Pildikesed Rhodoselt

Ilmselgelt on Kreekas muud ka teha kui blogistada. Seega otsustasin kannatamatutele, kes ei viitsi pikemaid postitusi ära oodata (mis võib jupike aega võtta) paar pilti iga eelneva päeva kohta üles riputada.

Neljapäev

Vaade rõdult

Faliraki rannas

Reede

Paadiga Lindose linna

Lindos Akropolis

Laupäev

Oliivipuu

Piljardit mängimas

Pühapäev

Anthony Quinn Bay

Ronimas mägirajal

Rhodos, saabumine

Vaade meie rõdult

Kolmapäev, 23 Mai

Hommikul ärkasin päris ebameeldiva unenäoga. Olin juba Kreekas mingil üritusel ja hull põiekas tuli kallale. Vetsu kusagilt ei leidnud, lõpuks vajusin vaikselt seltskonnast eemale mingi põõsa taha. Nagu unes ikka muudkui pissid ja imestad, et kuidas nii pikalt jagub aga otsa ei saa. Muidugi ilmusid kusagilt politseinikud välja ning otsustasid mind siivutu enesepaljastamise eest arestida. Selle peale ärkasin. Kergendus oli suur: esiteks käeraudade puudumise ja teiseks kuivade linade üle. Kell oli alles kaheksa aga edasi magada enam ei viitsinud, hommikukohvi kõrvale pugisin korraliku kõhutäie ajades mikrokas kuumaks eelmisest õhtust üle jäänud põdraprae kartulite ja porganditega. Takkajärge selgus, et õige otsus, sest järgmine kord sain korralikult süüa alles õhtul seitsme ajal Kreekas hotellis.

Läheme lennukile

Viimaste asjade pakkimine, kohvri kaalumine, väljuva lennu üle kontrollimine ja lapse üles ajamine võtsid järgijäänud aja. Lõpuks oli kõik valmis, tellisin Taxify kaudu takso ette, E klassi mersa saabus 5 minutiga. Juht oli väga vaikne venelane, kogu sõidu ajal vahetasime vähem kui 10 sõna, auto samas päris mugav. Taksomeeter näitas 7.80, andsin tüübile 9 euri vaevatasuks, oleks jutukam olnud poleks kümnest kahju olnud. Lennujaamas sujus check-in kiirelt, charterlennule üle neti teha ei saanud. Väljalend venis sutsuke aga õhus tegime aja tasa, maandumine 5 minti ennetähtaegselt. Lennuk ise suht lage igasugu meelelahutusest, ei filme ega tasuta jooke, sööke. Kogu Euroopa oli pilvekatte all, alles vahemere kohal hakkas sinist alt paistma.

Esimene pilk Rhodosele

Kohvri saime kohe kätte, tolli polnudki, keegi ei tundnud lennujaamas huvi passi või ID kaardi vastu. Marsa leidsime kohe üles, paarikümne minutiga viskas Kristose nimeline tore kreeklane lennujaamast hotelli. Esimene mulje väljastpoolt ei olnud eriti uhke aga teenindaja lauas sõbralik ja tavalise fassaadi taga avanes kena basseinide ja madalate majakestega palistatud siseõu. Siin oli ka esimene kord kui tuli ID kaart ette näidata, mis tõmmati magnetkriipsu kaardilugejast läbi. Toa saime tasuta upgrade merevaatega. Pisike aga puhas ja korraliku vetsu ning dushiga, lisaks külmik ning lisatasu eest seif. Toa wifi eest maksime 9 euri, Fuajees ja baarides on see tasuta ja täitsa normaalse kiirusega.

Kerged joogid baaris

Oma „kõik hinnas“ eeliste kasutamist alustasime baarist, mina krabasin õlle, tütrele valge vein. Istusime basseini lähedal laua ääres ja surfasime netis. Baarid olid lahti vaheldumisi, pidime ajaga kaasa liikuma kuni kell seitse avati resto õhtusöögiks. Eelnevate internetist loetud arvustuste põhjal olin veidi mures, aga nagu peagi selgus polnud põhjust. Valik polnud tõepoolest sellel tasemel, mis 5 tärni hotellides kuid nii salatid kui soolane toit väga maitsvad. Eraldi peab välja tooma oliive ja mereandidest soojasid toitusid. Kartulisalat ainus, mida enam ei võtaks, mitte et paha, aga Eesti oma vastab rohkem minu maitsele. Magustoidud esinesid ehk kõige nõrgemalt, vaid kaks kooki, mõlemad keskpärased. Masinaga tehtud filtrikohv polnud suurem asi, üllatav sest üldiselt lugesin kiitvaid hinnanguid Kreeka kohvi kohta. Greibimahl oli väga hea, õuna oma nii magus, et tütar selle jägri jättis. Mis parata, eks laps peab siis veini toidu kõrvale jooma, sest see oli küll hea.

