Thursday, January 3, 2019

Hommik Anuga ja Seltsimees Laps

"Hommik Anuga" saade, mida tahtsin lühidalt mainida oli eetris eelmine aasta. Saates külas neli välismaalt Eestisse tagasi asunud naist, kes rääkisid oma muljetest, tunnetest ja kogemustest. Ses suhtes huvitav, et täiesti samastusin nendega ja muudkui noogutasin kaasa. Tõepoolest, ega enne ei saa aru kui hea on Eestis kui mõnda aega pole väljaspool elanud. Paljud asjad, mis kodumaal enesestmõistetavad või tasuta puuduvad hoopis või maksavad välismaal hingehinda. Palga numbrilise suuruse tasakaalustab möödapääsmatute kulutuste suurus, elukeskkond tihtipeale nigelam, elukvaliteet teistsugune. Palju sõltub sellest, mida hindad, mida tähtsaks pead. Ma ei hakka pikalt heietama, kes tahab võib ise järgi vaadata.

Seltsimees Laps oli esimese õhtul telekas. Polnud eriti huvitatud sellest filmist aga viisakusest istusin kaasa kõrvale ja ei kahetsenud. Kuram, ei tea kas olen vanast peast sentimentaalseks läinud või lõi mingi allergia välja aga ei saa salata, kohati kiskus silma niiskeks. Sündmused toimuvad küll enne minu aega, kuid olen piisavalt kuulnud lugusid ja lugenud memuaare, et olukorda mõista. Noh tegelikult päris süvitsi vist suudavad mõista ainult need, kes ise need ajad üle elanud. Näitlejatöö oli ikka super hea, eriti üllatav, et nii pisike plika suudab osasse sisse elada ja nii veenvalt esitada.

Paar detaili tuli elavalt meelde, minul oli ka kunagi see võtmega üles keeratav nokkiv kana :) Oktoobrilapseks saades tulin uhkelt koju märki näitama, kummaliselt külm suhtumine ja vanaisa pilk jäid meelde. Sain ilma seletamata aru, et midagi on valesti. Koolis hoidsin edaspidi märki kotis ja kandsin rinnas vaid siis kui õpetaja käskis. Teises klassis joonistasin Pika Hermanni torni sini-must-valge, mille eest tuli seletusi anda. Filmi vaadates kipub vägisi pähe mõte, kas tõesti selline jaburus ja julmus nagu NL sai eksisteerida. Kahjuks sai ja püsis, isegi noorusaeg ju veedetud riigis, mida juhtis "rahva au ja uhkus" kommunistlik partei 😜

Huvitav paralleel on sakslaste ja venelaste suhtumisel eelmise sajandi keskpaiga ajalukku. Sakslased sõja kaotajatena on suures enamuses oma pattusid tunnistanud ja need hukka mõistnud samas kui venelased suuresti lääneriikide abiga võitja poolel lõpetanutena ülistavad verise diktaatori rezhiimi. Praeguse vargapealiku juhtimisel lausa riikliku poliitikana. Teise paralleeli võib inglastega tuua, kes õige valulikult oma koloniaalimpeeriumi lagunemist üle elasid. Venelastel veelgi raskem kunagistest kolooniatest loobuda, need pole mitte mere taga vaid siinsamas piiri ääres. Eriti vihaseks ajab fakt, et mitmed endised alamad on hulga edukamad kui emamaa. Vaatamata meeletutele sõjalistele kulutustele on nad ilmselt hakanud ka ise aru saama, et toore jõuga kolooniate tagasivallutamine ja eriti võimu all hoidmine läheb liiga kalliks maksma. Tee või tina aga endine suurvõim kipub taanduma lokaalseks rusikatega vehkivaks kiusupunniks. Tegelikku strateegilist ohtu kujutavat, jõudsalt kasvavat ja jõusaalis muskleid treenivat pilusilmset naabripoissi üritatakse Kremlis mitte märgata. 

2 comments:

  1. Teades paari saates olnud külalist kahtlustan, et nende tagasikolimise põhjus oli eneseteostust võimaldava töö puudumine Šotimaal.

    ReplyDelete
  2. Teoreetiliselt võimalik, aga vaevalt ainus põhjus, sest paljud meist teevad eneseteostust võimaldavat tööd sõltumata asukohast. Ma tean täpselt ühte tuttavat eestlast siin Kanadas, kes lõpuks oma erialast tööd teeb - temagi kunstnik, kes esimesed aastad aknaid pesi ja sentide eest reklaamplakateid vorpis :D
    Julgen väita, et valdav enamus kodanikke (kaasaarvatud mina) teeb tööd palga või muude hüvede pärast, mitte vajadusest tööd teha nagu seda nõuka aja "uuelt inimeselt" oodati ;)

    ReplyDelete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!