teinud.

Originaalselt näeb trepp selline välja  

Ajasin end ettevaatlikult püsti. Sain alles siis aru kui libe, kui oleks peaaegu uuesti pikali käinud. Autovõti oli trepi kõrvale elupuu põõsasse lennanud, pimedas muidugi võimatu leida. Ettevaatuse mõttes ronisin käpuli trepist üles, toast vaja taskulamp tuua. Hoiatasin kaasat, et ütleks lastele ja oleks ise hirmus ettevaatlik. Trepist laskumine jälle neljakäpuli, võtme leidsin õnneks kohe üles, mis mind oluliselt rõõmustas. Millegipärast oli esimene päheturgatanud täiesti ebaratsionaalne mure, et kuradi jama, nüüd jään tööle hiljaks. Majaesine jalgrada ja sissesõidutee olid samamoodi vihmast märja jääga kaetud ja ülilibedad. Autoni liikusin ettevaatlikult poolkummargil, harkis jalgu pisikeste sammudega libistades. Masin õnneks jäävaba.

Sõitma hakates libisesin juhitamatult tänavale, nina pöördus õnneks õiges suunas. Äärmiselt ettevaatlikult gaasi andes liikusin kaht väiksemat kiilasjääga kaetud tänavat pidi suuremale teele, see oli täitsa heas korras, sool oma töö teinud. Kogu edasine tee tööle oli suuri maanteid pidi, libe polnud kusagil. Alles parkimisplatsil tuli ettevaatlik olla, et mitte kolleegide masinaid ära kõksata. Hoone ees oli jalgteele soola puistatud, aga suurt mõju sel polnud, jää sisse olid soolatükid vaid augud sulatanud. Sain ilma vahejuhtumiteta uksest sisse ja jõudsin isegi 2 minutit enne tööaja algust kohale.

Kogu päeva ootasin, et millal selg tundma hakkab andma, üllatus-üllatus polnud teine isegi kange. Õhtul koju jõudes lasin kaasal pilgu peale visata, miskit jälge ei paistnud, mul hakkas juba tekkima kahtlus, et olin kogu lugu unes näinud. Täna teisel päeval siiski õrnalt tunda vorpi lihastel kui tugevalt kummardada, aga muidu ei miskit. Eks õhtul trennis näe, kas pääsesingi nii ootamatult kergelt. Takkajärgi paneb veidi õlgu väristama, halvema õnnega oleks võinud pea kui kaalika vastu trepi äärt lõhki lüüa ja sealsamas otsad anda. Küllap aitas veidi kaasa karate trenn, kus oleme kukkumist üle 10 aasta harjutanud nii, et reaktsioon juba instinktiivseks muutunud. Samas ei saa salata, antud olukorras oli kuhjaga õnne. Õppetund mulle ja teistele, kui vähegi kahtlustad libedat, eriti sihukeste nullilähedaste ilmadega, ole super ettevaatlik ja võimalusel ära mine jää peale kooserdama ega oma õnne katsetama.

... so help us all God.

USA presidendid nimelt tavaliselt lisavad oma ametivande lõppu fraasi "... so help me God", ehk siis jumal aidaku mind presidenditöös. Pealkirjas muutsin fraasi sobivamaks ülejäänud planeedi elanike jaoks. Tõepoolest ei jää vist muud üle kui pöörduda "kõigekõrgema" abi poole kui maailma võimsaima riigi juhiks asub tüüp, kes käitub nagu harimatu ennast täis ärplev teismeline.

Täna andis ta intervjuu, mille säravaimateks pärlideks kujunesid:

1. NATO kaitseliit on aegunud.

2. Vene sanktsioonid võib tühistada kui viimased vähendavad tuumarelvade arvu.

3. Vene sõjategevus Süürias on väga paha asi.

4. Merkel tegi katastroofilise vea lastes illegaalsed immigrandid Euroopasse.

5. Afganistaanis ja Mosuli vallutamisel läheb halvasti.

6. Iraani tuumalepe oli rumalaim mida olen näinud.

7. Britid tegid väga targasti Euroopa Liidust lahkudes.

8. Mitmed teised riigid lahkuvad lähitulevikus Euroopa Liidust.

9. USA hakkab sõlmima kaubandusleppeid bilateraalselt ehk ükshaaval riikidega.

10. Saksa autotööstusele pannakse karistustollid kui nad peaks Mehhikos tootma hakkama.

... jne ...

Ainsad kaks punkti millega olen osaliselt nõus on Merkeli viga (ehkki seda pole presidendil kindlasti diplomaatiline öelda) ja Vene sõjategevus Süürias, ülejäänu on kas populism või puhas asjatundmatus kui mitte sulaselge lollus. Ahjaa, ta lubas ka twitteriga edasi säutsuda, võitlemaks ebaausate libauudiste vastu, milleks tüüp peab igasuguseid mõtteavaldusi, mis tema vaatega ühte ei lange.

Trumpi mõtteavaldused sundisid mind uurima, millised oleks võimalused tema seaduslikuks tagandamiseks presidendiametist, mida ameeriklased ilmselt peavad ette võtma kui tüüp tõepoolest hakkab oma lubadusi ellu viima. Kui ta just kriminaalkuritegu ei soorita või otseselt ei riku seadust jääb üle vaid kaks võimalust:

1. Presidendi kabineti (välisminister, kaitseminister, ...) enamus koos asepresidendiga kuulutavad presidendi teovõimetuks presidendina funktsioneerimiseks.

2. Asepresident veenab esindajatekoda ja senatit, et president on vastutusvõimetu ning mõlemad saadavad vastava kirja tagandades presidendi.

