Võrreldes 2013 aasta Jaapani MM'ga kus minagi tütardega käisin oli Canada meeskond seekord oluliselt väiksem kuid samas edukam. Pooled meeskonna liikmed olid meie dojost ja mis eriti rõõmustav, meie peainstruktor Daniel sai katas hõbeda ning vabavõitluses koos Mike'ga, teise meie dojo senseiga pronksi (mõlemad kaotasid poolfinaalis). Veelkordne tõestus, et meie juhendajad on maailmatasemel. Nende edu ajab meiegi rinna kummi !!! :D
Canada meeskond Shanghais, pooled meie dojost, keskel ülikonnas Soke Sadaaki Sakagami
Esmaspäeval võtsin kutsad ligi ja põrutasin nendega randa. Esialgu pidi noorem laps kaasa tulema aga hüppas alt ära, minemata ka ei jätnud, sõitsin ise. Tee pealt poest võtsin juustukroissante kohvi kõrvale näksida. Täitsa üllatav, et koerad isutasid nende järgi rohkem kui mina. Varem oli tegu ühe mu meelisnäksiga. Mitte et poleks enam maitsenud aga üldse mitte nii isuäratav kui olin eeldanud. Küllap harjub keha teistsuguse toiduga ja peale lühikest protesti lööb käega. Nüüd nagu ei tundnud äragi millega tegu, maitsesin nagu kõrvaltvaataja, märgates ka negatiivseid omadusi nagu natuke liiga vähene küpsetustase. Rannas söömiseks võtsin 400 grammi suitsuvorstikesi (millest osa said kokkuvõttes koerad ja pooled jäid järgi), kilo viinamarju ja suure korvi virsikuid. Õllepoest kaks purki, millest täpselt piisas, ehkki seoses terve päeva rannas veetmisega oleks võinud rohkemgi luristada.
Kui Torontos ähvardas +30C ja niiskusindeksiga +36C siis sadaviiskümmend kilti põhja pool Huroni järve ääres mõnus +23C ja kerge tuul järvelt. Koerad tormasid kohe vette, mina sättisin mõnusa vedelemise valmis pannes päikesevarju ja lamamistooli kohale. Ja siis avastasin, et seljakott koos raamatutega on maha jäänud, samuti koerarihmad ja kakakotid. Esimese hooga võttis morniks, aga tühja kah, eks siis käime ujumas ja matkaradadel, sest niisama päikese käes ei viitsi küll vedeleda. Hüppasin ka ise vette ning panin autost leitud nööri Kokole kaela, Sushi tavaliselt hoiab niisama meie ligi. Tegime lühema otsa kopratammi rajal ja pikema neljakildise jalutuskäigu paekalda peal.
Metsa all midagi põnevat ei näinud kuid saime kõik omal naha kuumaks. Kaheks tagasi järve ääres, et jõuaks enne poole kolmest päikesevarjutuse kõrgpunkti vees jahutamas käia. Vee temperatuur just parasjagu karastav, hea ujuda ja niisama koertega sulistada. Ilm läks vähehaaval hämaramaks aga varjutust poleks kardetavasti märganud kui poleks ette teadnud. Vaatasin läbi RayBani päiksekate momendiks, tõepoolest oli paras sõõr päikesest ära hammustatud. Pildi peale paraku see ei jäänud, sest mingil põhjusel keeldus mobla korralikult fokuseerimast. Palju ei julgenud katsetada, äkki rikub veel valgustundlikud elemendid ära.
Tegime kerge lõunasöögi vorstikeste, croissantide ja viinamarjade näol. Koertel polnud küll söögiaeg aga nii vorsti kui kroissandi peale olid mihklid. Mingi suur elukas tahtis mängima tulla, Koko kahtlustas, et tema vorsti manu ning peletas endast kolm korda suurema eluka verdtarretama paneva urinaga minema. Kui selgus, et vorstid kindlalt külmkarbis kinni leebus loom märgatavalt. Isegi Sushi võttis vedu mängukutsest ja hakkas entusiastlikult pirakat volaskit taga ajama. Koertel lõbu laialt nagu alati kui teiste normaalsete omasugustega kokku saavad. Võtsin kutsad ja jalutasin neljandasse randa uurimaks kuidas seal kõrge veeseisuga pilt on. Kogu tavaliselt 50 meetrine liivariba oli vee all, kohati loksus lainetus metsas puude vahel.
Laiast liivarannast vaid riba järgi
Kivineemikul käisid lained metsa alla
Tagasiteel vaatasin neeme otsas olevat pikka ja laia kivide ala. Polnud olukord siingi parem, otse metsast sai järve astuda, üksikud kivid ulatusid veepinnast kõrgemale. Veetase on terves suurjärvistus haruldaselt kõrge.
Väsinud ujuja
Vaatasin, et peaks veel veidi aega viitma enne tagasiteele asumist, otsustasin maski ja toruga vähe kaugemale ujuda vaatamaks kui selge vesi on. Koerad tulid natuke vette kaasa nagu ikka, aga ujusid siis kaldale. Lestadega oli mugav aeglaselt edasi tagasi liuelda, mask kurivaim lasi vett sisse, sest vuntsid olid ajamata. Järsku tundsin paraja ehmatusega kuidas miskit minu vastu puutus. Tõmbasin eemale ja nägin tagasi vaadates Sushit nina pikalt ees mulle järgi ujumas. Millal kurivaim oli ta nii kaugele rannast ujunud, vesi üle pea.
Pohlad vist, väga jahused ja maitsetud
Toetasin ühe käega looma kõhu alt ja ujusime koos tagasi. Ranna ääres nägime foxsnake sorti madu ujumas, Sushi paraku liiga väsinud, et huvi üles näidata.
Rannas oli loomake nii kutu, jaksamata ise hästi kivilegi ronida. Panin rätiku liivale, kus ta veidi mõtlikult ähkis, puhkas ja ringi vahtis. Totukene, poleks ta mulle vastu läinud ja mina kiiremini randa ujunud poleks osanud kutsikat kusagilt otsida, järve poole oleks kõige viimases järjekorras vaadanud. Lasin loomadel natuke aega kuivada, aga ega neil see märja koera lõhn nii lihtsalt küljest lähe, autos olin ettenägelikult tagumisele istmele toolialuse pannud, kuhu koerad magama keerasid. Jälle üks päev linnast väljas õhtusse saadetud.