Õhtusöök, esimene käik ;)

Kere sai igal juhul täis pugitud. Istusime mõnda aega restos ja surfasime netis aga tütar lasi jalga kui eemal paar tüüpi suitsetama hakkas. Mind suitsuhais ei sega suurt, meie naispere seevastu lausa allergiline tubakakärsa vastu. Plika suundus tuppa, mina lõpetasin oma kokteili ja istusin edasi, sest peagi pidi Battlefield V avaüritust üle neti live näidatama. Paraku selgus peale kolmandat õlut, et olin tunnikese segi ajanud, üheteistkümneni ei viitsinud oodata ja kobisin tuppa. Peab magama keerama, sest hommikueine algab 7:30, puhkust ei saa ju raisku lasta minna – ok nalja tegin, mis puhkus see oleks kui ei saaks sisse magada.

Meie tuba seal heledamas majas keskel otse basseini kohal

Niitmine, rattasõit, kino, reisuettevalmistused.

Esmaspäev

Tütrega suvilasse niitma ja järjekordset koormat halgusid peale laduma. Plikad on mõlemad suuremast peast sääskede suhtes kole hellikuks muutunud. Niuksus, et hammustavad. Minu vastus: “So what, see ongi nende ülesane elus püsimiseks“, teda eriti ei lohutanud. Lõppkokkuvõttes pildusin halge riidast hunnikusse, tema ladus kärusse, vedas auto juurde ja ladus autosse. Vahepeal õnnestus kolmandik krunti niita kah. Paraku läks lõpupoole raskeks, sest vikati teritamise kunsti pole ma ära õppinud. Viimane ots sarnanes rohkem kaikaga rohu mahapeksmisele. Pean ikka laskma isal teritamise keerulise kunsti selgeks õpetada, et põlised oskused kaduma ei läheks.

Õhtul tegime esimese klassi pinginaabriga 49 kildise rattaringi lääne pool Tallinna. Pääsküla, Tabasalu, Vääna-Jõesuu, Naage, Vatsla, Pääsküla. Algul oli raskevõitu vaatamata allamäge sõidule, hiljem tõstsin veidi sadulat ja läks kergemaks. Kummid olid liiga pehmed, ainult minimaalse 50 psi peale pumbatud, järgmine kord tuleb ettenähtud 75 sisse lüüa. Pärastpoole saime sauna, mis minu maitsele liiga kuumaks köetud. 100 kraadist ma enam ei naudi, pigem kannatan nats aega välja enne kui põgenen külma dushi alla. Koju jõudsin rampväsinuna alles keskööks.

Apollo kino ees, osutamas Deadpool plakatile

Teisipäev

Tütrega kinos Deadpool 2 vaatamas. Pole vähemalt 10 aastat kinos käinud, Eestis esimest korda vabariigi ajal sihukest asutust külastamas. Mustamäe keskuse Apollo kino jättis hea mulje. Ikka täiesti teine ajastu kui 80'tega võrrelda. Mõnusad pehmed istmed, omad jäätised ja joogid kaasas. Varase seansi tõttu saal täiesti tühi, hea kui koos meiega 10 inimest vaatamas. Film ise paroodia igasugu superkangelaste teemal. Minu jaoks jäi kaugeks, kuna ilmselt eeldab mingeid eelteadmisi, mis mul totaalselt puuduvad. Efektid olid muidugi ägedad ja aeg-ajalt visati ka niisama head kildu. Samas ei eelmist ega ka järgmist osa ei viitsiks vaatama minna. Müstika miks see Ameerikas alla 18 keelatud.

Ülejäänud osa päevast kulutasin suures osas närvesöövale reisuasjaajamisele. Tülikaimaks osutus autolaenutuse korraldamine, mis lõpuks jäigi katki kui avastasin, et Canada juhilube Kreekas ei tunnistata, peavad olema rahvusvahelised. Iseenesest kole kahju, hullult mõnus oleks olnud, sest väikest automaatkäigukastiga Nissan Micrat pakuti alla 10 euri päev. Küllap oleksin koha peal saanud tüübid ära rääkida aga kaasa avastas veebilehe, kus canadalased kurtsid, et vahelejäämise korral maksad sadadesse euridesse ulatuvat trahvi ja võidakse isegi kongi pista. Blogi mõttes oleks päris põnev aga finantsiliselt kujuneks koormavaks.

