Eestlastel on suurem kui Lätlastel :P

Liivakivi klint "Klintises"

Huvitav oleks teada, mis mu lugejatel esimesena pähe kargas kui pealkirja lugesid 😉. Tegelt muidugi pidasin silmas nende Jurmala piirkonna "klinti" mis meie Pakri pangaga võrreldes jätab sama mulje kui eestlaste Munamägi austerlastele Alpidega võrreldes. Aga hakkame algusest peale. Õhtul üritasin Lätireisu marsruuti paika panna, kuid unemati tõmbas üheteist ajal julmalt laud kinni. Otsustasin et aeg põõnama keerata kui läpakas süles kümneks mindiks tukkuma jäin ja iseenda norisemise peale ärkasin. Hommikul olin suht vara üleval ja peale mitme eelmisel päeval kaalutud eestipoolse RMK metsaonni variandi uurimist mõtlesime Lätis ringi vaadata. Googeldades Läti kaardil "camping" kargas mitu mereäärset kohta üles. Kaks neist suht lähedal piirile, "Klintis" tundus piltide põhjal äge koht olema.

Kümne ajal oli hommikukohv joodud, telkimisvarustus autosse pakitud. Viskasime külalise Pässa jaama rongile, võtsime paagi bensu täis, Maksimarketist jäätised ja uhasime 110 rauas Pärnu poole. Esimene peatus Port Arturis, oli plaan Pärnus veidi süüa aga keegi polnudki näljane. Otsustasime oodata kuni Salacgrivani, kus nautisime eelmine aasta väga maitsvat ja odavat lõunasööki. Panime hoopis Elisa esinduses tütre sim kaardile raha lisaks, et oleks nii Lätis kui hiljem Kreekas ja Inglismaal rahulik kasutada. Kui uurisin Kreeka telefonikasutamise kohta läks pikemaks jutuks klienditeenindajaga. Proua olevat Rhodose fänn ja andis mulle entusiastlikult hulga kasulikku infot selle saare vaatamisväärsuste ja eluolu kohta, milline huvitav kokkusattumus!

Ühe hooga üle Läti piiri, esimene peatus SuperAlkos nagu ühele õigele eestlasele kohane. Viskasin niisama pilgu peale ja võtsin vaid paar õlut hiljem telkimisplatsil konsumeerimiseks. Lõunasöök vanas tuttavas sööklas Salacgrivas ei petnud lootusi. Tellisime keedukartuleid erinevate kastete ja lihadega. Mulle väga meeldis selline variant, et said kümmekond kastet, viis-kuus kartulit, riisi, pastat ja hulka erinevaid lihasid suvaliselt ja just oma maitse järgi kombineerida. Seoses ühise suhtluskeele puudumisega (meil ainus lätikeelne sõna "alus", teenindajail inglises "jess" ja "nõu") kommunikeerisime edukalt näpuga näitamise ja noogutuste või pearaputuste teel. Ainsaks negatiivseks momendiks tolle asutuse juures oli asjaolu, et mingil arusaamatul põhjusel keelduti mulle "alust" serveerimast. Ei saanudki aru kas neil lihtsalt polnud, kellaaeg liiga varane või mõtlesid et autojuhina ei tohi juua.

Poest jäätised, veits toitu õhtuks, tikud, nuga ning majapidamispaberit. Kiiruga polnud isegi iga telgitaja hädavajalikku tööriista taskunuga kaasa võtnud. Suurelt teelt mere äärde "Klintise" kämpingusse viis õige treppis kruusatee. Ehkki tundus tegu olevat populaarse kohaga polnud eriti palju huvilisi näha, vaid bussitäis koolilapsi sebis ringi. Adminniputkas selgus, et telgiplats maksab 15 euri koos parkimisega. Kui küsisin millist kohta võin võtta vastati: igaüht mis vaba. Valik oli lai, sest nagu pärast selgus polnud peale meie ühtegi teist üleöö telgitajat. Telgi panime igaks juhuks luite taha tuulevarju. Grilli juurde oli keegi hea inimene jätnud hunniku kuivi halgusid ja tikutoosi. Sel ajal kui lapsed telgi püsti panid korkisin külma ja väga hea "Bohemian Regent" nimelise tshehhi õlle ning tarisin toidukraami kaldajärsakul asuva piknikulaua peale.

Koht oli tõepoolest ilus, liivane rand ja natuke eemal mere ääres paarsada meetrit pikk ning maksimaalselt 5m kõrge liivakivist "klint". Kõmpisime kallast mööda randa pidi liivakivi kaldani. Meri oli alumisse äärde hulga pisikesi koopaid uuristanud, kuhu lapsed end peitsid ja isegi mina napilt sisse mahtusin.

Klintis ja meie

Lapsed koopas

Pigistasin end rebaseurgu

Seestpoolt suht avar

Noorem plika ei viitsinud palju edasi minna, mina vanemaga jalutasin oma paar kilti liivast mereranda pidi. Suht inimtühi piirkond kui paar üksikut kalurimaja välja arvata. Ilmselt tegu mingit sorti kaitsealaga, sest muidu oleks arendajad kindlasti mereääre täis ehitanud.

Vaade Eesti poole, kaluripaadid rannal

Vaade Riia poole

Põhimõtteliselt ulatub liivane rand siit Eestini välja ja kes teab kui kaugele Riia poole. Lõpuks hakkas nii palav, et kaalusin tõsiselt ujuma minemist. Vesi normaalse nii 18 kraadise temperatuuriga aga kaldaääres kollast männiõietolmu sodi täis.