Te muidugi mõtlete, et Taavi ja Luisa peol :D Ei-ei, kahjuks või õnneks pole me piisavalt tähelepanuväärsed isiksused, et endine peaminister koos teiste prominentidega oma pulma kutsuks. Hirmus ettegi kujutada, millise finantsilise ja logistilise kaose sihuke kutse tekitaks - ainuüksi kohalesõit maksaks praegusel ajal kuupalga, alla tonnise kingiga ei sobiks minna, ülikonda peaks ka veel kandma, ... jne ... Ühesõnaga läksin hea meelega hoopiski kohalikku Kanada eestlaste pulma, kutsujaks kaasa endine töökaaslane.
Toimus Seedriorul, ühes mitmest Toronto lähikonna eestlaste puhkealast ja laste laagrite asukohast. Jäime veits hiljaks, sest kaasa polnud pannud mulle riideid valmis nagu olin palunud teades, et minu valikuga ta niikuinii ei lepi. No muidugi ei leppinud, pidin kulutama aega tema hindava pilgu all erinevaid vorme selga ja maha koorides. Lõpuks jäime pidama pikkade viigipükste ja lühikeste käistega triiksärgi juurde kuna ülikonda keeldusin kategooriliselt metsapulmas kandmast. Igaks juhuks viskasin seljakotiga auto tahaistmele ujukad, särgi ja lühikesed püksid juhuks kui pidu peaks järgmise päevani kestma. Sandaalidega sõitsin, kingad sokkidega võtsin kaasa.
Kuna enne oli hullult sadanud, viibis üritus just sobivalt, jõudsime kohale kui kõik olid lauda istunud ja ootasid tseremoonia algust. Ilm pööras ilusaks, isegi päikest näitas aegajalt, temperatuuri poolest algul pigem jahe, hiljem just paras. Pikalt ei hakka kirjeldama aga kokkuvõttes kena pulm oli. Peika ja pruut olla käinud tervelt 11 aastat enne kui otsustasid sõrmustega koosolemise ametlikuks muuta. Rahvast oli ohtralt, üle saja kindlasti. Jumalasulane pani tavakohase tseremooniaga paari, aga millegi pärast jäi see moment mul märkamata kus "I will" öeldakse, musi igatahes nägin ära. Hea eestipärane toit (kahjuks polnud kartulisalatit, mida salamisi lootsin) pruudi ema poolt tehtud, too omab catering firmat. Jooki lademes nagu eesti pulmades kombeks. Et kaasa alati koju sõidab, ei pidanud end tagasi hoidma ei söögi ega joogiga. Tulemuseks õige ülemeelik meeleolu :) Enne kümmet kui pidu alles hoogu võtma hakkas, otsustas kaasa koju sõitma hakata.
Olin parasjagu pettunud, sest isegi vanurid mõmisesid õnnelikult laudade ääres, meie ühed esimesed lahkujad. Korralikku pidu saab siin Kanadas korra üle paari aasta, ja sealtki lohistatakse sind esimese veerandi pealt minema. Avaldasin arvamust, et kaasa võib koju sõita, küll keegi mu hiljem linna toob, pealegi pakkus üks tuttav isegi öömaja. Selline variant naisele ei sobinud, tulime koos, läheme koos oli karm otsus, pealegi olevat ma liiga joomane. Koos tulemise ja minemise jutul oli muidugi iva sees, aga peomeeleolus seda raskevõitu mõista. Joomase koha pealt jutt või asi, viimane kord olin ma "liiga joomane" millalgi peale ülikooli Rotalia korbi peol rohkem kui 20 aastat tagasi. Eks tegu teistsuguste taustsüsteemidega, käraka viskamise koha pealt erinesid meie tutvusringkonnad lausa kardinaalselt. Autos istudes igatahes mossitasin nagu laps, kellelt pulgakomm (õllepurk) suust ära napsatud. Kurat küll: ei taha ise pidutseda ja ei lase minul ka tunne oli ehk natu ülepingutatud, sest kaasal tõepoolest hommikul vaja linna peale minna :P Pealegi kipub mingil seletamatul põhjusel temal hommikul pea valutama kui mina õhtul pudelit kummutan. Filosoofiliselt tuleb tõdeda, et vahel naise tahtmiste järgi käia on siiski väike hind positiivsete momentide nagu ahjusooja leiva ja minu väljakannatamise eest.
Koju jõudes keerasin pahuralt elutoa vaibale magama, uni oli sügav kuni ärkasin selle peale, et koer lakkus mu pealage. Mõnevõrra raske ja väsinud olemisega tuli tõdeda, et tänu kaasale sai mõistlikul ajal õlle luristamine lõpetatud. Kodus ärkamisel on omad plussid, ehkki oleksin hea meelega Seedriorul esimese asjana külma õlle kummutanud nagu vanasti malevas kahtlasevõitu enesetunnet raviti. Kobisin hoopis vaikselt voodisse kaasa kõrvale ja jäin uuesti magama, tema küll lahkus peagi pühapäevahommikusele vabatahtlike koolitusele jättes mind koertega voodisse vedelema. Kümne paiku olid kutsad korduvalt märku andnud, et peaks välja minema, ei sobinud minulgi kauem lebotada. Käisin dushi all ja astusin kaalule, olles eelmise õhtu piduroogade pugimise tõttu valmis oluliselt kõrgemat numbrit nägema kui eelmise pühapäeva hommikul.