Leidsin hoopis firma, mis pakkus lennujaamast hotelli vedamise teenust soodsalt alla 10 Canada dollari eest nina peale. Sellegi vormistamise käigus oli parasjagu asjatamist, sest krediitkaart ei läinud läbi, lõpuks pangakogemusega kaasa aitas hädast välja. Nüüd pole muud kui homme hommikul lennukile ja aidaa. Ilmaennustus paistab soodne, ainult esimestel päevadel liiga palav. Põhiline näitaja veetemperatuuri näol +23.3 meres. Järgmine postitus juba Rhodoselt, Türgi külje alt, kui ikka aega ja netiühendust jagub.

Nädalavahetuse tegemised.

Laupäev

Panime vanema tütre lennukile ja saatsime üle ookeani tööle. Tal oli firmas mingi segadus, nädala aja eest selgus, et ei peagi minema sel esmaspäeval vaid hoopis järgmisel kohale. Jama, sest oleks saanud olla meiega veel terve nädala. Samas võib nüüd kodus lõdvaks lasta ja mitte midagi teha peale koerte jalutamise, see kah väärt puhkus. 

Auto parkisime Ülemiste keskusesse, ostsime viimased maiused ja jäätised, viimased panime muidugi kohe nahka. Lennujaamas sujus väga libedalt, 22.2 kg kohver ei tekitanud mingeid küsimusi. Istusime veidi koos ja lasime lõpuks plika läbi turvavärava minema. Kahju kohe, justkui esimene vihje asjaolule, et puhkus ei kesta kogu suve.

Pealelõunal sõitsin suvilasse, et pilk peale visata, kuidas see talvele vastu pannud. Polnudki häda midagi kui välja arvata üks lagunenud trepiots ja katuseäär, mis alla sadanud. Rohi üsna lühike veel, ei ulatunudki üle põlve, niitmisega polnud mõtet jamama hakata. Õunapuud siin mere lähedal ja suht jahedas alles alustasid õitsemisega. Metsa all hakkas vaid üks uus kuivik silma. Vedasime aiatagusest riidast kolmkümmend aastat vanu halge autosse linnaelamise kaminapuudeks. Kunagi siia suvila tarbeks riita laotud, paraku ei sauna ega kaminat pole viimased paarkümmend aastat kasutatud. Auto igatahes sai akendeni kuivi lepahalgusid täis.

Pühapäev

Hommikul varakult sõbra kummipaadiga Tilgu sadamast veele. Siin on mõistliku 5eurise tasu eest võimalik otse kaldteele vuristada asju maha laadima ja hiljem auto sadama territooriumile jätta. Tegime pikema sõidu piki rannikut lääne poole kuni Pakri panga alla välja, saartele seekord ei läinudki. Pank on talve jooksul kõvasti vatti saanud kui eelmise aastaga võrrelda.

Vaatamata madalale veeseisule ei saanud neist kohtadest mööda, kus eelmine aasta isegi tormiga mööda liivakivi eendit ronitud. Eend ise pehmet kivi ja liivapuru täis varisenud, liiga pehme ning ebakindel peale astumiseks. Põnevaimaks leiuks rannikul oli suur lamba luukere.

Võtsime mõned õlled ja kerge eine, hulkusime ringi ning asusime tagasiteele. Ilm oli meresõiduks kogu aeg soodne, päike ja nõrk tuul. Vaid paar kilti tagus päris asjalikult vastu lühikest teravat lainetust nii, et pidi kõvasti reelinguköiest kinni hoidma. 

Koju sain suht hilja vaatamata varasele algusele. Oma osa ajast röövis muidugi paadi ja mootori peale ning maha laadimine. Rasked kolakad teised, iseäranis mootor. Paadi täispumpamise juures rakendas sõber ülimalt lihtsat ja efektiivset meetodit: Boschi lehepuhurit. Mõne minutiga oli terve paat pringilt täis ja hiljem sama siva tühjaks pumbatud kui otsik puhuri õhu sissevoolu avasse kinnitatud.

Täielik Zen Pärnus

Kuna Lätist saime suht varakult tulema arutasime, mis edasi teha. Vanem tütar pakkus välja veekeskuse, kus aastaid tagasi käisime. Sealt mu elu ainus infarktieelne kogemus kui olin musta torru kinni jäänud ja sõbra hilisteismeline 85 kilone musklihunnikust poeg minust täie vaardiga mööda kihutas. Aga kui lapsed tahavad, eks issi läheb ikka kaasa. Auto parkisime onu maja ette ja jalutasime veekeskusesse, jälle kord sai tõdeda, et Pärnu on ikka väike linn. Kohapeal kassaneiuga arutades otsustasime võtta veekeskuse pluss sauna. Ujulat ei viitsinud kaasata, niisama lebotamine ja reläksimine mõtteis. Kolmetunni pilet on neljapäeval õige soodne: täiskasvanu 17 euri, õpilased 12 nina pealt. Sisse saime veidi peale kahte.