Paraku on mõlemal juhul antud presidendile võimalus saata vastukiri, et ta on vastutusvõimeline mille peale tuleb kokku kutsuda eriistung, kus mõlemas kojas on vaja 2/3 häälteenamust sundimaks Presidenti tagasi astuma.

Seega avalduvad viimaste valimistega ilmekalt Ameerika demokraatliku valimissüsteemi nõrkused ja tugevused. Äralollitatud rahvas saab valida osavalt manipuleeriva sõgeda presidendiks samas on siiski sisse ehitatud kaitsemehhanism võimaldamaks teda ka ohtlike lolluste korral maha võtta. Paremal juhul juhtub see pretsedenditu sündmus üsna pea, halvemal juhul peab maailm 4 aastat vastu pidama ja lootma, et tüüp vahepeal maailmasõda ei süüta. Mingi õhkõrn võimalus, et uus president polegi nii napakas ja ta lihtsalt mängib kõigiga hoides nii vastased kui liitlased pidevate ootamatute avaldustega tasakaalust väljas. Kuu ajaga peaks selge olema, kes ta tegelikult on, palju lobast tegudeks pööratakse.

Donald ja tema meeskond

USA tankid saabuvad Poolasse vastukaaluks Venemaale

Üldsus on huviga oodanud, kas Trump jälgib tavapärast trendi, et mida lähemal võimule seda rohkem tõmbutakse tagasi valimiste ajal antud äärmuslikest lubadustest. Uue presidendiga on seda siiski palju vähem juhtunud, ehkki mõningates seisukohtades on ta vaikselt taganenud. Märkimisväärseimateks tunnistamine, et Venemaa Putini juhtimisel tõepoolest oli küberrünnakute taga ja vihje, et kuigi kavatseme Mehhiko piirile müüri ehitada, siis esialgu tuleb see ise kinni taguda. Samas tervishoiu koha pealt on ta teinud karmimaid avaldusi kui oli oodata, kongress on juba alustanud tegevust, et saaks võimalikult kiiresti eelmise presidendi üks olulisemaid saavutusi Obamacare tühistatud. Seda ma kommenteerima ei hakka, sest pole huvi asja sisu vastu tundnud.

Trump on väga tõrges oma seisukohtades järele andma ja kui on sunnitud seda tegema, siis õige vingus olekuga. Täiesti müstiline muidugi, et USA president kahtleb avalikult oma nelja suurima luureorganisatsiooni usaldatavuses ja usub pigem vaenuliku suurriigi propagandat. Äkki ta ei mõtle seda tõsiselt vaid peab lihtsalt heaks strateegiaks, et enne vastaspoolel naha üle kõrvade tõmbamist neid moosida ja Putini eneseuhkust kõditada. Igatahes on tegu ilmselgelt ettearvamatult ja ebadiplomtiliselt käituva tüübiga, mis teeb mitte ainult ameeriklastele vaid ka kõigile välispartneritele läbikäimise hulga keerulisemaks.

Eile ja täna tutvustasid senatis ja kongressis oma seisukohti ja vastasid küsimustele presidendi meeskonna olulisemad liikmed nagu sõjaväe ülem, luure boss ja välisminister (BBC ülevaade) (CNN). Nemad kostsid nagu tüüpilised ameerika esindajad, pigem isegi jäigemate seisukohtadega kui oleks seda Clintoni meeskond olnud. Venemaa koha pealt teatas Pentagoni uus boss, et too riik on Ameerikale suurimaks ohuks ning rõhutas NATO tähtsust. NATO peab enda tugevuse ja usaldatavuse säilitamiseks astuma senisest veelgi tugevamaid samme oma liikmete kaitsel, Ta väitis, et oleks Ukrainale kaitserelvastust andnud, oleks kaks aastat tagasi võimul olnud.

CIA ülemus kinnitas luureorganisatsiooni hinnangut Venemaa kübertegevuse asjus ja rõhutas samuti Venemaa ohtu. Välisminister keeldus küll Putinit sõjakurjategijaks nimetamast (muidu oleks ju raske läbirääkimistel ühe laua taha istuda) kuid teatas, et USA hakkab ajama palju jõulisemat välispoliitikat kui seni, sundides Putinit USA'd ja tema huvisid austama. See oli naljakas ja võimalik et meelega tehtud irooniline avaldus, on ju venelaste suur põdemine NL lagunemisest saati vajadus et Venemaad "austataks" (Uvazhat nado).

Kõik eelnev läheb üsna tugevalt vastuollu Trumbi tehtud avaldustega ja saadab õige segaseid signaale. NATO liitlased ja eriti Ida-Euroopa liikmed olid üsna õnnelikud, Venemaa seevastu avaldas protesti peale lühikest shokeeritud vaikust. Idanaabrile ilmselt lihtsalt ei mahu pähe, et presidendi meeskonnal võivad olla presidendist erinevad arusaamised ilma et neid Alaska vangilaagrisse saadetaks. USA sõjaväelaste eilne Poola saabumine rõhutas fakti, et kui Ameeriklastel ongi kavas Venemaaga läbi rääkida siis kavatsevad nad seda teha jõupositsioonilt, mitte viisakalt ja diplomaatiliselt nagu tavaliselt läänel kombeks. Ma ei imestaks kui täna kutsus Putin Kremlisse oma luuremeeskonna aru andma, selgitamaks mis jama toimub, et algul nii paljulubav Ameerika juhtkond on järsku hoopis teist juttu hakanud ajama.