Kaalu elektrooniline skaala vilgutas veidi, stabiliseerus ja lõi ette numberi 80.6kg. Vaata imet, no kuhu see eilne pulmatoit kõik kadus. Pealegi olin viimane nädal veidi rohkem söönud kui tavaliselt. Õhtust pugimist olen küll endiselt vältinud, pole ka kavas edaspidi teha, kui sihukesed erakordsed olukorrad nagu eilne pulmapidu välja arvata. Igatahes jääb mulje, et minu praegune toitumistase on enam-vähem mõistlik, kõht saab täis ja kaal tundub stabiliseeruvat 80 - 82 kilo vahel, mis minu 189 cm pikkuse juures üsna normaalne. Kõige tähtsam: sellises vahemikus tunnen ennast suurepäraselt. Kaalu igaks juhuks uuesti üle kontrollides selgus, et meie hüperpeen aparaat suudab vist isegi kohalikke gravitatsioonianomaaliaid registreerida, sest sõltuvalt asukohast põrandal näitas tabloo 80.5 - 80.8 :D
Algatuseks tahan rõhutada, et olen oma vaadetelt liberaal toetades kõigi inimeste võrdseid õigusi ja võimalusi rassist, rahvusest, soost ... jne ... olenemata. Samas ainult niikaugele, et sulle antakse võrdne stardipositsioon elus edasi jõuda, kui selle ära muned ei peaks pidevalt jääma toetama neid, kes ei suuda, viitsi või taha parema elu nimel pingutada. Mingi sotsiaaltoetussüsteem peab olema, et saamatumad päris nälga ei sure, aga mitte selline, et võiks teiste turjal mugavalt liugu lastes oma päevakesi virina saatel õhtusse saata.
Ameerika praegune president ütleb harva midagi, mis minu meelest mõistlik tundub. Seekordse väitega, et mõlemad pooled on eelmise nädala demonstratsiooni käigus toimunud kokkupõrkes süüdi, olen nõus, kuna alati jaguneb konfliktis süü mõlema poole vahel. USA's puhkes hullem poliitiline torm, avaliku elu tegelased üritasid üksteist poliitilise korrektsusega üle trumbata. Viimase aja poliitika on siin mandril tegelikult juba mõnda aega peidetult rassistlik olnud, piirates kodanike võimalusi nii rassi, soolise kui rahvusliku kuuluvuse alusel. Sisse on seatud nii riigiametites, ülikoolides kui paljudes suurfirmades kvootide süsteem, mille juures tuleb eelistada "nähtavate vähemuste" (visible minorities) esindajaid. Väidetavalt vähendavat see ajaloolist ülekohust mis mustade, naiste, vähemuste, ... jne ... suhtes tehtud. Mul on kuri kahtlus, et ühe ülekohtu heastamine teise ülekohtuga tekitab vaid kibestumist ja protestimeelsust.
Vaadatud videolõikudest ja intervjuudest on väga vähesed "parempoolsete marsist" osavõtnud avaldanud otseselt rassistlikke vaateid, enamus pole rahul just selle ülepingutatud tagurpidi õiglusega, kus osad kodanikud on võrdsemad kui teised. Kodusõja lõunaosariikide kindrali mälestusmärgi mahavõtmine oli pigem ettekäändeks, et tulla oma meelsust avaldama. Trumpi isik ja säutsumine kardetavasti valavad vaid õli tulle andes parempoolsetele lootust et viimaks ometi on võimule pääsenud president, kes nende vaadetega sümpatiseerib.
Ma ausalt öeldes muretsen sellel nädalavahetusel planeeritud protestimarsside pärast. Kardetavasti valmistuvad mõlemad pooled palju tõsisemalt ja piisab mõne provokaatori käitumisest, et olukord kontrolli alt väljuks. Olid ju tüüpidel sõjaväe relvad ligi, kui läheb madinaks ja sind sirakile lüüakse võivad kergesti paugud kostma hakata. Mis sellisel juhul saab ei julge ette ennustada. Hullult hea võimalus Kremlile "glavnõi protivniku" kodus just enne suuri lääneringkonna sõjaväemanöövreid põhjalik kaos tekitada. Irooniline samas, et Putin ja Trump jagavad üsna äärmuslikke parempoolseid vaateid kuid asjaolude sunnil pole neil võimalik liitlassuhteid arendada. Venelased peavad aga seekord USA sisepoliitikas susimisega äärmiselt ettevaatlikud olema, kui uuesti vahele jäävad saavad tagajärjed väga tõsised olema. Samas on neil pikaajalised kogemused siinsete kommunistlike parteide ja rahuliikumiste ärakasutamisega. Küllap praegu toimuvad pikad koosolekud FSB peakorteris arutamaks kas ja kuidas operatsioone "aktivnõje meroprijatie" ette võtta.
Ainult 1 ja 3 veel ametis :P
Olukorra teeb ebastabiilsemaks muidugi presidendi isik, kes juhib riiki nagu oma reality showd. Täna vallandati järjekordne "siseringi" poliitik. BBC avaldas artiklismärgilise foto kus Trump võtab telefoni teel Putinilt vastu õnnitlust presidendiks saamise puhul. Pildil olevast Presidendi meeskonna kuuemehelisest tuumikust on tänase seisuga vaid asepresident lahti laskmata.
Öö oli rahulik, magasime sügavalt, nii koerad kui inimesed. Vedelesime telgis kuni koerad rahutuks muutusid. Kui suvel kipub telgitamise juures tihtipeale hommikul päikesetõusuga kaasnev palavus segama, siis need kaks ööd olid nii jahedad, et magamiskotist välja ei tikkunud. Telk oli ka piisavalt päikese eest varjus. Kobisin jälle esimesena välja, et lõke üles sättida ja toidupaun metsast puu otsast ära tuua. Kuna eeldatav päevateekond on lühike, olime juba eelmisel päeval otsustanud, et ilusa ilma korral lebotame siinsamas järve ääres pealelõunani. Midagi meid linna tagasi ei kiskunud, toitu oli piisavalt ja jäi kõvasti ülegi nagu hiljem selgus. Täna oli Sushi juba harjunud metsaeluga ega korraldanud rodeot, Koko ikka hoidis oma käppa, ehk läheb päeva peale paremaks. Panin vee potiga lõkkele ja hüppasin järve, vesi oli soe ehkki õhk hommikul veel jahedavõitu.
Kuuma kohvi ja kakao kõrvale hommikusöögiks kaerahelbe pudrud nagu ikka, mina lõpetasin eelmise päeva kukeseenesousti. Teise kohvitassi kõrvale küpsised ja vorsti. Nii kaugele kui silm ulatus vaatama paistis selge sinine taevas. Kuna hommikuse päikese ja niisama lebotamise mõttes oli kõrvalolev telkimisplats mugavam, kolisime kohe peale sööki sinna üle, et keegi teine ära ei võtaks. Tegu ühe maailma lihtsaima kolimisega: telk tühjaks, vaiad maast välja ning tassisime kahevahel telgi uude kohta, isegi vaiasid ei hakanud enam tagasi panema, niikuinii pakime varsti kokku.