Lapsed alustasid kärestike ja torudega, mina läksin sauna. Pean tunnistama, et juba eesruum ületas kõik ootused. Ma ei tea, kas Euroopas ongi veekeskuste saunad nii ägedad või on ainult Põhjamaades sihuke olukord. Igatahes Ameerika kontinendil pole ma miskit ligilähedastki näinud. Võimalik, et on aga kättesaadav vaid miljonäridele ja sellesse ringkonda ma paraku ei kuulu. Esiteks läksin aurusauna, kus aur ja eukalüptiõli hõng lõid lõõrid puhtaks nagu oleksin korstnapühkija juures käinud. Kaifisin seda kuni kannatasin ning kargasin jahedasse basseini. Aroomisaun erilist muljet ei jätnud, esiteks jahedavõitu ja ainus lõhn mida oma eukalüptiõli loputusest ninaga tundsin pärines istmete niiskest vineerist. Ei tea kas aroomimasin ei funksinud, mina ei leidnud õiget nuppu või pidigi sihuke lahja värk olema.

Pilt kopeeritud Paradiisisauna veebilehelt, vaevalt
nad pahandavad kuna teen nii positiivset reklaami

Soome saun koos leiliga mõnusalt palav. Istusin, viskasin leili, ja kalpsasin jälle vette - korralik tavaline saun. Soolasaunas ei osanud esialgu miskit ette võtta, juhendeid kah kusagil polnud. Googeldada ei saanud, sest moblat sihukesse kohta ju kaasa ei võta. Õnneks polnud kedagi teist, nii et katsetasin piinlikkust tundmata. Ausalt ei osanud soolaga miskit muud ette võtta kui peale hõõruda, minutike oodata ja siis maha loputada. Kui keegi teab, mida tegelt selles saunas tehakse et naudingut suurendada, andke barbarile teada. Olulise infona selgus, et vasaku käe ranne on kriibitud ja säärel olevad lõikehaavad pole veel täiesti paranenud, mõlemad kipitasid. Mõnus aga ilmselt oleks veel nauditavam kui teaks mis teha. Kõige lahjem oli mingi soe ruum, tüüpiline mõttetu ameerika hotelli saun.

Läksin otsisin plikad üles ja kutsusin neid saunamõnusid nautima. Tüdrukud olid ahvivaimustuses, vanem arvas peale teist saunaringi, et veekeskus on väga tugevaks argumendiks Pärnu elama tulemiseks. Istusime kuumavee basseinis ja lõõgastusime nõgusatel soojadel kiviistmetel. Õnneks avastasime ka veejugadega massaazhi basseini, kus lasime kõik lihased ja liikmed üle mudida. Kokkuvõttes tegime neli veepargi, sauna ja päevitamise ringi. Viimane kord saunas oli ikka täielik zen, paksus aurus vaikset muusikat kuulates. Nii lõtv ja mõnus olla, kärestikust alla, välja päikese kätte kuivama ning riietusruumi. Välja saime paar minti enne aja täis tiksumist. Alles väljudes selgus, et baarist joogi tellimiseks oleks piisanud randmesideme viibutamisest, mine või tagasi. Peaaegu unustasin mainida, et sõitsin kõik kolm toru läbi ja hüppasin tornist basseini rääkimata õige mitmetest kärestikuläbimistest.

Kokkuvõttes annan sellele asutusele kõhklemata viiest punktist viis nii hinna, teenuste kui külastajate hulga poolest. Infot saab järgnevalt VEEKESKUSE veebilehelt. Kogu saunakompleksis oli sel ajal vaid paar teist klienti, veekeskuses üks lätlaste kooliekskursioon, mõned pered ja paarikesed. Võimalik muidugi et neljapäev kahest viieni ongi haruldaselt soodne aeg külastada. Igatahes on tegu kohaga kuhu kavatsen alati Pärnut külastades minna ja kõigile soovitada. Oot-oot, võib-olla ei peaks soovitama, sest kui osutub liiga populaarseks tõstetakse hinda ja rahvast tuleb kah tihemini 😜

Eestlastel on suurem kui Lätlastel :P

Liivakivi klint "Klintises"

Huvitav oleks teada, mis mu lugejatel esimesena pähe kargas kui pealkirja lugesid 😉. Tegelt muidugi pidasin silmas nende Jurmala piirkonna "klinti" mis meie Pakri pangaga võrreldes jätab sama mulje kui eestlaste Munamägi austerlastele Alpidega võrreldes. Aga hakkame algusest peale. Õhtul üritasin Lätireisu marsruuti paika panna, kuid unemati tõmbas üheteist ajal julmalt laud kinni. Otsustasin et aeg põõnama keerata kui läpakas süles kümneks mindiks tukkuma jäin ja iseenda norisemise peale ärkasin. Hommikul olin suht vara üleval ja peale mitme eelmisel päeval kaalutud eestipoolse RMK metsaonni variandi uurimist mõtlesime Lätis ringi vaadata. Googeldades Läti kaardil "camping" kargas mitu mereäärset kohta üles. Kaks neist suht lähedal piirile, "Klintis" tundus piltide põhjal äge koht olema.

