Nokitsemise nädalavahetus.

Kaalulangetaja kiusatus, 2 kilone loomalihakäntsakas 😷

Päris hea oli aasta esimene nädalavahetus lõdvalt võtta. Esialgu küll plaanis suusatama sõita kuid lumeolud mäel polnud suuremad asjad, (frozen machine groomed granular) maakeeli masinaga laiali aetud jääpuru puhta jää laikudel. Sihuke pind eeldab superteravaid rante, mul viimane teritamine eelmine märts :P Ilm polnud kah kiita, lörtsi ja vihmaga pole just kõige nauditavam mäel kihutada. Seega lebotasime kodus, küll tuleb neid suusailmasid veel, jaanuari algus alles käes. Seni on talv keskmisest hulka soem olnud, loodetavasti pöörab peagi külmaks ja keerab lumekraanid täiega valla.

Aasta pildid sai varuandmekandjatele üle panna. Paranoiline nagu ma olen, fotodest ja tähtsamatest dokumentidest on kolm koopiat. Kaks neist erinevate väliste mälukandjate peal, üht uuendan iga kuu, teist aasta algul. Kui moblas istuvad failid kah arvesse võtta on lausa neli koopiat. Tänu eelmainitud asjaolule pole mul kunagi midagi kaduma läinud. Kõige naljakam, et seni on alati arvuti või läpakas välja vahetatud enne kui kõvaketas otsad annab. Kogu arvutiomamise aja jooksul on üks kõvaketas kinni jooksnud, seegi polnud enam aktiivses kasutuses, lihtsalt istus arvutis kuna ei olnud viitsinud teist välja võtta. Tundes Murphy seadust: kõvaketta avarii või muu jama juhtub niipea kui esimest korda jätad koopiad tegemata või lükkad edasi. Terve pere Eesti telefonikaardid kah uuendatud, nüüd suveni mureta.

Pühapäeva hommikune kaalumine andis märku, et inimorganism on suht pika inertsiga süsteem. Aastavahetuse ja selle järgse pugimise tulemus avaldus ilmekalt kaaluekraanile ilmunud numbrites: 84.7kg veel 300g eelmisele pühapäevale otsas. Samas kaldun arvama ja lootma, et jõulu-uusaasta nädalate 600 grammine kaalukasv on kesmise kodanikuga võrreldes pigem tühine. Eile olin just jõudnud vastu võtta otsuse, et aitab õhtusest pugimisest. Tulin altkorruselt fotode kopeerimiselt, juba trepil ninna tungiv vasika ahjuprae lõhn lõi pildi eest. Lisaks oli kaasa avastanud nipi, kuidas Kanada keedukartuleid saab valmistada nii, et nood maitsevad oivalised nagu oleks Eestist imporditud. Sellisele rünnakule ei suutnud vastu panna ja õhtusöögi piiarmine liikus sujuvalt edasi esmaspäevale.

Mu Mehhikost pärit suveniirid nahalööbe näol on kadunud. Mingisigune nahapaksend põlvel ja säärel originaalsete "kõrvetuskohtade" peale alles jäänud. Eriti ei märka enam, aga kui uimase peaga korraks kratsin, hakkab uuesti sügelema. Täna panin aja kinni perearstile, lihtsalt huvi pärast tahaks teada saada, millega kokkuvõttes tegu oli. Vaevalt tema oskab öelda, kuid troopiliste tõvede spetsi poole ei saa niisama pöörduda, vaja saatekirja perearstilt. Iseenesest oli viimane kuu õige põnev aeg kui organismi närib midagi, mille kohta iga arst ise arvamust omab ja kokkuvõttes tegelikult keegi ei tea millega tegu. Otsustasin haiguslugu kirjutada kuuajase nihkega, et vanemaid mitte liialt hirmutada ja asjatult muretsema panna.