Õnnesärgis sündinud.

Eile ööseks ennustati jäävihma. Hommikul vara ärgates vaatasin aknast välja, et ilmajaam pani jälle mööda, tibutas täiesti tavalist vihma. Ei autol ega asfaldil hakanud mingit jääd silma. Luristasin mõnuga aega viites hommikust kohvi samal ajal netis surfates. Olin ju igaks juhuks tavalisest varem ärganud juhuks kui vaja auto jääkorra alt lahti raiuda. Teed pidid põhjapool libedad olema aga kohalikku infi polnud veel üles riputatud. Kui aeg liikuma hakata ajasin õhukese jope selga, võtsin autovõtmed paremasse kätte, kohvi vasakusse ja astusin välja. Tõmbasin hoolikalt ukse lukku, vaatasin veel kord treppi, hämaras tundus betoonipind märg aga mitte jääs.

Esimene aste proovisin ettevaatlikult, oligi vaid märg. Teisele astmele panin julgemalt ning raskusega jala maha. Viuh käis maa ja taevas silme eest läbi, mingist läbimõeldud maaga kohtumiseks valmistumisest polnud juttugi. Instinktiivselt tõmbusin õhus küüru kusjuures lihased läksid pingesse, autovõti paremast käest lendas minema kui pihk instinktiivselt avanes. Esimeseks kehaosaks, mis betoontrepi ülemise astme teravat serva puudutas oli selg veidi altpoolt abaluusid. Õnneks tegu kohaga, kus mul piisavalt lihaseid. Vetrusin tagasi ja põrkasin taldadega vastu alumist astet ning jäin selles asendis vedelema.

Termostops kohviga jäi vasakusse pihku püstiasendis, ehkki tänu kaanele polnud see oluline. Momendi olin vaikselt üritades aru saada kui tõsised vigastused on. Kaine mõistus väitis, et täie hooga selili betoontrepile lennanud üle viiekümnene kodanik tavaliselt omal jalal ei lahku. Valu ei tundnud kuid kartsin, et tegu vaid shokiga. Samas polnud ma midagi peale selja ära löönud, varbad liikusid, seega selgroog ok. Istuli ajades käsi ja jalgu ettevaatlikult liigutades tundusid kõik luud ja liikmed korras olevat, ülakeha pööramine ei teinud valu. Tagumik oli külm, jäine vesi püksid märjaks teinud.

Originaalselt näeb trepp selline välja  

Ajasin end ettevaatlikult püsti. Sain alles siis aru kui libe, kui oleks peaaegu uuesti pikali käinud. Autovõti oli trepi kõrvale elupuu põõsasse lennanud, pimedas muidugi võimatu leida. Ettevaatuse mõttes ronisin käpuli trepist üles, toast vaja taskulamp tuua. Hoiatasin kaasat, et ütleks lastele ja oleks ise hirmus ettevaatlik. Trepist laskumine jälle neljakäpuli, võtme leidsin õnneks kohe üles, mis mind oluliselt rõõmustas. Millegipärast oli esimene päheturgatanud täiesti ebaratsionaalne mure, et kuradi jama, nüüd jään tööle hiljaks. Majaesine jalgrada ja sissesõidutee olid samamoodi vihmast märja jääga kaetud ja ülilibedad. Autoni liikusin ettevaatlikult poolkummargil, harkis jalgu pisikeste sammudega libistades. Masin õnneks jäävaba.

Sõitma hakates libisesin juhitamatult tänavale, nina pöördus õnneks õiges suunas. Äärmiselt ettevaatlikult gaasi andes liikusin kaht väiksemat kiilasjääga kaetud tänavat pidi suuremale teele, see oli täitsa heas korras, sool oma töö teinud. Kogu edasine tee tööle oli suuri maanteid pidi, libe polnud kusagil. Alles parkimisplatsil tuli ettevaatlik olla, et mitte kolleegide masinaid ära kõksata. Hoone ees oli jalgteele soola puistatud, aga suurt mõju sel polnud, jää sisse olid soolatükid vaid augud sulatanud. Sain ilma vahejuhtumiteta uksest sisse ja jõudsin isegi 2 minutit enne tööaja algust kohale.

Kogu päeva ootasin, et millal selg tundma hakkab andma, üllatus-üllatus polnud teine isegi kange. Õhtul koju jõudes lasin kaasal pilgu peale visata, miskit jälge ei paistnud, mul hakkas juba tekkima kahtlus, et olin kogu lugu unes näinud. Täna teisel päeval siiski õrnalt tunda vorpi lihastel kui tugevalt kummardada, aga muidu ei miskit. Eks õhtul trennis näe, kas pääsesingi nii ootamatult kergelt. Takkajärgi paneb veidi õlgu väristama, halvema õnnega oleks võinud pea kui kaalika vastu trepi äärt lõhki lüüa ja sealsamas otsad anda. Küllap aitas veidi kaasa karate trenn, kus oleme kukkumist üle 10 aasta harjutanud nii, et reaktsioon juba instinktiivseks muutunud. Samas ei saa salata, antud olukorras oli kuhjaga õnne. Õppetund mulle ja teistele, kui vähegi kahtlustad libedat, eriti sihukeste nullilähedaste ilmadega, ole super ettevaatlik ja võimalusel ära mine jää peale kooserdama ega oma õnne katsetama.