Nädalavahetuse tegemised.

Laupäev

Panime vanema tütre lennukile ja saatsime üle ookeani tööle. Tal oli firmas mingi segadus, nädala aja eest selgus, et ei peagi minema sel esmaspäeval vaid hoopis järgmisel kohale. Jama, sest oleks saanud olla meiega veel terve nädala. Samas võib nüüd kodus lõdvaks lasta ja mitte midagi teha peale koerte jalutamise, see kah väärt puhkus. 

Auto parkisime Ülemiste keskusesse, ostsime viimased maiused ja jäätised, viimased panime muidugi kohe nahka. Lennujaamas sujus väga libedalt, 22.2 kg kohver ei tekitanud mingeid küsimusi. Istusime veidi koos ja lasime lõpuks plika läbi turvavärava minema. Kahju kohe, justkui esimene vihje asjaolule, et puhkus ei kesta kogu suve.

Pealelõunal sõitsin suvilasse, et pilk peale visata, kuidas see talvele vastu pannud. Polnudki häda midagi kui välja arvata üks lagunenud trepiots ja katuseäär, mis alla sadanud. Rohi üsna lühike veel, ei ulatunudki üle põlve, niitmisega polnud mõtet jamama hakata. Õunapuud siin mere lähedal ja suht jahedas alles alustasid õitsemisega. Metsa all hakkas vaid üks uus kuivik silma. Vedasime aiatagusest riidast kolmkümmend aastat vanu halge autosse linnaelamise kaminapuudeks. Kunagi siia suvila tarbeks riita laotud, paraku ei sauna ega kaminat pole viimased paarkümmend aastat kasutatud. Auto igatahes sai akendeni kuivi lepahalgusid täis.

Pühapäev

Hommikul varakult sõbra kummipaadiga Tilgu sadamast veele. Siin on mõistliku 5eurise tasu eest võimalik otse kaldteele vuristada asju maha laadima ja hiljem auto sadama territooriumile jätta. Tegime pikema sõidu piki rannikut lääne poole kuni Pakri panga alla välja, saartele seekord ei läinudki. Pank on talve jooksul kõvasti vatti saanud kui eelmise aastaga võrrelda.

Vaatamata madalale veeseisule ei saanud neist kohtadest mööda, kus eelmine aasta isegi tormiga mööda liivakivi eendit ronitud. Eend ise pehmet kivi ja liivapuru täis varisenud, liiga pehme ning ebakindel peale astumiseks. Põnevaimaks leiuks rannikul oli suur lamba luukere.

Võtsime mõned õlled ja kerge eine, hulkusime ringi ning asusime tagasiteele. Ilm oli meresõiduks kogu aeg soodne, päike ja nõrk tuul. Vaid paar kilti tagus päris asjalikult vastu lühikest teravat lainetust nii, et pidi kõvasti reelinguköiest kinni hoidma. 

Koju sain suht hilja vaatamata varasele algusele. Oma osa ajast röövis muidugi paadi ja mootori peale ning maha laadimine. Rasked kolakad teised, iseäranis mootor. Paadi täispumpamise juures rakendas sõber ülimalt lihtsat ja efektiivset meetodit: Boschi lehepuhurit. Mõne minutiga oli terve paat pringilt täis ja hiljem sama siva tühjaks pumbatud kui otsik puhuri õhu sissevoolu avasse kinnitatud.