Lõkke jätsime sinna põlema, et vajadusel saaks kiiresti kohvivett keeta. Igaks juhuks tarisin veidi kuivi puid ka uude kohta juhuks kui mingi matkaseltskond peaks saabuma. Paari tunni pärast selgus, et õieti tegin kui üks pere välja ilmus ja end meie vanal platsil sisse sättis.
Uus telkimisplats ...
... ja selle juurde kuuluv kaljurand
Meie tegelesime relaksimise ja looduse nautimisega mis seisnes soojal kaljul päikese käes vedelemises, ujumas käimises ja kohapealseil kaljudel ringi ronimises kui igav hakkas. Tütre rõõmuks avastasime väheses koguses mustikaid, mida siis kogu seltskond kaasa arvatud koerad isuga sõid.
Koko oli täna veidi ettevaatlikum, Sushi seevastu muudkui ujus.
Üllatav, et pooled marjad veel toored, ehkki august juba käes. Mingi moment saabusid kanuuga pargivahid juttu tegema, tahtsin hakata meie luba välja otsima aga probleem hoopis muus. Selgus, et otsivad kahte kaduma läinud seljakotti, ega me näinud ole. Mulle jäi täiesti arusaamatuks kuidas on võimalik matkates seljakotti ära kaotada ja mitte ühte vaid kahte. Lähemalt ei uurinud aga võibolla matkalised ei jaksanud enam tassida ja jätsid tee kõrvale. Kui seal toitu ka sees oli, muretsesid edasise eest mõmmikud. Ükski matkasell ei viitsiks tee kõrval vedelevat seljakotti enda omale lisaks selga upitada.
Peale ujumist oli vaja prügiseks saada et oleks põhjust uuesti vette minna :)
Otse meie kalda vastas asetses väga väljakutsuvalt pisike saar. Mul tekkis lootus, et kui kusagil üldse siis seal võiks mustikaid olla, sest kes ikka saarele viitsiks marju noppima minna. Hüppasin vette ja ujusin saarele. Mustikavarsi oli ohtralt aga marju üldse mitte, viskasin pettunult samblale sirakile. Ei saanud silma looja lasta kui kuulsin haugatusi ja lapse häält. Koerad polnud suutnud leppida mõttega, et üks karjaliige omaette saarele ujus, kargasid vette ning ujusid järgi, tütrel ei jäänud muud üle kui nendega ühineda. Ehkki marju polnud, jäi männitüve varjus samblas silma ebaloomulikult korrapärane kontuur. Lähemal uurimisel selgus, et tegu tugeva ilmastikukindla sõjaväe rohelise metallist kastiga. Kaalusin kas avada või mitte, Eestis ilmselt poleks julgenud, siin aga väike võimalus et tegu oleks lõhkekehaga.
Saareke, kus polnud mustikaid küll aga pudel viskit koera mälestuskarbiga
Kastis olid mõned kolletanud fotod, suurem märkmik ja pudel väga head Canada rukki viskit. Märkmiku kaanel kiri, et see kast on 2007 aastal siia asetatud ühe matkahuvilise koera mälestuseks. Paluti kirjutada mõned read, lisada kes ja kust oleme ning koera nimel sõõm kärakat võtta. Kuidagi nii südantsoendav idee, muigasin omaette, et endagi mälestuseks võiks kusagil metsikus kohas sihukese karbi jätta järeltulevatele põlvedele, alkot peaks igaks juhuks kastijagu olema et ikka jaguks. :) Märkmikku oli aastatega kogunenud päris palju sissekandeid, viski pudel pea täis, ilmselt kord aastas tuuakse uus. Kange käraka pudel ei lähe talvel lõhki, alko protsent külmumise vältimiseks piisavalt kõrge. Igatahes kirjutasime nimed, nii enda kui koerte ja võtsime lonksu kadunud kutsa terviseks, isegi tütar proovis tillukese keeleotsatäie.
Hüpata või mitte hüpata? See on küsimus :P
Ära ole loll arvas isegi Sushi - võtsin kuulda :)
Mul oli kange tahtmine kaljult vette hüpata, aga otsustasin siiski loobuda, ehkki tundus õige sügav koht. Liiga palju on lolle õnnetusi juhtunud tundmatus kohas vette hüppamisega, et vanast peast sihukese asjaga riskima hakata. Kui olime tagasi telgiplatsile ujunud leidsin, et sobiv aeg seenele minna ja korjata ära need kukekad, mida ei jõudnud tee kõrvalt üles noppida kui eelmisel päeval vihma käest pääseda üritades siia kiirustasime. Võtsin kilekoti ja käisin rahulikult rohkem kui kilomeeter tagasi, palju seeni ei leidnud aga järgmise sousti jaoks piisavalt. Seekord korjasin valikuliselt ilusaid ja noori, et poleks nii palju puhastamist, loodetavasti leian mõned ka viimase neljapoole kildise teeotsa pealt kui seljakottidega auto juurde suundume. Esimesi seeni ju seal nägingi.
Tee peal nägin mitmeid vaevatud matkajaid, kes end raskustega sõna otseses mõttes läbihigistena punetavate nägudega edasi vedasid. Silma jäi haruldaselt tobe varustuse valik. Jalas olevad saapad sobinuks Kaljumägedesse või Antarktikasse. Seljakoti suuruse põhjal jäi mulje, et metsa on tuldud kuuks ajaks, läbivettinud pirakas magamiskott oli ilma igasuguse vihmakaitseta kõige peal. Vaesed inimesed, nii matkates kaob ilmselt igasugune huvi kunagi elus uuesti metsa tulla. Ma saan aru, et ei tea kui pole varem teinud, aga küsige ikka targematelt enne nõu või vähemalt googeldage kui mingit suuremat ettevõtmist plaanite. See käib ühte moodi nii matkamise, seina krohvimise kui auto parandamise kohta, milleks läbi vaeva jalgratast leiutada.
