Kui Murphy seadus töötab tagurpidi ja Koertega pargis paksus lumes.

Lumi lõpuks aetud, kuhi autost ja minust kõrgem

Kuigi väga harva aga vahel tõepoolest juhtub selline ime, et loodusseadused ei toimi ;) Kujutage ette, rohkem kui 20 aasta jooksul Torontos tööl käies on täna esimene päev kui lähen pealelõunaks (kui välja arvata aeg mil töötu abiraha toel sai kesklõunani lebotatud). Ja just viimase 24 tunni jooksul tabas Lõuna Ontariot üle aegade üks tugevamaid lumetorme. Tulemuseks muidugi see, et varahommikul töölesõit sisuliselt võimatu. Teed umbes, liiklus kulges teosammul kui sedagi, hulk maanteid oli lihtsalt suletud. Kui Google Mapsi uskuda oleks ka hilisem töölesõit võtnud vähemalt tund kauem kui muidu. Sedagi eeldusel, et kaevad auto hangest välja, kühveldad sissesõidutee pea poolemeetrisest lumekorrast vabaks ja murrad läbi meetrisest lumesaha tekitatud barrikaadist. Kuna uni läks vanast harjumusest varem ära, otsustasin tütart veidi aidata ja asusin lumetöödega tegelema. Tund aega hiljem oligi lumme piisavalt lai rada kaevatud, et autoga sai hooga välja. Õnneks külmailma lumi suht kerge visata.

Kutsade päevane lemmiktegevus

Tulin tuppa, viskasin märjad riided kuivama ja asusin kaasa jäetud hommikusöögi kallale. Kulta Katariina kohvi lonksasin netis surfates, polegi nii paha see pärastlõunane vahetus. Majas täielik rahu, ainult koerad nohisevad diivanil tukkudes. Paraku tuli uuesti õue minna lund viskama, sest ka oma autoni vaja käik kaevata. Tegelikult mulle täitsa meeldib lumeajamine, lihtsalt natuke palju sai teist korraga. Veel tunnike rabelemist ja oligi võimalik kaassõitja poolsest uksest massinasse sisse saada. Auto pealt ei ajanud lund maha, küll see ise kukub, tegin vaid laskeava silmade kõrgusele. Tõin võtmed, nihverdasin end kõrvalistmelt juhitooli, palvetasin ja keerasin süütevõtit. Kuus aastat vana aku tõmbas vurtsti mootori käima nagu polekski 20 külmakraadi õues.

Sihukese vaateväljaga pole kerge teel püsida 😜

Tuleb välja, et tanki on õige keeruline juhtida, sellest neetud laskeavast nägin vaid otse ette. Sõitsin hea õnne peale sissesõidutee algusse, ronisin välja ja lükkasin lume akendelt maha. Kuna aega oli lahedalt, tekkis mõte koertega parki jalutama minna. Sihukese lumega saab neil seal kindlasti väga lõbus olema. Kui küsisin toas kutsadelt, kas tahate parki minna, algas hoobilt erutatud niuksumine, vaibal püherdamine ja ringitormamine. Vahel tekib tõesti kahtlus, et loomad mõistavad inimkõnet, ilmselt vist siiski tegu lihtsalt mu hääletooniga. Igatahes nii kui uksest välja said kimasid mõlemad padavai auto juurde. Keskpäevaks oli päike ilma soojemaks kütnud, salong lausa plusskraadides.

Teed olid ikka heleda lumega kaetud, sihukese külmaga polnud ka ohtralt kasutatud sool suutnud seda veel lögaks muuta. Hiljem uudistes kuulsin, et ainuüksi eilse päevaga oli rohkem kui kümmetuhat tonni soola Toronto teedele puistatud.

Teelt kõrvale muidugi

Siin on vist koiott jälje jätnud

Pargis üks kitsas rada sisse tallatud, koerte jaoks liiga igav, pidime minema omapäid enda rada rajama. Mingi jälje nad üles võtsid, selle järgi sai mitusada meetrit jõekallast pidi lumes sumbatud. Koertel lumi kohati üle pea, raja sissemurdmiseks vahetasid pidevalt juhtlooma. Huvitav, et neil varbad külmetama ei hakanud, ju oli liiga põnev ja energiakulukas tegevus. Kui pisem loom üritas paksus lumes hüpetega liikuda siis suurem surus end rinnaga stoiliselt läbi lume nagu tank. Igavesti lahe pargiskäik, ideaalne päikseline talveilm.