Eks aeg näita, kas USA presidendi säutsumised on niisama kuuma õhu puhumine või on seal ka miskit taga. Huvitav kuidas kujuneb tegelik otsustamine, palju lisaks jutule on meeskonnal õigust tegutseda. Samas USA süsteemi juures ei lase kongress ja senat väga suurtel totrustel toimuda, kui Donald peaks päris segi keerama saab teda suht lihtsalt maha võtta.  teeb ja palju

Kuradi ÄGE - soe on jälle meie majas

Küttesaaga sai päris huvitava pöörde. Nagu eelmises postituses mainitud, ei tegele nädalavahetusel Torontos keegi gaasiahjude parandamisega. Mul oli esmaspäev küll vaba aga kole kahju seda asjaajamisele raisata, eriti kui suusamäel pea pool meetrit värsket lund maha sadanud. Kange tahtmine oli mäele minna ja pere ning koerad külmetama jätta. Hommikul võitlesin oma parema minaga aga kui ilmateatest nägin, et teed põhjapool on kinni tuisanud võisin südamerahuga pühendada end famiili päästmisele. Hommikupoole uurisin netist infi uute ahjude kohta, põhimõtteliselt on minu elamisele sobivad odavaimad saada kolmepoole tuhandega, keskpärased nii neljapoolega, kuradi kallis tundus ikkagi.

Õhk-õhk soojuspumba idee matsin kohe maha kui kuulsin, nigelamate hinda, mis samas suurusjärgus. Minu vihjele, et Euroopas saab tippmudeli poole odavamalt vastati, et seal ju ilm palju soojem ja nõudmised madalamad. Ei ole mees, pigem vastupidi, euronõuded pikalt karmimad, lihtsalt firmad ei püga kliente nii hullult kui siin. Tehnoloogia koha pealt tuli jälle tunnistada, et Põhja-Ameerika on maha jäänud, selgus - kõrgefektiivseid moodsaid mudeleid siia ei toodagi.

Peagi helistas gaasiahju firma mees ja hakkas mind moosima, et ostaksin neilt uue ahju. Vana ahju mootori välja vahetamine minevat rohkem maksma kui nad algul arvasid, sest mingi muu judin olla veel vaja vahetada. Koos paigaldusega tõusis see nüüd juba veidi alla $1200 dollarini. Mis mõttes, tegu on ju lihtsalt elektrimootoriga, mis puhuri ventilaatorit ringi ajab. Oi, aga ta peab vastama sellistele ja teistsugustele nõudmistele ja sinu ahjule sobivat ei leia kohe kuidagi, ole õnnelik et saime ühe ainult $800 eest. Aga uue ahju paneme teile $4000'ga sisse, 10 aastat garantiid kah. Oot las ma mõtlen ja uurin veidi, helistan peale lõunat tagasi ja annan teada mis otsustasin.

Tuttav oli rääkinud mulle mingist kohalikust elektrimootorite remondi töökojast, mis minust vaid kilomeetri kaugusel. Suurt usku mul asjasse polnud, otsustasin igaks juhuks läbi astuda. Olin neile pühapäeval emaili saatnud, vastust polnud tulnud. Kohe sisse astudes jättis koht sümpaatse mulje. Asjalikud töömehed seletasid ja sekeldasid, sealsamas kruustangide vahel võeti klientide mootoreid lahti ja peksti kuullaagreid välja. Tagapool mingi tüüp lõikas ketaslõikuriga korpust lahti. Astusin leti ligi ja küsisin omanikult kas nad tegelevad ka puhuri mootoritega. Ah sina oled see, kes mulle emaili saatis, oli kole kiire esmaspäeva hommikul ei jõudnud vastata, enamus meie kliente emailiga ei tegele. Aga ma olen veendunud, et sinu probleem seisneb kinni kiiluma hakanud kuullaagrites, too mootor siia, vaatame üle. Ok, näeme varsti.

Igaks juhuks sõitsin läbi ka paarist suuremast gaasiahjude paigaldajafirmast, targemaks ei saanud. Keegi otsest hinda ei tahtnud anda ilma kohal käimata, mis on ka arusaadav. Aga $4000 oli läbiv teema soodsamate puhul. Viimane firma kõrgeima viie tärni reitinguga, aadressile kohale sõites avastasin, et tegu korterimaja kolmandal korrusel asuva toaga. Sinna polnud nagu sissegi minna mõtet, kui sul ikka korralikku esindust büroos või vähemalt töökojas pole ei hakka ma riskima. Võibolla teed hea töö, aga mingit usaldusväärset garantiid pole taoliselt firmalt oodata.

Sõitsin koju ja hakkasin uurima kuidas mootor lahti käib. Mingit ärarikkumise hirmu polnud, sest niikuinii on uut vaja, kui paigaldamisega hätta jään tellin firma kohale. Mootorit hoidis neli polti, lisaks vaja kaks elektrikontakti ja väljund õhutoru lahti ühendada. Vaja läks kruvikeerajat ja #8 mutrivõtit, 10 minutiga oli mootor pihus. Istusin autosse ja tagasi töökotta. Seal oli vahepeal veits rahvast kohale tulnud, sabas üks sell vaatas ja mainis, et kui ma ei saa parandatud siis teab ta kohta, kust saaksin uue soodsalt. Võtsin ta numbri, igasugused kontaktid kuluvad marjaks ära.