Lihtne ja geniaalne külakiige konstruktsioon

Hiljem chillisime niisama telgiplatsil, mina istusin õllega mere ääras, lapsed kiikusid külakiigel. Lätlaste tunnustuseks ei saa mainimata jätta, et tegu oli põneva ja lihtsa kuid töökindla disainiga. Kiigualuseks lai paks plank, millel seisad hoo tegemiseks. Plank rippus ühe keeru jagu ristpalgi ümber keeratud nelja jämeda köie küljes. Suureks eeliseks metallosade ja liigendite puudumine ning disaini ülim lihtsus. Lastele meeldis nii väga, et tegid pilte ja teatasid soovist sihuke meie aeda ehitada. Ise mõlemal juba kaks vanusenumbril ees, võiks miskit asjalikumat soovida tegin nalja. Mis see mehhaanikainseneril ehitada, sina disainid, mina aitan kokku panna. Lisaks kiigele olid ka piknikulauad ja grillalused erinevate huvitavate disainidega. Minu maitsele olid telkimisplatsid liiga tihedalt, kui ikka kõik hõivatud, oleks rahvastiku tihedus õige suur, momendil muidugi ei seganud.

Õhtul grillisime lõkkel imemaitsvaid läti juustuvorstikesi. Suured halud panin vigvamikujuliselt püsti nii et "esiuksest" sai orgi otsas vorstike "põlevasse majja" susata. Vorst plaksatas suure kuumuse käes lõhki mõne sekundiga ja küpses ühtlaselt ümberringi paarikümnega - eriliselt efektiivne, pean edaspidiseks meelde jätma. Seemneleivale sobisid oivaliselt. Lapsed kõrvetasid lisaks veel mõned õunamaitselised suhkruvahu kommid. Päike hakkas Rootsi poole merre loojuma tekitades veepinnale kuldse riba. Hämaraga olid ka sääsed välja ilmunud, mind ei seganud aga lapsed vehkisid agaralt kätega. Kummaline, et selle koha pealt nüüd nii hädased, väikestena kunagi ei vingunud. Minu selleteemalise küsimuse peale vastasid, et olid siis naiivsed 😋, mismõttes ei saanud aru.

Tüdrukud hakkasid telgis magamist sättima, mina vedasin toidu autosse. Kuulsin naerulagistamist ja uurides, milles asi selgus, et kuna olin kaasa haaranud kaheinimese telgi, peab üks välja jääma. Nemad olla demokraatliku hääletuse käigus otsustanud, et selleks isikuks olen mina. Lähemal uurimisel tuli tunnistada: kolm inimest mahuks vaid külili. Autosse ma ka ei lähe, mis ikka, ilm kuiv, magan siis piknikulaul. Võtsin suure Swiss Army magamiskoti, milles peaks ka miinuskraadides magada saama. Ronisin lauale ja pugesin kotti, pea alla padjaks sobis edukalt majapidamispaberi rull. Laua kõvadus ei seganud, magamiskott nii paks. Sääskede eest kaitseks tõmbasin kapuutsi tihedalt ümber pea, ainult nina juurde jätsin pisikese augu.

 Kella 4'ne vaade hommikul piknikulaual ärgates

Uni vabas õhus osutus vägagi mõnusaks, alles läti õllest põhjustatud põiekas ajas nelja ajal üles. Koit juba helendas taevavõlvil mitte kaugel loojumise kohast. Hommikul hakkasid sääsed rohkem tülitama kuna võtsin näo paljaks lootuses vastikute pinisejate puudumisele. Lõpuks ajasin end kell kaheksa üles, hommik piisavalt jahe, et fleece kulus marjaks ära. Mingi moment köitis tähelepanu kisavate tiirude parv, kes tülitas mingit vees ujuvat elukat. Tundus, et tegu pesadest mune varastava saarmaga, sest linnud olid õige kurjad. Plikad veel põõnasid sügavalt, läksin rannale jalutama, seekord teisele poole Riia suunas kuni jõgi tuli ette. Liiv rannal sarnane Vääna liivaga, jalgu lohistades undab lahedalt.

Mereäärne kruusatee

Luiged autost pildistatuna

Plikad panid telgi kokku, hommikusöögi otsustasime teha samas kohas kus eelmine päev lõunatasime. Tagasi sõitsime vahetult mere ääres paiknevat kruusateed pidi, mis kohati inimeste hoovidest läbi läks. Ranna ääres oli mitmes kohas hulk luikesid, siin ei paistnud keegi neid tülitavat. Sööklas polnud paraku saiakesi pakkuda, piirdusime kohvi ja poest ostetud jäätistega. Haarasin ka kasti Carlsbergi, sest pooleliitrine purk maksis vaid 60 senti. Superalkos tegime muidugi pikema peatuse: jaaniõlled ja Canadasse kaasa võetav kärakas nõudis ostmist. 

"Sõjasaak" Läti Vabariigist

Lõppkokkuvõttes kulus sadaviiskümmend euri igasugu patumärjukese peale. Viis kasti õlut maksid sellest vaid kuus kümpi, ülejäänu käisin välja veits eksootilisema ja kangema kraami eest. Eesti valitsuse alkopoliitika tulemuseks oli see, et ostsin rohkem kärakat kui kunagi varem puhkusel olles. Kuradi Ossinovski, sinu pärast rikun mitte ainult enda vaid ka sõprade tervist, sest ise ei jaksa kuidagi kõike ära juua. Lisaks jäi Eesti ilma kenast maksutulust: Bravo koalitsioon!