Ökonoomne vee keetmine, pott kahel kivil, lõke vahel
Tagasi telgi juurde jõudes tegime kuumad joogid, võtsime kerge näksi, lebotasime viimased momendid kaljul ja pakkisime asjad kokku. Kahju lahkuda aga kojusõit võib võtta oma 4 tundi ja järgmisel päeval vaja varakult tööle kiirustada. Kolme ajal võtsin viimase pildi telgiplatsil meie kambast, ajasime kotid selga ja hakkasime astuma. Koko oli vahepeal unustanud, et käpp haige ja liikus õige reipalt. Tee peal õnnestus veel kukekaid korjata, oma kolmandik kotti sai täis. Viimasel puhkepausil unustas laps oma mütsi ja sääsevõrgu maha ning pidi paarsada meetrit tagasi lippama, ei raatsinud neid maha jätta. Kõmpisime rahulikult, et mitte liiga kuumaks ajada. Auto juurde saime veits enne viite, kodinad sisse, jõime vett ja andsime koertele ning panime ajama.
Hakkame lahkuma, tore oli aga otsa sai
Huntsvillest võtsin poest korvi virsikuid endale teise kirsse tütrele, mõnus sõidu ajal maiustada. Mustikad olid hullult kallid ja industriaalselt suured. Sõidu ajal nägin tee ääres silti: "Wild Blueberries", kuna lapsel kange isu pidasime kinni. $10 pisikese karbi eest oli pöörane hind aga vähemalt tegu tõepoolest metsast korjatud marjadega, lapse pilku nähes ulatasin kümneka. Müügitädi jutu järgi pidavat see aasta olema vilets mustikate poolest. Kes iganes neid korjavad teenivad kõvasti pappi, suur korv maksis $150. Koju jõudsime isegi peatustega kolme poole tunniga, teisipäeva õhtune liiklus metsa poolt tagasi linna pea olematu. IGAVENE ÄGE MATK OLI !!! Juba sõidu ajal hakkasime lapsega plaanima, kuhu augusti viimasel nädalal minna kui tal puhkus, minagi võin ühe oma järgi jäänud neljast nädalast hakkama panna.
Öö möödus rahulikult, kogu kamp oli piisavalt väsinud, et enamuse ajast sügavalt magada. Koko algul värises, tütar pani talle tuulepluusi üle, mispeale jäi loom rahuloleva nohina saatel
tudile. Magama läksin ilma särgita aga paari tunni pärast hakkas jahe, tõmbasin õhukese fleece selga. Magamiskott osutus natuke lühikeseks, kui jalad sirgu lükkasin ei ulatunud üle õlgade täiesti kinni. Vahepeal keerasin end krõnksu ja tõmbasin koti üle pea, et soe hingeõhk kaduma ei läheks. Ainult koera vastus olevad jalad olid palavad, paraku ei külmeta need mul niikuinii kunagi. End keerata ja jalgu liigutada oli tülikas, pidevalt pidi koerte peale mõtlema, et neid liialt ei sudiks. Alusmatid sutsu kõvad, külili kippus kere kangeks jääma, selili või kõhuli polnud probleemi. Plikal oli vist isegi parem uni, ta oli kohe fleece selga ajanud.
Ärkasime alles suure valgega üles, ilm oli ilus aga jahe. Telgist välja astudes kulus algul fleece ära, aga liigutama hakates võtsin ülakere paljaks. Putukaid polnud üldse. Askeldasin lõkke ettevalmistamisega kui tütar koerad telgist välja lasi. Sushi väljendas oma ülevoolavat rõõmu metsas viibimise üle nagu väike laps, lihtsalt hakkas ringiratast kihutama maldamata isegi hommikusööki ära oodata.
Koko vaatas seda vanemana tülpinult pealt ega lasknud end tagaajamismängu kaasa tõmmata. Tema tahtis kõigepealt kõhu täis süüa, eks siis võib ka veidi hullata. Talle meeldib millegi pärast eriti kivisid vee alt välja tuua ja siis nendega mängida. Negatiivseks momendiks asjaolu, et loom kipub kive närima nagu need oleks kondid, mul mure hammaste pärast, mis niikuinii pole heas seisus.
Laps pani telgis asjad kokku seni kui sain lõkke põlema ja vee potis keema. Hommikusöögiks kaerahelbe puder, kohv-kakao ja küpsised suitsuvorsti lõikudega. Vorsti näol on tegu ainsa tõeliselt heaga, mida siin maal ostan. Mingile austerlasele kuuluvas farmis tehakse, osta saab pisikesest saksa poest. Hinna poolest veidi kallim kui supermarketi vorst aga kvaliteedi ja maitsevahe mäekõrgune.
Peale kiiret hommikust suplust pakkisime asjad seljakottidesse ja hakkasime poole üheteist ajal astuma. Täna vaja läbida umbes 3/4 võrreldes eilsega, samas paistab et mõnevõrra raskem ja sagedasemate tõusude laskumistega rada ootab ees.
Tee viis Head lake äärde, kust paarkümmend aastat tagasi olime kaasaga kanuuga oma esimesel matkal Kanada ürglooduses läbi sõitnud. Tollest korrast saime külge matkamise pisiku, millega ka lapsed ja koerad oleme nakatanud. Siiamaani mäletan selgelt tunnet: oleme ainult mina, kaasa ja metsik loodus, ei mingeid argimuresid ega vajadust teiste inimeste järgi - milline vabanemise tunne. Kuidagi ei tahtnud metsast tagasi tsivilisatsiooni juurde pöörduda, paraku reaalsus aja ja toidunappuse näol sundis selleks.
***************** MÄLESTUSTE RADADEL - ÜLEEILE 25 AASTAT TAGASI *****************
Tuhnisin veits oma paberites ja fotoarhiivis. Leidsin meie matkakirjelduse lühikäsikirja üles, pikem trükitud versioon on kuhugi kadunud. Fotosid kahjuks palju polnud teinud aga kohad tulid tuttavad ette.
Selgus, et tookord tegime pika lõunasuunalise kaare ja sõitsime nii üle Harness lake'i kui Head Lake'i, neljanda öö telkisime Head Lake lõunakaldal 4 augustil 1992. Ruumiliselt lahutas tollast ja praegust mind vähem kui 3 km kui telgitamisplatside järgi vaadata, ajaliselt täpselt 25 aastat ja 2 päeva. Oleks võimalik minevikku vaadata, näinuks end kaasaga 25 aasta eest järvel kanuuga sõitmas.