Kümne ajal oli hommikukohv joodud, telkimisvarustus autosse pakitud. Viskasime külalise Pässa jaama rongile, võtsime paagi bensu täis, Maksimarketist jäätised ja uhasime 110 rauas Pärnu poole. Esimene peatus Port Arturis, oli plaan Pärnus veidi süüa aga keegi polnudki näljane. Otsustasime oodata kuni Salacgrivani, kus nautisime eelmine aasta väga maitsvat ja odavat lõunasööki. Panime hoopis Elisa esinduses tütre sim kaardile raha lisaks, et oleks nii Lätis kui hiljem Kreekas ja Inglismaal rahulik kasutada. Kui uurisin Kreeka telefonikasutamise kohta läks pikemaks jutuks klienditeenindajaga. Proua olevat Rhodose fänn ja andis mulle entusiastlikult hulga kasulikku infot selle saare vaatamisväärsuste ja eluolu kohta, milline huvitav kokkusattumus!

Ühe hooga üle Läti piiri, esimene peatus SuperAlkos nagu ühele õigele eestlasele kohane. Viskasin niisama pilgu peale ja võtsin vaid paar õlut hiljem telkimisplatsil konsumeerimiseks. Lõunasöök vanas tuttavas sööklas Salacgrivas ei petnud lootusi. Tellisime keedukartuleid erinevate kastete ja lihadega. Mulle väga meeldis selline variant, et said kümmekond kastet, viis-kuus kartulit, riisi, pastat ja hulka erinevaid lihasid suvaliselt ja just oma maitse järgi kombineerida. Seoses ühise suhtluskeele puudumisega (meil ainus lätikeelne sõna "alus", teenindajail inglises "jess" ja "nõu") kommunikeerisime edukalt näpuga näitamise ja noogutuste või pearaputuste teel. Ainsaks negatiivseks momendiks tolle asutuse juures oli asjaolu, et mingil arusaamatul põhjusel keelduti mulle "alust" serveerimast. Ei saanudki aru kas neil lihtsalt polnud, kellaaeg liiga varane või mõtlesid et autojuhina ei tohi juua.

Poest jäätised, veits toitu õhtuks, tikud, nuga ning majapidamispaberit. Kiiruga polnud isegi iga telgitaja hädavajalikku tööriista taskunuga kaasa võtnud. Suurelt teelt mere äärde "Klintise" kämpingusse viis õige treppis kruusatee. Ehkki tundus tegu olevat populaarse kohaga polnud eriti palju huvilisi näha, vaid bussitäis koolilapsi sebis ringi. Adminniputkas selgus, et telgiplats maksab 15 euri koos parkimisega. Kui küsisin millist kohta võin võtta vastati: igaüht mis vaba. Valik oli lai, sest nagu pärast selgus polnud peale meie ühtegi teist üleöö telgitajat. Telgi panime igaks juhuks luite taha tuulevarju. Grilli juurde oli keegi hea inimene jätnud hunniku kuivi halgusid ja tikutoosi. Sel ajal kui lapsed telgi püsti panid korkisin külma ja väga hea "Bohemian Regent" nimelise tshehhi õlle ning tarisin toidukraami kaldajärsakul asuva piknikulaua peale.

Koht oli tõepoolest ilus, liivane rand ja natuke eemal mere ääres paarsada meetrit pikk ning maksimaalselt 5m kõrge liivakivist "klint". Kõmpisime kallast mööda randa pidi liivakivi kaldani. Meri oli alumisse äärde hulga pisikesi koopaid uuristanud, kuhu lapsed end peitsid ja isegi mina napilt sisse mahtusin.

Klintis ja meie

Lapsed koopas

Pigistasin end rebaseurgu

Seestpoolt suht avar

Noorem plika ei viitsinud palju edasi minna, mina vanemaga jalutasin oma paar kilti liivast mereranda pidi. Suht inimtühi piirkond kui paar üksikut kalurimaja välja arvata. Ilmselt tegu mingit sorti kaitsealaga, sest muidu oleks arendajad kindlasti mereääre täis ehitanud.