Minu mootor võeti vastu ja mainiti, et selle konkreetse tüübiga võib probleeme tekkida, korpusele oli tõepoolest kirjutatud: mitte parandada ega lahti võtta. Nad igatahes üritavad ja helistavad paari tunni pärast kuidas läks. Nüüd polnud muud kui minna koju ja oodata kõnet. Vahepeal vahetasin eile katki läinud siseukse luku ja nupusüsteemi ära. Mõned tüübid helistasid uute ahjude paigaldamise asjus, sest olin netis pannud sisse järelpärimise kahe erineva ahju kohta, mis saanud parima hinnangu. Konkurentsiga kukkusid hinnad kohe mõnisada dollarit, lisaks pakuti just seda tüüpi, mida tahtsin, mitte ei üritatud lattu seisma jäänud üleeelmise aasta mudelit pähe määrida. Kolme paiku ei jaksanud enam oodata, sõitsin töökotta uurima kaugel nad on mu mootoriga.

Kahjuks ei saa miskit ette võtta, selle mootori parandamine oleks seaduse vastane, kuulsin üllatusega. Enne kui jõudsin protestima hakata, et mis te üldse vastu võtsite, nägin kuidas tüüp väga paljutähenduslikult silma pilgutas. Selge, siin on keegi, kelle juuresolekul ei saa sellist veits halli äri ajada. Olin vait ja ootasin, mis edasi. Aga mul on uue asendusmootori näol lahendus teile olemas, paraku tohib seda paigaldada vaid vastava litsentsiga tehnik. Aga muidugi, sain mängust hoobilt aru. Mul tehnik ootab kodus, ma lihtsalt ostan siit mootori ja lasen tal paigaldada, teatasin muiates. No siis pole probleemi, aga vaadake, et te, või tehnik ma mõtlesin, ei unusta seda tihendit paigaldada, mis mootori ja ahju korpuse vahele jääb. Sealt võib muidu põletusgaasi majja imbuma hakata. Teil on ju kindlasti co andur allkorrusel ahju juures - oh jaa muidugi on, tegelikult ka. Nüüd meenus, et olin märganud väljalaske torus pragu, mida ka mainisin. Mul on kuumakindlat silikooni, kallivõitu küll, aga lahendab selle probleemi palju mugavamalt.

Sellega sai etendus läbi ja asusime finantstehingut sooritama. Mis ma teile võlgnen? Mootor $168 ja silikooni tuub $7 pluss käibemaks, kokku $198. Oluliselt odavam kui isegi Ebuy's pakutud kasutatu, suur tänu!!! Te vist eelistate deebitkaarti uurisin, Aga muidugi, milleks maksta Visale 3%. Võtsin igaks juhuks ka vana mootori kaasa ja kimasin lootusrikkalt kodu poole.

Uue mootori paigaldamine oli käkitegu, kõik kruviaugud sobisid perfektselt, samuti ka väljalaske toru suurus. Mootor oli valmistatud USA's, korralik kvaliteetne aparaat, mitte mingi hiina toodang. Viimaseks operatsiooniks oli juhtmete ühendamine. Läksin lülitasin üleval kõik soojapuhurid maha, kontrollisin, et termostaat peal ja tulin alla ning lülitasin ahju sisse. Midagi ei juhtunud. Hmm...

Mõistlik on tundmatu aparaadi korral probleemi lahendada süstemaatiliselt, esiteks vaatame kas toitevool on olemas, järgmisena elektrooniline juhtskeem üle kontrollida. Põhilülitil oli vool, edasi jälgisin kuhu juhe läheb. Ah sa sade, siin oli kaane all lisa ohutuslüliti, mis ei lase ahjul peale minna kui kaas pole korpusel. Surusin kaane peale ja proovisin uuesti, kohe käis tuttav relee klõps, mootor hakkas ringi käima, natuke veel närvilist ootamist ja mahvataski gaasileek põlema. Minuti pärast uhas kõigist aukudest sooja õhku - tehtud. Esimene tund olin veidi ärevuses aga nüüdseks juba 4 tundi ilma probleemideta kütnud, kui veab peab veel 10 aastat vastu :D

Kokkuvõttes on kütte ja õhujahutusfirmad siin parajad sullerid, kasutavad inimeste teadmatust ja hädaolukorda ning koorivad sult nii mitu nahka kui võimalik. Küsivad $800 asja eest, mis neile ilmselt $100 maksab lisaks veel $400 nelja kruvi, õhutoru ja elektrikontakti ühendamise ehk uhkemat sõna kasutades paigaldamise eest. Siit moraal, et alati peab võtma aega, kaalumaks erinevaid võimalusi. Oleks nad kohe reedel mulle $1000 eest ahju käima pannud oleksin selle papi neile köhimata pihu peale ladunud, nüüd kaotasid oma laiskuse tõttu kõvasti kasumit, mina jällegi sain aega mõelda ja hoidsin hullult kokku. Täna suusatama minemata jätmine maksis kinni terve pere hooaja piletid pluss sõidu ja õlleraha. Muidugi tuleb tunnistada, et inseneriharidus või pigem nõukaaja inimese ise hakkama saamine, julge pealehakkamine ja loogika kandsid täna dividende.

Päevale pani krooni ümbrikus saabunud kena tshekk. Jõulude ajal sain ootamatu teate, et üks minu ammu maha kantud ja unustusse vajunud aktsiapakk oli vahepeal vinge tõusu teinud. Mingi investeerimisfond soovis seda välja osta, 350%'se kasumimarginaali juures ei hakanud ahnitsema ja võtsin pakkumise vastu.

