Kagami Biraki ja muudatused tööl.

Laupäeva Jaapani uue aasta pidulikule treeningule dojos sõitsin otse töölt. Rahvast oli Kagami Birakil ehk veidi vähem kui tavaliselt, dojo palav ja niiske raskest rabelemisest. Sain pool tunnikest kaasa teha katade massiesitluses. Osasid vähemtuntud katasid mäletasid mõned üksikud, hea tunne kui paar korda vaid minu tütred ja üks kaks vanemat senseid väljahüütud katat teadsid. 

Lühike hingetõmbepaus enne kui selle aasta uus kata ette võeti. Värvivööd hakkasid sensei Hiroshi juhendamisel "Saifat" õppima. Hombu peainstruktor sensei Daniel näitas mustadele vöödele ette "Sei San" kata. Nimi eesti keele seosega "seisan" hea lihtne meelde jätta😉 Kata suht lühike ja mitte eriti keeruline. Tunniga käisime läbi, pool tundi otsa kulus mälusse söövitamiseks ja olulisemate detailide lihvimiseks. Nüüd pole muud kui peab paar nädalat jutti iga päev harjutama, et ei ununeks nagu liiga mitme eelmisega juhtunud.

Panoraamfoto dojost Kagami Biraki ajal, toidulaud keskel.

Õhtusele koosistumisele tõi igaüks toitu ja jooki kaasa. Viisime kartulisalatit ja rosoljet, joogiks õlled ning mango mahla. Tore oli näha hulka vanemaid ja kaugemalt tulnud karatekaid. Laste vanale juhendajale andsime kaasa ülejäänud rosolje, mis tollele hullult meeldib. Lobisesin 

Sööme, joome, mängime Nintendoga ja lobiseme.

pikalt Jamaikast pärit karate sõbraga, kellega kaksteist aastat tagasi koos alustasime. Seljavigastuse pärast ei saa ta kahjuks enam aktiivselt trenni teha. Noored korjasid mingi moment oma Nintendod välja ning kukkusid põrandal istudes mängima. Pole miskit öelda, lapsed jäävad lasteks isegi kui vanust üle 20. Toitu jäi hullult üle, koju minnes võtsin pool karpi pizzat kaasa, hea hommikul kohvi kõrvale ampsata. Lõpetuseks ei saa märkimata jätta, et tegu esimese Kagami Birakiga, kus siinse klubi asutaja väljaspool jaapanit kõrgeima musta vöö omanik shihan Tsumura, ei osale. Ta läks juba detsembris operatsioonile, taastumine võtab kõrges vanuses aega.

Neljapäeval selgus, et 8 aastasest ametiühingu staazhist ei piisa päevases vahetuses töötamiseks. Tegelikult minu tasemel isegi kümneaastasest, ja jupijumalatel 25 aastast. Nimelt puksiti 10 aastase staazhiga kaasspets koos minu ja kuue teise tüübiga hommikusest vahetusest välja, mu 25 aastat firmas olnud otsene ülemus läks pärastlõunasesse. Vähemalt polnud ma viimane, kes vahetusest lendas. Aga optimist nagu ma olen, kohe leidsin ka positiivseid külgi, millest oluliseim on hommikune uni. Ehkki olen aastatega harjunud, on kella viie ajal tõusmine ikka paras tüütus. Ega ma muidu nädalavahetustel mõnuga kümneni voodis lebota. Eelistasin pärastlõunast, öösel töötamine pole minu rida: kõrgem palk ja pikem puhkus ei kompenseeri pidevat uimasust. Kuna olen suht kõrgel kohal pärastlõunases, peaks suvepuhkuse kinnipanemine palju paindlikumaks osutuma. Ahjaa palk tõusis ka sutsu.

Negatiivsetest momentidest kella kahe ajal tööle sõitmise liiklus kardetavasti tihedam, seal kaotan oma 15 minti. Kümne ajal tagasi tulles peaks ok olema. Pealelõunane tööl käimine lõikab ära kaks karate trennipäeva, esmaspäeval siiski saan minna. Õnneks on meil kodus pisike dojo, eks peab omal käel seal korrapäraselt harjutama hakkama. Karta on, et enese sundimine täiega treenimiseks ei saa lihtne olema. Laskmas ei saa ka nii tihti käia kui varem ja ronimise pean hommikupoolikule ümber häälestama (niipea kui küünarnukk lubab). Suusatamine ainus, mis ei kannata. Tegelt pole põhjust kurta, sest ennekuulmatu, et meie firmas oleks esimesed kaheksa aastat keegi hommikuvahetuses saanud töötada. Oluline, et ajal kui lapsed väikesed, sai nendega maksimaalselt koos olla. Kokkuvõttes pole mul enam teab mis kaua pensini jäänud, aastaid vähem kui ühe käe sõrmi.