Vaade Eesti poole, kaluripaadid rannal

Vaade Riia poole

Põhimõtteliselt ulatub liivane rand siit Eestini välja ja kes teab kui kaugele Riia poole. Lõpuks hakkas nii palav, et kaalusin tõsiselt ujuma minemist. Vesi normaalse nii 18 kraadise temperatuuriga aga kaldaääres kollast männiõietolmu sodi täis.

Lihtne ja geniaalne külakiige konstruktsioon

Hiljem chillisime niisama telgiplatsil, mina istusin õllega mere ääras, lapsed kiikusid külakiigel. Lätlaste tunnustuseks ei saa mainimata jätta, et tegu oli põneva ja lihtsa kuid töökindla disainiga. Kiigualuseks lai paks plank, millel seisad hoo tegemiseks. Plank rippus ühe keeru jagu ristpalgi ümber keeratud nelja jämeda köie küljes. Suureks eeliseks metallosade ja liigendite puudumine ning disaini ülim lihtsus. Lastele meeldis nii väga, et tegid pilte ja teatasid soovist sihuke meie aeda ehitada. Ise mõlemal juba kaks vanusenumbril ees, võiks miskit asjalikumat soovida tegin nalja. Mis see mehhaanikainseneril ehitada, sina disainid, mina aitan kokku panna. Lisaks kiigele olid ka piknikulauad ja grillalused erinevate huvitavate disainidega. Minu maitsele olid telkimisplatsid liiga tihedalt, kui ikka kõik hõivatud, oleks rahvastiku tihedus õige suur, momendil muidugi ei seganud.

Õhtul grillisime lõkkel imemaitsvaid läti juustuvorstikesi. Suured halud panin vigvamikujuliselt püsti nii et "esiuksest" sai orgi otsas vorstike "põlevasse majja" susata. Vorst plaksatas suure kuumuse käes lõhki mõne sekundiga ja küpses ühtlaselt ümberringi paarikümnega - eriliselt efektiivne, pean edaspidiseks meelde jätma. Seemneleivale sobisid oivaliselt. Lapsed kõrvetasid lisaks veel mõned õunamaitselised suhkruvahu kommid. Päike hakkas Rootsi poole merre loojuma tekitades veepinnale kuldse riba. Hämaraga olid ka sääsed välja ilmunud, mind ei seganud aga lapsed vehkisid agaralt kätega. Kummaline, et selle koha pealt nüüd nii hädased, väikestena kunagi ei vingunud. Minu selleteemalise küsimuse peale vastasid, et olid siis naiivsed 😋, mismõttes ei saanud aru.

Tüdrukud hakkasid telgis magamist sättima, mina vedasin toidu autosse. Kuulsin naerulagistamist ja uurides, milles asi selgus, et kuna olin kaasa haaranud kaheinimese telgi, peab üks välja jääma. Nemad olla demokraatliku hääletuse käigus otsustanud, et selleks isikuks olen mina. Lähemal uurimisel tuli tunnistada: kolm inimest mahuks vaid külili. Autosse ma ka ei lähe, mis ikka, ilm kuiv, magan siis piknikulaul. Võtsin suure Swiss Army magamiskoti, milles peaks ka miinuskraadides magada saama. Ronisin lauale ja pugesin kotti, pea alla padjaks sobis edukalt majapidamispaberi rull. Laua kõvadus ei seganud, magamiskott nii paks. Sääskede eest kaitseks tõmbasin kapuutsi tihedalt ümber pea, ainult nina juurde jätsin pisikese augu.

 Kella 4'ne vaade hommikul piknikulaual ärgates

Uni vabas õhus osutus vägagi mõnusaks, alles läti õllest põhjustatud põiekas ajas nelja ajal üles. Koit juba helendas taevavõlvil mitte kaugel loojumise kohast. Hommikul hakkasid sääsed rohkem tülitama kuna võtsin näo paljaks lootuses vastikute pinisejate puudumisele. Lõpuks ajasin end kell kaheksa üles, hommik piisavalt jahe, et fleece kulus marjaks ära. Mingi moment köitis tähelepanu kisavate tiirude parv, kes tülitas mingit vees ujuvat elukat. Tundus, et tegu pesadest mune varastava saarmaga, sest linnud olid õige kurjad. Plikad veel põõnasid sügavalt, läksin rannale jalutama, seekord teisele poole Riia suunas kuni jõgi tuli ette. Liiv rannal sarnane Vääna liivaga, jalgu lohistades undab lahedalt.