Äkki see "viirastuskanuu" olemegi meie 25 aasta eest ;)
Täielik nostalgia hoog tuli peale, mitmed mälestused tollest matkast eredalt siiani meeles. Kuidas kaasa ärkas esimesel ööl minu norskamise peale hirmust kange pidades seda karu urinaks, kuidas me teineteise kaisus kuuse all vihmavarjus istusime, kuidas me oma kraami ja ennast päikese käes paljalt kaljul lesides kuivatasime, kuidas kanuud tassides sääsed ja parmud mind sõid ja ma palja jalaga sita sisse astusin,
Ene samade nõudega toitu valmistamas!
Ene kanuud madalas sikutamas
Ajupuid oli veidi rohkem tol ajal
Märga varustust kuivatamas
kuidas kitsukest ja madalat soojõge mööda kaasaga hullus palavuses vaeva nägime, kuidas ma kala püüdes unustasin meie ainsa landi kinnitada ja esimese uhke viskega selle järve saatsin, ... ja muidugi noorte inimeste romantilised momendid ;) Vähemalt ühes kohas käisin sama rada oma 25 aastat noorema minaga - Head Lake juures oleval kanuu portaazhil.
Head lake väljavoolu juures asub portaazh ehk maakeeli kanuu või muu ujuvvahendi mittelaevatatavast osast möödakandmise rada. Jõeke on liiga kitsas ja kärestikuline, et isegi süstaga läbi saada, lisaks kevadise suurveega väljavoolu ette kuhjunud pirakad ajupuud. Jutustasin tütrele, et kõmpisime siit läbi emmega umbes 25 aastat tagasi kui temast veel lõhnagi polnud, paraku sihuke vanainimeste mälestuste heietamine ei paista noortele muljet avaldavat :P
Kollane kanuu tassimise märk puul
Mari ja koerad turnimas ajupuudel
Siin tegime lühikese peatuse võttes kotid maha ja nagistades mõned kuivikud. Tahtsin ju ringi vaadata, kell alles kaksteist, aga kolmandik päevateekonnast juba läbitud. Väike puhkepaus kulus ära, sest järgmine kolmandik ähvardas õige raske tulema. Esiteks järsust mäeküljest üles, siis mitu kilti üles-alla üle seljandike ja läbi ojaorgude ning teise kolmandiku lõpuks tõus kõrge mäe otsa, kust pidavat maaliline vaade ümbruskonnale avanema.
Edasi liikudes võisime veenduda, et kaart ei petnud, rada oli õige raske. Positiivseks momendiks kõrgemal matkates oli vereimejate putukate vähesus. Enne matkale asumist olin vaadanud ilmaennustuse kanalilt "putukaennustust" Algonquin Highlands piirkonnale. Jah, meil on ka selline äärmiselt vajalik ja tänuväärne ennustuseliik "Theweatherchannelis". Piirdub kolme põhigrupiga: sääsed - punane, keda pidi palju olema, parmud ja mustad kärbsed - kollane, arvukus keskmine. Tegelikkuses vastas see eesti mõttes natuke suuremale kui tavalisele sääsetihedusele, samas parmusid ja musti kärbseid nägin vaid üksikuid, hammustada vist ei saanudki neilt.
Igatahes peale kahetunnist ronimist jõudsime mäe tippu. Väike lage graniitpaljandik, järsk kukkumine ja vaade põhjasuunas. Kotid maha, pooletunnine puhkus kulus ära. Koerad viskasid justkui käskluse peale kõrvuti sirakile, ronimisest ja palavusest väsinud nemadki. Jõime nelja peale liitri vett ja näksisime kuivikuid ning pistaatsia pähkleid. Seljas oleva higist läbimärja särgi laotasin kaljule päikese kätte kuivama. Lesisime niisama selili päikesepaistel, oleks kauemgi jäänud, sest aega oli piisavalt, aga kauguses paistsid äikesepilved ning aeg-ajalt kostis summutatud müristamist. Hea oleks siiski kuivaga laagrisse saada ja telgis või koormakatte all vihm vastu võtta.
Väsinud koerad
Kuna olime matka kõrgeimas punktis kulges nüüd suurem osa teest allamäge. Äikeseeelses lämbes asusid sääsed viimast võtma, lasin tütrel isegi turjale, kaelale ja kätele tõrjevahendit piserdada. Ettevaatamatult hingasin sahmaka sisse, õu kui mõru mekiga suus ja ninas. Tükk aega sülitasin ja nuuskasin, mõni ime, et sääskedele ei meeldi. Hiljem koerte punasepunnilisi kõhtusi nähes mõtlesin, et oleks pidanud sinna ka Offi susistama, samas äkki hakkavad lakkuma ja jäävad veel haigeks. Matkarajal sörkivaid koeri ei paistnud sääsed segavat.
Tee ääres jäi kukeseeni nii tihti silma, et lõpuks ei pidanud mu närv vastu. Koukisin seljakoti taskust kilekoti ja hakkasin ilusamaid ning nooremaid kotti loopima. Telkimisplatsil peaks saama potipõhjal praadida kui oleme supi ära söönud, suitsuvorstis leidub piisavalt rasva. Tee peal tulid kaks matkajat vastu just sel momendil kui järjekordseid seeni noppisin. Ega sa neid ometi süüa kavatse küsis üks kahtlevalt. Ilma mõtlemata purtsatasin välja: "Muidugi mitte, korjan oma käsitöö projekti jaoks". Tüübi näoilme väljendas soovi hullust võimalikult kiiresti ohutusse kaugusse eemalduda :) Keskmisele Kanada kodanikule pole mõtet hakata selgitama mõtet, et mõni teine seen peale poes müüdava võiks söödav olla. Ega ma valetanud ka, seenesousti teen ju tõepoolest käsitööna :D
Müristamine kostis aina lähemalt ja ilm kiskus pimedamaks, tõstsime liikumiskiirust kergelt üle viimase ohutu piiri. Sõltuvalt raja raskusest kas astusime kiirkõnnil või sörkisime, esimesed rasked piisad juba kukkusid. Kõige lähem telkimisplats oli muidugi hõivatud, samuti ka järgmine. Nüüd lõi juba välku ja müristas ümberringi, ehkki vihm veel täiega ei kallanud. Otsustasime järgmisele telkimisplatsile minna sõltumata sellest kas seal teisi on või mitte. Ootame koormakatte all suure vihma ära ja vajadusel liigume edasi. Üllatus-üllatus, kolmel kõrvutiasuval platsil polnud kedagi, võtsime keskmise, mis vihma ja tormi mõttes kaitstuim ning tõmbasime kiiruga koormakatte puude külge. Just keskel oli suur kivi, millel mugav nii meil kui koertel istuda.
