Tänasel NASA pressikonverentsil kohe näha, et fotosessioon oli õnnestunud, tüübid ei suutnud kuidagi naerunägu varjata. Tegu pole mitte keeglimehikese vaid hoopis lumememmega. Esimesed keskmise lahutusvõimega pildid pakkusid tavakodanikule üllatuse. Asjatundjate sõnul vaid kinnitasid üht levinumat päikesesüsteemi ja planeeditekke teooriat. Tekkemehhanism vaieldamatult selge, sest ainult aeglase materjali kogunemisega said tekkida nii väikesed kerajad objektid ja vaid väga aeglase kokkupõrke kiiruse juures eeldatavalt nõrgalt seotud materjalist kerad ise terveks jääda. Seni on nähtud mitmeid kaksiksüsteeme kuid kas teineteise ümber tiirlevatena või väga tugevalt ühendatuna. Ultima Thule kujutab endast suht väikese kokkupuutepinnaga ühendatud kaht enam-vähem kerajat objekti, mahusuhtega umbes üks kolmele.
Nii suurem kera Ultima kui väiksem Thule on kergelt loperguseks "nätsutatud", perfektsest ellipsoidist erinevate "mägede" ja "orgude" kõrgusevahe üle kilomeetri.
Värvi poolest tuhmilt pruunikas punane, sarnaneb Pluuto kaaslase Charoni pinna tumedamale osale. Mis põhjuseks peaks selguma homme kui saadakse andmed taevakeha koostise kohta. Silmnähtavaid kraatreid ja üldse teravama piirjoonega pinnavorme pole näha. Üheks põhjuseks foto suund: päike otse seljatagant, varjusid nii ei teki. Heledamad ja tumedamad alad võivad olla kas erineva koostise või erineva suurusega materjalist. Kokkupuutepind "kaelal" oluliselt heledam, ilmseks põhjuseks sinna varisenud materjali peenem puiste. Kael muidugi madalaima gravitatsioonipotensiaaliga, mistõttu lahtine või nõrgalt seotud materjal veereb/langeb sinna.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!