Mereäärne kruusatee

Luiged autost pildistatuna

Plikad panid telgi kokku, hommikusöögi otsustasime teha samas kohas kus eelmine päev lõunatasime. Tagasi sõitsime vahetult mere ääres paiknevat kruusateed pidi, mis kohati inimeste hoovidest läbi läks. Ranna ääres oli mitmes kohas hulk luikesid, siin ei paistnud keegi neid tülitavat. Sööklas polnud paraku saiakesi pakkuda, piirdusime kohvi ja poest ostetud jäätistega. Haarasin ka kasti Carlsbergi, sest pooleliitrine purk maksis vaid 60 senti. Superalkos tegime muidugi pikema peatuse: jaaniõlled ja Canadasse kaasa võetav kärakas nõudis ostmist. 

"Sõjasaak" Läti Vabariigist

Lõppkokkuvõttes kulus sadaviiskümmend euri igasugu patumärjukese peale. Viis kasti õlut maksid sellest vaid kuus kümpi, ülejäänu käisin välja veits eksootilisema ja kangema kraami eest. Eesti valitsuse alkopoliitika tulemuseks oli see, et ostsin rohkem kärakat kui kunagi varem puhkusel olles. Kuradi Ossinovski, sinu pärast rikun mitte ainult enda vaid ka sõprade tervist, sest ise ei jaksa kuidagi kõike ära juua. Lisaks jäi Eesti ilma kenast maksutulust: Bravo koalitsioon!

Külaline Viet-Namist

Tütar avastas rannas uue kiige

Kim jalgupidi jääkülmas vees

Teisel eestisoleku päeval ja samas teisipäeval hakkasime vägisi oma 7 tunnist ajavahet murdma. Öösel nelja ajal käisid silmaluugid lahti aga paar tundi unelesin edasi tänu eelmisel päeval tukkumise vältimisele. Esialgu olime plaaninud juba teisipäeval Lätti põrutada, kuid kuna külla saabus tütre Vietnami päritolu sõbranna Estcube päevilt, põrutasime hoopiski Vääna randa. Noorem plika kukkus lühikese sõidu jooksul ära (ta oli öösel üleval) ja jäi meist suvilasse tukkuma kui rannas jalutuskäiku tegime. Ehkki ilm mõnusalt soe siis vesi õige jäine. Pikalt ei kannatanud vees jalutada. Paraja üllatusena selgus, et Tartus töötav Kim pole mitme Eestis veedetud aasta jooksul mereranda sattunudki, talle uus ja huvitav kogemus. Lõunaks viisin tüdrukud Nõmme seiklusparki ronima.

Liblikas tütre pihus, üllatavalt hea fotokvaliteet mobla kohta.

Enne kui unustan ja uuesti paksuks lähen tuleb mainida kaalulangetamise seisukorda. Kes blogi veits kauem lugenud ehk mäletab, et peale eelmise aasta Eestireisu otsustasin enda peal katsetada kui lihtne või keeruline on kaalulangetamine. Ega see niisama igavusest juhtunud, olin Eestis viibimise ajal seoses pideva hõrgutiste pugimisega ja õlle manustamisega natukese ajaga kõhukese ette söönud ja rohkem kui 5 kg normaalkaalule lisanud. Suht vähese pingutusega normaalse söömise juurde tagasi pöördudes ning veidi ka jälgides mida näost alla ajan, sain tagasi soovitavatesse piiridesse 80 - 82kg. Minu pikkuse juures klassikalise valemi järgi see number on ja ka tundub endale paras. Aasta lõpuni kaalusin iga nädala tagant, edasi vaid kord kuus pühapäeva hommikuti. Kogu see aeg püsis kaal eelmainitud piirides. Pühapäeval enne lennukile minekut näitas kaal 80.7kg. Nüüd läks käima uus katse: palju ja millise kiirusega see number 6 nädalaga tõuseb kui söömist ja joomist üldse mitte jälgida ning pugida mis ja millal meeldib. Soov enda peal katsetades tõestada ebapopulaarset tõde, et kaal sõltub vaid sisseaetavate ja ärakulutavate kalorite vahest.

Väisasin Frederik Chopini ;)

Prosit Frederik !!!

Tegelikult astusin elus esimest korda Poola pinnale ja seda tolle muusiku nimelisel Varssavi lennuväljal. Visiit jäi lühikeseks, sest vähem kui kaks tundi hiljem olid rattad maast lahti Nordica lennukil, millega Tallinna suundusime. Üle Atlandi lend toimus tuliuues Boeingi 787 Dreamlineris, kus istmed mugavalt liikudes tavakohasest palju mugavamat magamist võimaldavad. LOT lennukil oli majanduslikel kaalutlustel istekohtade arv suurem ja vahed väiksemad, mistõttu minusugune pikakoivaline pidi end hoolikalt sättima, et tudida saaks. India lennukompanii lennukeil, millega eelmised kaks aastat lendasin, oli igatahes palju vabamalt ruumi. Ajaviiteks vaatasin Family Guy seeriaid ja Simpsonite filmi. Maiuspalaks jaapanlaste krimiloo, mis ingliskeelsete subtiitritega. Toit oli lennukis keskpärane aga vähemalt veini pakuti kõrvale lisaks paarile purgile õllele.