Ja siis hakkas kallama nagu oavarrest. Õnneks oli suur pealt lapik kivi kohalikus mõttes kõrgeima koha peal ja tuul väga tugevalt ei puhunud. Koerad pugesid välgusähvatuste ja mürina hirmus õige meie ligi. Kükitasime oma kolmveerand tundi neljakesi kivil puntis koos nagu käopojad. Katet pidi voolas vett sorinal, jõime kõik oma janu vihmaveest täis, siis pole vaja lisa keeta. Kui aeg-ajalt tilgad pähe ja krae vahele kukkusid hakkasin uurima milles asi. Nojah kate oli vanadusest auklik ja lasi siit sealt natuke vett läbi, siiski pikalt parem kui ilma olla. Saju vähenemisest andis märku järvepind, peale päikese välja tulekut tilkus metsas puudelt pea sama tihedalt kui saju ajal. Esimese asjana panime telgi üles. Kes ei tea siis telgiplats peab alati olema valitud nii, et võimaliku vihma korral ei tekkiks loiku külje alla või ei asuks telk ajutise oja tee peal. Tavaliselt on sobivaimaks paigaks kohalik veits kõrgem ja võimalikult tasane künkake.
Koko lesib kurvalt kivil fleece all soojas
Tütar hakkas seljakotte lahti pakkima, mina suundusin lõkkematerjali jahile. Kasetoht võtab õnneks ka niiskelt tuld, kuid kuiva risu leidmine oli paras väljakutse. Tahedaid oksi ei leidnud kusagilt kuni sattusin järve äärses võpsikus kuuse peale, mille oksad vee kohal. Siin tuli mu pikkus kasuks, kolme kõrgemat kuivanut polnud ulatatud kätte saama. Veidi jõurakendamist ja esialgne lõkkematerjal oligi käes. Istepingiks kasutatud pooliku palgijupi olin ettenägelikult enne suurt sadu varju alla tõstnud, nüüd mugav kuiv istuda. Koertele krõbinad ette ja vesi potiga tulele. Käisime kiirelt ujumas, vesi jällegi mõnusalt soe.
Koko hoidis esimest vasakut käppa ja lonkas veidi, kippus kangesti lakkuma teist. Meenus, et viimasel teejupil kiirustades kuulsime koera vingatust. Uurisime, kas on mingi okas käpas või terav kivike varvaste vahel, midagi märkimisväärset ei leidnud. Metsaprahi ja liiva puhastasin käpa alt kuni jäi mingi nutsakas näpu alla. Lähemal uurimisel ja nuusutamisel osutus see karvadega segunenud vaigutükiks. Lõikasime taskunoa küljes olevate kääridega koos karvadega ära aga looma käpp oli ikka hell. Laps kole murelik, lohutasin et loomad on üldiselt väga vastupidavad, häda korral suudavad ka kolme käpaga liikuda. Loodetavasti ei pea koera homme seljakotiga kandma hakkama, hea seegi et viimase päeva rajalõik meil õige lühike - alla 5 kildi.
Pange tähele, Maril samad tassid ja potid kasutuses mis Enel 25 aasta eest!
Sel ajal kui laps suppi ja nuudleid vaaritas puhastasin mina kukeseeni, ei saa ju lasta heal kraamil hukka minna. Teatava üllatusena olid nii mõnedki ussitanud aga sellele vaatamata sain potitäie korralikke. Supi ja nuudlite juures piirasin end, et seened ikka kõhtu ära mahuksid. Tühja poti põhjale lõikusin suitsuvorstitükke, praadisin neid kergel tulel kuni rasv hakkas välja sulama ja kallasin siis seened otsa. Segasin pidevalt et põhja ei kõrbeks, seened andsid kohe mahla välja nii, et tekkinud ollust kirjeldab kõige täpsemalt termin seene-vorsti kaste. Maitses jumalik, ehkki vorsti mekk oli nats tugev, kukekad lisasid vähe mõrkjat mida Eesti kukekate puhul ei mäleta. Igatahes sõin kaks kolmandikku potist tühjaks näksides küpsiseid kõrvale. Tütar maitses moe pärast aga ta pole suur seenesõber, kolmandik jäi mul hommikusöögiks.
Seened puhastatud, vorst juba praeb
Oivaline seene-vorsti kaste
Poole üheksa ajal hakkas hämarduma, nautisime kohvi ja kakaod ning vaatasime looduse värvide mängu. Nii lahe oli olla. Uneeelsed joogid mekitud oli aeg toidukott puu otsa tõmmata. Tüdruk vaatas juba varem sobiva puu valmis, tema hoidis kotti sel ajal kui mina kiviga nööri üle 5-6 m kõrge oksa viskasin. Kott nööri külge ja teisest otsast sikutades piisavalt kõrgele, et mõmm maiustama ei ulataks. Samas ei tohi liiga oksa ligi tõmmata, muidu ulatab loom oksalt küünitades maiuspaladeni. Tütar läks veidi ees tagasi, mina korjasin lõkke tgarvis paar jämmemat ronti metsast.
Peitepilt - "Õhtune suplus"
Värvimäng järvel ja taevas
Äkki kuulsin krõbistamist läheduses. Natuke ikka ehmatasin aga olin juba aimanud, et tegu pisema koeraga. Muidu nii kartlik kutsikas tunneb end ka pimedas metsas väga koduselt. Juba eelmisel telgiplatsil jalutas ta minuga kaasa kui pimedas pealambiga viimaseid oksi läksin otsima. Ilmselt näeb ta päris hästi, sest uitas ja nuuskis omaette rõõmsalt ringi. Mina kaotasin kutsika silmist, hakkasin muretsema, et äkki eksib veel ära. Kutsumise peale esialgu ei miskit, aga siis tuli sibinal põõsaste vahelt ja vaatas imestunult, miks nii ärevalt teda kutsusin. Siinseis metsades on nii hunte kui viimasel ajal ka koiotte, kes meie pisikese karviku hea meelega õhtusöögiks võtaks. Loom ei oska seda ilmselt karta ehkki teeäärse karu hunniku peale aeti karvad turri ja uriseti uljalt.