Kuradi KÜLM

Kõik on teki all kobaras soojas

Meie kui agarate suusatajate suureks rõõmuks oli lõpuks saabunud esimene -20C pakaseni küündiv külmalaine koos suurema lumesajuga põhja pool. Paraku jäi rõõm üürikeseks. Tulen mina reedel koju ja küsin lapselt miks nii jahe toas. Ei tea, olevat jah külm, aga ma võtsin koera kaissu. See on tüüpiline tagajärjega võitlemine, probleemi kõrvaldamiseks tuleb põhjus välja selgitada ning see kõrvaldada vastan elutargalt. Viskan pilgu termostaadile, programmi järgi peaks +22C olema aga momendil vaid +16C, mõni ime et külm. Mängin veidi, ei miskit, lülitan lõpuks süsteemi maha ja tagasi peale, ikka ei hakka sooja õhku tulema. Hakkab tekkima kuri kahtlus, et suurem probleem üles kerkinud, suundun allakorrusele gaasikütte ahju uurima. Me nimelt panime kohe maja ostes gaasikütte õlikütte asemel. mis siinmaal tohutult odavam, 20 aasta jooksul kümneid tuhandeid küttelt kokku hoidnud.

Lasin lapsel süsteemi peale lülitada ja jäin all ootama, mis juhtub. Klõps käis näidates, et termostaat ning relee ok aga puhuri mootor hakkas ringi käimise asemel vaikselt sumisema, ja see oli kõik. Üritasin ventilaatorile käsitsi hoogu anda, mis kunagi aastaid tagasi aitas. Seekord tundus nagu oleks tiivik paksu tati sees, käis küll ringi aga raskelt. Korpus kuum kuid kõrbelõhna vähemalt polnud. Natuke proovisin veel ja olin lõpuks sunnitud tunnistama: seekord puuduvad lihtsad ja labased lahendused.

Sihuke tühine puhuri mootor maksab üle 1000$
sulaselge röövimine päise päeva ajal

Vaatasin mootori margi ning surfasin internetis, leidmaks kas seda saada ja palju maksaks. Esiteks muidugi polnud saada ja teiseks olid sarnaste hinnad müstilised, üle $1000. Ebay pakkus kasutatut 200 eest. Otsustasin siiski helistada ahjul oleval teeninduse numbril, et spets pilgu peale viskaks, äkki miski odavam viga. Seoses reede õhtuga polnud neil kedagi välja saata, esimene vaba aeg alles esmaspäeval. Veidi üle dramatiseerides mainisin, et esmaspäev on liiga hilja, remondimehe asemel võib saata matuseauto, mis külmunud kehad peale laadib, pean proovima mõnda teist firmat. Oot moment, ma just avastasin, et homme ka üks vaba aeg, kas olete kodus 10 ja 12 vahel - olen ikka, ootan palava põnevusega. On mis on aga konkurentidele ei saa ju kuidagi äri ära anda :)

Järgmine mure oli pisikesed soojapuhurid üles otsida. Õnneks leidsin need kohe alumisest toast, ühe panin suurde tuppa, teise koridori. Selleks ajaks kui kaasa koju saabus sain suure toa +17C peale. Kuna aga öö ähvardas rekordiliselt külm tulema asusin tuttavaid läbi helistama lootuses kelleltki soojapuhureid või radiaatoreid laenuks saada. Kohe esimese kõnega näkkas, mu vanal malevatuttaval, kes vaid paar km eemal elab, oli kodus puhur ja radiaator. Vanem plika läks nende poole peretütrele külla külmapakku, mina sain soojaallikad kätte. Igati vägev, et Torontos elab piisavalt tuttavaid eestlasi, Minu tutvusringkond sihuke lahe kamp, kellelt saab alati abi kui häda käes. Isegi küsida pole piinlik, sest teavad, et võivad samuti ka minule loota kui olukord vastupidine.

Kodus vedasin ühe puhuri alumisele korrusele, seal suuremaks mureks, et veetorud ära ei külmuks. Tegelikult loogiliselt ei tohiks juhtuda, sest olen need seintes umbes 75 cm alla maapinda paigutanud ja alumisel korrusel on betoonpõrandates ning seintes võimas soojavaru, mis paari päevaga ei tohiks nii kiiresti jahtuda ka väga külmade ilmadega. Õhtul saime +18C suurde tuppa, täiesti normaalne temperatuur magamiseks. Paraku oli diivanil ruumi vaid ühele, lasin kaasa sinna ning viskasin pilgu magamistoale, mille uks oli kinni, prrr.... päris külm. Tõin alt -5C külmakindlusega magamiskoti, mida olen telgis miinuskraadidega edukalt katsetatud.

Kuna und polnud ja homme vaba päev otsustasin enne tudile minekut veits arvutil Battlefieldi mängida. Positiivse momendina tuleb esile tõsta asjaolu, et õlu arvuti kõrval püsis mõnusalt külm. Mäng läks ootamatult hästi vaatamata suht pikale vahepealsele pausile. Alles kella kahe ajal öösel otsustasin magama kobida. Linade vahel oli nii kuradi külm, et jätsin oma fleece püksid ja pusa selga ning pugesin teki ning magamiskoti alla. Ei jõudnud veel magama jääda kui suurem koer end minu juurde nügis, võtsin ta meeleldi teki alla soojakotiks. kaasal oli pisem kaisus.

Magasin sügavalt, pikalt ja unenägude rohkelt, külm polnud üldse. Parim uni Kuubareisust saati, hommikul ärgates täiesti välja puhanud. Ei tea kas hea une saladus ongi +12C, mis hommikul poole üheksa ajal magamistoas valitses. Kaasa oli juba tööle läinud, pisem laps tudis paksu teki all, tema toas hoidis puhur +16C. Koertega õue jalutama minnes ei tundunudki eriti külm, -15C'ga hakkas vaid kätel ilma kinnasteta veits jahe. Tuppa jõudes panin kuuma kohvi peale, andsin koertele süüa ja surfasin veits netis. Kui läksin uurima kuidas laps end tunneb avastasin tema toast sooja pesa, mõlemad koerad olid plika juurde teki alla pugenud, kogu kamp chillis mõnuga.