Chopini lennuväljal läksin duty-free poodi hindasid uurima. Esialgne segadus numbrite suuruse osas sai lahenduse kui küsisin teenindajalt mis need tähendavad. Mul polnud pähegi tulnud, et poolakad ikka veel oma Zlotysid kasutavad, arvasin et kogu Euroliidu Euroopa Eurode peal. Igatahes lisaks mustsõstra liköörile haarasin ühe viisakama ja ühe tavalise konjaki. Kõigi nende kasutuseesmärk on jäätise maitsestamine. Kui ma ei peaks jaksama nii palju jätsi sisse ajada, eks siis võib vahel pitsikese niisama ka võtta, Lapsel tuli lendu oodates janu, toiduputkas müüdi meeldiva üllatusena lisaks igasugu tavalistele karastusjookidele ka õlut ja siidrit purgikaupa külmikust. Seda nähes tekkis minulgi janu.

Lennul Tallinna saime supersoodsad kohad otse hädaväljapääsu (eee... mis eestikeelne korrektne termin "emergency exit" jaoks peaks olema???) juurde, jalaruumi sõnaotseses mõttes jalaga segada. Tänu taolisele mugavusele kukkus pilt eest ning ärkasime alles vahetult enne maandumist. Tallinnas avastasin, et mul pole nõela millega sim kaarti vahetada. Küsisin Esttraveli esindusest, meeldiv proua pakkus kirjaklambrit, mis edukalt asja ära ajas. Vanem laps oli küll vastu sõitnud aga seoses ulatuslike remonttööde ja ehitusega ei pääsenud lennujaamale ligi. Peale lühikest ekslemist jalutasime kohvritega Ülemiste keskusesse. Ratastega kohvriga polnud miski probleem pool kilti kõmpida ehkki algul kirtsutasin nina seoses palava ilmaga.

Ühe hooga otsustasime Rimist läbi hüpata. Ladusin korvi Eesti hõrgutisi täis aga alko leti ees sain vaatamata eelnevale hoiatusele tõelise shoki. Saku Hele poolteist eurot ja ega teisedki margid  mainimisväärselt soodsamad polnud. Mis siis ikka, esimene asi peale ajavahest ülesaamist on sõit Läti Vabariiki, kus valitsus õllelembeste kodanike seljast viimast nahka ei koori. Majanduslikus mõttes muidugi kujuneb paari kasti Läti maksumärkidega õlle hind oluliselt kallimaks kui bensukulu juurde arvata aga esiteks tuleb seda põhimõtte pärast teha ja teiseks oli niikuinii plaan Lätis käia. Ühendagem siis meeldiv kasulikuga ja võimalikult pea.

Vaade magamistoa aknast

Koju jõudes võis tõdeda, et see aasta on tõepoolest suvi Tallinnas Torontost ette jõudnud, puud lehes ja õunapuud kohe õide puhkemas. Peale tervitustseremooniat krabasin külmikust Originaali ning jalutasin +27C palavuses tiiru ümber maja. Kõik on armsalt endine meie krundil, lapsepõlvesõbrast naabri omal aga totaalsed muutused peale omaniku vahetust. Vanad õunapuud, kuused ja osa hekist maha võetud, maja ümbrus tühi, kõle. Eks ma saan aru, et igal inimesel on õigus oma maa ja aiaga talitada oma soovi järgi, küllap neil nägemus milline elukoht välja peaks nägema. Kuidagi hingel valus oli näha ja tunnistada, et üks etapp on elus järjekordselt pöördumatult möödas, meie kauaaegseid naabreid pole enam üleaia. Naljatasime, et mõlemapoolselt oli tegu justkui laiendatud suveperekonnaga, vähe selliseid inimesi kelle juurde niisama võisid pea iga õhtu etteteatamata sisse astuda kohvitama, õllekest rüüpama või niisama lobisema. Ei tea kuidas küll harjun olukorraga, et ootamatu kitsikuse korral ei sobi suhkrut või jahu üleaedse käest laenama minna.

Õhtu lõpetasime mõnusa saunaga. Üllatusega täheldasin, et uni ei kimbutanudki. Istusin netis, lobisesin teispool ookeani lapsevahis kaasaga ja panin telefonile uue plaani peale.10 euri eest piiramatu loba, sms ja 10GB datat on ikka super Kanadalase vaatevinklist nähtuna. Enne põhku pugemist helistasin sõbrad läbi andmaks märku, et olen jällekord kodumaa pinnal.

Linnulaul keset linna