Järsku hüüdis laps; Issi, issi, tule ruttu! Mis lahti, kiirustasin murelikult telgi juurde. Ei miskit muud kui lummav vaade üle järve äsja tõusnud kuule. Horisondi kohal kumav pirakas munakollane kuu oli tõepoolest muljetavaldav. Raske uskuda, et tegu vaid horisondi lähedusest tuleneva silmapettega kuna kuu on tegelikult alati sama suur sõltumata asukohast taevas. Proovisime ka pilti teha aga siin oleks jälle olnud vaja profi aparaati, kardetavasti poleks seegi andnud edasi vaatepildi tegelikku ilu. Üks mälupilt, mida jääme vanema tütrega eluks ajaks jagama. Vähem kui kümne minutiga liikus kuu horisondi kohalt kõrgemale ja pilved tulid ette, tore et õige momendi tabasime.
Tütar kobis koertega telki, mina askeldasin veel veidi lõkke juures. Väsimus kippus ligi, veidi peale üheksat kobisin telki, vaatasin päeva pildid üle enne kui magama keerasin. Magamiskotid vahetasime, 195cm pikkuses sain mugavalt sirutada, 185'st oli tütrele maa ja ilm.
Lapsel täna sünnar, sihuke keskmisest tähtsam nulliga lõppev ja mina olen hädas kingitusega. Noh tegelikult Eestis ostsin talle juba ette ilusa Eesti lipuvärvides ja kolme vapilõviga rannalina, aga juubeli puhul sooviks miskit enamat kinkida. Ideed on otsas, miskit mõistlikku ei tule pähe. Nõuka ajal oli ikka lihtsam, nii vähe asju saada, et iga natuke defitsiitsem judin lõi silmad särama. Kuna lapse videokaart andis otsad, tekkis mõte talle sünnaks uus muretseda. Tema arvuti puhul kujuneks korralik videokaart oma ligikaudu $500 hinna juures vääriliseks juubelikingiks. Samas tegu tehnoloogilise judinaga, mis mõne aastaga oma väärtuse kaotab, 10 aasta pärast ei mäletaks seda keegi. Kink võiks olla miskit meeldejäävat ja püsivat, aga mis see võiks olla, appi!!! Nii et kui kellelgi häid ideid, laske tulla, täna niikuinii ei jõua kinki välja käia, parem tore asi hilinemisega kui miski jamps õigel ajal. Muideks üllatus ei kao kuhugi, laps mu blogi ei loe ... vist :P
Viimases hädas küsisin tema enese käest, kas on mingit erilist soovi. Tütar mõtles natuke ja teatas: "Kas sa võiksid minu eest muru ära niita". Et nagu mida ... ??? - juubelikingiks soovid sa, et issi niidaks sinu eest muru. No ma ei tea kas nutta või naerda. On siin tegu hullu laiskusega või fantaasiavaesusega - märgiga, et lapsel juba kõik ihaldatav olemas, mida oskab ette kujutada. Loodetavasti mitte kummagagi, aga kummaline soov igal juhul. Selline naljatilk mul see kaks kuud kodust eemal ja täna ametlikult teismeliseea lõpetanud noorem plika on. Muru sai igatahes niidetud :D
Sünnipäevalapse kojusaabumine
Tegelikult saabusid alles reede õhtul kaasa ja sünnipäevalaps Islandilt, kus nad Eestist tulles mõnepäevase vahemaandumise tegid. Nad on ammu tahtnud seal käia, seni oleme vaid korduvalt üle saareriigi lennanud ja 10 kilomeetri kõrguselt rannajoont, liustikke ning vulkaane imetlenud. Seekord said ka lähemalt näha ja kohalikku originaalset skyri lõputult lurpida. Koertele oli kahe kauakadunud karjaliikme kojusaabumine eriline rõõmuhetk. Tahtsin vastuvõttu aias korraldada, aga parasjagu hakkas sadama, õnneks loomad siiski ei teinud suurest joovastusest loiku tuppa. Mina sain meeneks paar vulkaanilist kivi Islandilt ja kaasalt "kivikuubikud", mida jää asemel kokteiliklaasi või õlle sisse panna jaheduse hoidmiseks samas jää sulamisest tingitud kangust kaotamata.
Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et kaasa teeb maailma parimat musta seemneleiba, millele eile lapse soovide kohaselt ka küüslauguleib lisandus. Olin rohkem kui kolm nädalat ilma värske leivata. Kui meisterpagar ära, sõin iga päev ühe viilaka külmkapist, et maitse ei ununeks. Vahepeal pidin külmikus purgis lebotavat juuretist "toitma", vältimaks pärmiseente hingusele minekut. Eile kui värske leib imelist aroomi levitades ahjust tuli, lõikasin soojast pätsist kannika, määrisin võid peale ja maiustasin pisikeste suutäitega. Mulle on võiga sooja leiva viilakas palju suurem maius kui ükskõik milline tort, kook või pirukas.
Viimase teemana tahtsin puudutada spordivõistlusi, täpsemalt äsja lõppenud kergejõustiku MM'i Londonis. Viimaste aastate jooksul pole viitsinud otseülekandes suurt miskit muud vaadata kui vuti MM ja Olümpia valitud alad, kus eestlastel medalilootusi. Viimasel põhjusel jälgisin meeste kettaheite kulgu (mis teatavasti edukas polnud) Delfi blogi vahendusel. Ainult teksti näha oli niru, Eesti TV ülekannet ei viitsinud suurele ekraanile tõmmata, googeldasin siva "IAAF 2017 live" ja klikkisin esimese lingi peal. Youtubest jooksis täisHD lahutuses ilma igasugu reklaamideta otseülekanne. Väga äge, loodetavasti saab ka muid suurvõistlusi edaspidigi nii vaadata. Igatahes tänu sellele jälgisin nädalavahetusel pikemalt nii meeste odaviset kui kümnevõistlust, lisaks hulka muid alasid, kus eestlased kaasa ei teinud.