Kutsad diivanil teki sees soojas

Hiljem päeval hakkas külm võimust võtma, temperatuur langes toas pügala võrra. Lapsed läksid sõprade poole sooja, koerad ronisid diivanile kus kaasa oli tudinud ja pugesid teki sisse. Olete ikka hädapätakad, teie esivanemad, no ja tuleb tunnistada et meie omad ka, jooksid terve talv lumes tundes end mugavalt. Lumehanges magades panid saba üle nina, et hingamisega soojakadu väiksem oleks. Paar päeva külmas elame üle lohutasin nii koeri, kui koju saabunud kaasat.

Vahepeal käinud remondimees nimelt kinnitas minu kartust, et puhuri mootor kutu, vaja uus osta. Kui hakkas rääkima kui kallis see on mainisin, et olen ise tehnik ja viskasin pilgu internetis peale, kasutatu saaks 200 taalaga. Meie paigutame ainult uusi vastas tüüp aga esialgne $1200 hind langes $600 peale, pluss paigaldamine ja maksud, kokku pean tonniga arvestama. Mees uuris kui tihti oleme ahjule teenindust teinud, selle peale kuluks tavaliselt 200 aastas. 20 aasta jooksul pole kunagi teinud ja kui uputus välja arvata siis on see esimene kord kui gaasiahjuga probleem. Kokkuvõttes olen siis $4000 kokku hoidnud, nüüd pean $1000 välja käima - päris hea diil leidsime mõlemad. Isegi uutele ahjudele antakse vaid 10 aastane garantii.

Tüüp helistas kontorisse aga kahjuks neil polnud seda konkreetset mootorit laos, peavad hakkama esmaspäeval otsima. Seega on mõned päevad külmas istumist garanteeritud. Õnneks tõuseb esmaspäeval temperatuur nulli lähedale ja kogu nädal ei lähe paarist kraadist külmemaks. Seega peame veel kaks ööd ja ühe päeva krõbedat külma üle elama. Kui eriti hästi veab, mida ma eriti ei usu, saame juba esmaspäeval kütte joonde, halvemal juhul peame nädalaga arvestama.

Tagasi rutiini

Pargis koertega 1 Jaanuari keskpäeval

Tagasi rutiini tõepoolest. Ma tean, et sõna rutiin kõlab kuidagi halvasti, justkui miski orjus, mida peab päevast päeva järjekindlalt tegema isegi kui ei sooviks. Ega igapäevane rutiin pole ka minu jaoks meeliülendav või õhinat tekitav nagu puhkusereis, suusatama minek või pidutsema siirdumine. Samas ei kahtle ma, et minu rutiin oleks paljudele inimestele maailmas kui just mitte elu unistuseks siis kindlasti nauditavaks ja rahuldust pakkuvaks. Eriti selgelt tunnetasin seda Kuubas kohalikega rääkides. Meenus omaaegne eluolu nõuka võimu all kui suured unistused piirdusid oma korteri või reisiga Lätti. Nii et vastuseks küsimusele kas sellist elu me tahtsimegi on vähemalt minul kõlav "Jaaaa...". Muidugi alati võiks veel parem olla, aga jäädes realistiks ei põe ma asjaolu, et mõnedel dollarimiljonäridest tuttavatel või kodanikel on palju paremini läinud - edu neile.

Tekkib õigustatud küsimus, milles siis minu rutiin seisneb. Tavaline nädal sisaldab 5 päeva tööl käimist, kusjuures palk ei vasta absoluutselt kaasas käivale vastutusele või töökoormale, seda heas mõttes. Ainsaks miinuseks, et vaatamata eriala lähedusele, ei eelda töö pea mingisugust ajupingutust. Ajurakkude treeninguks loen kodus populaarteaduslikke ajakirju ja raamatuid või surfan vastavatel netilehtedel. Lisaks käin vastavalt viitsimisele kaks kuni kolm korda õhtuti kahetunnises intensiivses trennis. Trennivabadel päevadel loen või surfan netis selle jagu rohkem. Paar korda nädalas mängin arvutil paugutamismänge, aga too tegevus käib hooti, vahel pea iga päev nädalas vahel jääb kaks nädalat vahele - ühesõnaga sõltlaseks mind veel kutsuda ei saa. Ka blogimine võtab oma aja.

Ma ei tea kas nädalavahetuse tegevust rutiiniks saab nimetada aga kuna siiski korduv toon ka selle välja. Vabadel päevadel võtame tavaliselt ette mingi vabaõhu tegevuse kui ilm vähegi lubab. Talvel suusatamine või koertega pikem tiir kusagil looduses, suvel rattasõit, rand, matkamine, ... jne ... Nagu enamus inimesi olen vahel nädalavahetusel sunnitud ka olmeliste probleemidega tegelema. Pean siis silmas kas remonti või aiandust. Seni kui ilm hea ja saan väljas olla, pole nii hull. Higistama ajavalt rassimine on omaette nauditav, eriti kui paar potti õlut ligi võtta. Tubaseid olmetegevusi seevastu kipun häbematult edasi lükkama kui need just nii hädavajalikud pole, et ilma üldse elada ei saa nagu näiteks ummistunud peldik. Isegi sel juhul tekkib tahtmine soovitada perel teist vetsu kasutada.

