Tuesday, January 1, 2019

Ultima Thule

Kunstniku ettekujutus Ultima Thulest, enne tegelikku fotot.
Põnev näha kui erinev on tegelikkus võrreldes ettekujutatuga.
Nillisin aastalõpu peost üle jäänud Martini Asti shampat ja vaatasin NASA TV otseülekannet New Horizons projekti uue teetähise saavutamise puhul. Kesköö paiku kihutas kosmosesond 51000 km/h mööda seni kõige kaugemast objektist, mida inimkond suuteline lähemalt uurima. Taevakeha ise asub nii kaugel, et valguskiirusel kulgevatel raadiosignaalidel võtab 6 tundi aega maale jõudmiseks. Seega olid kõik eksperimendid tehtud ja fotod võetud ehkki pole selge kui hästi need õnnestusid, sest äärmiselt aeglase andmeside seansi esimesed signaalid olid alles poolel teel maa suunas. Hämmastavaim kuidas üldse on võimalik 15watise saatejaamaga (tavaline elektripirn 60w) edastada loetavaid signaale 6.6 miljardi kilomeetri kaugusele.

Kahe päeva eest tehtud fotod Ultima Thulest
Pressikonverentsil anti infot paari olulise momendi kohta. Esiteks on sond ikka elus ja terve, nagu võis otsustada kohe peale Ultima Thulest möödumist saadetud signaali põhjal. Lisaks avalikustati esimesed lähenemisel tehtud fotod, mis koosnesid rohkem kui paarist kolmest pikslist. Peale fototöötlust oli üsna kindel, et tegu kas kahe üksteisega kokkupuutes oleva keeglimehikest meenutava objekti või siis äärmiselt lähestikku ühise raskuskeskme ümber pöörleva asteroidiga. Pöörlemistelje suund seletab vaadeldud minimaalset valgustugevuse muutumist, pöörlemissagedus kas 15 või 30 tundi.

Eilne viimane lähenemisel tehtud foto ja selle põhjal koostatud mudel
Pressikonverentsil esitati hulk küsimusi võimalike tulemuste ja esimeste piltide saabumise aja kohta. Kõrg resolutsioonis fotod tehakse suht lühikese aja jooksul kui sond Ultima Thulest mööda kihutab. Sellisel kiirusel on äärmiselt oluline tabada fotografeerimise moment täpselt, muidu lihtsalt pildistad tühja kosmost. Analoogia oleks autoaknast mööda vilksatava posti fotole tabamine kuid sondi 51000 km/h kiirus võrreldamatult suurem kui auto 100 km/h. Suurendamaks mingigi kujutise saamise võimalust pöörab kaamera end õiges suunas ning teeb seeria pilte nagu mobla spordirezhiimis. Mind jäi kummitama võimalus, et pöörlemisteljega samas suunas mööduv kaamera võib halva õnne korral saada suht kesised pildid, kus üks objektidest võib teise suures osas või isegi täielikult varjata. Noh nagu konti otsa poolt pildistades ei saa sa eriti head ettekujutust kondist.

Aga nagu New Horizons meeskonna juht ütles, nad on kannatlikud, sest harjunud ootama aastaid. Projekti esitlus ja kinnitamine võttis viis aastat, sondi ehitamine veel aastaid, Ultima Thuleni jõudmiseks kulus 13 aastat. Homme peaks jõudma meieni esimesed madala lahutsuvõimega pildid möödalennu momendist, ootame küüsi närides.

No comments:

Post a Comment

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!