Meil Kanadas on järgmine riiklik püha alles "perepäev" veebruari keskel, millest mulle palju tolku pole. Riigiametid toda mitteametlikku püha vabaks ei anna, kaasa vähemalt võib kodus istuda, pangad on ju kinni. Mina pean ootama kevadiste munadepühadeni, enne kui lisa vaba päeva saan. Et elu järgmise kolme kuu jooksul päris lootusetu ja mõttetu ei tunduks teen talvel mõned mini suusapuhkused. Aprillist läheb jälle normaalsemaks, sest suveperioodil on Kanadas iga kuu mingi vabu päevi pakkuv püha. Sihuke siis minu rutiin, nagu mainitud konti ei murra aga erilist rõõmustavat ka ei paku.

Sõda Venemaaga - "Si vis pacem, para bellum"

Aasta algul on vaba aega, hea põhjus end lõdvaks lasta ning niisama vedeleda ja näiteks kasvõi raamatut lugeda. Olin juba üleeelmisel kuul raamatukogust tellinud tolle raamatu, kohe peale Trumpi valimisvõitu ja sellele järgnevaid paljastusi Venemaa kübertegevuse kohta. Täpselt ei mäletagi, aga mingis BBC loos vihjati, et seoses ootamatu valimistulemusega on antud raamatus toodud võimaliku stsenaariumi toimumine saanud oluliselt erineva tausta.

Tegu on teatud mõttes tüüpilise Tom Clancy stiilis militaarse põnevuslooga. Paraku on siin mitu olulist erinevust, mis tõstsid huvi. Kõige tähtsamaks momendiks fakt, et autoriks äsja erru läinud NATO vägede asekomandör kindral Richard Shirreff. Esimene üles kerkinud küsimus: Miks peaks üks nii kõrgelt positsioonilt erruläinud kindral raamatu kirjutamisega vaeva nägema. Vastuse avaldas ta kohe eessõnas: soovib anda tavakodanikule ülevaate praegusest ülimalt plahvatusohtlikust olukorrast, millest on teadlikud vaid sõjaväeline ja poliitiline eliit. Et vältida sõjakohtu alla sattumist, avaldab ta loo ilukirjanduslikus vormis kasutades lääne liitlaste momendi juhtfiguuride jaoks väljamõeldud nimesid, mille taga pole raske ära arvata kellega tegu. Venemaa puhul on paljud oma õigete nimedega esitletud, eesotsas Kremli maniakk.

Raamatu põhitees seisneb selles, et lääs on langenud analoogilisse olukorda nagu teise maailmasõja eel kui pidevate järeleandmistega sisuliselt ahvatleti Hitler järjest uusi avantüüre ette võtma. Praeguses olukorras on tolleaegse saksa riigikantsleri positsioonis Moskva füürer, nende kahe tüübi käitumise sarnasust rõhutatakse korduvalt ja põhjusega. Vene diktaatori võimuletulekust 2000 aastal on möödunud vaid 17 aastat, aga selle ajaga on ta suutnud maailma poliitilist olukorda kardinaalselt muuta. Ei saa salata, et tüüp mängib enda suhteliselt nigelat kaardipakki vägagi osavalt. Tegelikkuses on Venemaa nii rahvaarvult kui GDP poolest kogu maailma mastaabis alla 2%, isegi sõjaline võimsus peale tuumarelvade pole teiste suurriikidega võrreldes midagi erilist. Paradoksaalselt on suureks eeliseks ja samas ka puuduseks diktatuur, mis võimaldab äärmuslikke otsuseid väga kiirelt ja operatiivselt vastu võtta ning ellu viia.

Raamatu teeb põnevaks asjaolu, et autor on hästi tuttav nii poliitilise kui sõjalise kulissidetaguse kõrgetele panustele käiva mänguga. Ta toob välja mitmeid huvitavaid fakte lähiminevikust, mida avalikkus pole märganud või millele pole osanud tähelepanu pöörata. Miks Moskva ei marssinud Tbilisisse, miks sisuliselt 24 tunni jooksul saadeti Ukraina kriisi ajal USA hävitajad Ämarisse, jne . Muret tekitab olukord, kus Moskva on suutnud osavate käikudega tekitada arvestatavaid probleeme nii NATO'le kui eriti Euroopa Liidule. Olukorda teravdab lääneliitlaste soovimatus panustada piisavalt kaitsevõimesse, mis on kohati sarnane omaaegse nõuka sõjaväega, kus hulk ilma piisava relvastuse või isikkooseisuta diviise eksisteerisid vaid paberil.

Et mitte võtta lugemishuvi, ei hakka ma raamatut ümber jutustama. Mainiks vaid seda, et välja antud selle aasta suvel peale Brexitit, kuid enne sügisesi USA presidendivalimisi. Tegevus toimub 2017 aasta kevadel ja suvel kui Venemaa seoses viletsa majandusolukorra, Putini väheneva populaarsuse ning Euroopa liidu ja NATO peata oleku tõttu leiab et tegu ideaalse ja võimalik et kordumatult soodsa võimalusega impeeriumi endise kuulsuse taastamiseks. Esialgse kiire ja massiivse regulaarvägede rünnakuga purustatakse Ukraina armee ning okupeeritakse suur osa Ida-Ukrainast. Lääne passiivsus ja NATO sisuline mittevalmisolek meelitab järgmisele avantüürile Balti mere piirkonnas,

Ehkki geopoliitiliselt tundub kirjeldatud stsenaarium võimalik, ei suuda autor mind siiski veenda, et olukord tõepoolest nii hull on. Samas on esiteks tegu mehega, kes tegelikkuses puutunud kokku suure poliitika ja selle telgitagustega ning teiseks poleks ma kunagi uskunud eelnevalt Krimmi annekteerimist ning Donetski-Luhanski okupeerimist. Kõige hirmutavamaks on kirjeldatud välispidiselt võimsa NATO otsuste vastuvõtmise protsessi aeglus, kohmakus ja haavatavus. Kokkuvõttes rõhutatakse tõsiselt võetavate NATO vägede kohalolu vajalikkust Balti riikides, mis oleks ainsaks tagatiseks Venemaa võimalike avantüüride vastu. Vana Roomast tuntud ütlemisel "Si vis pacem, para bellum" - "Kui tahad rahu valmistu sõjaks" on sügav sisu. 

Praegust olukorda, kus lisaks pataljoni suurusele (1000 meest) roteeruvale üksusele plaanitakse igasse Balti riiki paigutatada maavägede varustust ei pea Shirreff kaugeltki piisavaks. Esiteks tulevad Britid alles millalgi järgmisel aastal, teiseks tundub et neile ei julgeta tõsiselt võetavat varustust kaasa anda ja kolmandaks oleks plaanitav ilma meeskondadeta lahinguvarustuse ladu äärmiselt lihtsaks sihtmärgiks. Balti riigid ilmselt saaks hakkama Krimmi tüüpi invasioonikatse tagasilöömisega aga vaevalt Venemaa seda kordaks. Täiemahulise rünnaku korral jääks suure tõenäosusega NATO kiirreageerimisüksused hiljaks.

Kõige suuremaks tundmatuks on momendil USA uus president, kelle väljaütlemised on hirmutavalt vene ja Putini sõbralikud ning kelle meeskond omab sidemeid Venemaaga. Loodetavasti ei hakka ta geopoliitikas uue Molotov-Ribbentropi pakti sorti äri ajama. Samas on tegu tohutu egoga ja ettearvamatu käitumisega tüübiga, kellest võib hoopiski just sobiv vastane Putinile saada. Vaevalt enne kevadet juhtub suurt midagi, sest ka venelastel pole selge kuidas Trumpiga asju ajada.

Ehkki ma ei usu et Venemaa võtaks ette Balti riikide ründamise, kui just mingeid kardinaalseid olukorra muutusi ei juhtu, on praeguses olukorras julgeoleku garantiina päris hea tunne omada ka kohta kaugel Kanadas.

Uude aastasse kuivikust peaministri ja erudiidist presidendiga

Aastavahetusel sai vaadatud nii peaministri intervjuud kui presidendi kõnet. Nii kuivikut inimest kui Ratas pole ma enne näinud. Ma ei tea kas ta oli lihtsalt eetri krambis, või tõepoolest ongi selline igav inimene. Naljast aru ei saa, pulli pole teinud ei noorest peast ega praegu. Tüüp ei saanud üldse aru, et tegu pole mingi ametliku intervjuuga vaid naljasaatega. 

Pidevalt kumas läbi paranoiline mure, et mind proovitakse lohku tõmmata - peaasi, et ei komistaks ühegi küsimusega ja oleksin 100% poliitiliselt korrektne. Ma ei oska isegi öelda, kas äärmine tasakaalukus tuleb selles ametis kasuks või mitte. Peamine, et ei oleks nii aeglane ja tasakaalukas, et magab maha momendid kui oleks vaja kiiresti reageerida nii välis kui sisepoliitikas.

President on seevastu lühikese ajaga muutunud minu lemmikuks. Tema lühike kõne oli äärmiselt asjalik ja praktiliselt kõigile väljaöeldud mõtetele kirjutaksin kahe käega alla.

Järgnevad mõned killud:

Midagi on sellel aastal siiski läinud ka prognoosidele vastavalt. 

Ma soovin, et järgmine aasta tuleks globaalses mõttes lootustandvam ja - igavam.

Head Eestimaa inimesed! Soovin teile oma peaga mõtlemist, otsustusjulgust ja enesekindlust.

Oskust jagada tunnustust ja vastu võtta kriitikat.

Ja soovin, et meil kõigil oleks aega ja jõudu lihtsalt elust rõõmu tunda.

Lisaks meeldib tema suhtumine religiooni:

Riik on meil ilmalik ja riigikirikut ei ole. Mulle tundub, et just see on meile parim kaitse ka võõraste religioonide eest. Meil ei ole kohustust aktsepteerida nende religioonidega seotud tavasid, kui meie haiglad ja meie koolid on ilmalikud ega tee ühegi religiooni suhtes spetsiaalseid liigutusi, spetsiaalseid kummardusi.

Aastavahetus möödus pere ja sõprade ringis. Lapsed kutsusid mõned noored külla ning veetsid enamuse aega alumisel korrusel omaette, aegajalt köögist sööki ja jooki haaramas käies. 

Täiskasvanud vaatasid "Klassikokkutulekut", millest võiks kujuneda selline aastavahetuse kultusfilm nagu kunagi oli venelaste "Hüva leili". Kolmandat korda üle vaadates sai ikka naerda nii et tilk kippus püksi tulema. Film muidugi puudutab just minu põlvkonna minevikku, olevikku, muresid ja rõõmusid. 

Ilusa ilmaga esimese jaanuari hommikul tegin Kulta Katriina kohvi metspähkli koorega, lasin end mõnuga sirakile "alfaisase" IKEA lamamistooli ning hakkasin järelvaatama "Ärapanijat", mis sobis perfektselt hommikuseks hoomoriklõhmakaks. Häid kilde ja sõbralikku nöökimist tehti kõigi arvel alates presidendist, käies üle enamus rohkem tuntud praegusi ja endisi poliitikuid ning lõpetades tavakodanikega. Eesti meedia on igatahes tasemel ja igav ei hakka!